peatükk
Reine oli jõudnud sellesse ikka, mil enne kodust lahkumist hakkas
ennast meikima.
„Läheb sul kaua veel või!?“ hõikas Raine nooremat õde, kui
nad valmistusid minema linna sisseoste tegema.
„Kohe tulen!“ hõikas Reine pisut närvilisel häälel.
„Hullem kui ema, pool tundi paneb ennast riidesse!“ pomises
Raine endakeskis.
„Ooo, ohooo, minu õde on üle öö suureks kasvanud!“ ei
jõudnud Raine ära imestada kui õde lõpuks oma toast naases.
„Ära hakka! Vaata ennast, selline krohvikiht peal!“ häbenes
Reine.
Raine tundis ões ära enda, kellel oli ka enda kaitseks alati mõni
lause varuks, nagu tagataskust võtta. Talle meenus aeg, kui ta ühel
hommikul ilma meikimata keeldus kooli minemast, jäi bussist maha,
sest meikimine võttis algaja meikija aja, aga õnneks oli ema alles
kodus ja nii ei jäänud Raine kooli hiljaks. Sai ema autoga kooli,
kuigi muidu sõitis ta bussiga, häbenes kui vanemad teda kooli või
koolist koju sõidutasid. Kui neid kordi ette tuli, lasi ta emal auto
peatada mitusada meetrit koolist eemal, sest ta ometi ei tahtnud
memmekana tunduda.
„Ega ma siis paha pärast! Enda ajad tulid meelde. Ma pigem
imestan, et sa nii hästi endale nägu pähe joonistada oskad. Mina
küll ei osanud, pidevalt oli mingi kriips kusagil ülearune ja
pidevalt pidin meigi maha pesema, enne kui lõpptulemusega rahule
jäin. Ütle nüüd mitu korda sina seda tegid?“ selgitas vanem
õde.
„Ühe korraga,“ häbenes õde, ehkki pidanuks just uhkust
tundma, et ta see nii hästi õnnestus.
„Fantastiline! Sul on kätte ja silma, mu tulevane meikar!“
tegi Raine Reinele silma.
„Näehh, aitähh!“ punastas noorem õde.
Kui nad olid Pärnu rannapromenaadi läbi jalutanud ja tulid endise
mudaravila eest kesklinna suunas, hakkas Reine ühtäkki nihelema ja
tegi veidraid liigutusi, nagu oleks sipelgad püksis. Raine märkas
teda ja imestas. Vanem õüde juba kartis, et ehk on õde
päikesepiste saanud või kuumarabanduse, kuid ta eksis. Eemalt
jalutas vastu üks tuttav kogu, kelle Reine juba kaugelt ära tundis
ning ta ei osanud oma emotsioone vaos hoida, sest Raido üha lähenes.
„Tere, Reine!“ vaatas noormees teda armunud silmadega, nagu ei
näekski kedagi ega midagi muud. Reine oli näost punane nagu
ladvaõun. Korra viskas Raido pilgu ka Rainele, kuid arvas, et see on
keegi Reine sõbrannadest, sest Raine paistis oma vanuse kohta ikka
väga noor välja.
„Tere, Raido.“ oli Reine viisakas aga muudkui mudis oma
helerohelise kleidi äärt, nagu tahaks oma emotsioonid sinna peita.
„Kas ma võin koos teiega jalutada, teen siin aega parajaks. Olen
nimelt isaga linnas ja tal on asjajamisi. Mõtlesin, et jalutaks
randa korraks.“ oli noormees viisakas. Reine tahtis pea kuklasse
lüüa ja kategoorilise ei öelda, aga Raine noogutas kõrval ning
Reine vastas noormehe jaatavalt, kuigi ta häbenes õe kuuldes
Raidoga suhelda ja talle tundus üldse nüüd õde üleliigsena, kuid
Reine ei julgenud õele seda õelda ka.
„Reine, ma lähen käin sõbranna jurest läbi, äkki helistad
mulle kui teil rannatiir tehtud saab?“ tegi õde õelel silma, sest
tundis, et tahab noored omaette jätta. Ja pealegi teadis Raine nüüd,
et tegu on õe südamesõbraga, kui nii öelda võib. Nägus poiss
see teine, mu õel on täesti hea maitse, muigas Raine endamisi.
„Ei, ei! Raido, saa tuttavaks, tema on minu õde Raine.“
tutvustas Reine.
„Ooo, oi, ma ei teadnudki, et sul nii kena õde on! Rõõm
tuvuda, mina olen Raido, Reine koolivend. Aga kus koolis sina õpid?“
läksid Raido silmad nii särama, et Reine tundis armukadedust, sest
noormees keeras ja pilgu nüüd temalt ära ning tema huviorbiidiks
kujunes hoopis õde. Noorem õde kahetses, et ta nii lolli otsuse oli
teinud ning vajus näost ära, kuid Rainele ei jäänud see
märkamatuks, ta muigas suunurgast ja tundis ões taas ennast ära.
Kummaline, kui sarnased me ikka oleme, mõtles Raine.
„Olen jah Reine õde, aga vanem õde ning hetkel ei õpi kusagil,
aga plaan on edasi õppima minna küll.“ vastas Raine Raido
küsimusle, kuigi jälgis ise nooremat õde.
„Kas tõesti? Kuhu siis?“ oli Raido vaimustuses. Tõsi küll,
Rainele meeldis see viisakas ja nägus noormees, kes oli temast küll
mõned aastad vaid noorem, aga ta poleks isegi parema tahtmkise
juures vaadanud Raidot nagu meest, sest tal oli oma Janar ja pealegi
õele ta haiget ei kavatsenud kindlasti teha, sest teadis kuidas
noormees õele meeldib. Aga kui ei oleks teadnud, kas siis? Ohh,
minema pahad mõtted! sõitles Raine mõtteis endaga.
„Eks ikka ülikooli. Unistan suurelt, sest ainult siis pidid
unistused täituma!“ muigas Raine kuid oli üsna ettevaatlik, sest
Reine veeretas juba tükk aega varbaga ühte kivi ja ta pilk oli maha
suunatud.
„Väga vahva! Aga mida õppima?“ oli Raido endiselt
vaimustuses, nagu poleks Reinet üldse nende seltskonnas.
„Seda näitab tulevik.“ vastas Raine konkreetselt. „Aga
praegu on mulle tähtsam vaid minu kallis õde, kes iga päevaga
läheb aina kaunimaks. Ta on kõige kenam neiu maailmas, keda ma tean
ja tunnen!“ keeras Raine jutu teisele teemale.
„Raine!“ mossitas ja punastas Reine.
„Jaa, ma kuulen sind, mu armas õde! Kas sul on mõni probleem?“
tegi ta silma.
„Probleem on selles, et mul ei olegi probleeme,“ puges Reine
hädavale taha peitu, sest Raine ju nägi kui torssis ta õde oli.
„Te olete äravahetamiseni saranased. Nagu kaksikud. Muide, Reine
on ülekooli tüdruk, kõige kenam tüdruk meie koolis,“
avameelitses Raido. „Tahtsin temaga käima hakata, aga jah, no nii
kena tüdruk ju ometi minusugust ei taha.“ kurtis noormees. Raido
nägi oma vanuse ja olemuse kohta täiskasvanu välja. Pikk ja
sihvakas noormees, püselohud põses, kergelt lokkis tumedad juuksed
ja taevasinised silmad, sellise põneva välimusega ja ka targa
jutuga. Just sellised noormehed on tüdrukutele defitsiit. Raine
kujutles kuidas paljud kooliõed üritavad veidikenegi noormehe
tähelepanu võita, kuid tema südame tegi soojaks teadmine, et
noormees oli silmnähtavalt just tema väikesest õest huvitatud. Üks
on kindel, ma teen kõik selle heaks, et noortest saab paar,
mõtiskles Raine. Samas meenus talle taas Karpo ja Raine tundis, et
ta ei saa sellest esimesest ar,mastusest iialgi üle, nüüd ta
uskus, et esimene armastus jääb, olgu temast kas head või halvad
mälestused. See ei olnud mitte hea tunne. Aga juba esimesest hetkest
usaldas Raine õe silmarõõmu ja uskus, et noormees ei hakkaks tema
õde iialgi ära kasutama.
„Ahahh, nüüd meelitad, omal on tüdruk olemas!“ kähvas
Reine.
„Pole mul ühtegi kindlat tüdrukut, on vaid sõbrannad kellega
deitimas käin. Ja need deitimised on vaid sõbradeidid,“
avameelitses Raido.
„Kuulge noored, ma meelsamini jätaks teid omaette. Tahaks oma
mõtteid korrastama minna ja lihtsalt lonkima. Aga sina õde, mõtle
Raido sõnade peale. Onju? Sa ju lubad?“
„Okei,“ õed kallistasid ja Raine lahkus oma teed.
Raine jalutas Kuursaali juurde, sest seal, Raimond Valgre
skulptuuri juures mängis ööpäevaringselt Valgre muusika, sellel
on nii rahustav ja meloodiline vägi, et Raine võttis skulptuuri
kõrval istet ning jäi kuulatama. Nagu võluväel kerisid mälusopist
ennast lahti mäletsused mis kõik olid seotud Kuursaaliga ja
Külakojaga, kus Raine koos oma sõbrannadega armastas aegajalt
lõbutsemas käia. Ja siis Raine äkki pahvatas, sest juba Raidoga
kohtumise ajast jäi tal miski hinge kipitama, sest noormees meenutas
talle väga ühte teist noormeest, kellega Raine oli kord Kuursaalis
tutvunud, ja isegi nimi meenus- Raino. Raine leidis ennast mõttelt,
ehk on tegu Raido vennaga, sest nad olid tõesti sarnased. Tollel
korral nad vahetasid Rainoga ka telefoninumbreid, kuid kahjus
varastati Rainel sama päeva õhtul Kuursaalis telefon ja nende
kontakt katkes. Mingil võluväel jäi see noormees Raine südamesse
ja just nüüd meenus, sest Raido kõnemaneer oli isegi Raino omaga
sarnane. Raine otsustas, et kui ta taas noortega kohtub, uurib kohe
järele.
„Sul on kena õde. Kas tal boyfriend ka juba olemas on?“
uuris Raido, kui noored olid juba pool tunnikest vestlenud ja
jalutanud. Jälle hakkab mu õe kohta huvi tundma. Ma ei kannata seda
enam välja, mõtiskles Reine.
„Eks sa küsinud siis tema käest! Miks sa minu käest uurid, kui
mu õde sulle huvi pakub?“ turtsatas Reine. Siiani olid noored
käest kinni hoides kõndinud, kuid nüüd tõmbas Reine oma käe
Raido pihust ära, kuid Raido reageeris kiirelt, ta haaras neiu
õlgadest kinni ja surus tugevasti enda vastu, lausa nii, et Reine ei
saanud korralikult hingatagi.
„Sina, ainult sina pakud mulle huvi, kui kõige kaunim tüdruk!“
suudles Raido elus esimest korda neidu ja ka Reine jaoks oli see
esmasuudlus.
„Ära tee! Teised võivad näha! Ja mis siis saab kui mõni
koolikaaslane näeb? Hakatakse meid pruudisk ja peigmeheks narrima,
nagu mõnel sellil see vanamoodne komme on.“ lükkas Reine Raido
endast eemale, kuigi talle suudlus väga meeldis, ja ta oli üleni
punane, valehäbist.
„Las hakkavad siis kui tahavad! Mis selles halba on? Nüüd oled
ju minu tüdruk? Või ikka ei?“ tegi noormees neiule silma. Viimane
punastas ja ei julgenud noormehele silma vaadata, nagu oleks maailma
suurima patuga hakkama saanud.
„Olen,“ viskas Reine silmad maha. Raido jooksis veepiirile ja
hakkas liivale kahte südant joonistama, ühele südamepaunale
kirjutas Reine nime ja teisele enda nime. Ise deklameerides;“ las
kogu maailm teab, et need on meie, minu ja mu armastatud tüdruku
südamed!“ Reine ei suutnud imestada milline õnn talle ühtäkki
sülle langes, kuid hinges pitsitas ikkagi valu, et ka tema õde
meeldib Raidole. See tegi nii koledasti haiget, et neiule tikkusid
pisarad silma valguma.
Noored istusid liivasüdamete juures, Reine pea Raido õlel ning
nautisid teineteise seltskonda, kuni nend eilusad hetked katkestas
Raido isa kõne.
„Jah, isa. Jah. Olgu. Kohe tulen. Jõuan, jõuan.“ katkestas
Raido kõne, suudles seekord neiut põsele, tõusis püsti, avabndas,
et peab kiiresti lahkuma ja läinud ta oligi, nagu ilus unenägu mis
ärgates katkeb ja unustustehõlma vaob. Päris tükk aega istus neiu
seal edasi, saamata aru mis juhtunud oli. Ta hakkas juba kahtlustama,
et ta mõtles suudluse välja, sest väga valus oli olla. Kõik
tundus nii romantiline, kuid korraga ilutsesid liival vaid kaks
südant ning need tundusid nii tühjad, et Reine hakkas kahtlustame,
et äkki ta joonistas need ise sinna. Ta tõusis püsti ja läks
kustutas need südamed ära, kartuses, et võib rannas kohata mõnda
tuttavat, kes norima võib hakata. Pealegi tundus ühe hetkega kogu
maailm talle mõttetu. Suured soolased pisarad jooksid mööda Reine
meigitud põske alla, valgusid suhu ja tuttuuele imekenale kleidile
mille isa oli talle Soomest toonud. Varsti nuttis ta lausa häälega.
„Mis lahti??!!“ seisis õde Raine Reine seljataga, ehmunud nägu
peas. Ta jõudis juba kahteseda, et noorema õe noormehega kahekesi
jättis, kartis, et ajalugu kordub õega. Ja Rainet ehmatas kõige
rohkem see, et õde oli üksinda rannas.
1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma
