reede, 23. veebruar 2018

VIHMATÜDRUK 3. peatükk



    1. peatükk

Takso sõidutas noored Janari kodu suunas, aga enne tegid nad vahepeatuse Riini ilusalongi ees, et ema ei peaks oma tütre-Raine pärast muretsema. Riin just muretsema hakkaski, nähes alkoholist lehkavat ja magamatusest kurnatud Rainet võõra noormehega koos.
„Mida sa korraldad, Raine? Ma tulen ja viin sind koju, aga pool tunnikest pead ootama, lõpetan oma pooliku töö.“ sõitles Riin, kes ise ka oma salongis naisi lille lõi.
„Ei, emps, ma pole enam mingi titt! Janar, tule siia!“ kutsus ta Janari taksost emale tutvustamiseks välja.
„Tere. Mina olen Janar.“ ulatas noormees aupalklikult Riinile käe. Janar hakkas Raine emale meeldima, kui viisakas ja nägus noormees.
„Tere. Mina olen Riin, Raine ema. Oli meeldiv tutvuda.“ naeratas Riin. „Aga hoia siin mu tütart, ta on nii haavatav ja õrn.“ tegi Riin Janarile silma ning noored suundusid uuesti taksosse. Rainele tundus ema käitumine kummaline, kuigi ta oli õnnelik, et viimane lubas tal noormehega kaasa minna, kuigi täiskasvanud naisena otsustas ta siiski ise. Aga Riin oli oma tütrele nagu sõbranna, kellega ta sai kõigest rääkida ning ema arvamus oli sestap talle väga tähtis. Aga need žestid, see silmapilgutus ja naeratus, Raine ei tundnud oma ema ära, või õigupoolest polnud ta näinud teda meeste seltskonnas, välja arvatud isa, kellega näis neil siiani armastus õitsevat, kuigi isa Rainold töötas Soomes, Helsingi Ülikooli Keskhaiglas proktoloogina, eks ikka rahanumbri pärast oli ta majandussurutise ajal elu- ja töökohta vahetama sunnitud. Sestap viibis ta oma Eesti kodus harva, kuna rügas tööd teha põhimõtteliselt vabade päevadeta, sest Eestis elav pere ei tohtinud ometi vaesuse all kannatada.
Uhke ehitis Pärnu äärelinnas Vana-Pärnus paistis juba eemalt silma. Raine oli hämmingus kui takso just selle maja juurde sõitis ja peatus. Kaunikaareliste võlvidega heleroheline ja tervisest pakatav häärber säras nagu üksik valguseallikas keset pimedust. Kõrvalmajade ees haigutasid vanad autoromud, suud nagu söögi ootel. Ühe naabermaja aed oli räämas ja tundus nagu ei elakski seal kedagi. Ümbruskaudesed hooned vaatasid oma nukrate, maha koorunud värviga vastu, nagu ootaks abikätt. Aga Janari kodu ümber ei tundunud ühtegi purugi olevat. Nii see ka oli, sest kojamees, kes juba hommikul kella kuuest tööle hakkas, oli selleks ajaks juba kogu majaümbruse puhtaks kraaminud. Ja nii igal hommikul, lõunal ja õhtutundidel.
„Noh, oleme kohal. Lähme.“ avas Janar Rainele takso ukse, kuid viimane oleks nagu shokiseisundis, ei tahtnud kuidagi taksost välja astuda.
„Kullake, ma ju lubasin su emale sinu eest kenasti hoolt kanda. Pole vaja pabistada, keegi ei võta sinult tükki küljest. Ja kui sa minu peret kardad siis võime ka tagaukse kaudu siseneda. Ema on mul kodune, aga isa on tööl. Ja ma olen memmepoeg, üksik laps, ärahellitaud jõmpsikas,“ naeratas Janar on siirast naeratust ja tegi Rainele silma nagu ennist Riin Janarile. Kummaline, mõtles Raine, aga astus Janari palvel autost välja.
See vaatepilt mis Rainele juba peauksest sisse minnes avanes, oli jahmatav, lausa jalust rabav, sest iga detail oli selles majas läbi mõeldud. Isegi esikumööbel ja seinad olid toon-toonis, sellised lillakad ja violetsed. Antiiki meenutav mööbel oli kaetud lumivalgete ja pitsiliste linadega, Raine ei julgenud jalanõude jalast võttmises isegi istuda, kartes lina ära määrida. Violetset põrandat ehtisid lilla-valgekirjud vaibad, millel ei paistnud ühtegi puru ega plekki olevat, nagu oleks need äsja ostetud ja maha asetatud, nende tuleku auks. Raine tundis, et ta süda jätaks justkui lääke vahele, et nüüd astub uksest välja üks kuri mutt, Janari ema, kes tuleb miniat üle vaatama ja hukka mõistma. Noort naist tabas paanikahoog, mis kippus talle õhupuudust tekitama.
„Rahune kullake, kas sul on paha olla?“ nägi Janar, et Rainega on midagi väga valesti.
„Ei, ei ole mul midagi viga.“ võttis naine oma jõuraasukese kokku, hingas sügavalt sisse ja juba tal hakkaski parem.
„Janar-poiss, sina või?! Tule nüüd sööma, puder sai valmis just!“ hõikas Janari ema. Raine võpatas ning Janar märkas seda.
„Oota üks hetk. Ma tulen kohe tagasi.“ astus perepoeg ruumi kus kohast ema hääled kostusid. Raine oli nii paanikas, et tahtis minema joosta. Juba ta hakkasi oma lõpupeo kingi jalga sättima, aga jäi Janarile vahele.
„No kuhu nüüd, kallis? Mu ema ei ole kuri nõid, ausõna. Näe, võta need sussid, pane jalga ja lähme hommikust sööma,“ ulatas Janar Rainele lumivalged sussid, mida vaadates tekkis naisel taas äramäärimise tunne, aga ta siiski soostus need jalga panema.
„Oehh!“ pühkis Raine otsmikult vaevahigi, või oli see hirmuhigi. Ta laovas koos Janariga köögiukse poole, tahtes pugeda noormehe seljataha peitud, aga viisakas Janar juhatas Raine esimesena kööki ning juba nad seisidki Janari ema- Janaga silm silma vastus.
„Tere tulemast meie koju! Mina olen Janari ema Jana! Kas tohiks tutvuda?“ oli Jana tõesti aupaklik ja viisakas, vähemalt esmakohtumisel.
„Tere. Raine olen.“ jäi ta kidakeelseks. Raine vaatas Janat ehmunud näoga ning ei suutnud uskuda, et tegu on Janari emaga, sest see naine kes ta vastas seisis, tundus noorem kui Janar. Raine ei kuulnud isegi seda kui Jana neil laua taha istet palus võtta, ta ainiti vaatas ja vaatas ja ta mõtted trügisid vägisi mujale. Ta kahtlustas isegi, et ehk on tegu hoopis Janari õega, või koguni naisega, kelle kodus ta ennast sissetungijana tundis.
„Aitäh! Paluks mulle ainuklt tass musta kohvi, sest ma ei ole harjunud hommikuti sööma,“ palus Raine, ehkki ta kõht oli lausa nii tühi, et korises kuuldavalt ning see tekitas hetkeks piinliku vaikuse.
„Oi, tütreke, see pole hea. Sööma peab, ja seda just hommikuti. Targad on kord öelnud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga pooleks ning õhtusöök jäta kasvõi söömata.“ jagas Jana elutarkusi, millesse ta ka ise uskus.
Need sõnad tuletasid Rainele ta kadunud vanavanema meelde ning juba ta istuski laua taha ja lasi hõrgutustel hea maitsta. Ta unustas lausa ennast sööma, sest hommikupuder, mis oli tehtud neljaviljahelvestest ja kaetud mustika toormoosiga, maitses nii hea, et ta oleks isegi juurde soovinud. Olgugi, et Rainele polnud iial neljaviljapuder maitsenud ja ta tõesti näpsis hommikuti heal juhul vaid pool banaani ära, kui sedagi. Juurde ta siiski küsida ei julenud, kuna laual oli kõike minimaalselt, aga selle eest oli laud heast ja paremast siiski lookas. Vaid ühe saiaviilu kattis ta adokaadost-sibulast-laimist tehtud võidega, mis kannab võõrapärast nime-Guacamole, maitses eriti hästi.
„Kas ma tohin klaasikese punast veini ka pakkuda?“ oli Jana aupaklik. Ta ise oli harjunud just peale hommikusööki ühe klaasikese jooma.
„Tänan pakkumast, aga mul on vist veinisoolikas umbes või puudub sootuks,“ muigas Raine esimest korda. Tõsi ta on, et täis kõht teeb tuju rõõmsamaks ja päästab ka häälepaelad valla. Ei ole ainult alkoholil selline imevõime.
„Kas ma saan teile veel kuidagi kasulik olla, või saate nüüd ise hakkama?“ küsis Jana, nagu poleks noored ilma temata köögis toime tulnud, nii mõtles Raine, aga seda mitte halvas mõttes. Jana oli siiski talle meeldiva mulje jätnud.
Raine tõusis ja võttis laualt mustad nõud.
„Oi, kullake, jäta see töö minu hooleks!“ sekkus Jana.
„Ema, me lähme, sinu lahkel loal üles. Onju?“ tegi Janar emale silma. Mis värk nende silmapilgutamisetag nüüd on, tabas Raine ennast taas mõttelt.
„Pojake, tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled võõrsil!“ tegi Jana omast arust nalja, kuid see süvendas veel enam Raine kahtlust, et äkki nad ei olegi Janai kodus, äkki ei olegi Jana Janari ema, et äkki...
„Lähme juba,“ sosistas Raine, kartuses, et äkki tuleb mõne oma mõttega lagedale ja satub lolli situatsiooni. Ja tegelikult tekitas täis söödud kõht sellise rammestuse ja une, et Raine oleks meelsamini tahtnud oma kodus, oma voodis leiba luusse lasta. Aga rumal oleks nüüd lahkuda olnud, sestap ta noormeest ülesse korrusele minekuga tagant utsitaski.
„Kas tahad, et tutvustan sulle elamist?“ küsis Janar.
„Palun, äkki teeksid seda hiljem? Ma olen rampväsinud ja ilmselt magan kogu pöeva maha, kui sa muidugi lubad?“ oli Raine tõesti omadega õhtal.
„Sinu sõna minule seaduseks!“ muigas Janar, pani oma karusega käed ümber Raine õla ning juhatas naise roosasse magamistuppa, mis kandis Printsessi nime.
„Appi, milline Paradiis! Kelle tuba see on?“ vajus Rainel suu lausa lahti, kui Janar selle toa ukse avas.
„Sinu tuba, kallike, sinu tuba on see.“ mainis Janar.
„Ahahh, ütle nüüd, et majahaldjas teadis juba varakult, et ma siia majja täna satun ja ehitas kibekiirelt selle toa valmis!?“ oli Raine tõesti nagu muinasjutumaailma sattunud.
„Ütlen, ikka ütlen, mu kullake.“ sositas Janar, viitas käega duširuumile, mis asus Printsessi toa vaskus tiivas, suudles Rainet põsele, soovis head und ning pani ukse enda järel kinni. Raine tundis pisikest pettumust. Esiteks oli ta võõrsil, muinasjutus, mida ta kuidagi uskuda ei tahtnud, ja siis lahkub veel Prints ka, jättes teda üksinda maailma, kus tundus, et pole kellegi jalg veel astunud. Taas tundus kogu toa sisutus kõik uus olevat, nagu oleks tõesti majahaldjas siit äsja lahkunud. Külgkardinad olid roosad, nende ääred kaunistatud veidike tumedamast roosast volangpitsidega, pitskardinad olid titeroosad ja barbimustrilised. Roosa päevatekiga voodikattel oli kaks patja, üks neist, mille peal oli Barbi, oli lillakas-roosat värvi ja teine padi tundus selles toas justkui võõrkehana, see oli helesinine ja kandis Keni pilti. Küllap oli sellel mingi tähendus, arvas Raine, et Barbi sümboliseerib teda ja Ken Janarit. Aga Ken oli kahjuks enda järel ukse sulgenud, kuigi Raine, olgugi, et tal silmad vajusid juba vägisi kinni, tahtnuks selles voodis koos Keniga ehk Janariga koos magada, lihtsalt kaisus. Või mine tea.
Raine uinus lõpuks lambaid lugedes, mida oli laes õige mitu...vähemalt tema nägemuse järgi.



23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

neljapäev, 22. veebruar 2018

VIHMATÜDRUK 2. peatükk



    1. peatükk
Kui vihmasadu vana saksa surnuaia taha, mis asus vana asula lähistel, metsa sees, taandus, lonkis Raine vihmasajuga ühte sammu, kõrvaklapid peas ja ümises „Vihma loitsu,“ mis oli üks tema lemmiklaule. Seda esitles Pärnus pärit noortebänd Greip.
See lugu tekitas Raines vabanemistunde, sellise looduslapse tunde, mis vabastab ta kõikidest kohustustest ning paneb naise elama ja helama. Raine kujutles ennast vihma käes kümblemas, kujutles kuidas vihma pehmed sõrmed silitavad ta päikesepruuni ihu ning kammivad juukseid. See kujutluspilt erutas teda niivõrd, et ta ihkas nüüd, kui oli kallima sõjaväkke saatnud, hellust ja meesterahva lähedust ning seda kõige intiimsemas mõttes, kuigi Janargiga koos olles ei suutnud ta veel mehega intiimsust nautida, eks ikka Karpo pärast, kellest ta siiani üle ei olnud saanud.
Pingist, mis keset metsa uhkes üksinduses nukrutses, oli saanud Raine lahutamatu kaaslane. See vana sakasa surnuaed, mis oli aastate eest korda tehtud, rahustas naist ning pani alati headele asjadele mõtlema.
Raine istus pingile, pani silmad kinni ja kujutles kuidas nad õega lapsena ülepea ulatuvates viljade sees mängisid. Kuidas nad eksides tuletasid meelde vanavanema õpetust, et eksimise korral tehku näpp märjaks ja vaadaku kus suunast tuulu puhub, nii pidavat kodutee kiiremini üles leitama. Aga õed ei suutnud meenutada kus suunda nende kodu jääb ning neil ei jäänudki muud üle kui tundide kaupa mööda viljapõldu lonkida ja õiget suunda ostsida. Järgmistel kordadel võtsid nad juba kompassid appi, mille kasutamise oli ka vanavanema neile selgeks õpetanud.
Raine viskas jalad vihmamärjale pingile ning jõudis aega kui ta esimest korda suudles. See juhtus kümne aastaselt, kui nad koolivennaga mõtlesid, et mängiks pruuti ja peigmeest. Tüdruk avas om suu suurelt kui ulatas ning klassivend samuti. Suudlemine võis alata. Esimesel katsel millegipärast nad sellega hakkama ei saanud, ninad jäid segama. Siis meenus Rainele, et pead tuleb veidike viltu hoida ning suudlema nad ennast unstasidki, kuni hetkeni mil koolivend jooksis pissihäda kurtes puu taha ja jäi sinna päris kauaks. Raine tundis esimest korda elus mingit eriskummalist erutust, tema rinnanibud, mille ümber rinnad alles mõõte võtma hakkasid, olid ühtäkki kõvad ja valusad, ning allpool naba pulbitses õõnes tunne, nagu oleks keegi tema sisse endale pesa teinud. Raine tänas jumalat, et koolivennal põiekas tuli, muidu ei tea mis juhtunud oleks. Lapsed on ju uudishimulikud ja keelatud viljad on, teadagi, kõikse maitsvamad.
Need lapsepõlve meenutused erutasid naist niivõrd, et ta otsustas meelispaigast lahkuda. Nad leppisid kallimaga kokku, et hakkavad omavahel kirjavahetust pidama, ikka seda ehtsat kirjavahetust, ümbrikukirju. Koju jõudes kirjutas ta Janarile esimese kirja:

Tere, mu kallim!

Kuidas sul läheb, mu kõige kallim?Mu kõige, kõige kõigem...
Alles nüüd, kui viibid minust nii kaugel, tunnen kui väga ma sind armastan, kui väga sinu järele igatsen.
Oled igas minu mõttes, sammus ja unistuses esimesel kohal. Mida kiiremini sekundid, minutid, tunnid ja päevad liiguvad, seda suuremaks paisub minu sees igatsus sinu järgi. Miski nagu tahaks lausa lõhkeda.
Unistan sinu sügavpruunidest silmadest, sinu karvasest rinnast, musklitest ja mehe lõhnast. Tahaks tunda su soolaseid huuli oma huultel, ärgata sinu kaisust. Ja ausõna, praegu ei häiriks mind ka see, kui hommikul tõustes oleks mu suu suudlustest paistes.
Tahaks olla üleni sinu.

P.S. Sorry, et selline lühike kiri tuli, aga ma ei oskagi rohkemat algatuseks öelda.

Armastusega:
Sinu Raine
Tundidest said päevad ja päevadest said nädalad, aga kirja ei tulnud. Mitmeid kordi oli Raine valmis juba kallimale helistama, sest igatsus tundus tappev. Ta ei mõistnud kuidas vanasti küll nii elati, ei olnud telefone ega arvuteid. Kuidas inimesed suutsid nädalate või lausa kuude viisi oodata mingitki teavet oma kallimate ja lähedaste kohta. Aga lubadused on lubadused ja Raine ei tahtnud neid murda, kuigi tal tekkis tunne nagu tahaks igatsusest ja teadmatusest süda sees lõhkeda.
„Raine, ole pai ja küta elamine ära. Reinel läheb täna muusikakoolis kauem ja mul on koosolek, jõuan alles hilistel õhtutundidel ilmselt.“ palus Raine ema, peetud daam, kes ilutoa emandana nägi alati perfektne välja. Mõlemad tütred olid ema geenid saanud, vaid Raine oli ilmselt isalt pärinud oma mässumeelsuse, kuigi enne Karpoga kohtumist oli ka tema sõnakuulelik ja tagasihoidlik tüdruk. Eks iga juhtum jätab oma jälgi ning jäljed moodustavad raja, mida mööda sa käid, olgu see nii okkaline kui tahes. Või vastupidi.
„Okei, emps, saab tehtud! Aga see jääb õhtusse, sest plaanin korra linnas ära käia. Lähen töövestlusele. Hoia mulle pöialt.“ tegi Raine emale silma.
„Ohh sind küll! Minu või meie ilusalongi uksed on sulle alati valla, aga eks sa ise tead, suur tüdruk, käed-jalad otsas! Oot, tahad minuga ühes tulla?“ muigas galantne daam, pani endale musta maani mantli selga, musta, tulipunase roosiga ääristatud kübara pähe, trummeldas sõrmadega esikukapil. „Ei, emps, ma lähen bussiga!“ sõnas tütar. Riin tahtnuks tütrele veel juhtnööre jagada, aga loobus, astus kallistuseks Raine juurde ja juba käivituski uhke kirsivärvi maastur maja ees.
„Mul on maailma ilusam ema! Mu isal on ikka hea maitse! Ja kui ilusad tütred neil sündisid! Issand, ma ei kujuta ettegi, kui ema oleks meid mõne teise mehega valmis vorpinud. Kas me oleksime nii kenad? Ehk oleks siis selle teise mehe geenid ema geenidest tugevamad olnud ja me oleks võinud sündida ehk kõõrdsilmsena ja kongninaga? Ah, oleks, oleks...Meil õega on ikka väga vedanud, ausalt!“ seisis Raine esikupeegli ees ja imetles ennast. Selleks oli ka põhjust, sest ta oli tõesti kena noor naine, välimuselt veatu ja väljapeetud, nagu ta emagi, ehkki Raine armastas lihtsamaid ja lillelisemaid riideid kanda, kui ta ema Riin ja õde Reine.
„Oo, jee, lõpuks ometi kiri!“ säras Raine nagu jõulukard tuledest tulvil jõulupuul, kui ta postakasti avama läks.
Tere, mu kallis Vihmatüdruk!

No sa kohe oskad mind hulluks ajada oma sõnadega! Ausalt öeldes ma täitsa jahmusin su kirjast, sestap venis vastus kauem, kui sa ehk oodata jõudsid. Aga ehk ikka jõudsid?
Tead, ma oleks mitu korda juba meie kokkuleppest üle astunud, muudkui valisin su numbri, aga...ma pole ju reetur, oskan sõna pidada...
Praegu seda kirja kirjutades on meil öörahu, aga sa röövisid oma kirjaga mult une ja ma ei saa üldse enam magada...
Muide, me saame varsti hakata nädalavahetuseti kodus käima, mis on hea uudis, aga ma olen haige. Olen pidevalt haige, sest see kohutab hommikune tuul nõelub väga valusalt higisest dressist läbi ja niikui ma külma saan, olen kohe siruli maas. Immuunsust nagu ei olekski.
Ma arvan, et mõni loomaarst on ka targem kui meie arstid siin. Kogu aeg ja kõigile kirjutatakse ühte ja sama antibiootikumi välja, kuigi haigused on erinevad. Mind ajavad need rohud öökima ja pole ju nendest tolku, kui kõik välja oksendan.
Omast arust olin terve ja tugev poiss kui sõjaväkke tulin, aga...Aga aitab sellest. Surema ma veel hakata ei kavatse ja küll ma paranen.
Ka mina igatsen sinu järgi, väga, väga...Aga ma ei oska nii kenasti sõnu ja oma tundeid kirja panna kui sina, mu kallis Vihmatüdruk!
Sa ju lubad, et ma õpin veel sõnu kasutama? Eksju?
Oled mulle väga kallis!

P.S. Järgmisel korral luban sisukama kirja kirjutada.

Igatsen!
Sinu Janar

See päev sai nii päikseline ja vaid ühest ainsast kirjast. Rainele isegi ei meenunud enam, et ta pidi töövestlusele minema. Kallimale kirja kirjutamine oli tema jaoks prioriteet number üks, kõik muu võis oodata, sest kõik muu oli teise- kui mitte öelda kolmandajärguline. Raine tantsis nagu baleriin esikupeegli ees, imeteles ennast eest, küljepealt ja tagant. Vaatas oma säravaid silmi ja kujutles ennast Janariga armatsema, nagu ei kunagi varem. Alles nüüd tundis ta, et tal on Janari vastu tunded tekkinud, või tekitas selle eelmalolek? Raine arvas, et ta ei tunne midagi nii tõelist kallima vastu, et tunneb vaid õe-venna tunnet, kuid ta kartis, et kohtudes võib ta taas apaatsemaks muutuda.
Kibekiirelt tormas armunud Raine kohalikku postipunkti ja ostis hulgim ümbrikuid ja marke, et osad neist koos kirjaga kallimale saata. Ta õitses nii, et unustas postipunkti töötajalt ülearuse raha tagasi võtmast ning töötaja pidi talle trepile järele lausa jooksma. „On ikka tänapäeva noored, pea laiali otsas ja muudkui joostakse elust läbi!“ torises vanem naine, kes postipunktis töötades pensionile lisa teenis.

Tere, mu Arm!

Janar, kallis, ohhh...tead, ma ei suuda ega ei oska oma emotsioone, mida ma hetkel tunnen, paberile panna.
Sa oled mulle kallis! Sa oled mulle väga, väga kallis!
Aga mul on hirm su pärast. Mul on hirm su tervise pärast. Kas ma saan sind kuidagi aidata, et saaksid õiged rohud peale? Küsin isalt abi? Selleks peaksin teadma täpset diagnoosi, aga olen kindel, et isa saaks õige retsepti kirjutada. Palun sind, mu kallis, kirjuta tähthaaval oma diagnoos mulle siia.
Millal sa koju saaksid? Kas ma võin ise ka sind sina vaatama sõita või ei lasta veel kokku?
Ma igatsen sind nii väga ja tea, et ma käin ikka meie radu, mööda vana raudteed, kus meie koos...Ohh, süda tahab rinnust suhu hüpata kui meie koosoldud aegu meenutan. Sa oled nii kaugel, aga samas nii lähedal, aga ikkagi me ei saa koos olla, ikka peab olema miski mis meid lahutab. Vahel ma mõtlen, et elu on ebaõiglane. Ja tead, ma siin mõtlesin, et...no ma oleks võinud ka koos sinuga sõjaväkke tulla, naised ju võivad nüüd. Oleksin su kõrval praegu ja puputaks sind, nagu väikest last. Ma raviksin sind juba oma lähedusega terveks ja artimeid poleks vajagi!
Saadan sulle hästi palju terevndavat energiat, et sa paraneksid. Ja kirjuta mulle palun kohe, ka diagnoosist, sest see on eluliselt vajalik, sama vajalik kui sina mulle.

Suudlen!

Sinu Vihmatüdruk

Raine vaatas kella, juba pool tundi oli möödunud ajast mil ta pidanuks töövestlusel olema. Natuke ta küll kahetses seda, aga kohe meenusid ema sõnad, et nende pere salongiuksed on alati Rainele valla, aga...oma ema firmas, kus ema veel boss ka on, Raine mitte ei tahaks töötada.
Kui ta oli kirja kinni liiminud, veeresid suured pisarad mööda ta põski ümbrikule, nagu tükike teda, mis ühes ümbrikuga adressaadini sõidab. Rainet tabas taas tunne, et ta pole kindel kas tunneb Janari vastu vaid õe-venna suhet või armastab teda. See tunne tegi teda natuke õnnetuks, aga vastus oli kusagil peidus, ta enese sees, ning Rainele meenusid ema sõnad, et aeg paneb asjad paika. Ta uskus nendesse sõnadesse.


22. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

VIHMATÜDRUK 1. peatükk


      1.peatükk

Vana kitsarööpmeline raudtee, mis viib alevist paari kilomeetri kaugusele, vanasse asulasse, säras sellel suvepäeval kuidagi väga eriliselt. Päike kuldas raudtee ääres õitsvaid üheksavägise taimi üha kuldkollasemaks, need nagu põlesid. Raine, kes armastas tihti jalutamas käia, sulandus sellesse miljöösse nii hästi, et teda ei olnud märgatagi erkkollases lummuses.
Habras naine, kes oli paari päeva eest oma kallima rongile saatnud, käis justkui suslade teerajalt energiat ammutamas. Mitte, et ta energiapuuduse käes vaevleks, aga miksi kiskus noort õblukest naist seda rada jalutama. Ja alati, kui ta selle teekonna ette võttis, hakkas vihma sadama, lausa selgest ja päikeselisest taevast. Naisele see meeldis, sest peagi avanesid ka taevaväravad vikerkaarenäol.
Raine ja Janar tutvusid suve algul, kui tüdruk gümnaasiumi lõpupeolt koos klassiõega edasi Pärnu südames olevasse ööklubisse hängima läks. Kohe, kui Raine ja Mirtel olid endale kokteilid tellinud ja letiäärde neid mekkima jäänud, astus ligi Janar ja hakkas tüdrukutega tutvust looma.
„Tere tüdrukud! Mis te igavlete siin? Tulge meie lauda, meil ruumi jagub ja mul hakkaski juba seal igav.“ piidles Janar Raine avara dekloteega kleidi alt eenduvaid rindasid, mis ei jäänud tüdrukule märkamatuks.
„Leidsid omast arust linnukesed või? Otsi lolli!“ nähvas Raine, mille peale Mirtel piinlikkust tundis. Mirtel ja Janar vaatasid teineteisele otsa ega osanud sõna sekka öelda. Sellist vastust ei oodanud keegi.
Raine tõrjus mehi, kuna ta esimene armastus, mis juba põhikooli lõpupäevil õitsele lõi, kustus enne järgmise õppeaasta algust ning Raine ei olnud sellest siiani üle saanud. Karpo, kes osutus üliedevaks noormeheks, avaldas pidevalt Rainele armastust ning peale seda kui Raine ennast talle kinkis, muutus Karpo tundmatuseni. Raine süüdistas selles ennast, et ta liiga ruttu oma ihadele alla vandus, kuigi Karpo oli mõista andnud, et suhe ilma seksita ei ole suhe, et nad pole enam lapsed, kes hoiavad kätt ja vaatavad tõtt.
Ühel päeval, kui Raine ette teatamata oma boyfriendile külla läks, varises ta maailm kokku. Karpo istus oma kodumaja terrassil ja suudles kirglikult teise mehega. See avastus oli Raine jaoks nii kohutav, et ta hakkas lausa meessugu vihkama. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes pidi Raine endale tunnistama, et Karpo flirtis nii naiste kui meestega, aga, et ta biseksuaal on, seda ei osanud naine uneski aimata. Rainel hakkas kohutavalt häbi, ta jooksis koju ja vedeles lausa mitu tundi vannis, et endast ja endalt kogu see saast maha pesta, kogu see valu ja jälkus jäädavalt eemaldada, millise tunde nähtu tekitas. Ta oli nii vihane, et selline töll temalt au võtnud oli, kuigi Raine oli vanamoodne inimene ja austas vanavanaema soovi kinkida süütus alles pulmaööl oma värskele abikaasale. Seda enam kiindus ta Karposse, lootes mehega, peale talle süütuse kaotamist, abielluda. Nüüd oli lubadus, mida ta endale lubas, purunenud tuhandeks killuks ning naine tundis ennast väga räpase reeturina. Talle tundus, et kogu maailm teab, et ta kaotas Karpole süütuse, et kogu universum näitab talle näpuga, kui lõtvade kommetega avalikule naisele. See tunne paisus iga hetkega, kuni ühel päeval jooksis naise mõistus lühisesse ning ta üritas enesetappu, kuid õnneks tuli ema tollel päeval kõhugripi pärast varem töölt koju ja päästis oma tütre hetkel kui viimane just jalaga tooli oma jalge alt pikali lükkas.
Sellest hetkest sai temast rebel noor gümnasist, kelle ümber tiirles noormehi, kui kärbseid moosipurgil, aga mitte kedagi ei lasknud Raine endale lähedale, mõne klassivennaga suutis vaid sõber olla.
Raine, heledapäine ja sinisilmne ja lüheldast kasvu õbluke naine, kes nägi oma kaheksateistkümne eluaasta juures välja nagu nääpsuke plikatirts, armastas kanda kollaseid riideid. Need tegid tema päikeselise loomuse veel hapramaks, ja varjasid ta mässumeelsust. Nii arvas mõnigi mees, et tegu on lihtsameelse noore naisega, aga ta sai rängalt petta. Lisaks armastasid külamutid keelt peksta, et kollast kleiti kannavad vaid lõtvade elukommetega naised, aga eks igas külas leidub keelepeksjaid ja neid kes on nõukaaegsetesse tabudesse ja arvamustesse kinni jäänud. Raine ei pööranud kurikeeletele tähelepanu, ta pigem tegi demonstratiivselt nende läheduses mõne provotseeriva liigutuse või mängis telefonitsi kõnelejat ning kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Rebel tüdruk armastab alati õli tulle valada.
„Vabandust, et ma teid tülitasin! Kena õhtu jätku!“ lahkus Janar, nähes, et Raine ei ole tutvumisest huvitatud. Just Raine peal peatus noormehe pilk ja põhjuseks ei olnud ainukt avar dekoltee, vaid Janarile meeldisid piitspeenikesed ja rinnakad blondiinid. Tõsi küll, talle meedlis ka kui blondil tüdrukul on oma arvamus olemas ja Rainel see ju oli. Janar hakkas ise ükskõikset mängima, pannes nii Raine proovile ja lootes, et lapsekingades oleva ööpeo jooksul kohtuvad nad veel.
„Lõpeta ära! Ma kutsun politsei!“ räuskas pool tundi hiljem Raine, sest mingi laksuall tüüp tuli talle kahtlast pulbrit pakkuma ning litsus nii ligi, et naine jäi hingeldades nakromuula ja tualettruumi ukse vahele õhku ahmima. Korraga käis sihuke obadus ja ahistaja kukkus maha ning nühkis oma verust nina käisesse.
„Said sa viga?“ seisis Janar Raine kõrval, süda puperdas ja viha temas kees. Õnneks jõudis kohale ka turvamees, kes narkomuulaga edasi tegeles.
„Aitäh sulle, hea hing, et mind päästsid! Ei ole mul häda midagi. Raine olen,“ tutvustas naine ennast.
„Janar,“ pistis mees talle käe pihku.
Mirtel oli leidnud endale tantsupartneri ja tema ei teadnud vahejuhtumist midagi. Kui kell oli juba hommikusse tiksunud ja ööklubi hakkas uksi sulgema, palus Janar ennast Rainele kojusaatjaks. Raine tänas noormeest ja ütles, et ta lahkub vaid koos Mirteliga, kuid sõbranna ei tulnud ega tulnud, kuni lõpuks viimaste külastajate seas koos umbjoobes uue sõbraga uksest väljus.
„Mirtel! Lähme koju ära!“ hüüdis Raine oma sõbrannat, kes oli ka suhteliselt joogine ja ametis oma tantsupartneriga, märkamata klassiõde.
„Ma, ma, mul on kojusaatja olemas. Näib, et sul ka. Homme näeme,“ jättis Mirtel külmavereliselt Raine võõra mehe hoolde ja lahkus ise ka võõraga. Rainele ei meeldinud see mitte üks raas, kuigi mõnes mõttes nautis ta seda, et sai Janariga veel koos olla.
„No kuidas selle kojusaatmisega siis jääb? Ma ei taha mitte lasta nii kenal naisel keset suvepealinna, mis kubiseb turistidest, üksinda koju minna. Ei, ei, ära arva, mul ei ole pahasid plaane!“ teatas Janar, nähes naise ehmunud silmi.
„Mul ei ole raske ka taksot võtta ja lihtsalt koju sõita, aga siin samas, nurga taga on üks karaookebaar, mis on veel mõned tunnid lahti, äkki läheks istuks seal ka veidi?“ tegi Raine Janarile ettepaneku. Mis sai Janaril selle vastu olla, soe suveöö, kaunis naine kõrval ja meeletu rahvamelu tänavatel ja baarides. Sellist asja ei juhtu iga päev, ka Janari elus mitte.
Alles kella seitsme ajal hommikul, kui karaookebaar uksed sulges, tundis Raine, et on väsinud ning loivas takso juurde, mis seisis otse baari ukse ees.
„Luba, et ma viin sind taksoga koju? Või lähme järgmisse baari? Aga see on selline koht, noh, mis hommikuti avatakse ja kus käivad ülejoonud noored joogilisa nõudmas ja ärganud papid peaparandust otsimas.“
„Ahahh, sa mõtled kindlasti Ukut? Ma olen paaril korral ise ka sinna juhtunud, ühel orral käisin isa käest sulli küsimas ja teisel korral läksime eelmisel suvel seltskonnaga sinna. Rõve koht tegelikult, aga mingi erilise auraga ilmselt. Isa rääkis, et vanasti käisidki seal vanemad kliendid, aga tänapäeval on noored sujuvalt Uku enda haardesse haaranud. Minu isa käis seal hommikuti, kui tal tööl öövahetus lõppes, õlut joomas ja kiluvõileiba söömas, sest seal pidavat maailma parimad võikud olema.“ vadistas Raine.
„Jah. Just. Ukut pidasin silmas jah. Kas lähme?“ vaatas Janar Rainele silma.
„Muidugi lähme!“ teatas naine vapralt ja ta uni oligi kadunud.
Uku koghvikusse jõudes oli see juba puupüsti täis ning järjekord leti tagant ulatas tänavale. Raine ja Janar võtsid koha järjekorra lõppu.
„Hkmkk, vaata!“ viitas Janar tualettruumi poolsemasse lauda.
„Einaoh!“ ehamatas Raine ja tormas laua juurde.
„Mirtel, lõpeta ära! Mul on häbi su pärast!“ tõmbas ta miilutsevad noored teineteise küljest lahti.
„Mida sa teed!? Mille pärast sul häbi on?! Kas sellepärast, et jäid mulle vahele, et Ukusse tulid vä?!“ mõnitas umbjoobes klassiõde.
„Lähme minema. Ma ei kannata seda välja!“ tiris Raine Janaril käest ning nad astusid Uku ukse ees olevasse taksosse.

algus 21-22. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

teisipäev, 20. veebruar 2018

Lahkhelid võivad ka kokku kõlada


   LAHKHELID VÕIVAD KA KOKKU KÕLADA



„Oota nüüd, oota! Kuhu sa tormad!? Sulle ei saa enam mitte midagi öelda, kohe saab süda täis ja jooksed minema!“ püüdis Karmen oma puberteedieas tütart peatada, kui viimane haaras jooksu pealt varnast roosa kunstnahkse jaki, tõmbas südatalvel õhukesed lillelised baleriinad varba otsa ja pani pauguga seljatagant ukse kinni. Tütart jäi saatma hiigelpirakas krohvitükk mis ukse orvast maha, mitmeks tükiks, prantsatas.
„On ikka plika! Muudkui aga aeletakse noormeestega ringi, endal nina alles piimane! Koolitükke teha ei märka, aga mööda ööklubisid kondamas on omast arust õige tegelane. Ma olen tuhat korda öelnud Hannesele, et jätku oma rekkajuhi amet kus see ja teine, aidaku ka last kasvatada, siis näeb mis tunne on, kui laps sõna ei kuula. Vanamees muudkui annab õigust. Arvab, et ma ei tea kuidas ta iga kord enne tööle minekut Kerlele raha annab. Mina muudkui käigu tööl, nähku söögitegemisega vaeva, aga tütrele ei kõlba miski. Huvitav, kellele ma süüa teen? Mõistus tõrgub uskumast, et mul nii raske iseloomuga tütar on. Kellesse tema küll läinud on?“ ei hakanud Karmen tütrele järgi jooksma, sest aeg oli näidanud, et sellest pole tolku.
„No mis nüüd jälle viga on? Ära hakka mulle moraali lugema, olen hetkel kiirteel ja väljas on kottpime ning asfaldit katab must jää. Mul ei ole aega rääkida!“ katkestas Hannes kõne.
„Karta oli! Mitte kunagi ei saa ta rääkida! Mitte kunagi! Meestel on ikka hea mõtlemine, nagu naised peaksid nagu üksinda lapsi kasvatama. Hea on neid valmis vorpida küll, aga....Ja tema veel vingub, et tahab poega. Kes ta poega kasvatama hakkab, kui ta kogu aeg ratastel elab? Sõitku seenele oma tite jutuga, ausõna! Otsigu lolli!“ oli Karmen nii raevus, et haaras baarikapist pudeli ja valas endale pool klaasi rummi, mille ta kohe alla kugistas ning siis hingeldama hakkas.
„Issi, issi, mul on külm! Mu varbad külmetavad! Ema viskas mind kodust välja.“ istus Kerle lumisele pargipingile ja kurtis isale läbi telefoni, olles väga pettunud, et ema, kes muidu talle alati järgi jooksis, jäi tüdruku arusaama järgi külmavereliselt koju istuma, kuna tütrest ta ei hoolinud.
„Ohh, issand! Karmeni käitumine on juba kõike muud, kui normaalne! Kas sul võtmed on ühes? Ole nüüd hea laps ja mine koju, ma jõuan paari tunni pärast, siis räägime.“ üritas mees oma tütart veenda, et viimane ennast ära ei külmetaks.
„Ma ei tea...Ma ei taha koju minna ja pealegi pole mul võtmeid ka kaasas.“ valetas Kerle, lootes, et isa leiab mingi teise väljapääsu ja tema saab kodu uksest sisse astuda vaid koos isaga.
„Ohhjahh, pea veidi vastu. Helistan sulle veerand tunni pärast tagasi, ma ei saa praegu rääkida.“ vajutas Hannes kõne kinni.
„Mitte kellelgi pole minu jaoks aega! Mitte keegi ei armasta mind! Ma olen kasutu! Ma olen üleliigne siin ilmas!“ sai ta enesehaletsemise lõpetada, kui kuulis seljatagant läbi lume lähenevaid krudisevaid samme ning Kerlel jättis süda lööke vahele. Ta tahtis seljataha vaatamata jooksu panna, kuid jalad oleks justkui jäise maapinna külge aheldatud, need ei tahtnud liikuda. Alles siis nägi ta seljatagant lähenevat kogu, nagu mingit murdvarast, must munamüts, millele olid vaid silmaaugud sisse lõigatud, peas. Mees oli vaid paari sammu kaugusel Kerlest, kui ta käis püssipauk ja hirmuäratav kogu lumme kukkus.
„Mida teeb nii noor tütarlaps pimedas ja poolpaljalt õues?“ astus naispolitseinik Kerle juurde, kuid tüdruk oli intsidendist shokis, ega suutnud vastata.
„Kas te kujutate ette ka mis oleks võinud juhtuda, kui me poleks öist partulli teinud? Te oleksite võinud surma laps olla! Selliseid kommionusid tiirleb alatihti öises linnas, pole ime, kui ....“ ei saanud naispolitseinik oma juttu lõpetada, kui Kerlel tulid esimesed fraasid suust, ja need olid väga kõrgehäälsed noodid.
„Te, te tapsite minu pärast inimese. Te, te...olete mõrvarid!“ räuskas Kerle politseinikele, kellest üks toppis maas lebavale mehele käeraudu käte ümber.
„Tule, lähme autosse. Tule, tule, muidu külmud veel siin ära. Läheme joome kuuma teed ja räägime.“ üritas naispolitseinik tüdrukut autosse aidata, kuid viimase keha ei kuulanud tõesti enam sõna. Tuli noor tüdruk haiglasse toimetada.
„Kas ma räägin Karmen Oolimiga?“ helistas naispiolitsenik Kerle emale, kelle telefoninumbri oli ta omavoliliselt neiu telefonist võtnud.
„Jah. Mis sa tahad? Kes sa üldse oled?“ oli Karmen tusane ja ebaviisakas.
„Kas te teate ka kus teie tütar praegu viibib?“ uuris politseinik.
„Mis see sinu asi on! Ja pealegi ei ole ma kohustatud igasuguste suvalistega rääkima. Head aega!“ vajutas Karmen kõne kinni ning rüüpas uue punnsuutäie rummi, olles muidu karsklane. Alkohol tegi oma töö ning varsti vajus naine vanale sohvale ja magas nagu nott, teadmata maast ega ilmast.
„Jaa, tütreke, ma ju ütlesin, et ma ei saa praegu kõnelda, teel valitseb must jää ja väga ohtlik on sõita.“ vajutas Hannes kõne kinni.
„Issand, millised lapsevanemad! See tüdruk tuleb küll peale haiglat turvakodusse saata ja asjadele ametlik käik anda. Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!“ tõdes naispolitseinik, et vanad targad sõnad peavad siiani vett.
Mõne tunni pärast parkis Hannes rekka äärelinna parklasse ja valis naisele kõne, kuid isegi peale mitmekordset kutsumist jäi telefon tummaks.
„Fakk, mis seal kodus toimub!?“ mühatas ta vihaselt, sest koju oli jalgsi pikk maa ja Karmen käis tal alati autoga vastus.
„Keskhaigla, õde Teemets kuuleb.“ vastas võõras hääl, kui Hannes tütrele helistas.
„Issand, ele nagu eelmises sajandis, tänapäeva tehnikaajastul ei tohiks ju ometi telefon valeühendust anda!“ oli Hannes närvis, et ei saanud ka tütrega ühendust. Ta lonkis õhukese tuulejope väel koju, sest kokkuhoidliku mehena keeldus ta taksoteenust kasutamast.
„Einoh mõnus, hea uni ikka küll!“ torises Hannes koju jõudes, nähes abikaasat täisvarustuses magamas. Siis peatus ta pilk rummipudelil ja mees ei jõudnud ära imestada, et ta karsklasest naine on jooma hakanud.
„Tõuse üles, Karmen! Kus Kerle on? Tõuse nüüd!“ üritas ta Karmenit äratada kuid naine pomises midagi arusaamatus keeles ja magas edasi. Hannes valis uuesti Kerle numbri.
„Keskhaigla, õde Teemets kuuleb.“ vastas võõras hääl.
„Mis keskhaigla? Ma ju helistan oma tütrele, mitte mingile teelehele!“ oli Hannes valvsust kaotamas.
„Vabandust, mitte teeleht vaid õde Teemets olen mina ja see siin on patsient Kerle Oolimi telefon. Kes teie olete?“ küsis õde.
„Fakk! Miiida!? Te tahate öelda...On ta elus?!“ ehmatas mees ennast näost kaameks.
„On elus, aga me võtsime telefoni enda kätte, sest patsient uinus ja telefon oleks teda seganud.“ andis õde aru. Hannes vajutas kõne kinni, viskas soojema jope selga, tellis takso ja ruttas haiglasse. Ta tampis rusikatega vastu haigla peaust, mille peale turvamees teda korrale kutsuma ja politseiga ähvardama tuli, kuni lõpuks Hannese mure peale taltus ja ukse avas.
Õnneks jõudsid nad õigel ajal koju, sest purujommis Karmen oli ennast kodust välja vedanud ja keeras just lumehange külili.
„Ma sain teise töökoha. Esmaspäevast hakkan mööda Eestimaad rekkamehena tööle, Skandinaavia otsad jäävad teistele.“ teatas Hannas hommikusöögilauas, ulatas Karmenile mullivee pudeli ja võttis kotist välja kingitused, mille ta oli oma naisperele naistepäevaks teinud.
„Mina armastan sind ka!“ laususid Karmen ja Kerle ühest suust, nagu oleks kokku leppinud. Ja perekond elas taas harmoonilist elu.



20. veebruar 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: ,

TULE EILE MEILE- Lea Jaanimaa


 Ma pole ammu nii lustakat, samas valusat ja ilusat raamatut lugenud! Lea Jaanimaal on ilmunud 6 raamatut, nendest 4 on romaanid, 1 lasteraamat ja 1 novelli ja jutukogu. See on viies raamat mille läbi lugesin. Alustasin selle romaani lugemist kunagi Pärnu Rahva Raamatu poes, kuid siis müüdi viimane maha ja ilma ma jäingi. Kallis Lea (ja ta sõber Rene) käisid meil pühapäeval külas ja me vahetasime oma raamatuid nagu ikka, nagu seda ka Heli Künnapasega teeme. Ja veel paljude teiste kirjanikega.

 Peategelaseks on Bärbel, keda külas kutsutakse Elliks ning pealinnas Barbiks. Tegu on pikajalgse beibeliku tegelasega, kes näib rumal blondiin, kuid samas tunneb ta erinevaid keeli ja oskab elada. Olles noorena silmakirjanik ja suisa pahatahtlik, muutub ta elu kui ta Soomes narkomuulaks lavastatakse ja  vanglasse satub.

 Selle tegelase kohta sobib vana kulunud kõnekäänd: "veri on paksemn kui vesi!" Bärbel elab emaga kahekesi Eestimaa keskmes, on ärahellitatud laps, kes on kiindunud oma hoidjast taati ja näib nagu vihkaks ta kogu inimsugu. Täisikka jõudnuna kolib ta pealinna ja alustab seal iseseisvat elu. Lõppeks saab kleptomaanist inimlik noor naine. Aga Barbile ei anna rahu, et ta ei tunne oma isa ning nii saabki talle kinnisideeks isa üles otsimine. Leiabki. Kaasabiga.

 See on nii üliemotsionaalne romaan, et ma naersin ja nutsin vaheldumisi. Õnneks lõppes kõik ülihästi ja üllatavalt. Aga ma kohe pean jagama ühte katkendit:

 * * *
Mehed teatasid teretamata, et tulid "katust" pakkuma. Koolis õpitud vene keelest oli üht-teist veel meeles ja nii ta lausa kriiskas sissetungijatele nende endi keeles:
  "Käige siit kuradile! Mul on teiesugustest kõrini! Mul endal nagunii juba katus sõidab te jamadest. Välja siit!"
  Mehed taganesid kohkunult ja Barbi tõmbas ukse pauguga kinni ning keeras lukku. Juba lapsena vihkas ta dressipükse ja neid sonidega kongninade jalas nähes ärritus topelt.
  "Alles saime torudega ühele poole ja juba ronitakse katust vahetama. Jääb ära!" kirus ta endamisi....

* * *

 Suured ja siirad tänud, kallis Lea, selle imelise romaani eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

TULE EILE MEILE

Autor: LEA JAANIMAA
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 0 Google +0  0 Share0
Tavapäratult kena välimusega maatüdruk Bärbel, keda külarahvas kutsub Elliks, pakatab trotsist maaelu vastu. Ärahellitatud, isata kasvanud neiu on võtnud vaenuliku hoiaku kõigi vastu, kellega ta kokku puutub. Tema päevad mööduvad intriige ja salakavalaid plaane sepitsedes ja neid ka täide viies. Kõige lihtsam ja nauditavam on tal manipuleerida naabrist eakaaslase Annaga, kes siiralt usub nendevahelisse sõprusesse. Pärast gümnaasiumi lõpetamist lööb raamatu kangelane sümboolselt jalaga lahti pealinna väravad: „Tere, siit tulen mina!“Elu täiskasvanute maailmas osutub siiski keerulisemaks, kui maal kasvanud neiu seda ette oli kujutanud. Ülbe, valeliku ja vaenulikuna hüppab ta pea ees vette tundmatus kohas – kalgis südames ruumi vaid väga väheste jaoks. Isa ja iseennast otsides on ta aga kaotamas kõike... Lea Jaanimaa debüütromaan “Tagurpidi valed” ilmus Varrakult 2011. aasta sügisel.


20.veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma


Postitaja: kell 2 kommentaari:
Sildid: , ,

esmaspäev, 19. veebruar 2018

JUURED ERINEVAS MULLAS- Pia Pajur


  Panin just öökapilt riiulisse Pia Pajuri sulest kirjutatud romaani "Juured erinevas mullas," mis märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2013.aasta romaanivõistlusel.

 Autor on juba eakas naine, sündinud 1940.aastal ja see on ainuke romaan (siiani) tema sulest. Tahaks nii loota, et ta kirjutab neid veel, sest mulle väga, väga meedlis see raamat!

 Eesti tüdruk Heli armub juudirahvusest noormehesse. Haim ja Heli abielluvad, kuigi juudisuguvõsa ei võta teda kunagi päriselt omaks. Elu Haimiga, kes oskab suhelda vaid vene keeles, kulgeb õudusunenäoks, lausa nii, et Haim hirmutab abikaasat KGB-ga. Lisaks sellele ähvardab võtta enda kasvatada nende ühise poja Joosepi. Kuidas kõik edasi kulgeb? Lugege ise. Mina nautisin sajaga! Küll meil, väikeses Eestis, on ikka häid kirjanikke!

 Romaan saab alguse sellest kuidas Heli (aastakümneid hiljem) sõidab suvilasse ja avastab vanad kirjad...

Praegu on see raamat Rahva Raamatus poolmuidu saadaval, kiirustage!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

JUURED ERINEVAS MULLAS

Autor: PIA PAJUR
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 2 Google +0  0 Share0

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus ...


19. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,
Tellimine: Postitused (Atom)