 |
| foto netiavarustest |
Märt ärkas, ringutas, sügas
voodiotsal istudes kukalt. Ta ehmatas, nähes võõrast blondiini oma
voodis magamas, kes oigas läbi une, nagu näeks erootilist und. Märt
oli suures segaduses, tõusta oma voodist, võõras naine kogu
alastuses tema kõrval...ja püskikud vedelemas magamistoa ukselävel,
see ei olnud just tavaline olukord. Ta mäletas, et läks peale
lahutust kõrtsu pummeldama, aga edasine on tühi maa.
„Kuidas ma küll võisin mingi
lehtsaba endaga kaasa tarida? Ma pole Varjest siiani üle saanud, aga
juba magab mingi linnuke mu voodis õndsat und! See pole üldse minu
moodi! See peab mingi eksitus olema!“ oli Märt hämmingus.
Mees tõusis, haaras nagist
hommikumantli ja tuiutas tualetti, kui avastas oma genitaalid
verisena.
„Pagan! Kas ma olen hulluks läinud
või!? Omast arust ma kasutan alati kondoomi, kui asi kipub vinklist
välja minema! Ma kordan- kui kipub! Ma pole ometi mingi naistemees,
kes esimesi ettejuhtuvaid eitesid koinima kipub! Kas ma tõesti
rappisin seda võõrast eite ja veel ilma kaitsevahendita ja päevade
ajal? Kuidas muidu mu suguelund ja kintsud verised on? Fakk! Olen
ikka idioot küll! See joomine tuleb ära lõpetada!“ vandus Märt
tulist kurja, kui nägi voodikaaslast oma seljataga seismas, jalad
ristis.
Märt lõpetas kusemise, tõmbas
hõlmad koomale, vaatas kipras kulmudega naisele otsa ja kadus
vannituppa ennast pesema. Ta nühkis ennast nii kõvasti, et lausa
valus hakkas.
„Mis siis saab kui ma mõne
suguhaiguse endale kallale olen saanud? Mis küll ometi saab? Varje
tundus üsna nukker olema, kui me kohtumajast välja astusime, ehk
oleks mul lootust siiski temaga veel ära leppida? Fakk! Ma olen ja
jään ikka täielikuks idioodiks! Tormasin kohe lahutama, kui Varje
ühe eksimusega hakkama saanud oli ja ise kordan sama viga! Ja tõele
au andes, juhtus tema tiivaripsutus ka umbjoogisena, sest mu eksnaine
ei kannata alkoholi aga lapsepõlvesõbrannaga kokku saades sattusid
naised liiga hoogu ja siis see juhtus, ta magas mu ülemusega ning
mina ei suutnud andestada. Lisaks sellele, et ma lahutuse sisse
andisn, kandsin keelt ja rikkusin ka ülemuse abielu ära. Olen
hullem kui mõni armukade naine, kes ise igal võimalusel võõra
mehega voodisse ronib, aga oma truus mehes abielurikkujat näeb.“
Kui Märt vannitoas magamistuppa
naases, oli võõras naine ennast juba riidesse pannud ning vaatas
häbeliku näoga Märti.
„Märt, ma hakkan minema. Kui sa
tahad minuga suhelda, siis võta see,“ulatas ta Märdile
visiitkaardi ja läinud ta oligi.
Segadus aiva süvenes Märdis.
„Kummaline naine, kas ta siis peale
vahekorda, eriti veel pahade päevade ajal, ennast ei pesegi? Jeebus,
äkki oligi tegu mõne lohakaga, kes vett kardab ja alaliselt mehi
kargab?“
Märt lukustas korteriukse, ampsas
külmkapist lõigu heergingat ning värskavee pudeli ning loivas
magamistuppa tagasi. Uni ei tahtnud enam tulla.
„Angela Laader – psühholoog,“
luges ta visiitkaarti.
„Püha jumal, kas tänapäeva
psühholoogid ronivadki esimesel õhtul kohe võõraga voodisse? Kas
neil pole üldse mingit austust enam, ei enese, ega patsiendtide
vastu? Oot, oot, ma ju pole tema patsient! Või? Pagan, millega ma
küll eile hakkama sain!?“ tagus mehe pea nagu trumm üha
tugevamini ja tugevamini. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, läks
võttis karbist lahustava aspiriini ning kulistas klaasi põhjani.
„Oi, kurat, Varje lemmik
hommikumantel ripub siiani nagis! Ananks jumal, et ta sellele täna
järgi ei tuleks!“ ehmatas Märt. Hirm tema sees aina kasvas. Ta
ajas ennast uuesti voodist välja, kontrollimaks, et ometi ta
eksabikaasa hommikumantel verine ei ole. Õnneks oli see puhas ja
ilmselt ka võõra poolt puutumata.
„Angela Laader, Angela, Angela...no
ma ei mäleta, et mul oleks tutvusringkonnas mõnda Angelat olnud!
Oot, üks kooliõde oli küll Angela-nimeline, aga see polnud
kindlasti tema, ma pidanuks kooliõe ära tundma. See naine on või
oli mulle täiesti võõras. Aga siiski...Midagi ei klapi. Kui ma
meenutama hakkan, tantsisin ma üldse ühe brüneti slaavitariga,
pagan! Me isegi amelesime ja panime tantsu ajal tatti! Uhh, mu pea
tahab lõhkeda! Mis pagana sodi ma endale eile küll sisse jõin?“
Märt oli tunnetesegaduses magama
jäänud ning paari tunni pärast ärkas ta telefonihelina peale.
„Mjardikene, sjina kjuuled vjoi?“
kuuldus läbi telefoni aktsendiga naisterahva hääl.
„Pagan, kes see nüüd veel on?“
mõtiskles Märt.
Mees arvas, et tegu on vale
ühendusega, aga ta ei katkestanud ka kõnet, sest küsiti ju teda.
„Mis minuga küll toimub? Kes see
küll on? Kes oli see võõras naine mu voodis? Mida nad kõik minust
tahavad?“
„Mjardikene, mju kjallis
Mjardikene, mina rjaegin, Niina oljen. Mjaletad ju?“oli helistaja
järjekindel.
„Mäletan ikka. Miks ma ei peaks
mäletama. Ega ma purjus ei olnud.“ tahtuis Märt ennast õigustada,
kuigi tal polnud õrna aimugi kellega suhtleb. Ta ei tundnud ühtegi
Niinat omateada.
„Kjeera siss juks ljukust ljahti,
ma oljen sju jukse taga.“ vastas hääl.
„Mida paganat! Üks eit alles
lahkus ja nüüd on järgmine ukse taga! Mida kuradit need naised
minust tahavad? Äkki Varje keerab käru?“ lausa värises süda
Märdi rinnus. Mees ajas ennast voodist välja ja läks ust avama.
„Tjere, kjallis, ljasid mjind njii
kaua ootaja, oij, oij, oij,“ rippus juba Niina Märdi kaelas.
„Mis kuradi kallis ma sulle olen!?
Kes sind saatis? Varje, jah?!“ vihastas mees.
„Rjahune, kjallis, rjahune! Kjes
veredega on kjokku juhendatud, njeed kjokku ka jaevad!“ ütles
venelanna sõnad, mis meest ehmatasid. Talle meenus kuidas ta
hommikul tõustes ennast verisena avastas, kuid see polnud ju ometi
see naine kes ihualasti ta kõrval magas.
„Issand küll, mu gurust sõber
jahus, et mul pidi mingisugune kaitseingel kogu aeg kaasas käima,
kas üks neist naistest ongi mu kaitseingel? Usu siis neid teadjamehi
või asju! Või siiski?“
„Tjead, mjina prjaegu ljahkun,
vjota oma sjormus, mjina ei jole vjaras. Aga kjui sa tjahad mjinuga
kohtuda, jelista,“ ulatas Niina enda visiitkaadri ja lahkus.
„Müstika! Ühe hommikuga olen kahe
visiitkaadri omanik ja lausa kaks naist pakuvad mulle ennast! Küll
ma olen ikka kuum mees! Vaat, mida tähendab lahutus!“ ei jaganud
Märt ikka matsu.
Märt näppis veerand tundi Angela
visiitkaarti ning lõpuks otsustas helistada sellel olevale numbrile.
„Psühholoog Angela Laader kuuleb.
Kuidas saan teile kasulik olla?“
„Sedand, tere, tere Angela, mina
helistan,“ kratsis Märt kõne ajal kukalt.
„Vabandage, neid minasid helistab
mulle päeva jooksul väga mitu, kes te olete?“ oli naine väga
konkreetne.
„Märt noh, Märt olen.“
„Teie perekonnanimi?“ oli niase
hääl veel kärsitum.
„Kas sa mängid lolli vä? Ise
käskisid helistada!“ oli mees vihane.
„Vabandust, töö ajal ei ole mul
kombeks lolli mängida ja oma patsiendtidel ma oma eraellu sekkuda ei
lase! Kas vajate numbrit või millest te rääkida tahtsite? Mul ei
ole pikalt aega vestelda, patsiendid ootavad.“ andis psühholoog
teada.
„Ahh, persse...!“ nähvas mees ja
katkestas kõne.
„Mitte midagi ei saa aru! Mitte
midagi! Kes pagan see naine küll on? Mängib minuga lolli või? Ise
ärkas mu kõrvalt, andis visiitkaardi ja nüüd mängib võõrast!
Oi, appi, no tegelt ta ongi võõras!“
„Peaks äkki hoopis gurule
helistama? Või ravitsejale, nagu ta ennast nüüd nimetab, peale
seda kui koomast tagasi tuli ja väidetavalt endale võimed sai. Seda
ma teengi!“
„Tere, tere Märt-poiss!“ oli
ravitsejast sõber kohe teiselpool telefoni, nagu ootaks sõbra kõne.
„Sedand, noh, kuidas ma...“
üritas Märt ennast väljendada, aga see ei tulnud tal adekvaatselt
välja.
„Ohh, sõbrake, tuled ehk minu
manu? Kodeerime sind ära? Sellest tahtsidki rääkida? Ma ju
ütlesin, et kaitseingel käib sinuga alati kaasas, sestap oledki
nagu õnnesärgis sündinud. Aga tee kärmelt, muidu surnud energia
võtab kogu su keha enda valdusesse. Kiirusta, poiss!“ lõpetas
guru kõne.
„Ahh, sa kurat! Sa kuradi kurat! Ma
siis ikkagi...? No kus mu kaitseingel siis oli kui ma seda naist
panin?“ vandus Märt tulist kurja.
„Lase ennast nüüd lõdvaks. Lase,
lase! Sa ei tohi pingul olla, muidu ma ei saa sind aidata. Kõigepealt
puhastame su organismi alkoholist, siis vere ning peale seda suurt
puhastust kodeerin sind ära, muidu hakkad uuesti hallutsinatsioone
nägema, ega see diliirium pole naljaasi!“ ladus guru sõnu nagu
makilindilt.
„Sa tahad siis öelda, et ühtegi
Angelt ega Niinat pole minu elus viimasel ajal olnudki? Kuidas see
võimalik on? Kas ma mõtlesin nad ise välja? Kas ma hakkan hulluks
minema või?“ ei suutnud Märt gurut uskuda.
„Inimesed mõtlevad teatud
seisundis veel hullemaid asju ja tegelasi välja, sul veel vedas, et
sa ellu jäid!“
Möödus kuu. Märt oli juba pikalt
kaine olnud ning ta ei tundnudki enam alkoholi järele vajadust.
„Tere, Märt! Ma tulin
hommikumantli järgi!“ astus Varje ootamatult mehe lukustamata
uksest sisse.
Märt ehamtas, ega lausunud sõnagi.
„Kes see Angela Laader veel on? Uus
naine juba või? Arvata oligi...“ võttis Varje riideeseme ja
haaras välisukse lingist, et lahkuda.
„Oota, oi, appi! Luba palun, ma
selgitan!“ peatas Märt eksabikaasa, kuigi selgitada ei osanud ta
midagi. Märdil polnud õrna aimugi kuidas psühholoogi visiitkaart
Varje hommikumantli taskusse sai, sest ta uskus guru, ta uskus, et ta
oli need naistegelased ise teatud seisundis välja mõelnud, aga ...?
„Äkki guru luiskas? “ pidas ta
endaga monoloogi, mille peale Varje lausus;“ mees, sa võta ennast
tõsiselt käsile, endal on kaitseingel seljataga, aga kõneleb ikka
iseendaga!“
„Jälle see kaitseingli jutt!
Pagan! Mitte millestki ei saa aru!“ vandus ta.
„Küll sa siis hakkad aru saama,
kui alkohol su verest kaob“ sähvas Varje ja sulgesenda järel
ukse.
Angela Laaderi vastuvõtule tal saad
ei õnnestunudki, isegi mitte aega kinni panna, sest psühholoog
vastas ise kõnedele, tal oli eraprsksis. Märdi kõned oli ta aga
telefonis blokeerinud.
Niinast lahti saamiseks kulus lausa
mitu kuud, sest naine oli järjekindel ja vastik. Ni Märt ainult
sõbrast guru ettepanekutele truuks jäigi.
Möödus pool aastat. Märdist oligi
poissmees saanud, kui ühel õhtul tutvus ta kinos, „Tõde ja
õigust“ vaadates Angelaga , kes häirivalt ta kõrval popkorni
krõbistas.
„Kas te tõesti kodus ei saa kõhtu
täis süüa, et tulete kinno teisi kinolisi häirima?!“ pahurdas
Märt.
„Tead, broneeri olame aeg
psühholoogile! Sinu sugused närvihaiged ei pea kaooralike inimeste
seas olema!“ nähvas naine.
Märt haaras võõral naisel ümbert
kinni ja andis talle otsaette musi. Siis hakkasid mõlemad naerma.
Angela pakkus Märdile popkorni ning mees võttis hea meelega.
„Ohooo, uus abielu terendab!“
tögas guru sõpra.
Märt muigas, tegelikult oli ta
sõbrale väga tänulik, sest temast ja Angelast oligi paar saanud.
„Oi sõber, ma olen tõesti
armunud!“ lausa säras Märt.
„Armunud oma Kaitseinglisse!“
väitis guru.
9.03.2019.a.
Vana-Rääma
