reede, 9. märts 2018

HURMAVA HORVAATIA EMBUSES- Meelike E.-Villup


 Panin just käest romantikasarja "Mõni õhtu romantikat" 7. raamatu, mille on välja andnud Heli Kirjastus ja kirjutanud Meelike E.-Villup. Nüüd kirjutavad ka, lisaks Heli Künnapasele, sellesse sarja teised autorid. Meelike E.-Villupil on see esik- ehk debüütromaan.

 Algul olin pisut skeptiline, kuna austan väga vanu inimesi ja räägin nendega, kuid peategelane on väga tõrges vanainimeste vastu, pigem kannatab ja vingub (mõtteis) kui üks reisikaaslasest memm oma elulugu talle pajatama hakkab. Milleks meil suud peas? Selle kohta ütleks, et tüüpiline eestlane see peategelane, kuigi romaanis kipub ta "tüüpilisest eestlasest mehele" nipsakalt vihjama, aga... See on kõik minu arvamus, mis ei peagi kellelegi korda minema. Raamat on raamat. Mina olen mina ja Marta on Marta! Jne...Lihtsalt üks mõtteuid!

 Aga tegelikult....oli väga hea ja ladus lugemine! Aitäh!

  Nagu raamatusarja pealkiri ütleb, nii leidub ka selles raamatus romantikat ja mitte vähe. Peategelasest Marta, kelle abielust on saanud ilmselt vaid harjumus, võtab laenu ja läheb reisile, läheb ilma abikaasata, sest tunneb, et peab ennast üles leidma. Esimene kallim on teda kunagi hüljanud ja tundub, et ta pole siiani sellest üle saanud, aga reisil võtab elu uue ja romantilise pöörde, peale mida naine avastab, et tahab elus uue lehekülje keerata. See kõik on nii ladusalt ja kaasahaaravalt kirja pandud, et raamatut kinni pannes tahtnuks ma edasi lugeda, aga kuna tegu on sarjaraamatuga, siis ehk kirjutabki autor sellele kunagi järje(?).

 Väike tuulutus, kasvõi reisi näol, mis muidugi ei tarvitse nii äärmustesse laskuda, nagu selle raamatu puhul, kulub alati ära, et endas ja oma tunnetes selgusele jõuda, sest argipäevas kinni olles ja vaid oma jalge ette nähes me tihti unustame, et maailm pakub meile enamat kui rutiinne kodu-pere-töö (mis on karile jooksmas või jooksnud) ...elu.

 See lühiromaan meeldis mulle väga ja palju õnne autorile debüütromaani puhul!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

HURMAVA HORVAATIA EMBUSES

 0 Google +0  0 Share0
Marta on tavaline abielunaine, kes otsib oma igapäevaellu päikest ja vaheldust. Reis Horvaatiasse raputab tema mõttemaailma korralikult ning lisaks päikese ja eksootiliste toitude nautimisele toob see reis kaasa veel hulgaliselt üllatusi, romantikat ning eneseleidmist. Aadria mere pärl Horvaatia pole Marta jaoks enam kunagi vaid üks paljudest sihtkohtadest. 
Romantiline lühiromaan „Hurmava Horvaatia embuses” on kirjaniku ja blogija Meelike E.-Villupi esimene avaldatud teos ning sarja ,,Mõni õhtu romantikat" 7.raamat. Kirgliku reisisõltlase tegevustel saab silma peal hoida blogis www.villupwritings.com,kus autor kirjeldab oma argipäeva, mis hõlmab elu Belfastis ja Zwolles hollandlasest abikaasa Marco ning kahe (kasu)kassiga.


9. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

KUUPEEGLIST- Riina Einasto


  Olen sellel aastal juba 22 romaani läbi lugenud ja päris mahukaid romaane, sestap oli poetess ja kirjanik Riina Einasto kolmas raamat (teine luuleraamat) mulle nagu palsam hingele.

 Seda luuleraamatut lugedes tekkis kirglik tahtmine viibida Mehhikos, hingata sealset õhku endasse, sest kogu see raamat annab edasi värsket ja poeetilist luulehõngu, nagu viibiks ise kohal ja tunnetaks läbi autori neid loojanguid ja tunneks Vaikse ookeani lõhna. Just seda lõhna.

 Olgugi, et luuleraamatu läbiv teema on pisut nukker ehk isegi igavikuline, paitab KUUPEEGLIST hinge nii hapralt ja omaselt, et hingatagi ei julge neid ridu lugedes.

 Haikud on Riinal ebamaised. Teistsugused. Äraviivad. Näiteks:

olelemisi
kõikjal ja eikusagil
taevatuuliselt

 Võimsad ja riinaeinastolikud on ka tema kujundid proosaluules ja vabavärsis:

LOOJANG VIIB KUULUMMA

täna on mäetipud
pilvedesse mähkunud
udu kergitab neid
loojanguvalgusse
teravad varjud
teravad
tipnevad allpool pilvi
päike ei hõõgunud täna
lihtsalt loojus
andes kummuli kuusirbile
jõu

  Raamatust leiab ka kauneid Mehhiko vaateid fotode näol. Ehkki fotod mustvalgena ei anna edasi sellist emotsiooni nagu värvilised, jääbki värve välja lugeda ja tajuda Riina luulest, mis "tänu" musvalgetele fotodele lasebki luuletustel võimsamalt kõlada. Mulle sobib.

 Ülipeeen ja ürgnaiselik luuleraamat! Kui tahad seda endasse hingata siis leiad selle raamatukogust, raamatupoest Puänt, kirjastusest Paljasjalg või Apollo ketist.

 Ja seda haikut ei saa mitte lisamata jätta, sest see viib otse sinna kaugele, Mehhikosse.

kuuvalgusekild
väreleb ookeanil
peegelsiledal

 Aitäh, kallis Riina, et selle raamatu kirjutasid!

9. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

Apollo lehelt:

Olen vaba hing ja väikestviisi rebel. TÜ-s kogusin akadeemilised teadmised ja loodus avas luulekanalid. Viimaseil talvil olen ammutanud inspiratsiooni Vaikse ookeani äärses Mehhikos nii nagu Eestigi looduses.
Minult on ilmunud luulekogu „Ring“ (2014) ja lühiproosateos „Hingab armastust“ (2016) – kirjastus „Hea Tegu“.
  • Publishing company: Paljasjalg
  • Year of publication: 2018
  • Book format: PK
  • Pages: 54
  • Size: 135x195
  • Kuupeeglist

    Author: Riina Einasto
    Price:
    €20.00
    Apollo Club's web price:€19.00

neljapäev, 8. märts 2018

PUHKUS KOOMAS- Helga - Johanna Kuusler


  Lugesin seda romaani pmst nädalajagu päevi. Miks? Tegu ei ole just kõige paksema romaaniga, lehekülgi on 424, romaan on haarav ja kogu aeg midagi toimub, igavaid momente ei olegi.

