teisipäev, 18. detsember 2018

Jaansoni rada 133. päev


 Täna oli lõpuks see päev, mil taasjõudsime Jaansoni rajale kepikõndima. Kuna mul on mõningad uued sõbrad tulnud, teen veidike selgitust. 2017. aastal hakkasime koos pojaga Jaansoni rajal kepikõndimist harrastama, algus oli väga raske. Kaalusin tolleks ajaks juba 143 kg ja iga samm väsitas. Koju naastes olin lausa laip, magasin ja kõik kohad valutasid. See kestis nii 2 nädalat, peale seda kadusid valud ja hakkasin ennast inimesena tundma. Läbime tavaliselt 6-18 km korraga ja ei kepikõnni iga päev. Ligi aastaga kaotasin 30 kg ja tervenesin hüpertooniast ning tundsin ennast igas mõttes hästi. Energiat aina tuli ja tuli.

  Viimati käisime rajal 15. oktoobril, nüüd oli siis pmst 2 kuune paus. Tervis ei lubanud minna. Mul tekkis mädane lõualuu põletik katkistest hammastest ning põen siiani paradontiiti, millest paranemine võtab lausa pool aastat aega. Lisaks sellele tekkis meil mõlemal Germoga nahaabstsess, mis vajas kirurgilist sekkumist. Germo paranes sellest ruttu, aga minu haav alles elab aktiivset elu, paranemine võtab aega, aga ma ei suutnud enam kodus püsida. Täna tundsin ennast rajal nagu puurist pääsenud metsloom ja oleksin pikema maa läbinud, kuid kutsusin ennast korrale. Nii me kepikõndisime kõigest 6 km, aga algastuseks see ju hea. No ma olin selle kahe kuuga üle 3 kg tagasi ka võtnud, sest liikumist eriti ei olnud ja arstid rajale ei lubanud. Jala käin kogu aeg, kas kesklinnas ja Hambapolikliinikus, seega veidi ikka olen liikunud, aga see pole üldse see mis kepikõnd. Olgu ka mainitud, et ma söön kõike, ei mingeid dieete, sest olen nendega oma tervisele karuteene teinud. Nüüd laseme täie rauaga edasi, nii kuidas tunne tuleb, hea kui see tunne tuleks vähemalt 2 korda nädalas. Kõik oleneb ka ilmastikuoludest. Aga täna sai taasalustatud ja enesetunne on ülihea. Kuigi ma magasin peaaegu 2 tundi, ei valuta mul ükski liiges ega lihas, seekordne algus oli kordi, kordi kergem. Üldse polnud väsimust, kuigi koju naastes olin näost punane nagu vähk ja iga juuksekarva otsas oli vist ka higitilk, aga krässu ma ei läinud :) Homme tuleks pea ära pesta, siis saab nädal juuksuris käimisest ja olen ilmselt taas lokilammas, endine mina. Aga elan üle.

 Raamatud viisime ka posti, sestap sai algul kesklinna väisatud ja siis oma rajale tuldud. Ning suured ja siirad tänud võlgnen kallile Urve Tinnurile, kes saatis mulle lugemiseks oma raamatud. Aitääääh!

 Annele ta suured tänud kingituse eest! Germo on selle kuusepuu üle nii õnnelik.

Olge terved!

Fotod:
liigume kesklinna. Germo kesklinna sillal
mina olengi see kubujuss :)
liigume postimajja
Pikk tänav
liigume postimajast kodurajooni suunas..
Germo kesklinna silla juures
ilm on ka mõnus
astume..
rada on kenasti lahti lükatud
nad on vahepeal sõudeklubi valmis ehitanud...
Pärnus on talv
niikui niuhti 6 km läbitud! :)
Urvekene-aitäh!
Annekene-aitäh!


18. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

Erika Salumäe, "Triinu lood 1."-Tallinn

Erika, aitäh selle foto eest!

 Aasta lõpp on kuidagi väga tempokaks kujunenud, pole aega blogidagi olnud, aga põnevad ja südantsoojendavad sündmused lisan alati blogisse, nii ka Tallinnas, Ülemiste keskuses aset leidnud Erika Salumäe debüütlasteraamatu "Triinu lood 1." esitluse. See toimus 14. detsembri õhtul.

 Jah, panin meelega meie ühise foto peatsisse, sest see kiirgab soojust ja selles on ohtralt õnnehormoone, nagu Erikas endaski. Aga tänaseks on meie Päikene juba oma Hispaania kodus, kuid mälestused esitlusest on nii ehedad ja armsad, need jäävad. Ja minul oli au olla selle imelise raamatu koostaja. Olin ka esimene inimene kes neid ridu lugeda sai. Sestap sõidan Triinu karussellil juba pikemat aega. Aitäh, kallis Erika, et sa olemas oled! Meie koostöö jätkub!

 Need kes kohale tulid, olid ja nägid ning kogu melust osa said, ei unusta seda reede õhtupoolikult vist kunagi. Heli kirjastuse omanik Heli Künnapas küsitles noorkirjanik Erika Salumäed ja kõik kes soovisid, said koos Erikaga pilti teha. Ja nagu näha, taustal on "kõikvõimas ratas" ise.

 Lasen fotodel kõnelda. Vaikimisi. Armsalt.

Fotod:
võiduratas
tabasin hetke kui Erika näitas mulle näpuga ja ikka heas mõttes :)
esiplaanil särasilmne Diana Klas
rahvas
Rein Kilk, Erika, Heli
Helina Eha, Erika, Helina õde
"Triinu lood 1."
"Triinu lood 2." sünnib jaanuaris
Erika on nii üliäge siin pildil :D
Eve Hinrikus oma abikaasa ja Erikaga
pilt täis päikest :)
Erika ja Urmas
Erika, memme ja Urmas Sõõrumaa
kaks särasilma, Diana Klas ja Erika
Erika  Heli tütre Mariaga
Rein, Erika, Heli
Erika oma sõbra Rein Kilgiga
mina kalli sõbrakesega vol 1
mina kalli sõbrakesega vol 2
Erika oam kallite, lähedastega
üliarmas beebi-Johanna
Herlend, Johanna, Maria
Heli Künnapase 5. kõige noorem laps Johanna, rõõmupallike :)
14. 12 Nelli Teatajasse kirjutasin Erika Pärnu esitlusest loo
Germo on üliõnnelik kingituse üle :) TRIINU LOOD 2. kaaned
Kristoga. Üldsus teab Kristot MUUSIKA PLANEEDI nimega




18. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 13. detsember 2018

Erika Salumäe, Naisteleht, Erika Salumäe luule...


 "Naistelehe" detsembrikuu numbrisse on ajakirjanik Verni Leivak kirjutanud Erikast väga armsa loo. See puudutab ka natuke mind, sestap leiab koha ka minu blogis. Aitäh!

 Nagu ma Pärnu esitlusel mainisin, et koostamisel on Erika Salumäe luule- ja aforismikogumik, siis nii see ka on. Ja ilmub see siis kui on õige aeg. Toon ühe armsa tekstinäite, just sellise, mis on Erikale nii loomuomane ja hingelähedane- Eestimaa lõhn!

Meie luuleraamatu koostöö sai alguse juba eelmise aasta lõpus, kui Erika veel Tallinnas viibis, isegi lennul Hispaaniasse ta luuletas ja muudkui saatis mulle luuletusi. Need on hästi lihtsad, armsad ja vahetud, nagu Erika ise, üllas hing.

 
...

Mänd- sa mu kallis
Eestimaa puu
sa oled mu elu
sa oled mu algus
sa oled nii kohev
ja lõhnav -
armastuse valgus.

Ma olen su truu
kaaslane
igatsuse algus...


Sa oled mu
Eestimaa lõhn
Mulle sa ikka
lapsepõlve
algus

27.12.2017.
Tallinn

Suur- Sõjamäe 4


  Homme, 14. detsembril kell 17.30 esitleb Erika oma lasteraamatut "Triinu lood 1." Tallinnas, Ülemiste keskuse aatriumis, kuhu kavatsen ka mina minna. Tulge teie ka, sest juba 15. detsembril lendab meie peakangelane oma Hispaania-koju tagasi. Teda küsitleb "Heli kirjastuse" omanik Heli Künnapas, tänu kellele need armsad raamatukesed ilmavalgust näevad. Ja illustraator on endiselt andekas Jana Valge.

