NAERATA NÜÜD JÄLLE SA ...
Hiigelpilved, mis värvisid
taevakaare tumesiniseks, tundusid nagu tornaadod, mis tulevad kohe
maad laastama. Tuul vihises jõeveerel, raagus kaskedel ja vilistas
kuidagi eriliselt, nagu hüüaks keegi appi, nagu üritaks uppuja
viimsest õhekõrrest haarata, aga käed jäävad lühikeseks. Sama
tormiselt mäsles jõgi, nagu tahaks kõike elavat endasse haarata,
alla neelata ja välja sülitada.
Simon jalutas promenaadil ja jälgis
looduse ürgset, laastavat jõudu. Talle ei tundnud see vaatepilt
hirmus. Tal ei mõelnud ka sellele, et rajune tuul võib murda mõne
hiigeloksa ja teda selle alla matta, lausa nii, et elu karjub ennast
temast välja. Simon ei mõelnud millelegi negatiivsele, tal oli
kõigist ja kõigest ükskõik. Pigem ajas kogu see mornivõitu
ilmastik teda naerma. Mees sirutas käed taeva poole ja röökis
täiest kõrist, nagu siga aiavahel, nii armastas Simoni vaarema
poisile öelda, kui poiss alles pisike oli, ja kisendas, kui oma
tahtmist ei saanud. Simon karjus nii kõvasti kui hääleulatus
võimaldas.
„Miks küll inimesed surma
kardavad? Miks nad paaniliselt surnuid kardavad? Mulle meeldivad
surnud inimesed, nad on kuidagi eriliselt armsad ja vaoshoitud, ei
hakka vastu ega irvita su üle. Sa tunned ennast nende seltsis
kuningana, maadevalitsejana, sest sina oled elus ja nemad on surnud.
Kummaline, et koos inimese surmaga kaob kõik maine. Aga hea et
kaovad ka kõik mured, piinad, mis sind pangalaenu maksmise ees
rusuvad, valud, mis sind alalõpmata painavad, rõõmud, mis kohati
lolli tunde tekitavad, eriti kui sa tahad nendest priiks saada, aga
nad ei lase sinust lahti, nagu painavad unenäodki, mis aeg-jalt su
öödesse tulevad, sind elusalt pooma hakkavad, näpistavad ja
samuti ei lase endast lahti lasta. Nii sa ärkad unenäo lummuses ja
pettud, et kõik ei olegi nii nagu unenäos. Kõik on liiga hea ja
realistlik. Sa oled see sama inimene, kes enne uinumist. Sul on
täpselt samad vead, head ja kombed, sama nirginägu, totakad
kõõrdsilmad ja sama kahvatu jume. Sa oled sina ise, ent ometi
tahtsid jääda selleks, kelleks unenägu sind sünnitas.“
Simon oli pärast vaarisa surma nagu
ära tehtud. Ta ei olnud tema ise. Noormehele tundus, et vaarisa
minek võttis pool tema hingest kaasa, sest just vaarisa oli see, kes
noormeest juhendas ja mõistusele tulema mainitses, kui Simon oli
teelahkme käänakut pidi juba sohu vajumas. Vaarisale võlgnes Simon
ka oma elu, kui ta hing, pärast vanemate surma, paelaga kaelas
rippus. Simoni vanemad hukkusid autoavariis, kui Simon oli alles
nelja aastane. Vaid tema pääses. See oli liiga suur kaotus ja
katsumus pisikese poisi jaoks, kes röökis surnud ema otsas ja
üritas verist ema ellu äratada. Kes uskus et ta vanemad elavad,
sest surmast ei teanud laps midagi. Alles tunde hiljem, kui ta
vaarisa käest teada sai, et ta ei näe oma vaneamid enam kunagi, sai
Simon aru mida tähendab surm.
„Hei, mida sa kondad siin
promenaadil!? Vaata kui tulevad mustad linnud ja viivad sind
minema!“kuulis Simon tuttavat häält. Mustad linnud, ohh, rongad
ja varesed, need ongi mustad linnud, minu mustad linnud, minu
lemmiklinnud. Kõige targemad ja kenamad linnud. Nad võiks tulla
küll, mind oma haardesse haarata ja minema viia, mõtiskles mees,
kes ikka veel uskus muinasjuttudesse.
„Noh, neelasid keele alla või?“
muigas Sirle, sinisilmne pisike ruugejuukseline tüdruk, kellesse
Simon lootusetult armunud oli. Mingil ajal arvas noormees et see
tunne on vastastikune, ta isegi üritas Sirlele serva teha, kuid
Sirle pööras kõik naljaks ja ainult, Simoni arvates, flirtis
Simoniga, aga Simon tõlgendas vahel seda ka teisiti, sest ta oli nii
üksik, orb, kellele tundus, et kogu maailm on tema suhtes
pahatahtlik. Ta tundis et tema peab samamoodi maailma suhtuma. Et ta
ei ole soositud hing siin maa peal.
Ühel päeval, kui Simon nägi oma
silmarõõmu teise noormehega promenaadil jalutamas ja lustakalt
vestlemas, murdus tema hing. Ta tõmbus endasse ega ei käinud enam
ka pubides ja klubides. Pigem jalutas ta vabal hetkel mööda
rannariba ja mõlgutas mõtteid. Vaid veekogude ääres tundis Simon
ennast õnnelikuna. Ta tundis seda, temale meeldivat, kõiksuse
tunnet. Ema, isa, vaarisa tunnet, õnneliku enda tunnet, kui ta oli
väikene ja kui kõik oli veel ilus.
„Sedand, tjah, noh, mis sind siia
toob?“ kogeles noormees viimaks.
„Tulin vaatama ega sa abi ei vaja.
Sellise ilmaga ei lähe isegi koer toast välja, ega pista nina
kuudist välja, aga tema jalutab ja naudib. Mõtlesin et äkki vajad
seltsi? Tahad ehk muret kurta?“ oli Sirle jutukas.
Eriline muretseja. Ei tea kus ta
kavaler nüüd siis on et mulle pugema tuleb. Simon sügas kukalt ja
mõtles mida Sirlelel vastata. Mingi ärevus kolis ta kõhukoopasse
ja hakkas seal aktiivset elu elama, mees kohmetus ja sõnad jäi
keele taha kinni.
„Tegelikult tahtsin ma sind
kusagile kutsuda. Ma ei taha et sa meist, oma sõpradest irdud. Sa
oled meile väga kallis.“ teatas Sirle.
Ahahh, meelitaja! Huvitav, kas tal
hakkab suhe liiva jooksma et nüüd mulle poeb. Pagan, aga ta meeldib
mulle endiselt, tõdes Simon, kuid sõnad ei tulnud ikka suust.
„Reede õhtul peab mu isa oma
juubelit ja ta lubas mul mõned sõbrad ka kutsuda, et siis noored
oleks omaette ja vanakesed omakeskis. Kas sa tuleksid minu isa
juubelile?“ tegi Sirle Simonile silma.
Appi, kuidas ma küll selle välja
kannatan kui ta oma boyfriendiga seal õnnehormoone toidab? Mida
teha? Samas, äkki nad on tõesti lahus? Äkki mul on...
„Noh, ega mul reedeks just plaane
ei ole, aga ...“
„Ei mingeid agasid, aitäh, ootan
sind väga!“ teatas ruugeks võõbatud juustega särasilm ja kadus
sama kiiresti nagu oli ilmunud.
„Kas ma nägin tõesti Sirlet? Kas
ta tõesti kutsus mind oma isa juubelile? Issand jumal, kas ma hakkan
ära keerama?“ sattus mees segadusse. Ta vaatas liivale ja nägi
seal jalajälgi, kuid need olid tummad, ei kõnelenud nagu surnu.
Nende käest vastust küsida oli sama mõttetu nagu surnu käest
andestust paluda. Simon loivas koju ja pani küünla põlema, oli ema
ja isa hukkumise 20. aastapäev.
„Aga kui ma ikkagi läheks Sirle
isa juubelile? Pagan, mul pole isegi midagi selga panna! Muudkui aga
ehitan maja, panen kogu energia ja raha selle alla, aga ... Ja
üleüldse, kellele seda maja tarvis ongi? Aga äkki meie Sirlega
...“ Simonis ärkas üle hulga aja mingi kirglik elu, ta tundis
taas kõhuliblikaid. Ta tundis et ta elab. Tahab elada. Mees käivitas
oma Volvo ja sõitis kesklinna New Yorkerist popimaid ja
noortepärasemaid riideid ostma, sest ta tõesti polnud aastaid
hilpudele rõhku pannud.
Neljapäeva õhtul ei saanud Simon
und. Kogu ta keha oli ärevusesipelgaid täis. Mees ajas ennast
voodist püsti, avas baarikapi ja valas pitsi konjakit. Just vaarisa
oli see kes, alati, peale raskeid üleelamisi, konjakit mekkis, mitte
ei tarbinud. Vaid ühest pitsist piisas. Piisas Simonilegi. Juba
poole tunni pärast ta magas.
*
„Simon, tere, väga tore et sa
tulla said!“ rõõmustas Sirle.
Simon muigas mokaotsast, soovis Sirle
isale õnne ja liikus Sirle järel noorte lauda istuma. Külalisi oli
palju ja Simonile tundus et teda vaadati kuidagi väga uudistavalt.
Ta püüdis sellest mitte välja teha, kuid siis ehmatas, nähes
Sirlet oma noormehega suudlemas. See tegi haiget. See tegi nii
kohutavalt haiget, et Simon tahtis kohe püsti tõusta ja minema
minna, kuid samas kartis ta naerualuseks sattuda. Noormees surus oma
viha alla ja jäi vaikides istuma.
„Naerata nüüd jälle sa, naerata,
naerata. Õnn ei ole kaugel...“ need sõnad olid Simoni jaoks
rohkem kui liigsed, talle tikkus pigem nutt kurku, kuid bändimehed
kordasid neid sõnu nagu elu tähtsamat mantrat. Simon oli viidud
viimase piirini. Ta tõusis lauast ja tegi nagu läheks tualetti.
Tualeti kõrval asus laoruum, jahe ja kitsas pimik. Mees astus sinna,
leidis nurgast kamponnööri, sidus selle endale kaela.
„Pea kinni! Ära tee seda! Pojake
....“ päästis Sirle isa oma lihase poja elu.
20.november. 2018.a.
Vana-Rääma