 Tunnistan ausalt; kui ma selle raamatu kätte võtsin ja lugema hakkasin, arvasin et ei suuda seda lugeda. Miks? No minu jaoks oli algus liiga ulmeline, pidin juba raamatu käest panema, aga sundisin ennast edasi lugema, sest mind hämmastas et nii noor autor suudab nii elutarku väljendeid kasutada. Ja siis...

 ...no ma ei imesta üldsegi et just see romaan sai Bestselleri konkursil 1. koha. Ma olen sellest romaanist nii vaimustuses, et ma pole vist enne nii mitmetahulist põnevik-ulmeromaan- kriminulli lugenud! Jah, romaan algab ulmeliselt kuidas ühe avarii tagajärjel otsustab Peetrus, et naise /Saskia/ hing läheb 40 päevaks Ralphi sisse elama. Ralph aga on raskesti kasvatavate kooli kasvandik ning Saskia peab suutma Ralphi elu elada, käies läbi nii tulest kui veest...Ohh, sõnad saavad otsa...Ja ega ma ei tahagi väga ette reeta mis olema ja tulema hakkab, seda peab ise lugema. Mitu ööd röövis see romaan minult.

 Jah, ma siiani olen šokis, et nii noor naine oskab nii head romaani kirjutada ning kohati on sõnavara nagu mõnel elatanud inimesel. Tohutut tööd on selle romaaniga tehtud ja ka see kõlab läbi, et autor loeb palju. Süžee on lihtsalt niivõrd põnev, et....

 Niipalju reedan veel, et päris ulmeromaan see ei ole, ulme ongi vaid alguses ja lõpus, kui mängu tuleb Peetrus. Aga muidu toimub tegevus just seal samas- noortekoloonias, kus tuleb kokku puutuda ka kõige võikamate ja julmemate situatsioonidega.

 Ma väga ootan sellelt autorilt juba uut romaani, sest ...no ei leia sõnu. Aitäh Helga-Johanna Kuusler, et sa sellise võimsa põneviku kirjutasid!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

PUHKUS KOOMAS

 42 Google +0  0 Share0

Saskia ja Ralph satuvad autoavariis eluohtlikku seisundisse, kuid olles jõudnud taevasse Peetruse ette, tekib suur segadus ja Saskia hing saadetakse Ralphi kehas maa peale tagasi. Saskial on 40 päeva aega, et õppides Ralphina poistekoolis, lahendada mõrvajuhtum, mille tunnistaja poiss oli. Samas ei saa ta kaasa ei Ralphi mälestusi ega kogemusi, nii et tal tuleb hakkama saada võõras kehas ja võõras keskkonnas, kus ta mitte kedagi ei tunne.
“Puhkus koomas” on kireva sündmustikuga kiiresti kulgev mõrvamüsteerium, kuid ühtlasi ka noore naise eneseleidmise lugu.
Olen sündinud 1991. aastal Tallinnas. Jutte ja luuletusi olen ma kirjutanud nii kaua, kui mäletan – alguses käsitsi ja trükitähtedega, siis kirjutusmasinal ja lõpuks arvutiga... mis on väga hea tööriist, sest minu käekirja pole võimalik lugeda ja keskaegses kloostris ei oleks keegi mulle kopeerimiseks ühtegi käsikirja usaldanud. Kirjutamise juures köidab mind kõige rohkem see, kuidas minu tegelaskujud hakkavad elama oma elu ning see, mida nemad tahavad, hakkab erinema sellest, mida nad minu arvates tahtma peaksid. Kui ma parajasti ise ei kirjuta, siis loen teiste kirjutatut, otsides sellist raamatut, millega koos saaks veeta aega hommikuni välja.
- Helga-Johanna Kuusler -

8. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 7. märts 2018

Kevad on hinges, aga...


 Olen mitu päeva blogist eemal olnud, sest hetkel on lihtsalt selline keeruline aeg. Olgugi, et kevad on hinges ja...

 Zorro on siiani kadunud ja need kes arvasid, et pildil, mida paari päeva eest jagasin ei olnud Zorrot, neil oli õigus...Tegu on küll Zorro koopiaga, aga tal pole lõua all  musta laiku, mis lõpuks reetis, et ...Aga sarnasus oli hämmastav.

 Täna sain kurbi uudiseid, kuid ei saa nendest rääkida. Aga tahan pärnakaid hoiatada, sest linnas liigub loomatapja. Hoidke oma loomadel silma peal kui vähegi võimalik! Südamest tahaks loota, et Zorro ei olnud tema ohver, et ta tuleb ja hüppab taas köögi aknale, vaatab sisse ja tahab koju tulla. Laupäeva õhtul ta kadus ja täna on juba kolmapäeva õhtu...

 Jäin eile veel haigeks ka, köha, nohu, imekombel palavikku ei ole, aga olen üleni vatist, kuigi täna on natuke parem, võtan iga 4 tunni tagant 2 paracetamoli sisse. Üks jama teise otsa...

 Aga nüüd olen ma roosapea, kuid tegu on ajutise värviga mis 10-15 pesukorraga maha kulub, ostsin Kanpolist ja seal on need suht odavad ning müügil on erinevaid värve. See pidi õrnroosa olema, aga ma jäin tumeroosaks, aga kogu mu pahmakale ei jagunud. Kaasas on ka šampoon millega saad vajadusel värvi maha pesta. Tundisn, et vajan vaheldust. Nüüd tuleks veel juuksed ära ka triikida ja...

 Täna sain ka kätte oma triloogi ELU PÄRAST ELU 3. raamatu illukad. Aitäh, armas ja andekas Annika Lainela!

 Aga palun säästke mind Zorro teemal kõnelemast rohkem, see on valus löök. Ise olen süüdi, et postkast on kirju täis, kuid nüüd teate, et meie pereliige on siiani kadunud...

Olge hoitud ja hoidke oma loomi Pärnus tegusteva retsidivisti eest!


7. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 3. märts 2018

VIHMATÜDRUK 10. peatükk



    1. peatükk

„Eiiii, eiii ole võimalik! See ei ole võimalik!!!! Miks sa mulle ei öenud, et koju saad??!!“ hõiskas Raine, nähes Janarit koos tema perega elutoas juttu puhkuma. Janar, sõduri vorm seljas, haaras Raine enda embusse ja sõnad olid sellel hetkel üleliigsed. Reine punastas, nähes õde oma kallimaga miilutsemas. Ka Rainold ja Riin pöörasid pilgu ära ning tundsid noorte üle rõõmu.
„Kallike, kuidas ma oleksin saanud sulle kojutulekust teatada, kui sa mu kõnedele ei vasta?“ vaatas noormees oma kallimat suuril silmil.
„Aa, ahjaa, ma jätisn ju telo koju, ohh mind! Issand kui armas üllatus! Tõsiselt! Ma olen niiiii õnnelik!“ aina suudles Raine oma kallimat, kelle näost oli jäänud järele nagu kitsejälg, aga selle eest tundus ta õlgadest kordi laiem. Juba mõned kuud sõjaväge oli voolinud kiitsakast Janar-poisist mehe.
„Eh-eee, reetur! Janar, sa oled reetur!“ hõikas Raine ootamatult. Kõikide pilgud olid temale suunatud ja perekond ei mõistnud mille eest Raine oma kallimat noomib, või õigupoolest ei psitnud see noomimise moodi välja, sest noor naine oli hõigates millegipärast ülirõõmsas tujus.
„Olgu, olgu, olen, aga ma ei saanud, igatsus sinu järele tahtis mind ju ära tappa!“ teatas reeturiks osutunud Janar, mees kes esimesena helistas, nende kokkuleppe katkestas.
„Aga kirju saadame teineteisele me ju ikka? No palun, palun!“ palus Raine.
„Ma ei tea, sest ma hakkan vist nüüd igal nädalavahetusel koju saama või sina võid ka mind külastada. Kas siis enam on mõtet?“ arvas sõdurpoiss.
„Ikka on. Muidugi on. Kui mõnus tunne on päriskirjavahetust pidada! Aga ma siin mõtlesin vahepeal et kuidas vanasti küll suutsid inimesed vahel elada kuid teadmatuses, sest vahel kirjad tulid väga kaua kohale. Vanasti olid inimesed vist palju kannatlikumad kui praegu. Iss? Emm? Noh?“ esitas Raine selle küsimuse oma vanematele. Rainold ja Riin vaatasid teineteisele sellise pilguga otsa, nagu oleks nad äsjaarmunud. No tegelikult olidki, sest mõlemad olid tunnistanud laste kuuldes kuidas nad iga päevaga üha enam teineteisesse ära armuvad, et armastuses pidavat see tavaline olema. Armastus pidavat silmad pimestama ja partner ei näe peale oma abikaasa enam ühtegi vastasoo esindajat, kui tegu on tõelise armsatusega. Ta ei tule selle pealegi et peaks oma abikaasat petma, vaid juba tühipaljas mõte abikaasale, isegi siis, kui ta viibib tuhandete kilomeetrite kaugusel, tekitab tema ihule tibutagi, mis iga korraga aina võimsamaid külmavärinaid tekitab. Just nii toimis see ka Raine ja Reine vanemate puhul, sest elasdi ja töötasid nad ju teine teises riigis, aga armastus püsis, miski ei olnud nende tõeliste tunnete takistuseks. Tõsi küll, iga jumala päev Riin ja Rainold helistasid teineteisele, vähemalt kasvõi korra päevas ning õhtuti veetsid vahel tunde skypes suheldes. Tänapäeval on ju maailm avardunud ja pole enam sellist piina mis armunud paarid lahutaks. Lihtsalt vahel võib olla asi selles, et osad inimesed ongi truudusetud, nad ei suuda jäägitult armastada ühte inimest korraga, neile jääb oma abikaasast vajaka ning nad kasutavad igat võimalust petmiseks. Järelikult pole tegu armastusega, vähemalt petja poolt. Kui sa ikka oma ihasid alla suruda ei oska, oled sa nürk ja ei oska ka sellisel juhul armastada.
Nii Riinil kui ka Rainoldil on palju austajaid, on kogu elu olnud, nagu ikka nägusatel, tarkadel ja temperamentsetel inimestel. Aga kordagi pole nad teineteist petnud, sest armastus nende vahel on mõõtmatu suurusega ja püsiv.
„Vanasti oli päike kollasem, muru rohelisem, teavas sinisem, inimesed kannatluikumad ja armastus suurem. Raine, egas meie su emaga ometi vanad ei ole, et sa meie käest seda küsid. Me oleme ikka noored alles!“ muigas Rainold, andis Riinile musi ja jälgis tütre reaktsiooni.
„Kas ma pean siis vanavanemate juurde sõitma ja nende käest küsima või?“ tegi Raine silma.
„Jah. Just. Muide, hea et sa meelde tuletasid, mu vanemad ootavadki meid juba külla. Oleks tore ehk juba täna sõitma hakata? Jõuaksime õhtul kohale ja...Janar, mis ajal sa Tapal tagasi olema pead?“ uuris Riin.
„Ee, ma, ma ei tea kas ma saan kaasa tulla, kui sa seda silmas pidasid? Ma pole kojugi veel jõudnud ja homme õhtuks pean tagasi olema. Hiljemalt kella 20.00 õhtul.“ selgitas Janar.
„Ema, teie minge, ma tahaks oma kallimaga kahekesi olla. Loodan, et seda ei ole palju palutud. Lubage, pliiiiis?“ palus Raine vanemaid kurval ilmel.
Riin ja Rainold mõistsid noori, neile tegi pigem muret Reine, kelle nägu muutus kohe, kui Raine loobus vanavanematele külla sõitmast.
„Reine, pane sina ennast valmis, hakkame varsti sõitma. Las noored olla omakeskis ja pealegi vanaema ootab sind väga külla,“ jagas Riin käske. Reinel ei jäänud muud üle kui nõustuda, sest tegelikult igatses ka tema vanavanemate järele.
Raine ja Janar vaatasid ainiti teineteist ning nende pilgud kõnelesid õnne keeles. See tunne mis Rainet läbis, oli kirjeldamatu. Ta nautis iga hetke ning ootas juba millal pere liikuma hakkab. Noor ja armunud naine oli nii kindel, et täna saab ta Janari omaks. Ta oli kindel, et vastakad meeleolumuutused mis teda hiljuti tabasid, olid tingitud suurest igatsusest oma kallima järele. Praegu oli ta kindlamast kindlam, et armastab Janarit iga oma rakuga ja iga sekundiga üha rohkem.
„Noh, noored, olge siis head lapsed!“ muigas Rainold, surus väimehe kätt, kallistas Rainet ja läks autot käivitama.
„Oleme, oleme, iss!“ naeratas Raine. Reine jooksis õele sülle, nägu mossis. Puberteediiga paneb mässama ja sellises olekus meenutas Reine nii oma vanemat õde. Kuidas ta küll oleks tahtnud koju jääda, aga pidi minema. Ta pomises vaikselt „tsau“ ja läks uksest välja.
„Me tuleme tagasi homme või ülehomme. Millega sina väimeespoiss Tapale tagasi saad? Kas keegi viib sind ära? Või tahad sa, et kiirustame homseks tagasi ja pakume küüti?“ tundis Riin huvi.
„Ärge minu pärast küll kiirustage. Meid, tagasiminejaid on üpriski mitu ja ühe sõdurpoisi isa viskab meid homme õhtuks tagasi. Olge teie rahulikult. Tervitage siis ikka vanaema ja vanaisa ka meie poolt.“ selgitas Janar. Riin kallistas noori ja lippas tütrele ja isale järgi. Rainold juba tegigi oma nalja, nii kui Riin auto juurde jõudis, pani mees aujtoga minema ja nii mitmel korral, kuni Riin viimaks autosse sai. Seda nalja tegi isa pidevalt ning kogu pere oli sellega harjunud. Raine arvas, et tema oleks selle aja peale ammu kurjaks saanud ja auto ukse tagantkätt kinni löönud, aga ema ei saanud mitte kunagi kurjaks, ta naeris ja lõhverdas nagu puberteedieas plika. Raine oli küll õnnelik, et tal on imeline perekond, aga ta ei jõudnud ära imestada kus kohad ta vanemad külla sellise positiivsuse võtavad. Kumbki tütar ei mäleta, et nende vanemad oleks kunagi omavahel tõrelenud ega kakelnud, alati olid nad rõõmsameelsed ja armastusväärsed. Lausa nii, et üks lõpetas teise lause ja vastupidi. Nad nagu hingaksid ühte õhku ja oleksid kohati nagu üks isiksus. Samas kiputakse arvama, et erinevused liidavad, aga isa ja ema tundusid nii sarnased olema, kuid sarnasus neid ometi ei lahutanud, ikka liitis. Raine oli kindel, et kui tema peaks elama ema kehas ja olema nii kaua isast eemal, läheks ta hulluks, ta ei suudaks. Juba praegu, kui ta kallim temast veidike aega eemal on, hakkab ta ülemõtlema ja läheb endaga pahuksisse. Aga ema ja isa suutsid. Raine lootis kogu südamest, et ta muutuks ka kunagi stabiilsemaks ja leplikumaks ja arvas, et aastad muudavad, sest hetkel mässas temas ikka väga kärsitu hing.
„Kallis, tead, ma, ma ei leia õigeid sõnu. Aga teeks nii, et me ei hakka kirjateemat lahkama, et miks üks meist liiga kaua kirja ootas jne...Tahan olla siin ja praegu, mitte minevikus ega ka veel mitte tulevikus. Sa ei kujuta üldse ettegi kuidas ma tegelikult su järele igatsesin. Ma pole isegi koju jõudnud, sest üks sõjaväekaaslane elab Lihulas ja nad sõitsid läbi Pärnu Lihulasse, ning mul tuli hoobilt mõte, et tahan sinu juurde. Nii nad väikse kõrvalepõike tegidki ja mind siia tõid. Olin tegelikult väga mures ka, sest kartsin juba, et sa ei vastagi mu kõnele enam, et ehk olen sind solvanud. Teinekord vea ikka moblat endaga kaasas...“ puistas Janar südant.
„Ma olen sinuga nõus, mu arm! Oled mulle väga, väga kallis! Drinki tahad? Revideeriks natuke baarikappi?“ olid Rainel vallatud mõtted.
„Minugi poolest. Aga midagi mahedamat ehk? Mahedamat konjakit näiteks.“ tegi Jarar silma.
Belõi Aist lahti nööbitud ja Martini Asti lisaks, ladus Raine uuesti snäksid külmkapist lauale.
„Oi, ma süüa küll ei jaksa!“ Jaran alles ägises pidulikust söömaajast, kuid Raine polnud lõõpimisega kade; „Kes sulle putru pakkunud on!?“
„Heh, tule siia, mida sa sahmerdad kogu aeg ringi!“ meelitas Janar kallimat.
„Oota, ma olen tohutult näljane. Kuidas see kõlaski? Kes sööb-see jaksab!“ tegi Raine oma kallimale kelmikalt silma ja tahtis singirulli suhu pista.
„Kesse siis sea moodi sööma hakkab, kallike?“ võttis Janar laualt pokaali Martinit ja ulatas selle Rainele, ise rüüpas pitsi konjakit lõpuni ja tegi sada nägu sekundis, nagu pruugiks esimest korda alkoholi.
Kui noored olid pool tunnikest vesteldes ja drinkides mööda saatnud, küsis Raine ootamatult sellise küsimuse mis mehe pahviks lõi. Jaran ju ennist mainis, et ei taha rääkida ei minevikust ega tulevikust, tahab elada hetkes, aga noore naise hing ja kõrvad vajasid kindlustunnet ja hellust.
„Mis meist saab siis kui su armeeteenistus lõppeb?“
Janar sügas peopesa ja juhtis jutu teisele teemale; „raha hakkab vist tulema.“
„Raha rahaks, miks sa teemast kõrvale hiilid? Janar, kas sul on midagi sellist südamel, mida mina ei tea, aga võiksin teada? Sa oled natuke kummaline, anna, andeks, aga oled.“ vaatas pruut oma peigmeest altkulmu.
„Kullake, jah, ma võin teistsugusena tunduda, sest mu füüsis on küll siin, aga mõtted kondvad Tapa ümbruse metsades, ausalt. Mis ei tähenda, et sina ja meie saatus mulle korda ei läheks. Läheb, ja kuidas veel läheb. Aga kui sa viibid mujal ja saad koju käima vaid korraks, oledki mõtteis rohkem seal mujal, sestap sulle võibki ekiarvamus maad rajama hakata. Ütlen ausalt, ma ei oska sulle praegu sellele küsimusele vastata. Kui loobiksin lihtsalt sõnu tuulde ja lubadusi täita ei suudaks, poleks see üldse sinu puhul aus. Ja minu puhul ka. Tean vaid seda, et ihakn olla sinuga koos nüüd ja praegu, ja ka peale armeeteenistust, aga ma praegu kaugemale mõelda tõesti ei suuda. Laseks ehk ajal minna ja saatusel ennast paika loksutada?“ soovis Janar.
Raine oli mõtteisse vajunud, ta limpsas keelega pokaali äärt ja rüüpas juba üsna tihedalt. Raine mõistis oma kallimat, aga kindluse mõttes tahtnuks ta teada midagi konkreetsemat. Naised on naised ja mehed on mehed, nende kahe sugupoole mõtted ja unistused ei peagi alati ühtima, aga võivad. Loogiline oli ju see, et Janar oli alles teenistusse värvatud ja teenida oli veel üle poole aasta, sestap mehe sisemuses pakitseski suur segadus. Nüüd tuli Rainele meelde, et ta ei saanudki teada kas ka Eesti sõjaväes manustatakse meestele mingit pulbrit või asja, et nende potents langeks. Naise keha olid vallutanud kõhuliblikad ja ta oli üleni valmis Janariga üheks saama ning tegi kõik selleks, et kallimat magamistuppa meelitada ja see tal õnnestuski, kuid üheks nad siiski ei saanud. Raine pettus ja nuttis ennast magama, samal ajal, kui Janar ta kõrval hiirvaikselt pikutas, sest ta lihtsalt ei osanud midagi muud teha ega kuidagi teisiti olla. Nüüd, kui pruut oli valmis, polnud seda peugmees. Peale pikka pikutamist ronis Janar voodist välja, tõmbas oma sõduripüksid jalga, võttis taskust sigaretipaki ja läks terrassile suitsetama. Ta oleks saanud nagu löögi allapoole vööd, sest mehed tunnevad ennast eriliselt halvasti, kui nende au mängus on. Mees oleks tahtnud oma asjad võtta ja kasvõi jalgsi Pärnu poole liikuma hakata, sest see paarkümmend kilomeetrit ei olnud tema jaoks sugugi pikka teekond, aga ta kartis naise au riivata, kartis et Raine ei andestaks talle seda kunagi, nii ta paigale jäigi. Istus elutuppa tagasi, nööpis uuesti konjakipudeli lahti ja lasi joogil hea maitsta.



3. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 2. märts 2018

Saatus & Saladused ning Müstilised lood


  Selle kuu numbrid on ilmunud!

  Jätkuvalt teen ma koostööd nende ajakirjadega ning mõlemas ajakirjas on minu jutuke ja lisaks toimetasin SaSasse ka Auli Lehola luule.

 Kui sina tahad, et su luule ilmuks mai numbris siis võta minuga ühendust juba täna!

 Minu lühijutud ja novellid, mis läbi aegade nendes ajakirjadus ilmuvad, saavad iga paari aasta tagant ka raamatuks (raamatusse). Nii on juba nende põhjal ilmunud minult 2 raamatut VIRTUAALMEES ja RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES. Mõlemat raamatut saate veel otse ka minu käest osta ja soodsamalt kui poes! Esimene neist maksab vaid 5 eurot ja teine 6 eurot. Luban, et neis on ka lustakaid lugusid! Ja ehk juba järgmisel aastal ilmub järgmine, aga ma pole veel otsustanud kas raamatu nimeks saab TÄTOVEERITUD SILMADEGA MEES või MUSTADE SILMADEGA MEES, aga need oleks nagu järjeraamatud.

 Eelmisel kuul ilmus ka SaSas /edaspidi hakkangi blogis kirjutama SAATUS & SALADUSED ajakirja nime lühendatult -SaSa/ minu lühijutt ja seda saate lugeda SIIT!

 Kui sul on mulle mõni põnev lugu rääkida, siis võta minuga ühendust?! Teen koostöööd ajakirjadega:

1. Saatus & Saladused
2. Müstilised lood
3. Lemmik (loomade ajakiri). Kirjutan meelsasti sinu erilisest lemmikloomast!
4. Ajaleht NELLI TEATAJA

  Muidu kulgeb kõik vaikselt, ootan kevadet, et rajale minna, sest selliste ilmadega ma lihtsalt välja ei kipu, talv pole minule!
  Ahjaa, kui ma millalgi hõikasin välja, et mul sai inspiratsioon otsa, siis see kadus vaid paariks nädalaks ja nüüd olen ma juba ammu tagasi romaanis, lühiromaanis, mille käsikirja valmimine on vaid päevade küsimus. Sellised lood siis. Mingi "kohutav" inspiratsioon on kogu aeg õhus, kas see tuleneb sügisesest Porto reisist või rajal kepikõndimisest ja 25 kg kaotusest, ma nüüd ei teagi, aga mõnus tunne on küll. Ma pole elu sees nii palju kirjutanud kui viimasel ajal. Nelja kuuga olen pmst valmis kirjutanud 5 romaani, kuigi osad neist on lühiromaanid, aga ikkagi.

minu jutuke SaSas
vol 2
Auli Lehola luule
jutuke ML vol 1
vol 2


 Olge mõnusad! Mina olen ka!


2. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 1. märts 2018

VIHMATÜDRUK 9. peatükk



    1. peatükk

Reine oli jõudnud sellesse ikka, mil enne kodust lahkumist hakkas ennast meikima.
„Läheb sul kaua veel või!?“ hõikas Raine nooremat õde, kui nad valmistusid minema linna sisseoste tegema.
„Kohe tulen!“ hõikas Reine pisut närvilisel häälel.
„Hullem kui ema, pool tundi paneb ennast riidesse!“ pomises Raine endakeskis.
„Ooo, ohooo, minu õde on üle öö suureks kasvanud!“ ei jõudnud Raine ära imestada kui õde lõpuks oma toast naases.
„Ära hakka! Vaata ennast, selline krohvikiht peal!“ häbenes Reine.
Raine tundis ões ära enda, kellel oli ka enda kaitseks alati mõni lause varuks, nagu tagataskust võtta. Talle meenus aeg, kui ta ühel hommikul ilma meikimata keeldus kooli minemast, jäi bussist maha, sest meikimine võttis algaja meikija aja, aga õnneks oli ema alles kodus ja nii ei jäänud Raine kooli hiljaks. Sai ema autoga kooli, kuigi muidu sõitis ta bussiga, häbenes kui vanemad teda kooli või koolist koju sõidutasid. Kui neid kordi ette tuli, lasi ta emal auto peatada mitusada meetrit koolist eemal, sest ta ometi ei tahtnud memmekana tunduda.
„Ega ma siis paha pärast! Enda ajad tulid meelde. Ma pigem imestan, et sa nii hästi endale nägu pähe joonistada oskad. Mina küll ei osanud, pidevalt oli mingi kriips kusagil ülearune ja pidevalt pidin meigi maha pesema, enne kui lõpptulemusega rahule jäin. Ütle nüüd mitu korda sina seda tegid?“ selgitas vanem õde.
„Ühe korraga,“ häbenes õde, ehkki pidanuks just uhkust tundma, et ta see nii hästi õnnestus.
„Fantastiline! Sul on kätte ja silma, mu tulevane meikar!“ tegi Raine Reinele silma.
„Näehh, aitähh!“ punastas noorem õde.
Kui nad olid Pärnu rannapromenaadi läbi jalutanud ja tulid endise mudaravila eest kesklinna suunas, hakkas Reine ühtäkki nihelema ja tegi veidraid liigutusi, nagu oleks sipelgad püksis. Raine märkas teda ja imestas. Vanem õüde juba kartis, et ehk on õde päikesepiste saanud või kuumarabanduse, kuid ta eksis. Eemalt jalutas vastu üks tuttav kogu, kelle Reine juba kaugelt ära tundis ning ta ei osanud oma emotsioone vaos hoida, sest Raido üha lähenes.
„Tere, Reine!“ vaatas noormees teda armunud silmadega, nagu ei näekski kedagi ega midagi muud. Reine oli näost punane nagu ladvaõun. Korra viskas Raido pilgu ka Rainele, kuid arvas, et see on keegi Reine sõbrannadest, sest Raine paistis oma vanuse kohta ikka väga noor välja.
„Tere, Raido.“ oli Reine viisakas aga muudkui mudis oma helerohelise kleidi äärt, nagu tahaks oma emotsioonid sinna peita.
„Kas ma võin koos teiega jalutada, teen siin aega parajaks. Olen nimelt isaga linnas ja tal on asjajamisi. Mõtlesin, et jalutaks randa korraks.“ oli noormees viisakas. Reine tahtis pea kuklasse lüüa ja kategoorilise ei öelda, aga Raine noogutas kõrval ning Reine vastas noormehe jaatavalt, kuigi ta häbenes õe kuuldes Raidoga suhelda ja talle tundus üldse nüüd õde üleliigsena, kuid Reine ei julgenud õele seda õelda ka.
„Reine, ma lähen käin sõbranna jurest läbi, äkki helistad mulle kui teil rannatiir tehtud saab?“ tegi õde õelel silma, sest tundis, et tahab noored omaette jätta. Ja pealegi teadis Raine nüüd, et tegu on õe südamesõbraga, kui nii öelda võib. Nägus poiss see teine, mu õel on täesti hea maitse, muigas Raine endamisi.
„Ei, ei! Raido, saa tuttavaks, tema on minu õde Raine.“ tutvustas Reine.
„Ooo, oi, ma ei teadnudki, et sul nii kena õde on! Rõõm tuvuda, mina olen Raido, Reine koolivend. Aga kus koolis sina õpid?“ läksid Raido silmad nii särama, et Reine tundis armukadedust, sest noormees keeras ja pilgu nüüd temalt ära ning tema huviorbiidiks kujunes hoopis õde. Noorem õde kahetses, et ta nii lolli otsuse oli teinud ning vajus näost ära, kuid Rainele ei jäänud see märkamatuks, ta muigas suunurgast ja tundis ões taas ennast ära. Kummaline, kui sarnased me ikka oleme, mõtles Raine.
„Olen jah Reine õde, aga vanem õde ning hetkel ei õpi kusagil, aga plaan on edasi õppima minna küll.“ vastas Raine Raido küsimusle, kuigi jälgis ise nooremat õde.
„Kas tõesti? Kuhu siis?“ oli Raido vaimustuses. Tõsi küll, Rainele meeldis see viisakas ja nägus noormees, kes oli temast küll mõned aastad vaid noorem, aga ta poleks isegi parema tahtmkise juures vaadanud Raidot nagu meest, sest tal oli oma Janar ja pealegi õele ta haiget ei kavatsenud kindlasti teha, sest teadis kuidas noormees õele meeldib. Aga kui ei oleks teadnud, kas siis? Ohh, minema pahad mõtted! sõitles Raine mõtteis endaga.
„Eks ikka ülikooli. Unistan suurelt, sest ainult siis pidid unistused täituma!“ muigas Raine kuid oli üsna ettevaatlik, sest Reine veeretas juba tükk aega varbaga ühte kivi ja ta pilk oli maha suunatud.
„Väga vahva! Aga mida õppima?“ oli Raido endiselt vaimustuses, nagu poleks Reinet üldse nende seltskonnas.
„Seda näitab tulevik.“ vastas Raine konkreetselt. „Aga praegu on mulle tähtsam vaid minu kallis õde, kes iga päevaga läheb aina kaunimaks. Ta on kõige kenam neiu maailmas, keda ma tean ja tunnen!“ keeras Raine jutu teisele teemale.
„Raine!“ mossitas ja punastas Reine.
„Jaa, ma kuulen sind, mu armas õde! Kas sul on mõni probleem?“ tegi ta silma.
„Probleem on selles, et mul ei olegi probleeme,“ puges Reine hädavale taha peitu, sest Raine ju nägi kui torssis ta õde oli.
„Te olete äravahetamiseni saranased. Nagu kaksikud. Muide, Reine on ülekooli tüdruk, kõige kenam tüdruk meie koolis,“ avameelitses Raido. „Tahtsin temaga käima hakata, aga jah, no nii kena tüdruk ju ometi minusugust ei taha.“ kurtis noormees. Raido nägi oma vanuse ja olemuse kohta täiskasvanu välja. Pikk ja sihvakas noormees, püselohud põses, kergelt lokkis tumedad juuksed ja taevasinised silmad, sellise põneva välimusega ja ka targa jutuga. Just sellised noormehed on tüdrukutele defitsiit. Raine kujutles kuidas paljud kooliõed üritavad veidikenegi noormehe tähelepanu võita, kuid tema südame tegi soojaks teadmine, et noormees oli silmnähtavalt just tema väikesest õest huvitatud. Üks on kindel, ma teen kõik selle heaks, et noortest saab paar, mõtiskles Raine. Samas meenus talle taas Karpo ja Raine tundis, et ta ei saa sellest esimesest ar,mastusest iialgi üle, nüüd ta uskus, et esimene armastus jääb, olgu temast kas head või halvad mälestused. See ei olnud mitte hea tunne. Aga juba esimesest hetkest usaldas Raine õe silmarõõmu ja uskus, et noormees ei hakkaks tema õde iialgi ära kasutama.
„Ahahh, nüüd meelitad, omal on tüdruk olemas!“ kähvas Reine.
„Pole mul ühtegi kindlat tüdrukut, on vaid sõbrannad kellega deitimas käin. Ja need deitimised on vaid sõbradeidid,“ avameelitses Raido.
„Kuulge noored, ma meelsamini jätaks teid omaette. Tahaks oma mõtteid korrastama minna ja lihtsalt lonkima. Aga sina õde, mõtle Raido sõnade peale. Onju? Sa ju lubad?“
„Okei,“ õed kallistasid ja Raine lahkus oma teed.
Raine jalutas Kuursaali juurde, sest seal, Raimond Valgre skulptuuri juures mängis ööpäevaringselt Valgre muusika, sellel on nii rahustav ja meloodiline vägi, et Raine võttis skulptuuri kõrval istet ning jäi kuulatama. Nagu võluväel kerisid mälusopist ennast lahti mäletsused mis kõik olid seotud Kuursaaliga ja Külakojaga, kus Raine koos oma sõbrannadega armastas aegajalt lõbutsemas käia. Ja siis Raine äkki pahvatas, sest juba Raidoga kohtumise ajast jäi tal miski hinge kipitama, sest noormees meenutas talle väga ühte teist noormeest, kellega Raine oli kord Kuursaalis tutvunud, ja isegi nimi meenus- Raino. Raine leidis ennast mõttelt, ehk on tegu Raido vennaga, sest nad olid tõesti sarnased. Tollel korral nad vahetasid Rainoga ka telefoninumbreid, kuid kahjus varastati Rainel sama päeva õhtul Kuursaalis telefon ja nende kontakt katkes. Mingil võluväel jäi see noormees Raine südamesse ja just nüüd meenus, sest Raido kõnemaneer oli isegi Raino omaga sarnane. Raine otsustas, et kui ta taas noortega kohtub, uurib kohe järele.
„Sul on kena õde. Kas tal boyfriend ka juba olemas on?“ uuris Raido, kui noored olid juba pool tunnikest vestlenud ja jalutanud. Jälle hakkab mu õe kohta huvi tundma. Ma ei kannata seda enam välja, mõtiskles Reine.
„Eks sa küsinud siis tema käest! Miks sa minu käest uurid, kui mu õde sulle huvi pakub?“ turtsatas Reine. Siiani olid noored käest kinni hoides kõndinud, kuid nüüd tõmbas Reine oma käe Raido pihust ära, kuid Raido reageeris kiirelt, ta haaras neiu õlgadest kinni ja surus tugevasti enda vastu, lausa nii, et Reine ei saanud korralikult hingatagi.
„Sina, ainult sina pakud mulle huvi, kui kõige kaunim tüdruk!“ suudles Raido elus esimest korda neidu ja ka Reine jaoks oli see esmasuudlus.
„Ära tee! Teised võivad näha! Ja mis siis saab kui mõni koolikaaslane näeb? Hakatakse meid pruudisk ja peigmeheks narrima, nagu mõnel sellil see vanamoodne komme on.“ lükkas Reine Raido endast eemale, kuigi talle suudlus väga meeldis, ja ta oli üleni punane, valehäbist.
„Las hakkavad siis kui tahavad! Mis selles halba on? Nüüd oled ju minu tüdruk? Või ikka ei?“ tegi noormees neiule silma. Viimane punastas ja ei julgenud noormehele silma vaadata, nagu oleks maailma suurima patuga hakkama saanud.
„Olen,“ viskas Reine silmad maha. Raido jooksis veepiirile ja hakkas liivale kahte südant joonistama, ühele südamepaunale kirjutas Reine nime ja teisele enda nime. Ise deklameerides;“ las kogu maailm teab, et need on meie, minu ja mu armastatud tüdruku südamed!“ Reine ei suutnud imestada milline õnn talle ühtäkki sülle langes, kuid hinges pitsitas ikkagi valu, et ka tema õde meeldib Raidole. See tegi nii koledasti haiget, et neiule tikkusid pisarad silma valguma.
Noored istusid liivasüdamete juures, Reine pea Raido õlel ning nautisid teineteise seltskonda, kuni nend eilusad hetked katkestas Raido isa kõne.
„Jah, isa. Jah. Olgu. Kohe tulen. Jõuan, jõuan.“ katkestas Raido kõne, suudles seekord neiut põsele, tõusis püsti, avabndas, et peab kiiresti lahkuma ja läinud ta oligi, nagu ilus unenägu mis ärgates katkeb ja unustustehõlma vaob. Päris tükk aega istus neiu seal edasi, saamata aru mis juhtunud oli. Ta hakkas juba kahtlustama, et ta mõtles suudluse välja, sest väga valus oli olla. Kõik tundus nii romantiline, kuid korraga ilutsesid liival vaid kaks südant ning need tundusid nii tühjad, et Reine hakkas kahtlustame, et äkki ta joonistas need ise sinna. Ta tõusis püsti ja läks kustutas need südamed ära, kartuses, et võib rannas kohata mõnda tuttavat, kes norima võib hakata. Pealegi tundus ühe hetkega kogu maailm talle mõttetu. Suured soolased pisarad jooksid mööda Reine meigitud põske alla, valgusid suhu ja tuttuuele imekenale kleidile mille isa oli talle Soomest toonud. Varsti nuttis ta lausa häälega.
„Mis lahti??!!“ seisis õde Raine Reine seljataga, ehmunud nägu peas. Ta jõudis juba kahteseda, et noorema õe noormehega kahekesi jättis, kartis, et ajalugu kordub õega. Ja Rainet ehmatas kõige rohkem see, et õde oli üksinda rannas.



1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 8. peatükk



8. peatükk
„Oiii, mõlemad minu armastused kodus! Tulge siia mu maailma ilusamad tütrekesed!“ saabus isa Rainold ootamatult Soomest koju.
Reine kuulis issi häält ja ta tuju läks kordi paremaks. Ka Raine ei suutnud oma emotsioone varjata. Mõlema tütre jaoks oli nende isa maailma kõige ilusam ja armsam mees, nagu ka nemad oma vanematele.
Nännid tütarde vahel ära jaotatud, kapiriiulid uutest hilpudest lookas, asusid kõik kolm maiustama. Jah, mõlemad tütred usaldasid isa maitset, kui viimane neile uusi hilpe ostis. Raine veel muigas, et ilmselt oleks isast ka hea disainer või moelooja saanud, sest ta maitse läks tüdrukute omaga kokku ning alatihti kujutles isa veel mõne huvitava detaili hilpudele juurde, mille järgi ta tütred ka joondusid ja mõne isegi tõeks tegid.
„Teeks midagi põnevat. Kuhu te minna tahaksite?“ pakkus isa.
„Issi, ma ei saa kusagile minna, sest olen ju haige,“ tunnistas Reine.
„Kuidas sa nii äkitsi haigeks nüüd jäid, mu silmaterake? Kas issi nägemine tegi haigeks?“ muigas Rainold, ega uskunud tütre juttu.
„Ta on päriselt ka haige, aga ilmselt viinasokkidest oli kasu, sest koolist koju jõudes oli õde üleni kuum ja nõrk.“ selgitas Raine.
„Oi,oi, ja Riin? Kas tema ka sellest teadlik on?“ hakkas isa muretsema.
„Ei ole.“ laususid õed ühest suust.
„Siis on jõhvika mahla vaja, tuleb palju haput juua, see toniseerib. Mul on ühte imerohtu ka, aga tühja kõhu peale seda võtta ei tohi. Minule aitas, olin ise enda katsejänes, sest mul pole aega töö pärast haige olla, aga Reine, sina võid vaid pool tabletti võtta. See on üks imerohi mida apteekides saadaval ei ole, puhas käsitöö ja puhtast loodusest. Teeme sulle ühe jõulise võiku, siis võtad rohu ära. Nõus?“ pakkus isa ning noorem tütar noogutas.
„Ma lähen lasen veidi aega leiba luusse, viska ka sina iluunele, siis ravim mõjub tõhusamalt. Raine, aja mind paari tunni pärast üles, võtame siis kõik koos midagi ette. Oma kodu on oma kodu, Soomes olles ei maga ma kunagi päeviti ja ausalt öeldes pole mul ju selleks aegagi, sest seal ma teen tööd, aga kodu lõhn mõjub juba unitavalt.“ Rainold pani riided pesumasinasse, võttis dušši ja kadus.
„Õde, kuhu me võiksime issiga minna, kui see tablett aitab ja ma terveks saan?“ küsis Reine.
„Ma ei teagi. Kuhu sa ise minna tahaksid? Aga see peab põnev koht olema.“ arvas vanem õde.
„Ma ei ole mitte kunagi Vana-Pärnu muulil käinud. Kas sina oled? Tahaksin nii minna sinna. Kesklinna muulil olen mitu korda käinud aga koolikaaslased räägivad, et Vana-Pärnu muulil pidi palju vägevam olema.“ pakkus Reine.
„Aga sa räägi isale sellest, kuid praegu maga, ausalt, katsu magada, siis pärast näib kuidas sul enesetunne. Tervis on ikka kõige tähtsm,“ meenutas Raine oma emalikkusega Riini ning Reinele ei jäänud see märkamatuks. „Sa oled täitsa emme!“ muigas ta, haigutas ja keeras selja. Kui õde oli uinunud, läks Raine oma garderoobi revideerima.
Raine tõmbas uue kollase kleidi, mille volangid oli rohelise ja kollase triibulised, selga ning keerutas ja imetles ennast peegli ees. Oi, kuidas ta tahtnudk sellega hetkel Janari ees eputada, aga ei saanud. Ka järgmised kleidi oli isa talle täpselt tema maitse järgi ostnud ja need istusid ka valatult. Naine imestas, et isa nii hästi just temale sobivat numbrit riideid osta oskas. Üks mummuline kleit meeldis talle kohe eriliselt, selle taust oli musta värvi ja mummud erkpunased. Rainele meenusid vanad fotod, kus kuuekümnendatel kanti just sarnaseid kleite, minisid ja mummulisi. Ajalugu kordub ja küllap meenutavad sellised kleidi isa noorusaegu. Ehk isegi kandis mõni isa vanematest või pruutidest selliseid kleite, mõtiskles Raine.
„Ooo-ohhoo, kus siis iss on?“ lausa tormas Riin uksest sisse.
„Tudub. Väsinud teine.“ tegi Raine emale silma. Ema kadus nagu tuulispask magamistuppa ja sinna ta jäi.
Raine istus akna ääres ja lihtsalt vaatas välja ning mõtles. Sügis kogu omas alastuses mängis värvidega. Põlispuud tundusid selles sügiskullas nagu võõrkehad raagus ja paljaste puude keskel, ent ometi olid nad müstilised ja ilusad. Tuul sahmis hiigelpikkade kaskede kallal, üritadest neilt neid paari lehte, mis kiivalt puust kinni hoidsid, endaga viia. Raine avas akna, pani roheka pleedi õlgadele ja hingas endasse sügist, kuni tundus, et tahab loodusesse. Kui hea oli teada, et ema ja isa teineteist siiani armastasid. Kui hea oli teada, et tema on ema ja isa esimese armastuse, esimese armatsemise vili! Raine oli õnnelik, ka ilma Janarita.
Raine kodumajast üle tee asus suur ja liivane kruusakarjäär, mis oli alevi suurune. Naine armastas ka seal kondamas käia, üksinda, nagu tal kombeks oli. Ta isegi ei jätnud kodustele kirja ning telefon jäi koju laadima. Raine tahtis oma mõtteid selgeks mõelda.
Kunagi, kui Raine väike oli, müüsid ta vanemad linnas korteri maha ja ostasid maja alevisse, arvamusega, et nende lastel on maal parem kasvada, eemal linnakärast ja tihedast ning ohtlikust liiklusest. Just Rainold oli see kellele ei meeldinud kivilinna magalarajoonid, kus aknast vaatad naabermaja akendesse ja hoov oli täis vaid venekeelt kõnelevaid lapsi. Nii saidki ta vanema tütre esimesteks sõnadeks „ne hatšu“ ja „durak“ mis isale meeltmööda ei olnud. Kuigi sellel ajal, kui nad Lavassaare alevisse kolisid, elas ka seal palju slvaavlasi ja muid rahvusi, sest see oli aegade algusest, kui kitsarööpmeline raudtee veel nende majade eest läbi lookles, mis esimestena mäele ehitati, sest see oli töölisasula, kuhu värvati mehi tööle mitte ainult Eestist vaid üle toonase Nõukogude Liidu. Kohalikud teadsid rääkida, et kunagi elas seal lausa 18 erinevast rahvusest perekonda. Enne seda kees elu vanas asulas, millest on tänaseks saanud inimtühi küla, kus asubki muuseumraudtee, mida iga aastaga turistid üha enam avastavad ja külastavad. Salomia-memm, keda kohalikud Salmeks kutsusid, rahu talle seal kõrvalkülas Jõõpre kalmistul, rääkis kuidas tema perekond oli esimene kes vanast Lavassaare asulast mäele, mööda kitsarööpmelist raudteed, rongiga kolis, vanasse hruštšovka tüüpi majja, millel ei olnud isegi veel uksi ees.
Kruusakarjäärist vedas toonane Pärnu KEK kruusa hoonete ehitamise tarvis. Lisaks kruusakarjäärile laiuvad Lavasaare ümbruses rabad ja sood ning vanarahvas teab rääkida, et alev, mis mäe otsa ehitati, erineb kliima poolest lähiküladest sedavõrd, et kui mäel sajab lausvihma, on ümbrus kuiv ja vastupidi, kui sajab ümber alevi, on alevis kuiv, sest mägi peletavat vihmasaju eemale. On see nii või ei, eks seda teavad kohalikud paremini. Aga vanarahva tarkustel ja nägemustel on reeglina alati tõepõhi all.
Läbi kruusakarjääri kulges Raine jalutuskäik veetornini, mis oma uhkes üksinduses paistis ka altmäe rahvale ära. Selle vahetusläheduses paikneb lasteaed-koolimaja, kus ka Raine algklassid lõpetas, enne kui ta Pärnusse edasi õppima suundus. Aga Lavasaares talle meeldis just sellepärast, et seal oli niivõrd puhuas ja kodune lõhn ja õhk tema jaoks ning palju loodust, kus sai akusid laadimas käia. Olgugi, et Pärnut armastas ta üle kõige.
Veetorni juurest jalutas ta Pärna tänavale, mis on alevi peatänav, kaunistatud pärnade alleedega ning Raine imetles alati seda alleed ja alevi heakorda ning stoilist vaikust ja rahu, mida ta endasse hingas. Patareid täis laetud, lonkis Raine kodutänavasse. Alles siis meenus talle, et nad pidid perega mingi retke ette võtma ja alles peale seda meenus eme, kes jooksujalu magamistuppa tõttas. Raine muigas endamisi, avas kodumaja ukse ning ehmatas ennast tummaks.



1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma