See on nüüd see raamat mille autor Jaan Keskel mulle saatis, ikka koos pühendusega ning nüüd saan selle panna pühendustega raamatute riiulisse.
Jaan kontakteerus minuga tegelikult juba eelmisel aastal, kui kutsus mind Tallinna esinema, aga ma isegi ei mäleta mis põhjustel ma minna ei saanud. Aga ehk kunagi...Ta nimelt korraldab pealinnas luulesündmust.
Tegu on autori esikraamatuga, mis koondab endasse, läbi mitme aasta tõestisündinud lood, mis on ühtlasi iga selles raamatus oleva luuletuse eellood. Ausalt öeldes olin enne lugemist selles suhtes pisut skeptiline, sest luuletus on tervikteos, ei ole vaja sellele mingit eellugu. Eellugu pigem võtab, kui annab luuletusele juurde. Sestap jään oma arvamuse juurde, kuigi antud raamatus on eellood kordi paremad, huumorivõtmes kirjutatud ja kõnekamad kui Jaan Keskeli luuletused.
Samas ma millegipärast lugesin neid luuletusi räppides. Ehk ongi hoopis räpplaulu sõnad? Või sobivad nendeks? Sest luuletusena ei ole need kuigi tugevad, kuna riimiluulel peaks ikka olema temale iseloomulik rütm, mis siin on väga konarlik, või kohati lausa puudub. Tegelikult on minu jaoks need luuletused toimetamata, kahjuks...komistasin ja komistasin, kuid päris ninali ei kukkunud, sest tegelikult on autoril luuleand täitsa olemas, isegi luuletuse mõiste ilmselt selge, kohati ka kujundid ja kompositsioon paigas, oskab luuletust lõpetada jne...Aga jah, kui ma loen autori luulet esmakordselt ja see on toimetamata, siis on mul väga kahju. Sestap minu poolne soovitus on lasta oma luuletused asjatundjal toimetada. Proosatekstid on õnneks toimetatud.
Ja ära tahaksin märkida ka selle, et mulle meeldib Jaan Keskeli luules see pungilikkus, või kalamajalikkus, selline vabaduse ja julguse aura, piiranguteta ja õhuline. Autor võiks ennast väljendada vabavärsis või proosaluules, jääks see "otsitud riimide" tunne ära, või siis tõesti kirjutada luuletused rütmi ja jätta ära ülikulunud ja nõrgad "sina-mina" riimid, mis häirivad.
Mis aga puutub Tinderi-teemasse, siis selle koha pealt hoian suu kinni, olen vaid põgusalt Tinderist kuulnud, kuid olen siiani seda meelt, et hoian telefoni ja netimaailma lahus, sestap ei huvita see Tinderi teema mind üldse ja ei pane guugeldama ka. Pealegi olen ma seda meelt, et pimekohtingud ei ole õiged kohad püsisuhte otsimiseks, selle õige võid sa ära tunda ka tänaval liikudes. Elu näitab, et enamus neid, kes otsivad suhlusportaalidest suhteid on seiklejad ja pimekohtingutest sõltuvuses.See raamat on autobiograafiline ilukirjandusteos ning seoses sellega näen et autoris on säilinud elementaarne viisakus, mis kahjuks väga paljudes tänapäeva noortes puudub ja see võib noori ehmatada, sellepärast need suhted karile jooksevad. Kuid mulle tohutult meeldib see otsekõne ja aus suhete lahkamine, mida kohtab tänapäeval üliharva. Ma ei taha küll vanainimesena kõlada, aga nii on. On ju minu pojad enamvähem samas eas kui selle raamatu autor ja ma olen püüdnud ka neid kasvatada viisakateks inimesteks, juba sellepärast austan autorit, soovin tuult tiibadesse ja ütlen ausalt- ma loeks Jaani raamatuid veel.
P.S. Tagakaanetekstid võinuks ikka taandreaga olla ning mitte nii äärest äärde, sest see tekitab nagu õhupuudust. Tagakaane fotot ei näegi. Kasvõi joonduda koolivihikute järgi! /märkus küljendajale!/
Sai vist pisut karm arvustus, a ma kirjutan otsekõnes ja täpselt nii nagu sülg sõnu suhu toob. (Isegi vead parandan hiljem).
Suured ja siirad tänud selle raamatu eest, Jaan Keskel!
Ja mul oli seda raamatut au lugeda enne kui see poodidesse jõudis!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
VIIRASTUS JA VIIS NAIST
Jaan Keskeli raamat on reipalt nooruslik ja annab üsna lihtsate vahenditega edasi tänapäeva linnanoore, nn. Tinderi-põlvkonna emotsioone ja elujuhtumusi. Jaan Keskel on põiminud oma luuletused ja naljakate puäntidega lühilood tervikuks, mis peamiselt keerleb poiste ja tüdrukute suhete ümber, tehes seda nii huvitavalt, et lugemist on raske katkestada. Nagu iga noor inimene, kirjeldab ta „millegi otsimist“. See on noore täiskasvanu rõõmsameelne ja kurb raamat. Ta meenutab euroaja algust, heidab valgust töötava üliõpilase probleemidele siiralt ja lihtsalt.
Piret Bristol, kirjanik
Piret Bristol, kirjanik
See raamat on midagi, millega paljud noored mehed ja ka naised ennast samastada saavad. "My So-Called Life" ("On see siis elu") sari tegi 1994. aastal ajalugu sellega, et seal kajastati teismeliste elu esimest korda nii, nagu see tegelikult on (ei mingit I-love-you-Dad). Sellel raamatul on sarnane suund noorte täiskasvanute jaoks ja õnne ei paista veel kuskilt. Samas on palju häid õppetunde, mis õnnelikuks suhteks aluse loovad. Loodetavasti paneb nii mõnegi ööklubiossi ja tinderitibi korraks peatuma ja mõtlema.
Ave Keskel, autori õde
22. mai. 2018.a.
Vana-Rääma