 Aitäh, kallis Erika, et olemas oled!
...
...
...



13. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma


KÜMME PÄEVA PAIDES- Heldur Lääne


 Vastu hommikut panin käest Heldur Lääne raamatu "Kümme päeva Paides." Ma olin ajast maha jäänud, ei teadnudki, et Heldur proosa kirjutamise peale üle läinud on, aga nüüd olen jälle targem.

  Heldur Lääne on ka minu korraldatud Pärnu Kirjandusõhtutel esinemas käinud ja alati esitlenud oma luuleraamatuid, sestap pidasin teda poeediks, aga samas ma tean mis tunne on kui luuletuse kirjutamine tundub liiga lühike, lühinovelli või jutukese kirjutamine samuti, käsi lausa sügeleb paksemat teost kirjutama. See on ju vaid tore. Kas see on neist kahest proosaraamatust esimene?

 Samas ma ei teagi mis žanri alla seda raamatut liigitada, romaani moodi on aga päris ei ole ka, ja jutustuseks ma ka seda ei liigitaks. Aga see polegi oluline, raamat on raamat ja tänapäeval ilmub palju selliseid raamatuid mille žanri ei oska või ei saagi määratleda. On lihtsalt üks lugu, pigem rohkem meeste lugu, sõja lugu. Minu jaoks natuke liiga palju erinevaid kirjeldusi jookseb sisse, jääb tunne nagu autor tahaks kõik situatsioonid  ühte raamatusse ära mahutada, sestap on see raamat minu jaoks natuke teemast liiga palju kõrvale kalduv, laiali valguv ja kuidagi väga teistsugune. Pigem meestekas, sest seda sõjateemat ja asja mina, kui õrnahingeline naisterahvas, ei valda, halda ega fänna. Aga samas on siin väga palju tarkust, mis minu jaoks on jah nagu raketiteadus ja mis võib just meesinimesele väga hingelähedane olla.

 Olgugi, et teos on laiali valguv, on siin ka palju elulikku, pisut ka psühholoogilist ja hingesõnu. Hingesõnu? Noh, truu abielumees, kes viibib 10 päeva koos naistega keldris, kordab kogu aeg kui truu ta oma naisele on, et tal pole plaanis oma naist petta, kuid teeb seda siiski. Muidugi ajab ta sujuvalt selle tegevuse ühe naise kaela, kes talle teki alla poeb .... aga edasi lugege ise. Difundeeruv raamat.

 Igal juhul tänud, Heldur, selle raamatu eest!

Jah, ma siin viimasel ajal vahetan autoritega raamatuid, nii saab odavamalt lugemiskirge rahuldada. Ka see raamat läheb eriliste raamatute riiulisse.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

KÜMME PÄEVA PAIDES

 52 Google +0  0 Share0

Eestis on puhkenud kodusõda. Minategelane ei suuda jääda kõrvaltvaatajaks ja otsustab kaasa lüüa. Paraku on sõda väga ettearvamatu ja ebaõiglane. Nii satub kangelane nagu ta raamatu viimasel lehel ütleb, roosa põrgu eeskotta …
ISBN 9789949882670
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 152 lk
Mõõt 210x147x12 (mm)
Lisamise aeg: 09.02.2018 






13. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 11. detsember 2018

KÕRVALEPÕIGE- Holger Kaints


 Nonii, loetud ta saigi, Holger Kaintsi jutustus "Kõrvalepõige." Ma olen täielikus vaimustuses!

 Algul kui ma lugema hakkasin, olin päris skeptiline, sest arvasin et tegu on täieliku ulmeromaaniga. Ma ei ole just ulmeteoste kõige suurem fänn, aga loen neid ikka. Pisut ulmet ühes heas raamatus lisab vürtsi. Aga võta näpust, ulmeteosest on asi väga kaugel, kuigi sõna "nähtamatu" vihjab sellele otseselt. Ja just nähtamatuga selles loos tegemist tulebki. Muidu on tegu täiesti reaalse eluga, aga, uups! üks mees muutub ühel päeval nähtamatuks.

 Mina, elupõlise pärnakana tegelikult algul ehmatasin, et nii palju Tallinna kirjeldust, liiga palju kohe, algul see häiris mind, aga lõpus olin õnnelik, olen kindel, et tutvusin, tänu sellele raamatule, meie pealinnaga päris kenasti. Tegevus toimub Tallinnas, Tallinna tänavatel, Mustamel, Koidu tänaval ja ka Kiisa külas.

 Üks abielumees, kes ühel päeval avastab et ta ei näe enda varju, läheb ennast vaateaknast uurima ja siis avastab et ta on nähtamatu. Elu tuleb täiesti ümberkorraldada. On ju nähtamatul omad eelised ja omad puudused. Kui aga nähtamatuks muutub intelligentne ja haritud meesterahvas, saab sellest paras katsumus. Esiteks ei julge ta omadele seda situatsiooni tunnistada, kartes, et teeb ennast lolliks. Nii peitub ta hädavale taha, valetades et pidi ootamatult Ameerikasse sõitma. Mis aga saab edasi? Kas ta lähedased jäävad teda uskuma? Kas temast saab veel nähtav? Uhh, no oli tõesti ülipõnev lugemine. Aitäh!

 Kas miski häiris ka? Raamat on ülihea ja ma nautisin, aga häirivaks osutusid kirjavead, minule jäi neid silma lausa 7, kuigi võisin mõne ka kahe silma vahele jätta. Eks kirjavigu ikka lipsab sisse, aga siin on neid liiga palju, näiteks Lai tänav on väikese tähega kirjutatud, kummut on kuumut, burger on kord purger, kord burger jne...Aga see kõik tehbiline pool. Igal juhul loen selle autori raamatuid veel.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

KÕRVALEPÕIGE

Autor: HOLGER KAINTS
 19 Google +0  0 Share0

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi  sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.
ISBN 9789985326299
Ilmumisaasta 2012
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 368 lk
Mõõt 205x135x24 (mm)
Kirjastus VARRAK
Lisamise aeg: 30.04.2016
Kaupluses püsikliendile: 0.48 €
Kaupluses: 0.50 €




11. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 10. detsember 2018

Detsembrikuu "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood"


 Ja jõudsidki minu postkasti detsembrikuu numbrid! Ajakirjas "Müstilised lood" on sellel korral mu lühijutuke ja pikk artikkel mu kunagisest reikiõpetajast-Tõnu Arust. Ajakirjas "Saatus & Saladused" on sellel korral ka minu lühijutuke ning Ingrid-Regina Vähi luuletused.

 Kui ka sina arvad, et saaksin sinust põneva loo, kirjuta mulle. Müstilisemad lood sobivad ajakirja "Müstilised lood" ja sellised elulisemad ja sotsiaalsemad lood ajakirja "Saatus & Saladused."Ja luuletusi luuleveeru tarvis ootan igakuiselt. Tervelt üks lehepool on autori jaoks, sinna mahub umbes 5 luuletust, foto autorist ja mõned read tema tutvustamiseks.

 Täna viisin taas portsu (14) raamtuid postimajja. Kui ka sina soovid mõnda mu raamatut osta, anna sellest juba praegu teada, sest on jõulueelne aeg ning post võib viibida. Täna seisin sabas lausa pool tundi. Minu raamatud kõlbavad kenasti jõulukingiks.

 Ausalt öeldes on mul režiim ikka täitsa sassis. Lugesin hommikul kella viieni, ärkasin kell 10.50 ja nüüd juba nokin, agqa sunnin ennast üleval olema. Lähen teen tassi kohvi. Sügiskaamos ja pime jõulueelne periood ei ole üldse minu jaoks. Tahaks talveks siit minema. Ausalt. Oleks vaid võimalik, elaksime koos Germo ja Simbaga talve soojal maal ja märtsis naaseks tagasi. Jäädavalt ära minna ma ei tahaks. Mis siis muud, lähen kohvitama ja siis hakkan vast kirjutama, kuidagi peab režiimi paika saama.

 Mõnusat lugemist!

Fotod:
Reikimeister Tõnu Aru
minu jutuke
minu jutuke...
Kõnelused reikimeister Tõnu Aruga
minu kõnelused Tõnu Aruga
minu kõnelused Tõnu Aruga
minu jutuke SaSas
luulereeg Ingrid-Regina Vähi


10. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma