Andrus Eelmäe raamatu "Igavene poisike" esitlus Pärnus

 Täna esitlesid Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes legendaarsete näitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe poeg, näitleja Andrus Eelmäe ja raamatu toimetaja ning kirjastaja Kerttu Rakke Andrus Eelmäe poolt kirja pandud elulooraamatut „Igavene poisike.“

 Pikemalt kirjutan Nelli Teatajas, aga fotosid saate piiluda siit:

IGAVENE POISIKE

Apollo on päevakangelaste ootel...

Andrus ja Kerttu

musitseerib Steven Ilves

Andrus kingib muusik Steven Ilvesele tänutäheks kommikarbi

Kerttu kingib oma joonistatud kaaneillustratsiooni Andrusele

mul on HÄBI :)

jälle üks pühendusega raamat juures, aitäh, kallis Kerttu!

tegime bussika kohvikus aega parajaks :) foto: Kerli Suija

10. aprill. 2019.a.

Vana-Rääma

A. KIRJAD - Mihkel Nummert

 Järjekordne raamat sai loetud, sedakorda Mihkel Nummerti "A. Kirjad."
Algus oli paljutõotav, sest ma olen inimene, kes veel usub muinasjuttudesse. Aga siis kõik pöördus, pöördus minu jaoks nii halvaks, et ma kaalusin mitmel korral lugemist pooleli jätta, kuid ei tihanud ka, nagu tavaliselt.

 Ma ei nimetaks mitte mingil juhul seda teost romaaniks, sest romaan see kohe kindlasti ei ole. Pigem on tegu mitme erineva novelliga, mis siiski ühte tervikut kokku ei anna. Süžee on väga hüplik, tohutult kaootiline ja täiesti segane.

 Olgugi, et raamatu lõpupool hakkas taas huvi pakkuma, see täiskasvanute muinasjutt, kus mees läks metsa oma puud otsima, et see jalalt maha saagida. Aga jah...

 No järjekordne raamat, mille puhul ma küsiksin "milleks?"

 Mingi osa raamatust tohutult venib, ometi pole tegu paksu raamatuga. Pikki lehekülgi kirjeldatakse mingit mõttetut teemat. Toon tekstinäite:

Seekord ei ole löök nii täpne, roobi laba tabab riivamisi naise nägu ja kisub selle lahti. Põsk, nina, huuled ja üks silm on hetkega kadunud, nende asemel on pruunikaspunane löga, verd voolab. Naine vajub löögist hetkeks põlvili, ent hakkab end kohe taas püsti ajama. Neid on liiga palju.
  Jaan tahab roobi minema visata, aga teab, et see oleks viga. Naise näo jäänused ripuvad roobi küljes. Jaan proovib neid maha raputada. Järgmised tulijad on mõne sammu kaugusel, lõhutud näoga naine ajab end sirgu ja vaatab teda oma allesjäänud silmaga. Ühe liigutusega surub Jaan roobi jala alla, vajutab käigu sisse ja võtab kohalt. Keegi jõuab teda õlast haarata, aga Jaanil on juba hoog sees ja sõrmed libisevad maha.

* * *

 Sellist lögast jama on ikka pikki lehekülgi lugeda....No milleks?

Aga jah, ehk on ka selliste raamatute lugejaid olemas...

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

A. KIRJAD

Autor: MIHKEL NUMMERT

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 14 Google +0  0 Share0

Selles romaanis on mitu lugu: jutustus kunstniku kirest oma töö vastu ja kaunis armastuslugu, postapokalüptiline lugu laipu ja varemeid täis linnast, mida asustavad zombid ning fantaasialugu kahest iidsest vastastikku vaenutsevast linnast ja nende vahel asuvast lossist, mida tabab hukk. Põgenema pääseb vaid lossi aednik, kes läheb oma salapärase nõuandja käsul otsima oma puud, et saada iseendaks. Mis aga neid lugusid ühendab ja kuhu süžee järgmiseks pöörab?

Mihkel Nummerti esikromaani võib kõige lühemalt kokku võtta sõnadega, et tegu on teosega, mis kõneleb hea ja kurja vahelisest võitlusest – seda ka inimese enda sees – ning mille eesmärgiks on näidata, mis juhtub, kui müürid inimeste vahel kasvavad ületamatult kõrgeks. Autor on varem avaldanud novelle, neist viimane, „Psühholoogid maal”, ilmus 2010. aastal ajakirjas Looming.

ISBN	9789985331354
Ilmumisaasta	2014
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	192 lk
Mõõt	216x135x14 (mm)
Kirjastus	VARRAK
Lisamise aeg:	30.04.2016    14.900.94 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari! Lisa Lisa   9. aprill. 2019.a. Vana-Rääma

Imeline pühapäev

  Ma küll enam igapäevaselt ja oma argitegemistest ei blogi, aga oma armsad sugulased tuleb ju ometi blogisse jäädvustada. Jah, kallis õepoeg Egon käis oma armsa perega meil külas. Ja no vaadake neid pisikesi piigasid, nad on nagu nukud! Juba tänane hommik algas väga armsasti.

 Siis sain veel ühe hea uudise, mis ei ole avalikustamiseks ning sellele kõigele lisaks tegime ühe šašlõkitamise ka. Ilus ilm ju.

 Tahtsin veel millestki rääkida, ah,..las jääb. Targu vaikin.

 Mul on lähipäevade logistika paigas, 2 tundi rajal, 2 tundi lugemist, 2 tundi kirjutamist ning kõik ülejäänu on vaid boonuseks.

 Ühesõnaga kevad on hinges ja elamises, lausa nii, et eile õhtul ajasime Germoga mööda elamist sääski taga.

Olge mõnusad!

4 särasilma

maitsvad kanakesed ikka ka..

aed rohetab juba

liha peab sööma! :)

7.aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 142.päev

 Täna, täpselt 2 aastat tagasi alustasime kepikõnniga. Vahelduva eduga oleme taas rajal. Järgmiseks talveks tuleb ilmselt koju trenazöör muretseda, sest iga aastaga vähem kannatan ma külma ja niiskust. Talvel sai vähe rajal käidud just haiguste tõttu, sestap tulid ka mõned kilod tagasi, mida ma taas üritan maha kepikõndida. Aga loobumisplaane mul kohe kindlasti ei ole, kuigi enam ei kipu kaal langema ja lihasmass aina kasvab. Kohutavlt kole on see muskulatuur tegelikult. Ma ei saagi enam kleite kanda ilmselt. Aga see selleks.

 Olgu siis öeldud, et kepikõndides vabanesin 30 kg-ist aga mõned kilod on tagasi tulnud.

 Täna läbisime 6,3 km. Ilus ilm oli, soe ka, aga ma kutsusin ennast korrale, ei pea üle pingutama. Lisaks annab vasaku jala hüppeliiges aeg-ajalt tunda, pean seda tinktuuritama. Aga muidu on enesetunne hea.

 Ja endislt on mul plaan vähemalt 2 korda nädalas rajal käia. Olen plaani täitnud. Aga võimalusel kepikõnnin ka rohkem. Võhm on viletsamaks läinud, aga ma köhisin ja rögastasin ka poolteist kuud, ehk sellest. Ja suitsetaja olen endiselt. See tuleks ka käsile võtta.

 Mis seal ikka, päev kirjas ja las need fotod siis kõnelda:

minek...

tre

Germo

2 km läbitud...

3 km läbitud...

paus ja Germo

päike ja....

kevadkuulutaja

Germo jõel

peaaegu kodus tagasi

6. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

PIMEDUSES KULGEB TEE - Aleksander Aina

 Tohutult hea raamat!
Kui su kätte juhtub nii põnev raamat, et sa ei raatsi isegi magada mitte, peab ikka hea raamatuga tegu olema. Ongi. Mul on kohutavalt kahju, et need 374 lehekülge juba loetud said!

 Mul on kodus juba paras kollektsioon Tänapäeva romaanivõistlusel osalenud raamatuid ja need kõik on vägagi loetavad. Eriti just see raamat! Ainult ma nüüd ei teagi kas see raamat saavutas Tänapäeva romaanivõistlustel 2.koha aastal 2014 või 2015. Ühes kohas on üks aastaarv ja teises teine. Ühel raamatul oli sama jama. Selliste asjadega võiks koostajad ja kirjastajad ikka tähelepanelikumad olla. Mind väga huvitab mis aastal miski raamat osales ja mis koha sai.

 Ma küll ei tea kes on Aleksander Aina, kuna väidetavalt on ta kirjutanud ennegi mõningaid raamatuid, väidetavalt olla see esikromaan. No igatahes on tegu väga hea kirjanikuga. Tõsiselt hea! Milline võime kõiki ja kõike detailselt kirjeldada, iga sõna kõneleb ja on kirja pandud läbimõeldult. Kirjakeel on ladus, haarav ja loetav. Ma kordan - tohutult põnev raamat!

 Kuna mul endal pole elu jooksul võimalust eriti reisida olnud, käisin, tänu sellele raamatule ära Afganistanis. Kabulis ja mujalgi. Milline võimas olustikukirjeldus autori poolt veel!

 Me kipume oma lapsi tihtilugu alahindama, pidades neid lasteks. Me ei näegi, kui neist on ühtäkki täiskasvanud saanud, sellised täiskasvanud, kes kipuvad me käske ja keelde eirama, kes on juba isiksused ja tahavad oma elu elada. Nii võib juhtudagi, et korralikust perekonnast pärist 16. aastane tütarlaps põgeneb kodumaalt, põgeneb kõigi ja kõige eest.

 Tüdruku ema sõidab oma tütart Kabuli otsima, kuid selgub, et tütar on kadunud. Ema saab nii meeldivatest kui ebameeldivatest seiklustest osa. Kas ta leiab oma tütre? Siit ma edasi ei kirjuta, lugege ja nautige! Üks põnevamaid raamatuid, mille viimasel ajal läbi lugenud olen.

 Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

PIMEDUSES KULGEB TEE

Autor: ALEKSANDER AINA

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajel salaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. Kui Karita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima ta tegelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänu kellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marioni lootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on paraku kõike muud kui sirgjooneline või ohutu.

Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutest lugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest, eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma ei saa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranud mu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka, Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida ... Ainult minu armas tütar puudubki galeriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?

„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all nii dokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee” on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.

ISBN	9789949279012
Ilmumisaasta	2016
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	376 lk
Mõõt	222x147x26 (mm)
Kirjastus	TÄNAPÄEV
Lisamise aeg:	30.04.2016      19.90 2.70 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 2.70 Kaupluses: 2.70 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 08.04 Saadavus Vaata asukohta

5. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

SÜGISE KULDNE KOOMA - Hugo Vaher

 Lõpetasin Hugo Vaheri romaani "Sügise kuldne kooma" lugemise. See on teine romaan, mille selle autori raamatutest läbi lugenud olen ja ei pole pidanud pettuma. Eelmine kannab nime "Ajutine elu."

 Raamat kõneleb ühs punkmuusiku õnnetust armastusloost, muusika tegemisest, punkariks olemisest ning punkarluse elustiilist, kui sellisest.

 Paljud kipuvad punkaritele näpuga näitama, pidama neid justkui alamklassiks, aga see on ilmselgelt tingitud punkarite julgusest erineda ja näidata välja oma mässumeelsust ühiskonna suhtes. Ei ole ainult nii, et punkar on kummiliiminuusutaja, narkomaan või toksikomaan. Nende hulgas ka palju haritud ja tarku inimesi. Nad lihtsalt julgevad olla nemad ise, olgugi, et pundivaim ja mässumeelsus lausa sunnivad neid vahel lollusi tegema. Aga kes julgeb väita, et ta pole elus lollusi teinud? Ma ei usuks teda!

 Väga haarav lugemine. Kirjutatud täiesti lihtsas ja loetavas stiilis. Hästi inimlik, aus ja südamlik raamat. Mulle igatahes väga meeldib.

 Romaan on ära märgitud ja Tänapäeva romaanivõistlusel 2016.aastal.

 Soovitan lugeda!

Rahav Raamatu lehelt:

Raamat

SÜGISE KULDNE KOOMA

Autor: HUGO VAHER

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 12 Google +0  0 Share0

Hugo Vaheri „Sügise kuldne kooma” on raamatute „Punk ei ole surnud” ja „Skvotterid” järel kolmas punkarite elust jutustav raamat. Selleski teoses ei saa mööda muusikast ja teravatest olukordadest, mis peategelaste elustiiliga lahutamatult ja paratamatult seotud on. See on minategelase tagasivaade küpses nooruses läbi elatud segastele aegadele.

Käsikiri märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel.

ISBN	9789949851669
Ilmumisaasta	2017
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	188 lk
Mõõt	220x147x15 (mm)
Kirjastus	TÄNAPÄEV
Sari	TÄNAPÄEVA ROMAAN
Lisamise aeg:	01.08.2017  18.908.95 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 8.95 Kaupluses: 8.95 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 04.04

3. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Ajakirjade aprillinumbrid on ilmunud

 Ajakirja "Saatus & Saladused" aprillinumbrisse kirjutasin jutukese "Pimekohting" ning saatsin avaldamiseks poetess Annika Kuzmina luuletused.

 Ajakirja "Müstilised lood" aprillinumbrisse kirjutasin jutukese "Armunud kaitseinglisse."

Eelmise nädala "Nelli Teatajas" oli minu värske lühiromaani "Vihmatüdruk" tutvustus.

 Jätkuvalt teen nende kahe ajakirja ja ühe ajalehega koostööd. Kui sul on mulle mõni põnev lugu rääkida, võta minuga ühendust juba täna! Ja kui sa tahad, et su luuletused ilmuks ajakirjas "Saatus & Saladused," võta ka minuga ühendust. Igakuiselt ilmuvad ajakirjas ühe poetessi värsid, selle tarvis on terve lehekülg, ehk siis foto poeedist või poetessist, 5-7 luuletust ning tutvustuseks mõned read. Saate piiluda siit pildilt, kus Annika luule on.

 Minu käest saate osta veel mõned mu novelli- ja jutukogud. VIRTUAALMEES tundub poodidest otsas olevat, aga minu käest saate selle endale soetada vaid 5 euro eest, postiga saates küsin 7 eurot.
 RÖNTGENNÄGEMISEGA MEEST on ka vaid mõned minu käest veeöl saadaval, hakkab poodidest ka otsa saama. Selle eest küsin 6 eurot ning postiga saates 8 eurot.
Ühte raamatut on järel veel vaid 4 ja teist 5 eksemplari, soovija - KIIRUSTA!

 Need 2 raamatut sisaldavad just neid jutukesi ja novelle, mis on läbi aastate ilmunud ajakirjades "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood." Tegelikult on järgmine MEES ka juba kokku köidetud, tuleks tpimetajale ja kirjastajale anda. Need raamatud oleks nagu järjeraamatud, aga tegelt sobivad ka eraldi lugemiseks. MEHI tuleb veel, sest mul pole plaanis kirjutamisega lõpparvet teha.

Aga nüüd fotod ikka ka:

Annika Kuzmina luule SASAs

jutuke SASAs

raamatureklaam NT- jas

jutuke ajakirjas ML

jutuke ajakirjas ML

jutuke ajakirjas ML

3. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 141.päev

 Nonii, plaan oli täna 8,6 km kepikõndida, aga tõmmati rajalt maha ja lõpptulemuseks jäi 6,6 km. Asi seegi!

 Ma ei tea kunagi rajale minnes kui pika maa suudan kepikõndida, see selgub alles rajal. Mõnikord tahaks pikemat tiiru teha, aga rajal selgub, et "pole minu päev." Täna arvasin, et piirdume vaid mingi 4 km-ga, aga oli minu päev. Väga minu päev oli!

 Tundub, et olen tinktuuritamistega oma liigesed normi saanud, aga jätkan ikka. Meil on kahjuks komme, et kui kusagilt just ei valuta - pole vaja ravida. On! Ja kastanitinktuur aitas seekord mu liigeste tervenemisele kaasa. Sügisel tuleb uus teha.

 Igal juhul on mu enesetunne hea, ei ühtegi lihas- ega liigesekrampi, ei väsimust ega tüdimust. Elan! Elame!

Nii ilus päikeseloojang oli, aga kahjuks mu telefon ei jäädvusta seda hästi, kuigi Sinise Ingli sai ta ikka peale. Jah, meiega on pidevalt Sinine Ingel rajal kaasas. Nimetagem teda Kaitseingliks.

 Rahvast oli rajal palju, kes rulatas, kes rulluisutas, kes sörkis, kes kepikõndis jne...Ilus ja tuulevaikne ilm ju. Esimest korda sellel aastal kepikõndisin ilma mütsita.

 Las fotod kõnelda!

2 km läbitud...

Teräää ;)

Sinine Ingel, päike ja vikerkaarevärvilised päikesekiired...

3 km läbitud...

ilus...

4 km läbitud...

uue silla juures...

Sinine Ingel ja päike

päike loojub. fantastilised värvid olid tegelt..

2. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

MEIE OIDREMA - MTÜ Oidrema külaselts (koostaja)

 Ilmunud on raamat nimega "Meie Oidrema," mille koostas MTÜ Oidrema külaselts. Tänu armsale Emale jõudis see raamat ka minuni ning eile, peale ühe romaani lugemise lõpetamist, võtsin selle raamatu lugeda, ikkagi kunagine kodukant, kus elasin vast 7-8 aastat.

 Raamat puudutas mind nii, et mul ei tulnud undki, jäin seda mõtteis edasi kirjutama, sest algus on ju sisse tehtud. Ma südamest loodan, et sellele raamatule tuleb järg, sest väga palju on kirjutamata jäänud. Liiga õhuke, sai kohe otsa, aga muidu armas ja kodusoe.

 Alles hiljuti lugesin läbi sarnase raamatu,  mille Lea Rand Toliast oli kirja pannud, neid kahte võrrelda siiski ei saa, sest Toila raamat on väga põhjalik, kuid Oidrema(a) oma mitte. Jah, ma tahan endiselt (ja kirjutangi) Oidremaa lõppu 2 aa-d kirjutada, sest nii on ilusam ja tollel ajal, kui mina seal elasin, oligi külanime lõpus just nii.

 Täna hommikul küsisin Ema käest, et kas Panga tamme (loodustkaitsealune tammepuu) enam ei olegi, aga sain teada, et on. See oleks võinud ka raamatus olla, kui juba Karinõmmest juttu oligi. Tamm asub nn Pangamäel ja see jääb Karinõmme küla alla.

Kopeerin Vikipeediast:



Panga tamm on looduskaitsealune tammepuu, mis asub Pärnumaal Karinõmme külas, endises Koonga vallas, nüüdses Lääneranna vallas, Oidrema-Lihula teeristil Oidrema Pangamäel.^[1]
1936. aastal sai Panga tammest Pärnumaa esimene looduskaitsealune puu. Praeguseks on sel vanust üle 300 aasta. Legendi kohaselt olla tamm sündinud tõrust, mis lendas Pangamäele Rootsi kuninga Karl XII hobuse kabja alt.^[1]
Looduskaitse alla võtmise ajal oli Panga tammel Postimehe andmeil rinna kõrgusel 302 cm ümbermõõtu, see asus Nõmme (Karinõmme) külas Kadariku talu maal.^[2] Keskkonnaagentuuri andmebaasi kohaselt oli tamme ümbermõõt 2007. aastal T. Aasma teatel 381 cm (1.3 m kõrgusel) ja kõrgus 14,5 m (40 m), võra läbimõõt 19 m ning seisund rahuldav, kuid halvenemas; maakatastri ja Hendrik Relve teatel oli ümbermõõt samal kõrgusel aga 370 cm ja kõrgus 17 m ning 1998. aasta Eesti põlispuude projekti teatel ümbermõõt 373 cm ja kõrgus 16 m. Tamm asub Panga mäel (eramaal) ning paikneb umbes 20 m kaugusel Lihula-Pärnu maanteest, väiksemal eraldatud rohumaal metsa serval. Panga tamme kirjenumber registris on KLO4000396

Lisan siia ka Vikipeediast lingi, avada saate SIIT!

See on Pangamäe sümbol, aga millegipärast raamat seda ei kajasta.

Lisaks lootsin ma raamatust leida ka pilte ja märkmeid Oidremaa (mõisa) pargist, mis on ka ajalooline ning seal kasvab palju huvitavaid puid. Need peaks ka tänaseni säilinud olema. Mina olen muidugi neid oma silmaga näinud ja käega katsunud, aga ühes parkide raamatus olid sellest pargist imelised pildid ja info ka olemas, see võinuks ka selles raamatus olla. Ja palju, palju veel! Loodan siiralt, et sünnib ka raamat nimega "Meie Oidrema 2!"

 Legendi järgi asetses kunagi Oidremaal ka katkuaegne surnuaed ja ma olen põnevaid lugusid kuulnud selle hoone kohta mis siiani kannab "Oidremaa kaupluse" nime.

 Kunagi jutustas Salumetsa majakeses elanud Salu, Anna (nii me teda kutsusime) igasuguseid põnevaid lugusid ja üleüldse oli ta üks vahva memm, elas seal metsamajakeses koos rästikute ja nastikutega (olgu, olgu, nad elasid ikka õues) ning tõstis konksuga neid teepealt eest ära.

 Meie lapsepõlv Oidremaal oli põnev, kohe meenuvad karkudega käimised. Küla poisid nikerdasid kargud ja kõik me õppisime karkudega käimist paneeldide pealt, mille oli jätnud sinna toonane Pärnu KEK, täpsemalt Veetorni ette platsile, kuhu kavandati kunagi uue maja ehitamist, vast isegi enne ridaelamu sündi, või vahetult peale seda. Aga millegipärast seda uut maja ei sündinud.

 Oi, kui palju, palju oleks Oidremaast kirjutada!
Meie lausa elasime pargi palliplatsil, panime isegi ööseks prožektori palliplatsi kohale, puu otsa põlema ja mängisime palli ka selle valguses. Lisaks mängisid ühiselt palli (võrku) nii lapsed, kui täiskasvanud. Kes parasjagu parki juhtus, see mängima jäi.

 Suviti puhkasid mõisahoones, mis toona oli kolhoosi (või sovhoosi) kontor Leningradi sporikooli õpilased. Parki oli pandud igasugused spordiatraktsioonid, isegi poksimiseks, kus ka meie salamisi trenni tegime, no nii põnev oli!

 Mingil ajal olid kõikide jaoks avatud kõik mõisahoone ruumid, ka saal, kus sai mängimas käidud. Ainult söökla oli lukus ja üks korter, kus elas tädi Anni.

 Ühel suvel elasid Oidremaa mõisahoones ka Pärnu Lastekodu lapsed, kellega meie armastasime mängimas käia. Ning sügiseti elasid seal Tihemetsa Sovhoostehnikumi õpilased, kes käisid majandis kartulaid võtmas. See oli ka põnev aeg.

 Ja üleüldse igasugused luurekate ja tuki-tuki mängud kestsid päevast päeva. Aga kõigest sellest kirjutan ma oma lasteraamatus PETU VAHETAB ELUKOHTA, mille loodan sellel aastal valmis saada. Seega väga, väga palju oleks veel muljeid Oidremaast, ning ma olen seda meelt, et ka kõik endised elanikud, kellel on soovi ja tahtmist, võiksid sõna sekka öelda, nii saaks palju sisukama ja põnevama raamatu! Ehk on kohalikel motivatsiooni ja tahtmist kirjutada raamatule järg.

 Üks koht mind jäigi häirima. Kui jutt on Hirmus-Antsust, siis oleks pidanud juures olema seletus millisest Hirmus-Antsust, sest me kõik (keda ajalugu huvitab) teame lugu kuulsast metsavennast Hirmus-Antsust ehk Ants Kaljurannast, aga selles raamatus pole mingit selgitust juures, see lausa peaks olema, sest raamatus on siiski kirjutatud vale-Hirmus Antsust.

 Ja leheküljel 24 on ka täheapsaks, aga vast õnneks ainuke, mis raamtusse on sattunud. (esimese lõigu eelvioimases rea)s- tooti aga peaks toodi olema. Neid ikka sisse juhtub, sellest pole õnneks väga hullu.

 Olen oma raamatutes maininud ka Oidremaad, ei saa ju oma kodukandist üle ega ümber. Minu käest saab osta veel mu romaani WESTOFFHAUSENI HÄÄRBERI SALADUS, mis hakkab poodidest otsa saama ( TOODET ON ALLES VAID VÄHEM KUI 10 EKSEMPLARI!) kuid minu käest saad selle endale soetada 10 euro eest + postikulud.

 Ka minu uuemas luuleraamatus VÄRSID, MILLE LEIUTAS AEG on luuletus Oidremaast ning selle saad otse minu käest endale soetada vaid 8 euro eest + postikulud.

Aga nüüd mõningad armsamad pildid sellest raamatust:

armas kodumaja. esimene naabripoiss Alar siin veel...rahu talle seal üleval ...

Oidrema mõis ja mõisapere täna

kodu, mu armas kodu...PETU kolis just sellesse majja

hommikune tööjaotus, esiplaanil mu vend Raivo

armas fotoke Oidremaa külast linnulennult...

Aitäh selle armsa raamatu eest!


2. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

EESTI VERI - Anna-Maria Penu

 Sain just loetud Anna-Maria Penu romaani "Eesti veri." Ma küll ei tea miks sellel raamatul selline pealkiri on, aga on.

 Oehh, raske on blogida raamatutest, mis sulle eriti või üldse korda ei lähe. See siin tundub taas selline blogiteema olevat, aga mõned teemad võikski blogisse jääda. (kuigi mul pole õrna aimugi kas see on eelnevalt blogi olnud või ei ole).

 Järjekordne raamat minu jaoks, mida ei oleks pidanud lugema. Puudub olustik, mis on ühele romaanile suisa vajalik. Vaid õhõrnad olustiku räbalad on liikvel, aga need ei tekita mittemingisugust pilti, täielik 0 seis minu jaoks.

 Lisaks veel lausa vastikud seigad. Kas ikka kõike situatsioone maksab raamatuks (raamatusse) kirjutada? Mind näiteks küll ei huvitaks kas veganmehe sperma on parema maitsega kui lihasööja mehe oma. Mina küll ei lubaks (olgu mu mees mulle nii lähedane, kui iganes!) oma meest endaga tualettruumi kaasa, urineerida tema nähes, tehes rasedustesti  jnejne...Võehh!

 Ma ei tahagi pikalt kirjutada, sest selle raamatu juures meeldib mulle vaid kaante kujundus, sisukujundus mitte, see jätab mulje, et raamatut oleks tahtlikult paksemaks venitatud. Ja need miniillustratsioonid sobiks pigem luuleraamatule.

 Ja see kantseliitlik sõnakasutus...oehh...no milleks?

Ahjaa, neid revolutsionääre oli ka liiga palju, liiga, liiga palju...

Triviaalne raamat...

Ah, lugege ise! Või ärge lugege...

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

EESTI VERI

Autor: ANNA-MARIA PENU

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 68 Google +3  0 Share0

Romaan „Eesti veri“ uurib teravmeelse huumoriga isikliku elu võimalikkust lähituleviku Eestis. Ennekõike just naise keha otseselt puudutavaid otsuseid, aga ka teatud majanduslike, tööalaste ja poliitiliste valikute kaalu ning nende tagajärgi inimestele. 

See on Eesti, kus noor peaminister Vamps keelab esimese asjana ära raseduse vabatahtliku katkestamise, mis romaani sündmustiku ka käivitab. 

Enam hullemaks minna ei saa, arvavad Eesti elanikud. Kuid küünikud vastavad, et saab. Hullemaks saab alati minna. Ja lähebki. Igas kodus peab olema tulirelv, kuriteoks muutuvad töötus, abielurikkumine ning võõrkeeltes rääkimine. Kui palju võivad valitsuse otsused mõjutada inimeste eraelu, nende tundeid ja valikuid? Kuivõrd seotud on poliitika ja intiimsus? 

Raamatu peategelane Eeva kirjutab poliitilisi kõnesid opositsiooni suurimale parteile, mida juhib tema ema. Samal ajal on ta isiklik elu ühe meeletu eksperimendi tõttu karile jooksmas.

Kõige taga tuksleb Eeva püüd trotsida neoliberaalset maailma, mille vastu ta tuliselt sõna võtab ja kust ta väljapääsu otsib. Vabadusel on aga väga kõrge hind. Sest vabadus pole kunagi olnud reegel, vaid alati erand.

ISBN	9789949565849
Ilmumisaasta	2017
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	224 lk
Mõõt	201x145x17 (mm)
Kirjastus	TAMMERRAAMAT
Lisamise aeg:	28.02.2017   19.591.71 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 1.71 € Kaupluses: 1.80 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 02.04

1. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma