SÕNUMINE
Sellel
õhtul oli kuu kuidagi eriliselt kahvatu. Sama kahvatu nagu ennast
voodist välja vedanud Naudi nägu. Naudi tõusis, üritas ringutada,
kuid pea oli selleks liiga paks ja keel suu lakke kleepunud. Mees
püüdis meenutada tema 25 ruutmeetrilises kodus toimunud joomingut,
kuid pohmakas sai mõtetest võitu. Naudi loivas kööki, vaatas
nurka, kus tal tavaliselt õlled seisid, kuid kõikjal valitses vaid
taarahunnik. Ei ühtegi avamata õlut. Kogu ta elamine oli segi
paisatud, nagu oleks mõnu kurikael seal revideerimas käinud.
"Telefon!
Fakk! Kus mu telefon on?!!" röögatas ta äkki, kuid lisaks
kadunud sidevahendile, haigutas laual, räimtomati pooltühjas
konservikarbis tema päevinäinud rahakott, mille rauad olid pärani.
Keegi kurikael oli lahkunud kogu ta rahakoti sisuga.
"Fakk!
Raisk! Mingi kuradi punapäine tont, kellega ma poe nurga taga kokku
sain. Tema on kindlasti varas, raisk!" vandus ta tulist, kui
avanes tagumise toa, mida Naudi hellitavalt kolikambriks kutsus, uks
ja sellel lävel seisis tumepunaste huultega, siniste juustega
kurvikas näitsik, kes pooluimasena ei märganud endale isegi riideid
selga panna, vaid ukerdas stringide väel tagant toast välja.
"Vaaabandage,
mjina tahan tjualjetti mjinna," pomises purjus näitsik
poolvigases eesti keeles ja juba märkaski wc ust.
"Mida
kuradit! Kes see lehtsaba veel on?" mõtiskles Naudi, seadis
sammud kolikambrit üle kontrollima, et seal veel juhtumisi mõni
kutsumata külaline oma peatäit välja ei maga. Naudi avastas näost
veel kahvatumaks, kui ta ärgates oli, kuna nägi kaltsuhunnikus
eneserahuldamisega tegelevat lopsakate rindadega tõmmuverelist
kaunitari. Naine viipas Naudile käega. Mees tundis verd pähe
valgumas, kuid sattus paanikasse. Juba tormaski tualetist välja
stringikaunitar, lõi käepatsu Naudi tagumikule ja sõnas:
"Tulje
mjees, njaudi meijega oljemist. Tulje sjeksi mejiega."Mees oli
niikui puuga pähe saanud, kuna ehmatas, et tüdrukud ta nime teavad.
Kuigi naudi oli siin teises tähenduses, aga aktsent petab ära.
Naudi ei olnud ligemale pool aastat ühtegi naist isegi näpu otsaga
puudutanud ja nüüd tema veri kees. Veel pool aastat tagasi oli tal
kallim, rikkuritest vanemate võsuke, kes juba varases nooruses oli
korgi otsa kukkunud. Pidevad vanemate komandeeringutes viibimised
lihtsalt andsid lapsele, kellel oli kõik olemas, liiga palju
vabadust. Sellel järgnesid ööklubid, narkootikumid ja teadagi mis.
Naudi oli tüdruku otseses mõttes rentslist üles korjanud, ta
puhtaks harjanud ja enda juurde elama võtnud. Mõnda aega olid nad
isegi õnnelikud, kuid ajalugu kordus. Töö tõttu pidi mees tihti
kodust eemal viibima ja ta kallimale tekkisid taas halvad sõbrad ja
nii ta hing narkootikumide üledoosi tõttu põrgusse läkski. Peale
seda vandus ka Naudi elule alla ja hakkas jooma. Kaotas töökoha ja
tema kadunud kallima pahadest sõpradest said ka tema sõbrad. Nii
nad ka punapeaga poe ees kokku jooksid.
„Aga miks ma peaksingi tööle minema, kui
vallavalitsus maksab mu eest üüri, annab elamisraha ja
sotsiaaltöötja toob lõunati isegi aurava supi koju? Elu on ju
lill!“ mühatas Naudi habemesse ja vajus mõtteisse. Isegi
lihakehad olid, ihuliste vajaduste rahuldamiseks, kodus olemas. Lausa
kaks korraga. Milline nauding!
„Tulje, tulje, iljus mjees!“ meelitasid
lohakad naised. Naudi läks ja nautis.
„Kus, kurat, mu rahakott on?“kaebles mees
peale seksiorgiat. Näitsikud vaatasid teineteisele otsa ega osanud
midagi kosta.
„Kjusi
Haaradji käest!“ soovitas üks naistest.
„Mis
kusi? Ise oled paras kusi!“ ägestus Naudi. „Erilised kusejoojad
siin koos!“ tõmbus mehe rusikas masinlikult rulli. Naised
kahvatusid ning üritasid Naudit uuesti voodisse vedada, kuid mees
jäi resoluutseks.
„Haarad,
nu, Haarald, sjee punapjea,“ selgitas üks neist.
Alles
siis meenus Naudile et punapea nimi oligi Haarald, aga rohkemat
kahjuks ta ei mäletanud, ning naised ka omaväitel mitte.
„Mis
siin üldse toimunud on? Selline hullumaja ja pea ka kohutavalt
lõhub. Teil ei ole mingit jooki? Ja üleüldse, kes te olete ja
kuidas siia sattusite?“ hoidis Naudi kahe käega peast kinni,
vajades kiiremas korras peaparandust.
„Ei
jole,“ oli üks kutsumata külaline konkreetne.
„Tehke
siit sääred!“ kamandas Naudi.
Naised
vahtisid oma sääri, hakksid neid silitama, lootes meest tagasi
voodisse meelitada, aga Naudi ei suutunud, ta oli omadega läbi. Mees
ühmas, lõi käega ja läks enda nägu külma vee alla loputama.
Äkki koputati uksele.
„Peremees,
võta ja paranda pea ära!“ astus Haarald kotitäie kesvamärjaga
uksest sisse.
„Ole
sa tuhendest tänatud!“ kulistas Naudi ühe hingetõmbega terve
pudelitäie õlut alla.
„Kes
need v...d seal tagatoas on? Sina vedasid nad siia või?“ tahtis
Naudi joomakaaslase käest selgust saada.
„Ei,
ei, nad möödusid aknast ja ise sa kutsusid nad üles,“ selgitas
Haarald, tumepunaste juuste ja kongninaga, viiekümnele eluaastale
lähenev mees.
„Fakk,
olen ikka idioot küll! Oot, kas raha järgi ka jäi?“ küsis
peremees.
„Mis
raha sa veel tahad? Ise laiutasid oma rahakoti sisuga, maksid
eitedele veel peale ka!“ ärritus kongnina.
„Peale?
Mille eest?“ oli Naudi hämmingus.
„Eks
ikka naudingute eest!“ muheles Haarald.
Naistel
hakkas kibekiire ja juba nad sulgesidki enda järel välisukse. Naudi
ei iitsatanud midagi, sest ta tahtis neist niigi lahti saada.
„Ühte
ma ütlen, mees, ole sihukeste lehtsabadega ettevaatlik! Meie alevis
liigub seda kuradi surmahaigust, aidsi juba väga palju ringi. Mina
küll eluga ei riskiks,“ hoiatas Haarald.
„Surm
siin või Siberis!“ vastas mees klišeelikult. „Juba mu kadunud
vanavanaema, kes kunagi represseeriti Siberisse, vastas nii ja
Siberis ta surigi.“ selgitas Naudi. „Elu ilma naudinguta pole
üldse elu!“ lisas ta.
„Ma
vaatan, et sulle on ikka õige nimi pandud,“ muheles Haarald.
„Ja
kus kurat need lohakad mu nime teadsid?“ oli Naudi siiani
hämmingus.
„Naised
ju, küll nemad juba teavad!“ arvas mees, kuid tal polnud õrna
aimugi mis situatsioonis naised seda nime kasutasid. Aga see ei
olnudki oluline.
„Oehh,
mul on juba parem olla! Hea, et sa mind välja aitasid. Mitmel korral
oelksin pohmakaga otsad andnud, ilmselt ka täna. Teen sulle kunagi
selle heateo tagasi,“ lubas Naudi, aga tal polnud õrna aimugi, et
punapea tegelikult ta rahakoti tühjaks tegi. Oma viga, et ennast
mällerisse jõi.
„Hei,
semu, kas sa savu tahad proovida?!“ pakkus Haarald põrandaalust
kraami.
„Mis
kuradi savu? Räägi eesti keeles, saad ise ka aru!“ pahandas
Naudi.
„Olgu,
olgu, ära siis kohe nii...“ ehmatas külaline.
„Enne
võtku mind nälg, katk või suguhaigus, aga mingit paska ma endasse
küll ahmima ei hakka!“ oli Naudi resoluutne.
Haarald
suitsetas keelatud aineid, kui kopikas võimaldas, aga kui ta
rahakotist oli tuul läbi käinud, lonksas ta isegi igasuguseid
nurgataguseid jooke, et kuul pähe saada. Naudi oli nedest
meelemürkidest prii, vähemalt omateada, tal polnud õrna aimugi, et
öösel oli ta ise paraja kanepilaksu saanud.
Elu
kulges rutiinis, ikka joomine ja ikka pohmakad, need olid Naudi
lahutamatud kaaslased. Vahepeal käis ta psühhoneuroloogia osakonnas
tsüklist välja tulemas, aga suutis vaid nädalajagu päevi kainena
viibida, siis astus taas ämbrisse, ja need olid lausa solgiämbrid.
Ühel
tsüklikorral, kui talle haiglas vereanalüüsi tehti, avastati mehel
kaasaegne katk- aids.
„Oli
mul vaja nüüd oma elu ära sõnada?“ suhtus Naudi diagnoosisse
rahulikult, sest ta oli kogu aeg maininud, et ei taha enam elada.
„Tulje,
kjullake, tjule,“ kutsus tuttav hääl Naudit endaga haigla
duširuumi. „Miidagi pjole ju jenam kaotjada.“ pilgutas naine
silma.
Nii
nad kohtusidki, joomakaaslased, taas, et elu viimastel hetkedel
õndsaks saada.
2. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
