laupäev, 9. märts 2019

Armunud kaitseinglisse

foto netiavarustest
                           ARMUNUD KAITSEINGLISSE

 
  Märt ärkas, ringutas, sügas voodiotsal istudes kukalt. Ta ehmatas, nähes võõrast blondiini oma voodis magamas, kes oigas läbi une, nagu näeks erootilist und. Märt oli suures segaduses, tõusta oma voodist, võõras naine kogu alastuses tema kõrval...ja püskikud vedelemas magamistoa ukselävel, see ei olnud just tavaline olukord. Ta mäletas, et läks peale lahutust kõrtsu pummeldama, aga edasine on tühi maa.
   „Kuidas ma küll võisin mingi lehtsaba endaga kaasa tarida? Ma pole Varjest siiani üle saanud, aga juba magab mingi linnuke mu voodis õndsat und! See pole üldse minu moodi! See peab mingi eksitus olema!“ oli Märt hämmingus.
   Mees tõusis, haaras nagist hommikumantli ja tuiutas tualetti, kui avastas oma genitaalid verisena.
  „Pagan! Kas ma olen hulluks läinud või!? Omast arust ma kasutan alati kondoomi, kui asi kipub vinklist välja minema! Ma kordan- kui kipub! Ma pole ometi mingi naistemees, kes esimesi ettejuhtuvaid eitesid koinima kipub! Kas ma tõesti rappisin seda võõrast eite ja veel ilma kaitsevahendita ja päevade ajal? Kuidas muidu mu suguelund ja kintsud verised on? Fakk! Olen ikka idioot küll! See joomine tuleb ära lõpetada!“ vandus Märt tulist kurja, kui nägi voodikaaslast oma seljataga seismas, jalad ristis.
   Märt lõpetas kusemise, tõmbas hõlmad koomale, vaatas kipras kulmudega naisele otsa ja kadus vannituppa ennast pesema. Ta nühkis ennast nii kõvasti, et lausa valus hakkas.
   „Mis siis saab kui ma mõne suguhaiguse endale kallale olen saanud? Mis küll ometi saab? Varje tundus üsna nukker olema, kui me kohtumajast välja astusime, ehk oleks mul lootust siiski temaga veel ära leppida? Fakk! Ma olen ja jään ikka täielikuks idioodiks! Tormasin kohe lahutama, kui Varje ühe eksimusega hakkama saanud oli ja ise kordan sama viga! Ja tõele au andes, juhtus tema tiivaripsutus ka umbjoogisena, sest mu eksnaine ei kannata alkoholi aga lapsepõlvesõbrannaga kokku saades sattusid naised liiga hoogu ja siis see juhtus, ta magas mu ülemusega ning mina ei suutnud andestada. Lisaks sellele, et ma lahutuse sisse andisn, kandsin keelt ja rikkusin ka ülemuse abielu ära. Olen hullem kui mõni armukade naine, kes ise igal võimalusel võõra mehega voodisse ronib, aga oma truus mehes abielurikkujat näeb.“
   Kui Märt vannitoas magamistuppa naases, oli võõras naine ennast juba riidesse pannud ning vaatas häbeliku näoga Märti.
   „Märt, ma hakkan minema. Kui sa tahad minuga suhelda, siis võta see,“ulatas ta Märdile visiitkaardi ja läinud ta oligi.
  Segadus aiva süvenes Märdis.
  „Kummaline naine, kas ta siis peale vahekorda, eriti veel pahade päevade ajal, ennast ei pesegi? Jeebus, äkki oligi tegu mõne lohakaga, kes vett kardab ja alaliselt mehi kargab?“
   Märt lukustas korteriukse, ampsas külmkapist lõigu heergingat ning värskavee pudeli ning loivas magamistuppa tagasi. Uni ei tahtnud enam tulla.
   „Angela Laader – psühholoog,“ luges ta visiitkaarti.
   „Püha jumal, kas tänapäeva psühholoogid ronivadki esimesel õhtul kohe võõraga voodisse? Kas neil pole üldse mingit austust enam, ei enese, ega patsiendtide vastu? Oot, oot, ma ju pole tema patsient! Või? Pagan, millega ma küll eile hakkama sain!?“ tagus mehe pea nagu trumm üha tugevamini ja tugevamini. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, läks võttis karbist lahustava aspiriini ning kulistas klaasi põhjani.
   „Oi, kurat, Varje lemmik hommikumantel ripub siiani nagis! Ananks jumal, et ta sellele täna järgi ei tuleks!“ ehmatas Märt. Hirm tema sees aina kasvas. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, kontrollimaks, et ometi ta eksabikaasa hommikumantel verine ei ole. Õnneks oli see puhas ja ilmselt ka võõra poolt puutumata.
   „Angela Laader, Angela, Angela...no ma ei mäleta, et mul oleks tutvusringkonnas mõnda Angelat olnud! Oot, üks kooliõde oli küll Angela-nimeline, aga see polnud kindlasti tema, ma pidanuks kooliõe ära tundma. See naine on või oli mulle täiesti võõras. Aga siiski...Midagi ei klapi. Kui ma meenutama hakkan, tantsisin ma üldse ühe brüneti slaavitariga, pagan! Me isegi amelesime ja panime tantsu ajal tatti! Uhh, mu pea tahab lõhkeda! Mis pagana sodi ma endale eile küll sisse jõin?“
   Märt oli tunnetesegaduses magama jäänud ning paari tunni pärast ärkas ta telefonihelina peale.
   „Mjardikene, sjina kjuuled vjoi?“ kuuldus läbi telefoni aktsendiga naisterahva hääl.
   „Pagan, kes see nüüd veel on?“ mõtiskles Märt.
   Mees arvas, et tegu on vale ühendusega, aga ta ei katkestanud ka kõnet, sest küsiti ju teda.
   „Mis minuga küll toimub? Kes see küll on? Kes oli see võõras naine mu voodis? Mida nad kõik minust tahavad?“
  „Mjardikene, mju kjallis Mjardikene, mina rjaegin, Niina oljen. Mjaletad ju?“oli helistaja järjekindel.
  „Mäletan ikka. Miks ma ei peaks mäletama. Ega ma purjus ei olnud.“ tahtuis Märt ennast õigustada, kuigi tal polnud õrna aimugi kellega suhtleb. Ta ei tundnud ühtegi Niinat omateada.
  „Kjeera siss juks ljukust ljahti, ma oljen sju jukse taga.“ vastas hääl.
  „Mida paganat! Üks eit alles lahkus ja nüüd on järgmine ukse taga! Mida kuradit need naised minust tahavad? Äkki Varje keerab käru?“ lausa värises süda Märdi rinnus. Mees ajas ennast voodist välja ja läks ust avama.
  „Tjere, kjallis, ljasid mjind njii kaua ootaja, oij, oij, oij,“ rippus juba Niina Märdi kaelas.
  „Mis kuradi kallis ma sulle olen!? Kes sind saatis? Varje, jah?!“ vihastas mees.
  „Rjahune, kjallis, rjahune! Kjes veredega on kjokku juhendatud, njeed kjokku ka jaevad!“ ütles venelanna sõnad, mis meest ehmatasid. Talle meenus kuidas ta hommikul tõustes ennast verisena avastas, kuid see polnud ju ometi see naine kes ihualasti ta kõrval magas.
  „Issand küll, mu gurust sõber jahus, et mul pidi mingisugune kaitseingel kogu aeg kaasas käima, kas üks neist naistest ongi mu kaitseingel? Usu siis neid teadjamehi või asju! Või siiski?“
  „Tjead, mjina prjaegu ljahkun, vjota oma sjormus, mjina ei jole vjaras. Aga kjui sa tjahad mjinuga kohtuda, jelista,“ ulatas Niina enda visiitkaadri ja lahkus.
  „Müstika! Ühe hommikuga olen kahe visiitkaadri omanik ja lausa kaks naist pakuvad mulle ennast! Küll ma olen ikka kuum mees! Vaat, mida tähendab lahutus!“ ei jaganud Märt ikka matsu.
Märt näppis veerand tundi Angela visiitkaarti ning lõpuks otsustas helistada sellel olevale numbrile.
  „Psühholoog Angela Laader kuuleb. Kuidas saan teile kasulik olla?“
  „Sedand, tere, tere Angela, mina helistan,“ kratsis Märt kõne ajal kukalt.
  „Vabandage, neid minasid helistab mulle päeva jooksul väga mitu, kes te olete?“ oli naine väga konkreetne.
  „Märt noh, Märt olen.“
  „Teie perekonnanimi?“ oli niase hääl veel kärsitum.
  „Kas sa mängid lolli vä? Ise käskisid helistada!“ oli mees vihane.
  „Vabandust, töö ajal ei ole mul kombeks lolli mängida ja oma patsiendtidel ma oma eraellu sekkuda ei lase! Kas vajate numbrit või millest te rääkida tahtsite? Mul ei ole pikalt aega vestelda, patsiendid ootavad.“ andis psühholoog teada.
  „Ahh, persse...!“ nähvas mees ja katkestas kõne.
  „Mitte midagi ei saa aru! Mitte midagi! Kes pagan see naine küll on? Mängib minuga lolli või? Ise ärkas mu kõrvalt, andis visiitkaardi ja nüüd mängib võõrast! Oi, appi, no tegelt ta ongi võõras!“
  „Peaks äkki hoopis gurule helistama? Või ravitsejale, nagu ta ennast nüüd nimetab, peale seda kui koomast tagasi tuli ja väidetavalt endale võimed sai. Seda ma teengi!“
  „Tere, tere Märt-poiss!“ oli ravitsejast sõber kohe teiselpool telefoni, nagu ootaks sõbra kõne.
  „Sedand, noh, kuidas ma...“ üritas Märt ennast väljendada, aga see ei tulnud tal adekvaatselt välja.
  „Ohh, sõbrake, tuled ehk minu manu? Kodeerime sind ära? Sellest tahtsidki rääkida? Ma ju ütlesin, et kaitseingel käib sinuga alati kaasas, sestap oledki nagu õnnesärgis sündinud. Aga tee kärmelt, muidu surnud energia võtab kogu su keha enda valdusesse. Kiirusta, poiss!“ lõpetas guru kõne.
  „Ahh, sa kurat! Sa kuradi kurat! Ma siis ikkagi...? No kus mu kaitseingel siis oli kui ma seda naist panin?“ vandus Märt tulist kurja.
  „Lase ennast nüüd lõdvaks. Lase, lase! Sa ei tohi pingul olla, muidu ma ei saa sind aidata. Kõigepealt puhastame su organismi alkoholist, siis vere ning peale seda suurt puhastust kodeerin sind ära, muidu hakkad uuesti hallutsinatsioone nägema, ega see diliirium pole naljaasi!“ ladus guru sõnu nagu makilindilt.
„Sa tahad siis öelda, et ühtegi Angelt ega Niinat pole minu elus viimasel ajal olnudki? Kuidas see võimalik on? Kas ma mõtlesin nad ise välja? Kas ma hakkan hulluks minema või?“ ei suutnud Märt gurut uskuda.
„Inimesed mõtlevad teatud seisundis veel hullemaid asju ja tegelasi välja, sul veel vedas, et sa ellu jäid!“
Möödus kuu. Märt oli juba pikalt kaine olnud ning ta ei tundnudki enam alkoholi järele vajadust.
  „Tere, Märt! Ma tulin hommikumantli järgi!“ astus Varje ootamatult mehe lukustamata uksest sisse.
Märt ehamtas, ega lausunud sõnagi.
  „Kes see Angela Laader veel on? Uus naine juba või? Arvata oligi...“ võttis Varje riideeseme ja haaras välisukse lingist, et lahkuda.
   „Oota, oi, appi! Luba palun, ma selgitan!“ peatas Märt eksabikaasa, kuigi selgitada ei osanud ta midagi. Märdil polnud õrna aimugi kuidas psühholoogi visiitkaart Varje hommikumantli taskusse sai, sest ta uskus guru, ta uskus, et ta oli need naistegelased ise teatud seisundis välja mõelnud, aga ...?
  „Äkki guru luiskas? “ pidas ta endaga monoloogi, mille peale Varje lausus;“ mees, sa võta ennast tõsiselt käsile, endal on kaitseingel seljataga, aga kõneleb ikka iseendaga!“
  „Jälle see kaitseingli jutt! Pagan! Mitte millestki ei saa aru!“ vandus ta.
  „Küll sa siis hakkad aru saama, kui alkohol su verest kaob“ sähvas Varje ja sulgesenda järel ukse.
Angela Laaderi vastuvõtule tal saad ei õnnestunudki, isegi mitte aega kinni panna, sest psühholoog vastas ise kõnedele, tal oli eraprsksis. Märdi kõned oli ta aga telefonis blokeerinud.
Niinast lahti saamiseks kulus lausa mitu kuud, sest naine oli järjekindel ja vastik. Ni Märt ainult sõbrast guru ettepanekutele truuks jäigi.
  Möödus pool aastat. Märdist oligi poissmees saanud, kui ühel õhtul tutvus ta kinos, „Tõde ja õigust“ vaadates Angelaga , kes häirivalt ta kõrval popkorni krõbistas.
  „Kas te tõesti kodus ei saa kõhtu täis süüa, et tulete kinno teisi kinolisi häirima?!“ pahurdas Märt.
  „Tead, broneeri olame aeg psühholoogile! Sinu sugused närvihaiged ei pea kaooralike inimeste seas olema!“ nähvas naine.
  Märt haaras võõral naisel ümbert kinni ja andis talle otsaette musi. Siis hakkasid mõlemad naerma. Angela pakkus Märdile popkorni ning mees võttis hea meelega.
  „Ohooo, uus abielu terendab!“ tögas guru sõpra.
Märt muigas, tegelikult oli ta sõbrale väga tänulik, sest temast ja Angelast oligi paar saanud.
  „Oi sõber, ma olen tõesti armunud!“ lausa säras Märt.
  „Armunud oma Kaitseinglisse!“ väitis guru.

9.03.2019.a.
Vana-Rääma

NÕIATANTS - Margus Sanglepp


 Polnud ammu niinii erilist raamatut lugenud! Päriselt! Ja ma üldse ei imesta, et see romaan sai Tänapäeva romaanivõistlustel (2016) 3. koha. 1. koha vääriline oleks pigem!

 Sain just loetud Margus Sanglepa romaani "Nõiatants," mis kõneleb 17. sajandi elust Eestis. Ma leian, et iga eestlane peaks teadma oma maa ajalugu, traditsioone ja vanavanemate või eellaste lugusid, elusid. See romaan võiks olla suisa kohustulik kirjandus koolides!

 Oi kuidas ma nautisin selle raamatu lugemist! Kahju, et nii ruttu läbi sai, sest head raamatut loeks ma lõpmatuseni. See võinuks olla sama suur telliskivi, nagu Harry Raudvere raamatud, millest esimest ma pole siiani jaksanud läbi lugeda, sest see venib...aga kaldusin nüüd teemast kõrvale. Vabandust!

 "Nõiatantsus" saate väga palju teada ajaloost, see ongi ajalooline romaan. Ma oleks nagu mingit filmi vaadanud ja tegelikult kohati meenutaski see raamat mingit filmi, aga ma ei jaksa pealkirja meenutada. No eks olegi filme vändatud 17. sajandist.

 Siin rulluvad lahti nõiasabatid, tegutsevad ka(o)htlased kirikutegelased, kirik põleb maha ja pastor jääb sisse. Romaanist ei puudu nõiad, isehakanud ämmaemandad, kes aitavad kodus lapsi ilmale. Puuduvad sõiduautod ning hobused veavad mida iganes. Inimesed ei oska veel lugeda, ei tunne tähti, ei tea hügieenist midagi. Lapsega naised ja nõisugemetaga inimesed satuvad kiriku ja küla põlu alla. Tegutsevad vargad, kes on saagi nimel võimelised tapma. Timukaski ei puudu sellest raamatust. Üleüldse on tegu ühe väga hea raamatuga, mis lisandub mu lemmikraamatute nimekirja. Nüüd uurin mida see autor veel üllitanud on, sest tahan kõiki ta raamatuid lugeda.

 Väga.väga hea raamat! Ma ei väsi kiitmast. Hetkel Rahva Raamatus 56% soodsam!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

NÕIATANTS

 602 Google +3  6 Share1

Kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud töö viib meid sõdades ja katkudest laastatud 17. sajandi Eestisse. Suur Nälg on tulekul. On karm ja pime aeg, kus valitsev ebausk annab suurepärase võimaluse kurjusele ja kättemaksule. Nõiajahi ohvriteks langevad ka süütud inimesed. Romaan jutustab Eha ja Aro karge armastusloo taustal saamahimust, pealekaebamistest ja nõiaprotsessidest, mis õnneks valgustatud vaimu ees viimaks taanduvad.
ISBN 9789949850976
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 208 lk
Mõõt 220x147x17 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari TÄNAPÄEVA ROMAAN
Lisamise aeg: 17.03.2017 
19.908.50 €
Kaupluses püsikliendile: 8.50 €
Kaupluses: 8.95 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 11.03



9. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 8. märts 2019

Naistepäev + uus tass!


 Aitäh teile Ave, Ave, Eve, Urmas ja Helve!

 Üldiselt kavatsen ma täna Eurojackpoti peavõidu võita, teie ei pea mängima!

Armas Ave Mürel tõi mulle täna uue tassi, pärit Tenerifelt. Olgugi, et mul üks Tenerife tass oli juba olemas, aga sellist ei olnud. Selline mõnus, poolik, nagu üks mu külmkapimagnet. Kollektsioon üha suureneb, varsti vist ajab elamisest välja, aga ma niiiiiiiiiii armastan neid tasse ja pean mingi konksusüsteemi endale saama, sest sektsiooni peal nad koguvad tolmu, tüütu on neid sealt pidevalt tõsta ja puhastada. Tolm koguneb eriti tasside sisse. Samas konksude otsas koguneb ka, aga siis saakin sektsiooni pealse vabaks. Tegelikult asetasin need sinna aasta eest, kui Urmas Luik tuli Naistelehe tarvis fotosessiooni tegema.

 Hästi armas üllatus ka sinult, hea Helve! Aitäh! Tead, ma ausõna ei kogu delfiine, aga ometi on neid mul juba 6. Delfiinimagneti ja pastaka tõi ilmselt ka Ave mulle, teine Ave (Nõmmik). Samas ma kunagi hirmsasti tahtsin neid koguma hakata, esiteks delfiinid mulle väga meeldivad, juba lapsest saati meeldivad ning millalgi rippus mu laes delfiinidega tuulekell ja toonases vannitoas delfiinidega vannikardin. Iga asi jõuab inimeseni siis kui selleks on õige aeg, ju siis ongi delfiinid minu poole teel. Väga armsad ja targad veeloomad.

süda
tass Tenerifelt
peavõidu pilet :)
süda

  Armas Naistepäev ongi õhtusse jõudnud. Vaatasime siin dvd-d ja nii ta kulges, vaikselt, rahulikult. Isegi lugedes, sest ma olen ju hirmus raamatukoi. Kui juhtub veel väga põnev raamat olema, loen ma seda ka näiteks süüa tehes. Hetkel ongi selline raamat käsil ning mul on tunne, et tuleb unetu öö.

 Täna meenutan ka oma varalahkunud sõbrannat Maire Haasa, kellel on 63. sünniaastapäev. Küünal põleb. 23.03. saab juba 9 aastat Maire lahkumisest. Paljud teavad teda luuletajanimega Tulilill.

Maire "Tulilill" Haas


Olge armastatud!


8. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

HINGEDEPÄEV - Heldur Lääne


 Öösel sain loetud Heldur Lääne romaani "Hingedepäev."

 Helduriga kohtusime ja tutvusime aastaid tagasi, kui armas Imbi Paju kutsus mind Võtikvere raamatukülla "Segaverelist" esitlema. Mina võtsin kaasa poetess Maarika Siimu ning seal tutvusin veel mõne kirjanikuga, näiteks Soome-Rootsi kirjaniku Emma Jusliniga. Ma müüsin seal ka oma raamatuid, aga päev kujunes vihmaseks ning hea Heldur lubas meid oma telgi alla varju. Seal me raamatuid vahetasimegi. Oli üks imearmas päev.

 "Hingedepäev" mind väga ei kõnetanud, liiga laialivalguv, liiga palju kirjeldusi ning kogu süžee venib. Vahepeal juba jõudsin ära unustada kes räägib ja millest räägib ning mis üldse teemaks oli. Samas sõnum on raamatus sees- oma lähedasi ei tohiks unustada ja sõjakirves tuleb maha matta!
 Kogu aeg ootasin, et midagi toimuks, aga teema kaldus n.ö. vinklist välja ja ma ei jaksanud vahepeal ära oodata, et kuhu süžee jõuab. Sestap võttis lugemine aega, ei paelunud lihtsalt. Kuigi lõpuosa muutus haaravamaks ja siis ma juba nautisin. Aga vead häirisid. Raamatutes ikka tuleb vigu ette, aga kui neid on liiga palju, jäävad segama. Ja toimetajakätt vajanuks see teos väga. Jah, ma tean, et head toimetajat on raske leida ja toimetmine on kulukas. Ma ise maksin möödunud aastal toimetajatele kaugel üle 1000 euro, pluss veel illstraatoritele ka, aga...raamat peab olema toimetatud, muidu on asjal kibe mekk man.

 Aga hea on teada, et Heldur kirjutab ka proosat ning üks ta raamat on veel ootamas mu öökapil. See raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, sest see on pühendusega. Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

HINGEDEPÄEV

 41 Google +0  0 Share0
Edukas ettevõtja on unenäolises minevikumälestuses kui tema tootmisüksuses otsitakse süüdlast vargustele mis rikuvad toodangut ja seadmeid.
ISBN 9789949819409
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 141 lk
Mõõt 210x148x10 (mm)
Lisamise aeg: 11.09.2017  Toode pole saadaval



8. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 7. märts 2019

Jaansoni rada 135.päev


 No ei jõua kevadet ära oodata!
Juba pikemat aega tunnen ma ennast füüsiliselt halvasti, olen kuidagi jõuetu ja loid. Jah, kevadel kiputakse selles süüdistama kevadväsimust, aga ma arvan, et mu organism on koormatud nendest mõnest kilost, mis vähese liikumise tõttu tagasi on tulnud, see kõik rõhub ja koormab tervist, igas mõttes.

 Täna läbisime Germoga 6 km. No selline hoog oli sees, et mitte ei tahtnud algatuseks 4 km-ga leppida. Eelmise kuu 15. kuupäeval läbisime 4 km.
 Enesetunne on hea ja selline mõnus olemine on, väsimust polegi. Pigem värske tunne on. Aga hõisata ei tohi. Viskasin higised riided seljast sest kepikõndimine võttis higi korralikult lahti, see on ju palju suurem koormus, kui lihtsalt kõndimine, lisaks on talvevammus seljas, seega veel suurem koormus, kuigi mu rajamantel on kerge ja õhem. No ma nii loodan, et vähemalt 1kg sulas raja sisse, kergem on olla :)

 Talvel on selles mõttes hea rajatada, et rahvast on vähem, ei ole häirivaid jalgrattureid ega rulatajaid. Vaid mõni ükski inimene tuli vastu, üks memm söötis linde ja mõned kalamehetelgid olid jääl, hullukesed, kesklinna silla juurest on kohati jää juba sulanud, või siis imeõhuke. Aga kirg on kirg, olgu see siis ka kalamehe kirg. Eluga riskime me kõik.

 Rada on suhteliselt jäävaba, vaid mõned üksikus kohas oli jääd, metstukas näiteks. Aga libedust ka rajal ei ole, eks me püüame vähemalt paar korda nädalas nüüd ennast liigutama hakata, kui ilm just väga talviseks ei pööra.

 Liigu sinagi!

Fotod:
südantsoojendav pilt- memmeke ja linnud
rada
kalamehed jääl
1 km läbitud...
2 km läbitud...
Germo
3 km läbitud...
Pärnu jõgi


7. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 6. märts 2019

Uus tass Isrealist


 Armas kooliõde Kadri käis Lähis-Idas, Isrealis reisil ning tõi mulle sealt uue tassi ning ka Jeru(u)salem(m)a logoga külmkapimagneti. Põnev, et viimasel ajal Lähis-Idas reisitakse! Aitäh, Kadri!

 Ega ma andekat Kadrit ei saanud ju pillipiinamiseta minema lasta, nii ta meie pianiinot veidi tuulutaski. No mulle on juba kooliajast mällu salvestunud, et Kadri on musikaalne, juba siis ta õppis muusikakoolis ning kunagi käis ka ühes laulusaates. Aga ikkagi pole ma veel leidnud endale klaveriõpetajat, sest kõik mu tuttavad mängivad enamjaolt kuulmise järgi. Eks ma klimberdan veidi ise ka vahel, kui tunne tuleb, ka kuulmise järgi, aga see pole see. Kuid ma ei jäta jonni, iga asi omal ajal.

Fotokesi ka veidi:
läheb mänguks :)

Kadri tuulutab meie pianiinot


Siit saate vaadata ja kuulata"Kaks takti ette" saadet ja Kadri Killingut (üsna alguses, esimene laulja) KUULA SIIT!


6. märts. 2019.a.
Vana-Rääma


Kadri musitseerib


HÄRRA SUURVAIM - Mati Soonik


 Nonii, selleks korraks on öökapp Mati Sooniku raamatutest lage, just lõpetasin ta jutustuse "Härra Suurvaim" lugemise.

 See osutus kõige paremaks raamatuks, mida tema loomingust lugenud olen.

 Tegevus toimub küll hästi ammusel ajal, 1946. aastal, mil Stalin oli kommunistidel Jumala seisusesse tõstetud, aga lugeda oli põnev, ajad olidki sellised, olen palju sellest lugenud ja kuulnud ka, sest mu oma ema on 1935. aastal sündinud.

 Jah, kunagi olid ka tõesti sellised ajad, et tänu tutvusele said leti alt kaupa ja lihakast või kalakast tooteid, visatigi üle aia, riisuti riiki, et ennast elus hoida. Sellest kirjutab põgusalt ka Soonik oma selles raamatus. Elati ju väga vaeselt. Mäletan isegi kuidas üks tuttav viis tutvuse kaudu kalameestele ja lihakombinaadi töötajatele õlut, sai vastu nii liha kui kala...jne. Ja ka seda kuidas mu ema oli koperatiivli liige ning sai leti alt paremat kaupa.

 Ühesõnaga see Mati Sooniku raamat mulle täitsa meeldis. Selliseid loeks veelgi. Aga ma rohkem ei taha blogida ka, soovitan teil endil lugeda!

 Rahva Raamatu lehelt:

HÄRRA SUURVAIM

Autor: MATI SOONIK
 1 Google +0  0 Share0
On aasta 1946. Härra Suurvaim prassib viiendal pulmaaastapäeval kogu oma raha läbi. Sel ajal on ta õnnistatud olekus abikaasa pojaga oma lesestunud emale öösel seltsiks.
Järgmisel hommikul tutvustab härra Suurvaim koju tulnud naisukesele suitsu pahvivat naiskodanikku kui julgeolekuohvitseri, kes on tema juurde riigivastaseid laule kuulama tulnud, mille eest lubab ka rahanatukest anda. Oma sõbra käest, kes töötab kalakombinaadis valvurina, on härra Suurvaimul lootust tasuta kala saada, kui ta tuleb sellele öösel järele, sest toidukraamiga on peale sõda kitsas käes.
Kuidas elatakse nõukogude korra viljastavates tingimustes pärastsõjaaegses Eestis, rääägibki Mati Soonik oma leebe nostalgiaga kirjutatud raamatus.
ISBN 9789949525362
Ilmumisaasta 2014
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 160 lk
Mõõt 205x140x12 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016 
13.99 5.65 €
Kaupluses püsikliendile: 5.65 €
Kaupluses: 5.95 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 06.03





6. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

 

teisipäev, 5. märts 2019

Tre Raadio ja teised tegelased...


 "Käisin" täna Tre Raadios. Just "käisin," sest kohal oli sellel korral vaid minu hääl, mitte mina ise. Fotosüüdistused on tehtud möödunud aastal, kui ma ka ise mõned tunnid otse-eetris olin, aga täna ma siis "käisin."

  Tegelikult on märtsi kuus Tre Raadio hommikuprogrammis mõned minutid kohalike kirjanike tarvis, kus nad saavad oma lemmikloo valida ja selle ka eetrisse ütelda, sestap on mu hääl nii võõras, laulusoovi esitasin siiski telefoniteel.

 Nagu ma ka mainisin, osutus selleks minu sõnadele loodud lastelaul "Ärgake," mis jõudis ka eelmisel aastal Margrit Kitse laulustuudio mudilaskoori esitlusega plaadile "Väike ime." Olen Margritile selle eest ülimalt tänulik, aitäh! Need on mul südamega lausutud sõnad ja mudilaskoor on selle loo nii elusaks laulnud, et ilmselt ei jäta see kedagi külmaks. Mul on väga palju väga head tagasisidet.

Regina Jaakson

 2.40 minutil 05.03.2019- Teisipäev – Hommikuprogramm- Regina ja Ahti. Mis seal? Minu laulusoovitus ja selleks on mu enda sõnadele loodud laul "Ärgake," mille on viisistanud Margrit Kits ja laulab mudilaskoor.

plaat näeb välja selline, armas

Laulu saate ka kuulata SIIT!

 Aitäh, armas Regina, selle võimaluse eest! Nüüd ootan millal saan sinu debüütromaani käte vahel hoida!

* * *

  Armas kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas luges läbi mu noorteromaani "Vihmatüdruk" ning andis tagasisidet. Seda saate lugeda Heli Künnapase lugemisblogist "Heli lugemisvara (lugemisblogi) ja ka SIIT!

* * *

 Andekas kunstnik Jana Valge tegeleb mu lasteraamatu "MIA LOOD" illustreerimisega ning kaaneillustratsioon on juba valmis. Siirad tänud Helile ja Janale!

MIA LOOD


* * * 
  Ilmunud on ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" märtsi numbrid. Sellel korral saatsin "Saatus & Saladustele" Silja Mureli luuletused ning samas ajakirjas ilmus ka minu raamatureklaam. Aitäh!

ajakirjad


Silja Mureli luule


raamatureklaam ajakirjas


* * * 

Ei saa blogisse jäädvustamata jätta ka kirjanik Saale Väesteri poolt  kirjutatud arvustusest mu raamatule "Üksinda maailmas." Aitäh! Siin ta on:


Lõpetasin just Margit Petersoni raamatu "Üksinda maailmas" lugemise. Mind paelus alguses just pealkiri, sest ka mina tunnen end sageli maailmas täiesti üksinda. Seda enam haaras mind endasse ka lugu kaksikutest Lorietist ja Marietist. Üks tüdrukutest on sündides põduram ja vanemad pööravad seetõttu talle alguses rohkem tähelepanu, poputavad teda rohkem. Ajapikku jääbki vanematele külge harjumus eelistada väetimana sündinud last Marietti, Loriett jääb aga sageli omapead, mõistmist leiab ta vaid isapoolse vanaema juures.
Raamat jälgib mõlema õe elukäiku ja seda kaasahaaravalt ning põnevalt. Mulle meeldisid rohkem peatükid, mis rääkisid Lorieti tegemisest, sest see asjalik neiu võitis kiiresti minu südame. Ta on hakkaja ja asjalik. Seda kõike hoolimata lapsepõlves kogetud traumadest või siis ehk hoopis sellepärast, sest Loriett ei anna kunagi alla, ta leiab võimaluse elus hakkama saada, sest ta teab, et teisiti ei saa. Samas on Marieti elukäik hoopis teistsugune. Ta ei oska oma tegude eest vastutada ja satub seetõttu halvale teele.
Rohkem ei tahaks raamatu sisu paljastada. Soovitan lugeda, sest tegu on tõesti hästi kirjutatud ja kaasahaarava teosega, mis paneb ka elu üle järele mõtlema. Aitäh, kallis Margit Peterson, selle meeldiva lugemiskogemuse eest!


 Veebruar ja märts on kuidagi väga kiired kuud olnud, olen mõne kirjutise kirjutamisega ajahädas, aga katsun nüüd nende kirjutamisse süveneda. 

 Imelist kevadkuud!  


5. märts 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 3. märts 2019

JENNY DAHLGREN - Ketlin Priilinn


 Eile õhtul alustasin (näpistasin ööunest mitu tundi) ja täna lõpetasin Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sarja 4. raamatu "Jenny Dahlgren" lugemise. Selles sarjas on tänaseks ilmunud 4 raamatut, millest 3 olen läbi lugenud, aga sarja 3. raamatut mul veel ei olegi, sestap hoidsin seda osa siin magustoiduks, kuni eile õhtul enam ei suutnud, nii kange tahtmine oli lugeda ning teadsin juba ette, et tuleb unetu öö, sest see on niivõrd põnev sari, et ma lihtsalt ei saa raamatut käest.

 Eelnevad selle sarja raamatud, mille olen läbi lugenud, on: "Kas keegi kuuleb mind" ja "Enne kui on hilja."
Kolmas raamat ehk "Kommionu" on lugemata, aga küll ma ka selle endale soetan ja läbi loen ning mingi valemiga pean ka "Kommionu" raamatusse Ketlini pühenduse saama, sest need 3 olemasolvat raamatut on pühendusega ja ma mitte ei tahaks "Kommionu" eraldi riiulisse panna. Nagu olen ennagi maininud, on mul pühendustega raamatud eraldi riiulites ning "Jenny Dahlgren" läheb ka sinna, sest meil taas õnnestus Ketliniga raamatuid vahetada. Aitäh!

 Emotsioonid olid lugedes laes, no ikka sajaga laes. Kuna võtsin selle raamatu lugemiseks öösel ja nädalavahetuse öösel, kus rahvast liigub akna taga hommikuste tundideni. Nii liikus ka eile veel kella kolme ajal. Rahvas vast tuli Aleksandri pubist, või kus kohast iganes. No igatahes ma olin vahepeal nii hirmul, et ei julgenud isegi tualetti minna, kuigi olen omast arust väga julge.

 Mäletan, et kui ma kunagi, väga palju aastaid tagasi lugesin tööpostil (öine dispetšer või valvur või kes ma iganes olin) Sass Henno krimkat "Mina olin siin. Minu esimene arest." ei julgenud ma öösel isegi objektil liikuda. Samu emaotsioone tekitas ka Ketlini "Jenny" raamat. Üks juhus oli veel, kui hirm minust võitu sai, kui lugesin Ustimenkost, kes mäletab- see mäletab! Ja siis veel sõitsin Tartusse, Germoga arsti juurde, liinibuss otsiti läbi, just Ustimenkot otsitigi...aga see selleks, nüüd raamatu juurde.

 Kätt südamele pannes võin öelda, et Ketlin Priilinn on mu lemmik krimikirjanik Eestis. Kohe kindlasti on. Just naisautorite hulgast. Teiste krimikirjanike teosed ei paku mulle üldse huvi, nad ei paku põnevust ja on kuidagi väga laialivalguvad, ei toimu midagi nii põnevat, nagu Rebecca Lindebergi sarjas. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga paljud üles või üle kiidetud krimiraamatud ei ole pooltki nii põnevad kui see sari!

 Ketlin Priilinn oskab sellist põnevust üleval hoida, et ta raamatuid ei saa käest pannagi. Kui peatükk lõppeb, mõtlen, et nüüd panen raamatu kinni, hommik juba käes, aga no pole lihtsalt võimalik! Ausõna!

 Ja kui ma juba alguses hakkan krimiraamatuid lugedes kahtlustama igat tegelast kuriteos, on see raamat minu jaoks nagu bingovõit. Nii on ja nii jääb!

 Ma olen terve elu armastanud krimkasid lugeda, aga mitte alati. Selleks peab valmis olema. Eile õhtul olin valmis ja täna olin nii valmis, et lükkasin elamise koristuse taas sujuvalt edasi.

 Ma rohkem ei reeda, lugege ise! Rahva Raamatu lehelt reklaam juba ise reedab, aga kopeerin selle nüüd siia:

 Aitäh, kallis Ketlin, et saa niivõrd põnevaid raamatuid kirjutad ja lugejale väga palju pakud! Suured ja siirad tänud!
 

JENNY DAHLGREN

 13 Google +0  0 Share0
Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata.
„Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin... Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni...?“
„Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“
Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“
Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja eelviimane raamat.
ISBN 9789949854547
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 286 lk
Mõõt 204x147x18 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari REBECCA LINDEBERG
Lisamise aeg: 11.12.2018
22.8021.66 €
Kaupluses püsikliendile: 21.66 €
Kaupluses: 22.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 04.03









3. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 2. märts 2019

NAISEVÕTT - Mati Soonik


 Mati Sooniku jutustus "Naisevõtt" sai loetud. See on siis selle autori kuues raamat, mille olen läbi lugenud ning 1 on veel öökapil ootamas.

 Tundub nii, et esimesed raamatud, mille selle autori sulest läbi lugesin, tiirlesid ümber teatud asja, aga paar viimast on juba täitsa loetavad. Vähemalt ei toimu mingit üleaisa löömist ja panemist. Autor oskab selles romaanis hinnata isegi peremudelit ja lausa nii üllalt, et peategelasest saab hea isa oma kasupojale.

 Tõsi küll, mingit "wau efekti" mul ei tekkinud ka seda raamatut lugedes, natuke liiga palju kirjeldamist mõjus pigem igavalt ja üksluiselt, aga selline kord on selle autori käekiri, et ta lahkab lahti ka teatud asjad, mis ei tarvitse lugejale üldse huvi pakkuda.

 Kriitikanooled laseksin ka toimetaja pihta. Korduvalt on kasutatud sõna "muikvel," mida meie keeles ei eksisteeri. Õige on muigvel. Jah, täheapsakaid ikka juhtub sisse, aga kui selline viga kordub ja toimetaja pole sellega midagi ette võtnud, siis...

 Ühesõnaga siin tegutseb üks kolmekümnendates mees, kes ei viitsi tööl käia ja keda ta vanaema üleval peab ja nunnutab. Vanaema aga ei salli selle mehe väljavalitut, kahekümnendates naist, kellel on ka poeg. Ühel päeval kõik muutub. Edasist ma ei reeda, lugege ise!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

NAISEVÕTT

Autor: MATI SOONIK
 2 Google +0  0 Share0

Fredi elab vanaema juures, olles samal ajal Ailiga visiitabielus. Vanaema ei ole rahul lapselapse väljavalituga, kes pole tema arvates Fredi vääriline. Ailile ei sobi aga selline suhe, mille Fredi talle peale surub. Samas ei hooli noormees töölkäimisest ja mõtleb pigem oma haridustee lõpuleviimisele. Kuni ühel päeval seisab nende korteriukse taga Aili koos väikemehega, kes ütleb Fredile „tere, isa!“ ja vanaemale „tere, vanaema!“.
Lugeja osaks jääb vaid teada saada, kas laps oma naiivses siiruses suudab seda, milleks täiskasvanud pole võimelised.
ISBN 9789949525751
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 176 lk
Mõõt 205x140x13 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016  Toode pole saadaval


2. märts. 2019.a.
Vana-Rääma