Üksinda Maailmas 22.pt

22. peatükk

„Kallis, miks sa ennast blondiks värvisid? Tahtsid mulle muljet avaldada vä?“ Kusti tegi Laureenile silma.

„Aha-ahh, jube heal arvamusel endast,“ nentis Laureen.

„Inimene peab elama nii nagu talle meedlib. Mina leidsin, et elu punapeana ei ole mind just hästi soosinud, sestap otsustasin oma imagot vahetada. Katsetan ehk hakkab mul blondina paremini minema, ja kui ei, siis on kosmeetikapoodides veel värve.“ Laureen selgitas asja.

„Näedsa! Ma nii lootsin, et ikka natuke ka minu pärast,“ nuuksus Kusti. Ta ootas naiselt ilusaid või kiitvaid sõnu, kuid Laureen oli nendega väga tagasihoidlik. Tegelikult see isegi meeldis Kustile, sest ta esimene armastus, kellega nad kokku ei jäänud, loopis kogu aeg meelitavaid sõnu tuulde, aga kui Kusti sõjaväkke läks, ronis pruut juba samal ööl Kusti parima sõbra- Theoga voodisse. Ime üldse, et Theo ja Kusti veel suhtlema ja sõbrutsema jäänud olid.

„Lootus olla...“

„Seilasime, teame!“ Kusti muigas.

„Aga Reen...,“ tahtis Kusti midagi küsida.

„Ise oled paras renn!“ Laureen kuulis valesti.

„Näehh! Ma tahtsin su käest just küsida, et kas ma võin sind Reeniks kutsuda? See on nii ilus ja eriline hüüdnimi, sama kena kui sina,“ polnud Kusti komplimentidega kade.

Laureen piidles teda altkulmu, kuid kordas mõtteis seda nime ja see isegi meeldis talle.

„Okei, okei, Stav!“ Laureen ristis Kustase pigem Staviks, sest Kusti oli tema jaoks kulunud ja leirdatud nimi.

„Hahaa! Aga Stav on tõesti huvitav! Aga siis oledki sina minu jaoks Reen ja mina sinu jaks Stav. Sobib?“ Kustile sobis.

„No mida ma ikka vastab-sobib!“ Laureen oli üliarmsa olekuga, põselohud eriti esiplaanidl, et mees oleks tahtnud neid silitada, aga ta hoidis tagasi.

„Aga luba ma arvan?“ Kusti ei lasknud oodata kas Laureen lubab vaid küsis;“kas lapsena kutsuti sind Lauraks?

„Ei!“

„Siis Leenuks?“

„Ei!“

„No siis Lauriks?“ Kusti muheles.

„Ei!“

„Kelleks siis?“

„Etiks. Ja ära uuri elu!“ Laureen ehmatas ise ka, et selle hüüdnime välja ütles. Kusti vaatas kulmu kortsutades talle otsa ja püüdis aimata miks Etiks.

„Etiks siis mille järgi? See nagu poleks üldse su nimest tuletatud.“

„Ma ju ütlesin, et ära uuri elu! Ja pealegi, kes ütles, et hüüd,- või hellitusnimi peab just nimest tuletatud olema?“ Laureen arvas, et nüüd vingerdas ta välja, et Kusti ei hakka kahtlema selles, et lapsena kandis Laureen hoopis teist nime. Ja tal õnnestuski see õnneks.

„Olgu, olgu! Aga sa oled kuidagi salalik, ei taha oma minevikust rääkida, kuigi see huvitab mind väga,“ andis Kusti teada.

„Tead, Stav, me oleme nagu mingid pubekad, hea, et veel lätsu mängima ei hakka!“ Laureen tundis ennast tõesti pubekana, kui nad olid kakikõega nuputanud mis saab nende tuöevase nimeks olema. Laureenile isegi meenus, et mingis mängus oli talle Kusti nimi ette visanud ja nad õege naersid, et siis peab Laureen ehk Loriett enda nime Itiks vahetama, sellest ka see Iti nimi Kusti ja Laureeni tutvumisse tuli.

„Eti-Reen ei kõla ka halvasti,“ nentis Kusti, nagu tahaks naise minevikus sobrada, aga seda vaid heatahtlikult.

„Ei mingit Eti-Reeni, eelistan ikka Reen siis juba olla. Sa ju ka ei tahaks, et ma sind näiteks Gustav Hernesaksaks kutsuks?“ Laureen nimetas kuulsa dirigendi nime ja lootis, et Stav vastab sellele jaatavalt.

„Oo, see oleks küll mulle au, olla nii kuulsa ja andeka dirigendi nimega!“ Kusti muigas, tegi silma ja vaatas naist nii armunult, et Laureenil hakkas lausa piinlik. Selline pilk tegi naise kohmetuks ning isegi sõnad uppusid tal suhu ära. Mees teadis seda ning aian pinnis küsimustega, mis jäid vastusteta. Aga just see häbelikkus ja konkreetsus köitsid meest üha enam naise külge ning ta kartis väga haiget saada, sest Kusti oli Laureeni armunud.

„Tead naine, mulle meeldib sinu siirus, konkreetsus ja siht, mis tundub sul silme ees olevat. Ja me ei ole mingid pubekad enam, see lapsemeelsus, mis ka täiskavanutes püsib, on pigem voorus. Kujutad sa ette, kui näiteks kolmekümneaastased võtaksid oma elu hirmtõsiselt ja nendest ei kumaks enam ühtegi rõõmu-, ega õnnehormooni? See on jube kurb. Ma ei kujutaks sellist elu ettegi. Olgugi, et meil kõigil on tulnud ja tuleb elus ette raskeid hetki ja olukordi, ma leian, et seda lapsemeelsust me ei tohiks kaotada, muidu oleks elu rutiinne ja hall, lausa sombuselt hall, nagu hiline sügis, kui puuoksad on alasti ja raagus ning maailm üleni värvitu või hallikas.“ Kusti sattus jutulainele.

„Jah, Stav, jah, sul on tuline õigus! Küll sa oled mul tarkpea!“ Laureen muigas.

„Sul? Sa ütlesid sul? Ohh, mul läksid põlved nõrgaks,“ tunnistas mees.

„Näehh, totu!“ Laureen naeris häälega.

„Aga tegelikult, Reen? Kas sa tegelikult hoolid minust?“ Stav esitas nüüd juba tõsisema küsimuse. Reen vaatas teda häbelikult ja pidas õigemaks vaikida. Tal ei olnud kunagi suhet olnud ja ta kartis seda luua, kuigi Staviga nad suudelnud olid ja suhe oli ju olemas. Aga lähedasemaks saada kartsid tegelikult mõlemad.

„Eti, Reen, Laureen, uuu!“ Stav ootas vastust.

„Sa oled nii kärsitu. See on ju siililegi selge, et ma hoolin sinust!“ Reen vastas viimaks ja oli isegi üllatnud.

„Aga, kui meil lapsed tulevad, siis peavad nad tulema sinu moodi, sest sa oled armas,“ unistas Stav suurelt.

„Misasja? Ära hakkad pöörama või?“ Reen naeris suurel häälel. „Sa vist oled liiga palju filme piilunud!“

„Ma piiluks pigem sind ja seda ei saaks iial liiga palju!“ Stav muutus iga hetkega üha avameelsemaks.

„Kas sa iga tüdrukuga flirdid nii?“ Reen tahtis teada, sest ega Stav ei olnud samuti talle oma minevikust midagi rääkinud. Neil kahel oli teineteise ees väga palju saladusi ja nad tundsid teienteist ikka veel vaid mõne, või siiski mõnekümne reaga, kuid seda oli kahtlemata vähe.

„Reen, kullake, kui sa vaid teaksid...“ Kusti muutus nukraks.

„Tahad mulle millestki rääkida? Mida ma peaksin teadma? Ega ma ei sunni sind millekski ja sa ei pea rääkima asjadest mis sulle haiget teevad,“ oli naine armuline ja arusaaja.

„Reen, kullake, kui sa vaid teaksid...“ haaras Stav naise embusse ja suudles teda.

„Oh, sind! Mina juba lootsin, et nüüd hakkad oma minevikust pajatama,“ nentis naine.

„Ma ei taha rikkuda nii imelist õhtut minevikuvarjudega, mis siiani haiget teevad. Aag tänu sulle hakkan ma neinest üle saama, sest sa oled mulle väga kalliks saanud,“ avameelitses Stav.

„Räägime millestki muust.“ Reen ei tahtnud Stavile midagi peale suruda.

„Räägime näiteks natuke nõiajuttu?“ Reen pakkus teema välja, kuid Stav vaatas teda üllatunud ilmel.

„No näiteks sellest, et mul oli üks põhjus veel juuste värvimiseks,“ tegi naine silma. Mees lootis, et nüüd Reen ütleb, et ta värviski need tema pärast ära, ja muigas ning oli põnevil.

„Ma ei tea kui palju ja kas sa oled lugenud või teadlik, et punapead olla nõiad. Siin majas elas enne mind nõid, tervendaja, taimetark või ravitseja, või kuidas ning kelleks keegi teda kutsus ja nüüd elan siin mina. Rahvas räägib igasuguseid legende ja juba olen kuulnud, et mind kutsutakse Puna-nõiaks, aga mulle see mitte ei meeldi. Nii otsustasingi, sellest nimest lahti saamiseks, enda juuksed ära värvida. Ma ei ole nõid, ära karda, aga teistsugune võin ma tõesti olla, nagu sinagi maininud oled. Me kõik oleme teistsugused, ka sina, Stav.“

„Sa ei pea mulle milleski aru andma, oled niigi ilus, kasvõi kiilakana. Sinu silmad on väga teistsugused, neis on palju kurbust, armsust, valu, hirmu ja headust. Ma pole mitte kunagi selliste silmadega inimest isegi unes näinud, ausõna!“ Stav pihtis ja näitas sellega kui armunud ta naisesse on, sest siis, kui inimene armub, hakkabki ta nägema oma armastatus silmi teistsugusena, unustades, et ka ta enda pilk on armununa teistsugune, erutust reetev ja kõnekas. Armunud inimesel on võime näha isegi kurjades ja külmades silmades soojust ja headust, ta ei näe armastatu vigu, või kui näebki, siis ei tunnistada seda, ei endale, ega teistele, kes kipuvad teda valgustama ja omast arust silmi avama.

„ Oo, või veel!“ Reen pilgutas Stavile silma ja Stav ei suutnud enam tõsiseks jääda. Reen süstis temasse seda lapsemeelsust juurde ja nad olid õnneliku, noored nautisid iga hetke, mis neiel osaks sai. Neil polnud kusagile kiiret, ka teieneteise tundma õppimiseks mitte. Mõöemad olid vaistlikult seda meelt, et aeg on see mis asju korradab ja paika sätib. Aga seda nad juba teadsid, et mahuvad ühte aega, ruumi ja seltskonda ära, mahuvad ideaalselt, ilma muredeta. Nad oleks nagu õde ja vend, ühes hingamises ja ühes saatuses. Aga see võiski tulla sellest, et Reen oli liiga kaua kaksikõest eemal olnud ning ta otsiski mehes eelkõige õde, sõora ja saatusekaaslast, kellega nad saavad ühte õhku hingata. Ja kaugel see armastuski enam sõprusest on.

24. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 21.pt

  21.peatükk

„Ohhoo, minu naisuke harib ennast kultuurselt! Tubli, väga tubli vanaema!“ Mairold möönas, et ta naine teeb edusamme, sest ta oli üliharva näinud Tiffanit lugemas.

„Pagan! Mida sa ehmatad! Nii ruttu Soomes käidud? Sa ei taha seal vist üldse enam püsida!“ Tiffani pahandas, sest ta tahtis üksinda olla, pealegi oli ta ju hirmul, et keegi nii hilja ust lukust lahti keerab.

„Noo! Mul ei olnud täna plaaniski Soome minna! Nii lühike su mälu siis ongi. Rääksin ju, et sõidan Võrru sõjaväekaaslasele külla. Mil on üks äriasi ajada. Kus su mõtted küll ometi on, naiksuke?“ Mairold nentis, et ta naine hakkab vanaks jääma või pole tal mäluga kõik korras.

„Ok,ok, ju ma siis lasin kõrvust mööda. Ja pealegi need tööjutud on mind ammu juba ära tüütanud!“ Tiffani oli tõre, sest alalõpmata pidi ta tundide kaupa kuulama mehe tööjutte ja ta olin õppinud ennast mehe juttu kuulates välja lülitama. Tõsi küll, mingit Võru teemat ta uduselt mäletab.

„Vaata kus lops! Rahu, rahu nüüd! Muide, tead, ma,,,noh, kuidas nüüd öelda...“kogeles mees.

„Ütle nii nagu on!“ Tiffani nähvas, nähes, et mehel on midagi hingel, aga öeldud ei saa.

„Ma vist nägin Võrus Lorietti. Ära vaata mind nii, ma ei hakka hulluks minema. Kui see Loriett ei olnud, siis oli tema teisik ilmselt. Meil kõigil siin ilmas on teisikud ja võibolla ma lihtsalt tahan teda näha, aga, no....ta oli ikka väga Lorieti koopia, ainult nääpsukesem ja blond. Ma tahaks uskuda, et mu tütar on elus, elagu kasvõi Võrus, või kus iganes!“ Mairold pihtis oma nägemusest, ja ta oli nii kindel, et see blond piiga on ta tütar.

Tiffani vaatas meest avalisui, silmad pärani ja vett täis. Raamat langes ta näppude vahelt põrandale ja nutt tikkus vägisi kurku.

„Mul jooksevad praegu külmavärinad üle kogu ihu. Issand! Kas see võib võimalik olla? Kas minu tütar võib tõesti elus olla? Kus sa teda nägid? Saaks natukenegi mingeid vihjeid, küll oleks tore. Oleksin nõus sinuga Võrru teda otsima tulla. Oot, aga siis on ta ehk ka sealkandis elanike registris, ehk on ta aadress ja number isegi kusagilt leitav?“ Tiffani lahmis ja unistas suurelt.

„Kesklinna Konsumi juures nägin, käis ilmselt sisseoste tegemas. Aga ma tõesti ei tea kuhu ta suunduda võis. Tõesti ei tea...“ Mairold oli nukker ja kirus mõtteis iseennast, et ta polnud sellele suuremat tähelepanu pööranud. Talle tundus, et tütart meenutav naine oli isegi tema poole vaadanud kuid siis hiigelsuure kilekoti- ja seljakotiga lahkunud teadmata suunas.

„Oh sind küll, oled ikka saamatu!“ Tiffani oli kuri, et ta mees alatihti nii ajameelne on. Naine ise oli selliste asjadega täpne, ta sobis lausa detektiivina töötama, sest kui oli vaja mingis asjas selgusele saada, lahendas Tiffani selle asja alati enne ära, kui mõni võimujünger. Mairold tunnistas, et ta naisel on hea vaist, kordi parem, kui mehel endal. Aga eks ta oli Mairoldist ju palju noorem ka, täiesti noor naine, aga juba paar aastat vanaema, 33 aastane Tiffani.

„Ju ma siis olen. Aga hing on haige küll. Ei teagi mida teha. Matheo, mu kunagine sõjaväekaaslane kutsus mind oma 55 juubelile, mis toimub paari kuu pärast. No ja sa võid ju kaasa tulla, abikaasa ikkagi. Jääme ehk paariks päevaks sinna ning saame Võris ringi luusida? Kõike annab korraldada. Oled päri?“ Mairold tegi peas juba plaane.

„See on hea võimalus, aga...ei tahaks paari kuud oodata, läheks ikka enne. Võtaks puhkuse ja viibiks mõnda aega hotellis näiteks. Teine maakond, teine rahvas, huvitav loodus selle linna ümbruses. Mis sa arvad?“ Tiffani muutus aina kärsitumaks.

„See on täiesti mõeldav. Värskendame nii oma abielu ka,“ tegi Mairold Tiffanile silma.

„Ahahh, aitäh, mis abieleuvärskendus see ikka on, kui marakratt kogu aeg kaasas!“ Tiffani torises, sest ta läheks meelsamini detektiivi mängima ilma lapselapseta, kes sellise töö juures on pigem koormaks, kui kasuks.

„Rahune, naine! Sina teed tööd ja mina kantseldan lapselast. Sobib?“ Mairold pakkus väga sobiva variandi välja. Tiffani naeratas ja sirutas pöidla püsti.

„Ma katsun homme neid asju uurida. Ahjaa, ma sellel nädalal ju Soome ei lähe. Saaksid ehk kohe palgata puhkust?“ Mairold andis naisele aru ja nüüd tuli talle endale juba tahtmine Võrru sõita ning ta arvas, et ööbimisega ei tohiks probleeme tulla, isegi kui nad esimesel päeval ei peaks hotelli leidma. Sõbra uksed on mehele alati valla.

„Oot, helistan bossule,“ kadus naine telefoniga teise tuppa.

Mairold oli isutu. Kuigi ta teepeal sõi paar pirukat, ei tahtnud ta rohkem midagi, kuigi mehel oli öösiti söömise komme ning alati, kui ta koju jõudis, revideeris ta külmkappi.

„Noh, kõht nii täis, et süüa isegi ei taha või? Oot, kuhu sa selle toidulaari laadisid?“ Tiffanile meenus, et külmkapp kolises tühjusest.

„Ikka kõhtu! Kuhu siis veel? Räägi parem mida ülemus kostis!“ Mairold ei saanud küll aru mis toidust naine räägib, aga ta mõtted olid niigi hajevil, ning ta ei pööranud sellele tähelepanu.

„Homme lähen teen avalduse. Saaks küll ka neti teel, aga kohale minnes on ikka viisakam. Ja ma saan oma puhkusest nädala kätte, seega ikka palgalise. Saame terve nädala Võrus veeta lausa!“ Tiffanil oli ülihea meel, ning ta ei varjanudki seda. Naine läks ja põimis oma käed ümber mehe kaela, seslt sirutas need Mairoldi rinnakarvadesse ning nende kirg süttis nagu tikutuli. Isegi magamistuba jäi nende jaoks kaugeks.

Mairold usaldas naise vaistu ning nad peatused Tamula Hotellis. See asub maalilises kohas, Tamula järge ääres, mille vahetusläheduses asub ka rannapromenaad. Tiffani laenas hotelli rattalaenutusest ratta ning hakkas sellega mööda Võrut ringi sõitma ja nii mitu korda päevas. Vahel kõndis ta pikki kilomeetreid jalgsi, sest hotell ise juba asub kesklinnast vaid paarisaja meetri kaugusel. Kõige rohkem tiirles ta Kesklinna Konsumi lähistel, kuid ühtegi Lorietile sarnanevat naist ta kahjuks ikka ei kohanud. Tiffani oli kodus, mehe teadmata, välja printinud hulganisti tütre fotosid, kinnitanud neid erinetaesse linnaosadesse, majade, postide ja teadetetahvlite külge. Ka osade inimeste käest söandas ta küsida, kes ehk keegi on kohanud sellist tüdrukut. Kõik vangutasid pead. Mitte kellelegi, ei tulnud Loriett tuttav ette. Tiffani kaotas lootuse ning konutas paar päeva hotellis, külastas mitu korda sauna, mis nende sviidis asus ning jõi liitrite kaupa veini. Puhkus oli mõjunud talle pigem rusuvalt, kuigi lapselapsest sai ta puhata, sest vanaisa sai ideaalselt oma lubaduse ja rolliga hakkama.

Päev enne Võrust lahkumist sõitsid nad Matheole külla, kes elas loodukaunis kohas, Võrumaal, Koidula külas, mitte kaugel Koidula piiripunktist. Matheo rõõmustas külaiste üle väga, sõidutas neid mööda maakonda ringi ja eriti meeldisid külaistele Piusa jõgi ja sealsed koopad. Nad käisid veel Obinitsalt ja Võmmorski piiripunktis. Enne Võmmorskit meelitas neid üks uhke paisjärv, mille poole sõites tundus, nagu sõidatksid kurvi tagant otse järve. Seltskond klõpsutas seal mälestuseks pilte.

„Kus siis noormeperemees on kah? Ära ütle, et rügab alles tööd teha?“ Mairold avastas, et perepoega polegi õhtusöögilauas ja uuris tema kohta viisakusest.

„Ah, tead, noor mees, veri vemmeldab sees! Leidis teine endale lõpuks vist pruudi, no ise nimetab ta teda sõbrannaks, aga tänapäeva noorte asi. Küllap nad ikka kurameerivad, sest juba üle öö pole poissi kodus. Aga koju ta veel seda pruudinatukest toonud ei ole, ju ta siis ei kiirusta. Aga ega ta eriti temast ega suhtest rääkima kipu ka, on pigem ettevaatlik. Elas aastate eest õnnetu armastuse üle ja nüüd lõpuks suutis kellegi leida. Mul täitsa hea meel! Kartsime Urmiga juba, et jääbki teine vanapoisiks ja leinab elu aeg. On ka aeg juba, tahaks ka miniat majja!“ Matheo muheles.

„Matheo, mis sa vatrad! Neid naisi tiirleb poisi ümber nagu kärbseid peale vihma, aga tema elab liiga endasse. Oled sa ikka kindel, et ta kurameerib? Ma millegipärast kaldun arvama, et ta üritab kurameerida. Poiss küll moka otsast väitis, et tal on üks sõber, ärgu me kohe valesti mõistku ja sina, vanamees, lased siin külajutte lahti. Pipart sulle keelele!“ Urmi oli tõre, et vanamees keelt kannab, veel oma lapse peale. Olgugi, et ta ei pajatanud sellest kohalikele, aga ega ka oma aastatepikkusele sõbrale on näotu sedasi teha.

Matheo patsutas oma tõreda naise tagumikku ja sai selle eest obaruse vastu kukalt.

„Kes lööb-see armastab! Ta on meil setukas, seto verd, lahtise käe ja karmi lõuaga,“ tutvustas Matheo oma abikaasat. Ise muigas ja vaatas Urmit nagu äsjaarmunu.

„Küll on tore, kui mesinädalad kestavad terve elu!“ Mairold muheles ja piilus silmanurgast oma naist, aag see ajas suu kriipsuks ning kulmu kortsu.

„Aga mul pole ühtegi halba sõna kosta, kosisin ikka õige naise ära! Ta on mul väga usin rosin, muudkui koob, keedab ja küpsetab!“ Matheo oli alati vürtsitatud jutuga ja neil oli tõesti naisega suur armastus ning üliarmas villa, mis oli filigraanselt puhas, ei ühtegi tolmukübet ega ülearust asja majas. Kogu elamine oli maitsekalt sisustatud ning Matheo väitis, et see kõik on tema kalli kaasa kätetöö. Ju siis nii oligi.

„Kuidas siis teie kaskikutel kulgeb? Kumba poeg see nüüd siis on? Te ei taha ju öelda, et tegite veel vanas eas üllatuse endale?“ Matheo tundis huvi poisi vastu, kes kogu aeg vanaisa köe otsas rippus.

Tiffani ja Mairold vaatasid teineteisele otsa. Mairold sai naise pilgust aru, et vastama peab tema.

„Mis vanad me nüüd ikka nii oleme! Kas ta siis pole minu suust kukkunud?“

Matheo vaatas ühe nurga alt, vaatas teise ja vastas; „ära sa märgi, on täitsa vanaisasse!“

Loomulikult sai mees aru, et tegu on lapselapsega, kuid nähes, et sõber ega ta naine ei taha oma perest rääkida, ei pomminud ta neid rohkem küsimustega ka.

„Vanamees, ära uuri elu, jääd muidu ruttu vanaks!“ Urmi peatas piinliku vaikuse, mille käigus külalised juab kella vaatasid.

„Oh sa mu meie! Mina ja vanaks? Looda sa!“ Matheo muheles.

„Ja mis teie seda kelle nii hoolega uurite? Ega te ju täna siit omaeti liikuma ei hakka? Teeks paar pitsi ja naised saavad omakeskis olla. Meil majas ruumi küllaga, te ei pea lahkuma!“ Matheo ei tahtnud mitte sõbra peret minema lasta.

„Aitäh külalislahkuse eest, aga meil on hotell homseni broneeritud ja asjad ka veel seal alles,“ sekkus Tiffani.

„Ega need asjad jalgu alla ju ei võta! Hommikul saate siit kenasti startida ja meiega nüüd ilusa õhtu veeta. Näe, isegi poiss nühib juba silmi!!“ Matheo pakkus lahkelt öömaja.

Mairold ja Tiffani vaatasid taas teineteisele otsa ja nüüd tundis naine, et peab vastama.

„Jah, me võime siia jääda ja asjad tõesti ei kao hotellist kusagile.“

„Sul on ikka asjalik proua!“ Matheo tegi silma.  

24.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

JULGUS ELADA - Herdis Ojasu

  Katsu siis magama jääda, kui oled käest pannud nii põneva raamatu!

  Ma siiralt loodan, et selle autor, Herdis Ojasu kirjutab veel mõne raamatu, sest ma pole nii hea olustikuga raamatut veel kunagi lugenudki.
  Liigitaksin selle dokumentaaljutustuse alla.

 Ostsin selle raamatu, sest jaanuari lõpuni kestab soodusmüük ning olin seda ennegi piilumas käinud. Ja ma ei kahetse mitte üks gramm seda ostu!

  Kui ma raamatu kätte võtsin, läks mul kohati süda pahaks, sest liiiiiiga palju alkoholi, enne sööki, pärast sööki, söögi ajal, igal ajal...Uhh! Aga siis ma "leebusin" sest peategelane ei põe mitte üksnes üliraskest haigust-depressiooni, vaid ta on ka alkohoolik.

 Raamat kõneleb enese kaotamisest, leidmisest (selleks ei pea kaugele maale reisima)ja ellujäämisest, seda kõike otse elust, sest tegu on dokumentaaljutustusega, kus peategelane otsustab ühel päeval Kreekasse elama minna ning jääb sinna lausa mitmeks kuuks. Seal tuleb tal silmitsi seista surmaga, igasuguste õõvastavate juhtumitega, uute ja hirmutavate olukordadega, paikadega kuhu on ammu igastenud minna, mis on ajaloost juba tuttavad. Jne...jne...

 Ma pole kunagi unistanud Kreekast, aga selle raamatu lugemise käigus tekkis suur huvi sinna reisida, aga Ateenasse ilmselt, mitte mägimajja, sest kardan kõrgust. Aga peategelane on vapper, pisike naine, kes jääb kaljukoopasse pikaks ajaks vangi ja pääseb sealt eluga.

 Lisaks kõigele tutvutb ta ühe kreeklasest vanamemmega, kes on 95 aastane. Neist saavad head sõbrad. Memme kodus olles saab peategelane ühe tähtsa ikooni omanikuks. Juhtub aga nii, et memm sureb ja...edasi lugege ise.

 See on nii vapustav raamat, lihtsas kirjas kirjutatud ja meeletult südamlik, naiselik ja aus.
Ma ei taha rohkem midagi öelda, ei tea kas magadagi saan, sest olen lummuses.

Aga Rahva Raamatu lehelt ka info siia:RAAMAT

JULGUS ELADA

Autor: HERDIS OJASU

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 9 Google +0  0 Share0

Herdis Ojasu debüütromaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes – olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse.

Ta pakib kohvri ja otsustab elada – elada vabana. Vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest.
Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda mastaapsete metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku inimestega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Lugu, mis annab julgust.
Julgust elada.


„Pean tänulikkusega tunnistama, et elu on mind suhteliselt hellitanud. Suuremate ekstsessideta olen jõudnud keskikka. Pöörasused jäävad pigem nooruspõlve ning uksi olen enda järel sulgenud vaid rahulikult, teadlikult ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. Olulisi vigu tegemata ning suurimaid üleelamisi vältides. Uskusin lausa, et see keegi imeline ingel, kes meie üle valvab, on tõepoolest olemas – nii rahulik oli kõik – kuni päevani, mil see juhtus. Juhtus lugu, millega paljud meist on kokku puutunud – võidelnud, hinge vaakunud, valust oianud ja siiski edasi elanud.
Räägin reetmisest. Sellest, kui sulle kõige lähedasem, kallim inimene, sind reedab. See alandus ja valu, pettumus ja šokk on ilmselt kõigil suur, kuid päris kindlasti on selles nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kellegi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sellest välja – sa pead seda ise tegema.
Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale.
Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse.
See raamat räägib minu elust Kreekas: värvikatest inimestest, kellega kohtusin ja lähestikku elasin, Angelist ja Pavlosest ja Hobusteprouast, Georgesest ja Memmest ja teistest; sisalikest ja tulekahjudest, Poseidoni tormist ning kaunitest päevadest ja öödest, mägiküladest ja rännakutest ja surmasuhu sattumisest; rännakutest sellel vanal kaunil maal ja rännakutest iseenda hinges.“
Herdis Ojasu

ISBN	9789949529247
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	264 lk
MÕÕT	200x130x20 (mm)
KIRJASTUS	PILGRIM
LISAMISE AEG:	30.04.201613.90 5.69 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 5.69 € KAUPLUSES: 5.99 €

24. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 20.pt

20. peatükk

„Ohoo, sind ei tunne äragi! Olid enne kaunis ja oled nüüd veel kaunim!“ Kusti kiitis Laureeni, kui ta peale tööpäeva lõppu metsamajja jõudis. Laureen punastas.

„Tead, ma mõtlesin, et ma vajan imago muutust ja tegin selle mõtte teoks. Vanad asjad ja situatsioonid, mis sulle negatiivselt mõjuvad, tuleb oma elust välja heita, et uued ja postiivsed ruumi saaks. Punased juuksed on mul olnud kogu elu, aga blondipäine pole ma kunagi olnud, sestap otsustasidngi juukseid värvida,“ selgitas Laureen tõsiasja ja nägi oma uue soengu ning värvitud silmadega välja nagu mõni barbinukk, armas ja veetlev.

„Jaa, sul on õigus, kullake, sul on tõesti õigus!“ Kusti muheles.“Aga nüüd asjast. Hellasin sulle ennist, et mul on tänaseks plaanid ja nagu ma aru sain, soovid sa meelsasti nendesse plaanidesse mahtuda. Aitäh! Sinu heatahtlikku lahkust ka kaunist ilma ära kasutades asuks siis kohe asja kallale. Kas mu töökaaslased võivad täna siia grillima tulla?“

„Muidugi võivad! Kas teen kohe tule alla?“ Laureen oli ülirõõmus. Juba see, et ta oma peegelpildiga rahul oli, lisas temasse palju positiivsust ja mis tal ikka sai sõbra sõorade vastu olla. Oli naine ju viimasel ajal rohkem suhtlema hakanud ning päeval Võrus käies lausa õitsenud ja naeratanud omaette nii, et sai mitmeid komplimente, ehkki mõni võis vaadata teda nagu kohtlast. Talle meeldis Võru rahvas, kuigi oli kuulnud, et sealne rahvas on kuidagi reserveeritum ja ei võta võõrast omaks, eelistavad oma kogukonda. Aga Laureen ei uskunud seda legendi, sest juba need inimesed, kellega ta oli viimasel ajal tutvunud, olid sõbralikud ja lahked. Eks kõik oleneb võõrast ehk sissetungijast enesest ka, kui tema suudab jääda sõbralikuks, ei viska talle keegi kirvest selga, kuigi alati on ka erandeid.

„Ära näe vaeva! Ma teen kõik ise, nii tule, kui grillin. Aga kui sa seda paljuks ei pea, kas teeksid salati valmis? No sellise silomoodi salati. Kõik vajalik on kotis.“ Kusti ulatas Laureenile toidukoti.

„Olgu. Meelsasti!“ Laureen lausa säras. Isegi Kusti vaatas naist imelikult, et mis küll teda nii rõõmsaks ja säravaks teeb, kuigi ta silm puhkas naisel.

„Ma siis lähen õue askeldama.“ Kusti musitas naist põsele, sest suudlemiseks oli Laureen pea ära keeranud.

„Mida? Enam ei kõlbagi minu suudlus, jah?“ Kusti haaras oma iludusel ümber kinni ja suudles teda vägisi. Kes teab kuhu nende suhe oleks edasi jõudnud, kui poleks töökaaslased juba uksele koputanud.

„Hkmhh,“ ühmas Theo.

„Tere!“ Kuu oli viisakam.

„Ahnii! Millal sa, Kusti juba töökaaslastele heistada jõudsid?“ Laureen tegi kavalat nägu, nihverdas ennast Kusti haardest vabaks ning teretas külalisi.

„Poisid, nüüd tegudele! Tuleb kohe vägesid juhatama!“ Kusti kamandas.

„Oot, oot, ega sa tööväliselt ometi meile ülemust mängima ei hakka!?“ Theo julges alati välja öelda seda, millest mõtles.

„Rahu, poisid! Ma tulen kohe.“ Kusti tõmbas oma tooni tagasi.

„Anna andeks, musi, et ma sulle oma plaanist telefonitsi ei rääkinud. Loodan, et sa ei solvunud, et ma juba luba küsimata plaanid paika panin.“ Kusti ristas näed rinnale ja tegi haledat nägu, nagu väike poiss, kes on pahandusega hakkama saanud ja ootab isa reaktsiooni.

„Ei anna!“ Lureen teatas resoluutselt, ise samas muiatas.

„Ah nii! Või tema ei taha mulle andeks anda! Ma sulle teen!“ Kusti ajas Laureeni mööda elamist taga ning nad mürasid nagu kevadised vasikad peale piima joomist. Noorte suudlemismaratoni katkestas selle korral Kuu, kes tahtis käsi pesta, sest nad olid otse peale tööd Laureenile külla tulnud ja viisaka noormehena polnud Teet ehk Kuu harjunud toitu mustade kätega puutuma.

„Olgu, lähme ka õue ning vaatame millega see Theo-poiss seal hakkama või mittehakkama saanud on.“ Kusti võttis oma armsamal käest ja nad astusid majast välja.

„Laureen, sa näed täna väga sekikas välja! Suu uus imagi sobib sulle nagu suhkur kohvisse!“ Theo polnud komplimentidega kade, pigem külasid need sõnad tema suust kadedana. Vähemalt nii tundus noorpaarile.

„Noored, miks te facebookis ennast suhtesse pannud ei ole?“ Theole ei andnud ikka miski rahu ning Kusti juba kahetses, et ta mehe kaasa kutsus. Tegelikult mees õigemini ei kutsunud, aga Theo survestas teda ning Kusti oli alati oma töömeestele vastu tulnud, olgu nende soov milline tahes. Oma töötajaid, eriti veel kui nad tööd tunnevad ja teevad, tuleb hoida, sest spetsialistid lasevad niigi järjest kodumaalt varvast ja neid tuleb juba tikutulega otsida.

„Theo, kasva suureks!“ Kusti pahandas, see Theo asi ei olnud nende suhtesse sekkuda. Kuid Laureen ei olnud ka suu peale kukkunud.

„Theo, miks sina ennast Kuuga facebookis suhtesse ei ole pannud?“

Kuu vaatas naist veidra pilguga kuid pidas vajalikuks vaikida ja jälgida mis toimub. Ta ei saanud küll naisel küsimusele pihta ja see veidi solvas teda, nagu vihjaks Laureen seksuaalvähemusele, kuid tegelikult nii see ei olnud.

„Aga kus sa tead, et me pole pannud?“Theo ehmatas, et naine ta suu mõneks minutiks kinni pani. Ning Laureen hakkas Theole veel rohkem meeldima.

„No, ma mõtlesin, et...“ Theo tahtis midagi öelda, aga Kusti sekkus.

„Millega sa mõtlesid, mees?“

„Kusti, las ta olla. Aga Theo, räägi lõpuni,“ soovis Laureen.

„Mõtlesin, et kui te juba suhtes olete siis on ju moodne panna ennast ka fb-s suhtesse,“ mainis Theo nüüd juba tasasemal häälel.

„Mida tead sina moest?“ Kusti oli kuri.

„Rahu, poisid! Vaata, Theo, kui sa soovitad mind oma sõbraga suhtesse panna siis miks ma ei või soovitada sind su oma sõbra, Kuuga suhtesse panna?“ Laureen selgitas asja ja tahtis Theolt vastust. Eemal muheles Kuu, kes alles sai asjale pihta, kuid Theo jäi vait ning üritas juttu teisele teemale keerata.

„Kas me grillime esimesena liha vori vorstikesi?“

„Theo, sa oleks nagu esimest korda grillimas. Liha ju küpseb kauem, siis ikka seda enne.“ Kusti ei saanud mainimata jätta, kuigi ta oli nüüd juba maha rahunenud ning tundis uhkust, et Laureen Theo paika pani. Aga samas ei meeldinud talle, et naine teda vaid sõbraks peab ning sõpradele aimu andis, et nad ei ole veel suhtes. Kuid samas, kus maalt saab suhtest suhe? Kas sealt maalt kui kaks inimest käima, või vanamoeliselt öeldes, kurameerima hakkavad? Tänapäeval kiputakse suhte alguses nimetama sugulisse vahekorda astumist, nagu platooniline suhe polekski enam suhe. Laureen muidugi armastab nalja teha, et ta on paljudega suhtes, sest kui sa suhtled siis oledki ju suhtes.

„Olgu, rahune, Kusti!“ Theo vaatas, et pinged on õhus. Olgugi, et talle meedis see pingeline õhkkond sama palju kui Laureen, otsustas ta tagasi hoida, sest kaalul oli sõprus Kustiga ja töökoht. Muidu oleks ta ilmselt teinud kõik selleks, et Laureen endale võita. Ja ilmselt siis ära kasutada ja minema visata nagu elutu ese, selline see Theo kord oli.

„Kas ma lõikan need õhukesed hakklihavorstikesed lahti kinnituskohtadest või ei?“ Kuu julges lõppeks esitada küsimuse, milleks ta pikalt hoogu võttis. Ta ei tahtnud sekkuda vaidlusesse ning üldse oli ta loomult tagasihoidlik ja tundus ka heatahtlik. Kuul ei olnud plaanis kedagi ära kasutada, ega ka külalislahkust kurjalt tarvitada. Ta oli vanarahu ise, võis vähemalt tundus vaikne ja tagasihoidlik mees olevat. Veider oli see, et noormehed grilliks nagu esimest päeva, küll küsiti ühte tobedat küsimust, küll teist. Naisele tundus see kummaline. Samas võis just Laureeni pimestav ilu teha nad kohmetuks, sest ennegi on selliseid asju juhtunud.

„Sa jood ka õlut või?“ Theo imestas, et Kusti joob, sest tal oli lootus, et ülemus sõidutab ta hiljem koju, sest õnneks jagus Theol nii palju mõistust, et ta joogisena rooli ei kippunud.

„Alles nüüd avastasid Ameerika või?“ Kusti vastas küsimusele küsimusega. Talle tundus, et Theo eputab Laureeni ees, sest tööjuures oli just Theo üks asjalikumaid mehi, ning Kusti oli just temaga väga rahul, sai meest usaldada pimesi. Aga üha enam hakkas Kustile tunduma, et väljaspool tööaega on tgeu kõrgi ja ülbe tegelasega, kes kipub norima ja kommenteerima kuid näitab sellega ennast just ebameeldivast küljest.

Kuu oli üks vaiksemaid tegelasi selle õhtu jooksul, ta tarbis vaid ühe lahja õli toidu kõrvale ning pakkus ennast autojuhiks. Theo küll kirtsutas nina, aga muud tal üle ei jäänud, pidi nõustuma, sest Laureen lubas Kustile öömaja vaid ainult ühel tingimusel, kui mees magab elutoa põrandal, madratsil. Naine pakkus selle tingimuse sõprade kuuldes, mille peale Theo naeru kugistas, aga vaikis. Eks arvas Theo, et noored mängivad lolli, ta vaatas asja läbi oma rikitusetaseme, arvates, et ainult seks on maailmas prioriteet number üks. Aga see on juba tema probleem.

„Tänud meeldiva õhtu eest ja jällenägemiseni!“ Teet oli viisakas ja tänas. Aga Theo-pidurdamatu naistemees soovis irooniliselt; „head töö-ööd,“ irvitas ja tuigerdas autosse.

„On alles tegelane!“ Laureen raputas pead.

„Olen küll, mis siis!?“ Kusti muigas ja vaats kavala näoga naist.

„Oled, oled! Hullem veel, kui Theo!“ Laureen tegi nalja, kuid Kusti silmad läksid suureks ning ta imestas, et laureen teda sõbraga võrdleb. Väike kadeduseuss näris mehe hinge, ta arvas, et ehk meeldivadki naisele sellised Theo tüüpi elumehed rohkem.

„Ahnii!“ Kusti haaras Laureeni, nagu mingi pisikese eseme sülle ja taris ta elutoa diiavanile.

23. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 19.pt

  19.peatükk

Möödus kaks kuud. Mariett passis peale millal isa autoga kodust lahkus ning ka ema autot polnud maja juures näha. Narkolaksu vajav noor naine läks majja, tal oli väga halb olla ning kogu ta kullavaru ja muud ehted olid kodus, need tuli rahaks teha, pääsu polnud. Mariett toppis taskud ehteid täis, ladus külmkapist hulganisti toitu kilekotti ning lahkus. Ta pääses napilt, sest Tiffani keeras just autoga koduteest alla, peatus, võttis postkastist ajalehed ja sõitis edasi. Mariett kükitas kodu ees asvuva kuusheki taha, sinna kus asus kiik.

„Vana, ma tahan kiikuma minna. Vana, Vana!“ sikutas lapselaps Tiffanit varrukast.

„Oota nüüd, lähme viime toidukotid tuppa, paneme sulle koduriided selga ja siis. Väljas on porine, muidu määris lasteaiariided ära ja ei saagi homme lasteaeda minna.“ Tiffani haaras lapsel käest ja sikutas ta majja.

Mariett jooksis oma elu kiiremat jooksu, kuigi ta hõljus justkui pilvedel ja süda tahtis rinnust välja hüpata. Ta lootis südamest, et emal ei jaguks aega aknast välja vaadata, vastasel korral on jama majas, sest ta oleks vahele jäänud, kuna peale kuusehekki laius suur lagendik, võimas vaateväli, laugjas põllumaa, millelt oli tavlivi hea kodu ligidale põllule toidupoolist otsima tulnud kitsi ja põtru vaadata.

„Oota nüüd, oota! Lase ma panen su varrukad ilusasti! Kuhu sul nüüd nii kiire hakkas? Ega kiik ju eest ära ei jookse!“ Tiffani noomis poissi, kes oli kuidagi väga kärsitu. Viimasel ajal polnud ta üldse kiikumas käinud, kuid nüüd kibeles ja niheles ta nii, et teda oli raske riietada.

„Vana, tee ruttu, vana, ma tahan kiikuda!“ Joniis lapselaps ja kibeles ukse poole.

„Ah, et mutt on mu poja juba lasteaeda pannud? Nojah, siis tal rohkem aega ringi hoorata! Õudne lapsekasvataja mul!“ Mariett istus kosumajast umbes poole kilomeetri kaugusel, ühel elektriposti kõrval asetseval kivil, mis oli teda juba lapsena rahustanud, kui ta oma tahtmist ei saanud. Ta süda puperdas ja vaevahigi oli otsa ees. Naisel ei olnud sellest sooja ega külma, et ta oma ema ja last nägi. Talle pakkus pigem huvi raha, raha, raha. Nüüd tuli otsida keegi või keegid, kes ta ehted ära ostaks, nii saaks naine mõnda aega meelemürke varuda ja manustada. Mull polnud siin ilmaelus tähtsust. Ta pea hakkas iga hetkega rogkem kuimisena, suu kuivas ja jooginälg tahtis pilti eest visata, aga aeg oli edasi liikuda, sest iga miut oli talle tähtis, lausa iga sekund.

Poiss läks kiikuma. Ta kiikus ja kiikus. Tiffani jälgis teda pikka aega köögiaknast, aga poiss ikka kiikus. Naine mõtles, et kui lapselaps iga päev nii pikalt kiiguks, saaks ta kodus palju rohkem ära teha. Tiffani oli ju pedant, kogu ta kodu pidi filigraantselt puhas olema ja läikima. Naine käis vahel lausa kolm korda päevas tolmuluuaga ringi ja pühkis kapi pealseid, kuigi see keerutas just tolmu üles ja madalamad mööbliesemed said tolmukorra endale. Vähe veel tolmuluuast, kõik kapid ja riiulid tuli ju veel märja lapiga ka üle käia, et ometi ühtegi plekki kusagilt silma ei riivaks. Ka maja akende välispoolsed aknalaued käis ta märja laöpiga iga päev üle, ning aknaid pesi peaaegu iga päev, ka talvel, kui just väga krõbe külm ei olnud. Aga viimaste aastate talved olid suhteliselt lumevabad ja soojad, seega pääses naine iga päev leid lapitama.

Tiffani avas külmkapi.

„No on ikka sellel vanamehel kõht tühi olnud! Lausa pool kappi toidupoolist Soome kaasa vedanud! Ahaa, see tähendab, et....ilmselt jääb ta pikemalt sellel korral sinna peatuma, miks ta muidu külmkapi sisu tühjaks tegi. Ohh, milline kergendus!“ Tiffani lausa säras õnnest, et saab ilma Mairoldita natuke vabamalt ennast tunda ja sõbrannade juures või hotellides tihedam külaline olla. Lapselaps magas juba öösiti ju väga hästi, ei tõusunud kordagi ning isegi hommikuti oli teda raske üles saada. Aga lasteaeda ju tuli ta teatud kellaajaks viia ometi.

„Äh-ää. Äh-äää, tahan emmet! Tahan emme juurde!“ jooksis poiss tuppa ja pirises. Tiffanil oli lapsest kahju, sest lapsed ju ikka igatsevad oma emme järgi, aga selle kahe kuu joosul oli see esimene kord kui poiss seda välja näitas.

„Oot, oot, võtame ikka kenasti sopased jalanõud ära!“Tiffani õpetas lapsele viisakust, et esiku põrand poriseks ei saaks.

„Fakk, vanamees on hulluks läinud, enam ei märka jalatseid ära võtta, terve maja sopaseid jäli täis! Mehed, rasiks!“ Tiffani pahanas, kui nägi isegi elutoas poriseid jälgi. Ennist oli ta tolmuvõtmisega ameti, ega ei avastanudki, aga nüüd, kui lapselapsele tuli korda õpetada, jäi naise pilk põrandale peatuma.

„Vana, ma tahan pulgakommi, äh-ää,“ pirises poiss edasi. Kuna Tiffanil oli nüüd tegemist, võttiski ta riiulilt pulgakommi ning saatis lapse sellega teleka ette multikaid vaatama.

„Ma lähen hulluks! Ma lähen tõesti hulluks! Vanamees võiks sinna Soome jäädagi, ma lihtsalt ei viitsi ta järel koristada. Hullem kui Mariett!“ Tiffanile meenus tütar, kellest ta juba kaks kuud midagi ei teadnud. Naisel hakkas kahju nii tütardest kui ka lapselapsest, kuid eelkõige endast, sest talle tundus, et rist, mida ta on kandma sunnitud, on liiga raske, lausa matab hinge. Ta tahtis kõigele käega lüüa, peita ennast jaanalinnu kombel liiva, või kaduda nagu tütred, et unustada mured, mis talle niigi juba hallid karvad pähe olid toonud.

„Itus paigal! Ära liigu!“ Tiffani tõstis lapselapse peale häält, kui viimane tahtis diivanilt maha tulla. Äsja pestud põrandad vajasid kuivamist ja nendele ei tohtinud ühtegi jalajälge jääda, ka lapselapse omi, kellel tuli pissihäda, kuid vanaema ei lubanud ju minna ning poiss lasi ennast täis. Pool diivanit sai pissiseks.

„Mida sa tegid! Kas sa ei tea kus pott on või?“ Tiffani tõreles lapselapsega ja see hakkas nii südantlõhestavalt nutma, et lausa kartis vanaemat. Naine üldse ei mõelnud, et ta ise selles süüdi oli, et laps püksi pissis. Ise ta ju ei lubanud poisil diivanilt tõusta.

„Olgu, olgu, lähme duši alla, vana koristab ja peseb diivani ära.“ Tiffani leebus, võttis poisi sülle ja viis ta vannituppa, lasi dušiga üle. Poiss tahtis diivanile tagasi istuda ja nõudis uut pulgakommi, kuid Tiffani käsutas lapse tugitooli.

„Ohh jummel küll, nüüd tuleb uus diivan osta! Ja mitte ainult diivan, sest see on tugitoolidega komplektis, ka uued tugutoolid tuleb osta. Fakk, ma ütlen! Pean emale helistama.“ Tiffani närvitses ja selle asemel, et kiiresti diivani pesu ette võtta, helistaski emale.

„Ema, sa pead mulle nüüd palju raha saatma! Poiss, va kurivaim, kusi diivanile ja nüüd tuleb uus mööbel osta! Ma lähen vasrti hulluks!“Tiffani oli ahastuse äärel.

„Tere, Tiffani. Ohh, täitsa jama jahh! Panen sulle kohe raha teele, aga jõuab ehk alles homseks, sest Eesti kontot mul enam ei ole. Saad homseni hakkama?“ Ema muretses oma ärahellitatud tütre pärast ja aina tegi ülekandeid. Raske arvata kus kohast Tiffani sellise suhtumise kaasa oli saanud. Lapse pissi, kuid seda kohe mööblilt maha pesema asud, saab maha, pealegi on tänapäeval igasuguseid keemiavahendeid müügil ka nendega saab mööbli puhtaks, aga...Ja ega Tiffani siis kasutatud mööblit taaskasutusse ei pakkunud, ta põletas selle õues lõkkes ära, et keegi ometi seda endale ei saaks.

„Õhtul hilja, siis, kui poiss lõpuks magama jäänud oli, võttis Tiffani raamatu, Herdis Ojasu kirjutatud dokumentaaljutustuse „Julgus elada,“ pani põrandalambi põlema, võttis endale korallimustrilise, sinaka pleedi ümber, istus diianile ja hakkas lugema, kui kuulis, et keegi logistab võtmaga ukseaugus.

„Pagan! Kas tõesti tuleb mu armas Mariett koju! Jää rahulikuks, Tiffani, jää rahulikuks!“ kutsus ta ennast korrale.

23. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma  

Tänased luuletused köidan kokku...

 ILMAMAA

läbi hommikuse
kaste
tulid sa
ainiti jäin sind
ma vaatama

läbi malbe
vihmasaju
tulid sa
ainiti jäin sind
ma piidlema

läbi tormi
läbi raju
tulid sa
nüüd on sind täis
kogu ilmamaa

22.01.2018.
Vana-Rääma

*****************************************************

ELUSURM

miks alati
kui mõte jookseb kiiva
ja tunded
uppunud on rannaliiva

ja teinekord ka siis
kui keset kirkust
ma tantsin laulan
rahvale teen tsirkust

sa tuled
pihus hõbedane latern
ja hüüad mulle
hõissa alma mater

las jäävad päevad
mineviku kanda
kui ükskord jõuad
tulevikuranda

las väänleb keha
tunnetest saab turm
veel enne kui sind
murrab elusurm

22.01.2018.
Vana-Rääma

**************************************************

SININE ON TAEVAS

valged pilved
sõuavad üle taeva
tehes sinistele ruumi
nagu vaarisa tookord
kui ta oli sunnitud
sakslaste poolele
üle minema
tehes elupäevadele
ruumi

aga ruum jäi
kitsukeseks
nagu ka Tartu vangla
hoovis asetesev kaev
mis sõjaroimasid
enesesse neelas
koos vaarisaga

aeg ei olnud
armuline nagu ka
elu ega sõda
tollel ajal...

ta ei ole
armuline ka nüüd
teisel Eesti ajal
Eesti Vabariigi sajanda
sünnipäeva lävel
tõrjudes oma poegi
ja tütreid
kodumaalt lahkuma
tehes pagulastele
ruumi

minevik kätkeb endas
õudusunenägusid
represseerimisest ja
Leningradi blokaadil
kannatanutest

aga tulevikul on
tumedad silmad
nagu pagulastel

sinine on tulevikus
vaid veel Eesti taevas-
kui sedagi...

22.01.2018.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 18.pt

  18.peatükk

„Tüdruk, tunnista, et sa igatsesid mu järgi!?“ Kusti ei pidanud enam vastu, ta võttis õrnalt Laureenil lõuast ja suudles teda vägisi, ja tema üllatuseks Laureen ei põigelnudki, vaid suudles vastu.

„Issand, tüdruk, sa oled mulle väga kallis! Ma tundisn sinu järgi suurt igatsust!“ Kusti haaras nüüd Laureeni oma embusesse ja see piske naine lausa kadus ta haardesse.

„Kallike, ma tulin Norrast. Tundsin sinust kohtuvalt puudust, aga ma ju ei tunnegi sind, ei teadnud kas sina minu järgi igatsed või üldse mulle mõtled. Kuid lootsin südamest.

Oman oma firmat, ehitusfirmat ja mul on kolm töölist. Meile pakuti tasuvat tööd Norra ning loomulikult ei saanud ma keelduda. Mõtlesin su peale iga jumala päev, ootasin hetke mil sind näen ja siis ehmusin, et juba teine mees majas. Pole minu asi öelda kes sul siin käib või ei käi, aga vabandust, ma tundsin armukadedust. Jah, minu viga, et ma Norras kohaliku telefoninumbri võtsin, aga nii oli soodsam. Anna mulle andeks, aga ma pidin minema! Muide, ma tõin sulle külakosti ka,“ tegi Kusti Laureenile silma.

„Sa ei pea mulle selgitama kus ja kellega sa olid, Kusti! Sinu elu on sinu elu, ja minul pole õigust sinna sekkuda. Tõsi küll, mulle tundus jah kummaline, et olid mu jaoks olemas ja siis kadusid äkki ära. Ootasin tunde, päevi ja nädalaid su kõneet, kuid seda ei tulnud. Viimaks proovisin ise helistada ja ikka ei saanud sinuga ühendust. Lõin juba käega, et olid olemas siis jälle ei olnud. Ju siis pididki kmorraks mu ellu tulema.“ Laureen pihtis esimest korda elus meesterahvale oma muret. Naisel puudus poisssõbra kogemus. Kui ta väike oli, pidas ta ennast inetuks tüdrukuks ning hoidis ka nendest poistest eemale, kes temaga tutvust ja sõprust otsisid. Ta lihtsalt kartis ennast avada ning ema tegudest oli tüdrukule lapsena jäänud mulje, et mehed, kellega ema enda magamituppa sulgub, teevad emale haiget. Loriett vihkas mehi ja poisse, kuid tundub, et Laureen enam mitte.

„Laureen, vasta mulle ausalt, kas sinu elus on keegi? Pean meesterahvast silmas, nagu sa ehk juba taipasid.“ Kusti küsis ootamatu küsimuse, mis pani Laureeni punastama. Ta nägu läks lausa juustega ühte värvi. Naine ei teadnud mida vastata, sest valetada ta ei tahtnud ja tõega kartis ta naerualuseks saada, sest ta oli juba täisealine, aga ikka süütu ja isegi suudelnud ei olnud ta enne tänast. Ja suudlus, mida naine kohutava tegevusena ette kujutas, meeldis talle väga.

„Kas ma pean sellel küsimusele vastama?“ Laureen vastas sellepärast küsimusele küsimusega, et ta kartis inimesi oma ellu lasta, kartis liiga lähedaseks saada ja öelda midagi, mida ta hiljem kahetseda võib.

„Kullake, sa ei ole kohustatud ühelegi küsimusele vastama. Ära võta seda küsimust nagu kohustust, sest kohustus see kindlasti ei ole. Lihtsalt...sa meeldid mulle väga ja ma soovikisn teada kas sa oled vaba naine või on sul poisssõber? Ma küsin sellepärast, et ma ei taha tungida kellegi ellu ja sattuda ebbameeldivuste otsa. Näiteks see mees siin, ta kutsus sind nimepidi. Kes ta sulle on? Võõrad ei kutsuks nimepidi ja ei käiks võõta inimese juures kodus kohvi joomas. Võibolla oli ta su boyfriend ja nüüd mina oma tobeda käitumisega rikkusin kõik ära.“ Kusti selgitas miks ta tahab teada naise kohta, kuid ta tegelikult tundis Laureeni, kui naise vastui ka huvi, aga küllap märkas seda Laureen ka ise.

„Ei. Mul ei ole kedagi sellist nagu sina arvad,“ vastas Laureen siiralt.

„Oehh! Kivi langes südamelt!“ Kusti ohkas südamest nagu olekski mingi koorem temalt langenud.

Mees haaras naise taas embusse ja ei tahtnudki teda sealt lahti lasta, aga kingitused tuli autost välja võtta ning ta sundis ennast edasi tegutsema.

„Appikene, millised pirakad vaalad!“ Laureen naeris, et nägi hiigellõhesid ja forelle, mille Kusti pagasnikust välja võttis. Mees aina laadis asju maha ning Laureen muutus lausa nõutuks.

„Mis on, kullake? Sul on ju külmkapp olemas? Või ma eksin?“Kusti uuris ehmunud naiselt, kuigi omast arust tema nägi naise köögis päris pirakat külmkappi.

„On. Aga ega ma sellepärast imesta. Ma lihtsalt...kes selle koorma ära sõõb? Mul on süvakülm ka olemas, no see kirst, aga ma pole teda lihtsalt vooluvõrku ühendanud. Peaksin panema?“ Laureen oli hämmingus, lõhesid oli liiga palju.

„Pane muidugi kirst vooluvõrku. Sul kindlasti ei ole fileerimisnuga? Näeh, võta!“ ulatas mees noakomplekti naisele.

„Kusti..,“ tahtis Laureen midagi öelda, kuid mees oli kiirem.

„Ei ole siin mingit Kustit, need on ikka kalad,“näitas mees käega lõhedele.

„Jajahh,“ muigas Laureen.

Kui kalad ja ehitustarbed olid autost maha laetud, läksid noorem majja.

„Pane silmad kinni, Laureen!“ Kusti tegi neisele üllatuse ning selleks paluski silmad sulgeda.

„Appi, ma ei julge!“ Laureen ehmatas ning tema nägu oli veretu.

„Pane, pane, ma ei tee ju sulle liiga, totu!“ Kusti muigas. Võttis pisikesest kilekotist kuldketi ja nägi tükk aega vaeva sellega, et Laureenile kaela pann.

„Oiii, oioioi, appi! Ma tänan, nii ilus, aga...,“ viskas naine silmad maha, asetas käed vaheliti, suu muutus kriipsuks ja ta häbenes nagu väike plika.

„Kusti, ma ei saa sellist kingitust sinult vastu võtta! No ei saa lihtsalt!“ Laureen mõtles seda tõsiselt, sest ta oli lapsest saati näinud kuidas vanavanemad ta ema Tiffanit üle kuldasid ning ema pakkus vahel ka mõnda oma kuldehet Lorietile, kuid viimane keeldus, nii käiski ta kaksikõde juba lapsena kullas ja karras ringi. Aga Loriett mitte. Sestap tekitas see kingitus temas vastakaid emotsioone, aga ta ei teadnud kuidas sellest Kustile rääkida. Kallid ehted ei kuulnud tema maailma, aga samas, kui kallis inimene selle südamest kingib, siis võid ju teda solvata, kui kingitusest loobud. Sellega Laureen ilmselt juba hakkama saigi, sest Kusti potsatas toolile ja jäi sinna õnnetu näoga istuma.

„Sa solvasid mind, kulla tüdruk. Ma ostsin selle sulle ja ma ei saa seda kellelegi teisele ka kinkida. Valisin mitu päeva ja nuputsin milline sulle sobida võiks. Kas see kingitus tõesti ei meeldi sulle?“ Kusti oli nördinud, kartes, et tema maitse järgi ostetud kingitus läks vett vedama.

„Ei, selles ei ole asi! Väga ilus kingitus on ja ma tänan, aga ma ei saa seda vastu võtta, sest...“ Laureenile tuli klomp kurku; „sest, kui mu isa emale kuldehte kinkis, läks alati nende vahel tüliks ja ma ei taha sinuga tülitseda,“ sai naine lõpuks sõnad suust.

Kusti läks naisele lähedale, võttis tema õlgade ümbert kinni ja lausus; „kallike, see juhtus sinu vanematega, aga sina oled sina ja sinuga ei juhtu. Katsu need mõtted peast välja visata. Ma väga palun sind!“ Kusti suudles ketti ja kaele, ning Laureenil käis kuum jutt seest läbi, naine erutus ja see meeldis talle, aga ta tundis ennast ka sellepärast halvasti.

„Meie ei korda, ega peagi kordama vanemate vigu. Aga kui sa liiga pingsalt nendele mõtled, võib ajalugu korduda. Kas sa sooviksid seda?“ Kusti teadis rääkida elukogemustest, sest ta oli isegi alles paari aasta eest endaga vaimset tööd teinud, et minevikuvarje, mis teda elus juhtima kippusid, hingest ja peast välja visata, sestap mõistis ta naist isegi sõnadeta.

„Ma olen liiga palju vist oma elust rääkinud, see ei ole üldse minu moodi. Peaksin vähem suud paotama,“ nentis Laureen.

„Minu meelest pole sa üldse midagi endast rääkinud. Mind huvitaks absoluutselt kõik!“ Kusti jälgis naise pilku, ja see oli taas häbelik nagu mürsikueas tüdrukul.

„Ma ei ole eriline suhtleja ja ma ei taha minevikust rääkida, olen selle enda jaoks unustanud ning palun ära pane mind seda meenuatama!“ Laureen siiralt soovis minevikust üle olla.

„Vabandust!“ Kusti oli konkreetne.

„Sa ei pea vabandama, pigem pean mina vabandama, et ma nii laisk suhtleja olen. Miks sa üldse minuga suhtled, Kusti?“ Laureeil tekkis tõesti huvi miks mees ta ellu jäi. Oleks ju piisanud vaid janukustutamisest ja kõik. Kuigi, ega samas Laureenil polnud midagi mehe vastu. Talle ju noormees meeldis.

„Oehh, teeks äkki midagi?“ Kusti esitas üllatava küsimuse, aga ei andnud ühtegi vihjet.

„Muidugi teeme!“ Laureen oli asjaga päri.

„Aga mida?“ Kustit üllatas naise nõusolek.

„Ühte asja!“ Laureen üllatas oma vastusega veel rohkem Kustit, ehkki ta ei maininud mida ta ühe asja all mõtles. Kusti kõrvad hakkasid juba liikuma ja taaskord tõdes ta, et Laureen on erikummaline, aga väga veetlev naine.

Ja siis nad suudlesid.

21. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 17.pt

17. peatükk

„Robi, ma tulin vaid paariks päevaks. Hakkan nüüd rohkem Eestis olema ja jätan sind oma niiöelda asetäitjaks. Muidugi tõuseb ka su palganumber. Oled nõus?“ Mairold pakkus sõbrale ideaalset võimalust.

„Tegelt ka või? Usaldad minu sugust sullerit?“ Robert teadis milline ta on, ta küll ei olnud oma pattude üle uhke, aga tunnistas neid. See oli sõbra poolt üllas tegu, ning Robi ei saanud ju sõpra alt vedada. Lisaks sellele, kulus ju iga kopikas marjaks ära. Kes ikka suuremast rahanumbrist ära ütles?

„Usaldan, aga mul on tingimused ka. Ilma minuta sa Hispaaniasse ei lähe. Oled päri?“

„Olgu, sõber! Aga Soome eitesid võin ju ikka pruukida?“ Robi tegi sõbrale silma.

„Ainult üle minu laiba!“ Mairold tögas, sest sõbra küsimus oli nii naiivne, nagu oleks oma poeg sellesk tema käest luba küsinud.

„Ehee, kus mul isa ilmus nüüd välja!“ Robi mõistis hästi oma sõbra nalju.

„Muide, tookord, kui sa koju põgenesid, näkkas mul ikka väga hästi. Lausa kaks eite vedasin koju. No, eks ma mõtlesin ju ikka sinu peale ka, aga sina lõid põnnama. Naise igatsus tuli peale või?“ Robi muljetas oma seiklusest.

„Loomulikult tuli naise igatsus peale! See on ju loogiline, kui sa oled armastatud naisega abielus!“ Mairolt mängis märtrit, kea aeg-ajalt armastas sõbrale mainida, et ta oleks nõus oma naise nimel surema ka, kuigi sõber ei suutnud seda uskuda, ja võimalik, et ka Mairold ise mitte. Ta oli mees, kes alatihti armastas suuri sõnu teha, kuid sõnadeks need tihtilugu jäidki, eriti viimaste aastate jooksul, sest Lorieti kadumine oli teda kõvasti ning lausa tundmatuseni muserdanud ja muutnud.

„Sa ei kujuta ette, mees, millest sa ilma jäid! Kaks naist ja mine, vapustav! Selline gripikas lidis siin aset, et...sõnad on siin vast üleliigsed! Võimekad eided juhtusid olema. Mul on siiani valus kusta...“ Robi tahtis edasi muljetada, aga Mairoldit häiris, kui sõber peensusteni langema tahtis hakata.

„Kuule, ole nüüd meheks ja jäta see seksiorgia enda teada!“ pahandas ta, ning Robi oli hämmingus, et parim sõber ei taha tema eluliselt tähtasid hetki teada. Aga ta ei saanud ka peale suruda, Robil oli väike aukartus sõbra ees, ja pealegi kartis ta, et Mairold võib kellelegi teisele selle pakkumise taha, mille talle hetk tagasi tegi. Sellega ei saanud ju ometi riskida! Aga sõbra pärast oli ta mures, et see ei tahtnud enam üldse vedu võtta, tee milline ettepanek tahes.

„Olgu, olgu, ära kohe pahanda!“ Robi lõpetas muljetamise.

„Homme sõidan ma Eesti tagasi. Vastutus jääb sinu peale. Näe, siin on kõik kirjas, tegin puust ette ja värvisin punakses,“ ulatas Mairold tähtsa paberi Robertile. Tegelikult oli mees isegi rääkimisest väsinud. Ta igatses koju, igatses oma naise juurde.

„Tegelikult on kell vähe, jõuan ka täna veel laevale. Ma ei taha hetkegi siin enam olla, aga oma firmaga Eestisse kolimisel pole ka mõtet, siin on ikka tööturg laiem ja objete rohkem, ja muidugi palganaumber ka suurem, kuigi Eesti hakkab oma numbriga juba tasapisi järgi jõudma, sest meil siin, Soomes on korteriüürid tunduvalt kallimad.“ Mairold tõdes, et ta mõtted liiguvad igas suhtes kodumaal poole.

„Ära hakka, mees! Ma luban hea assistent sulle olla, ainult ära Eestisse kolimise juttu, vähemalt firma puhul, küll räägi!“ Robi imestas, et sõber nii üldse mõelda võis. Ta oli Mairoldis pettunud ja kartis, et nii kaob ka võimalus Hispaania paradiisi külastada. See mõte ei meeldinud talle grammigi ning tekitas lausa frustratsiooni.

„Ah, rahune. See kõik on alles mõttetasandil. Ma pole kusagile kolinudki! Aga tead, ma läheb laevale. Katsu siis hakkama saada.“Mairold ulatas sõbrale töötelefoni, mille arved lubas kõik kinni maksta, muidugi need mis on tööga seotud. Mehed lõid käed ja Mairold pani autole hääled sisse.

„Kes seal on?“ Tiffani hõikas, kui kuulis koputust uksele. Ta ei osanud arvata, et abikaasa juba koju naaseb. Õnneks oli ta just ühe kliendi enda juurest minema saatnud ja dušši võtnud.

„Mina tulin, lilleke!“ Mairold hõikas rõõmsal häälel.

„Aga, aga sa ju alles läksid minema!“ Tiffani ehmatas ja tänas jumalat, et kunde just lahkus, kuigi nad võisid teepeal autodega teineteisest mööda sõita. Naise süda tampis nii kõvasti sees, et tal oli tunne, nagu jääks see seisma. Napilt oli ta pääsenud. Niigi tegi ta oma tööd kohutava hirmu all, sest lapselaps magas, olles öö ja päeva ära vahetanud. Hea, et tema ei ärganud valel ajal. Naine tundis, et ta peab viirutama suure punkti oma praegusele elule, aga ta oli segaduses. Ainuke pääsetee oli minna hotellidesse ja teistesse ööbimiskohtadesse oma teenust pakkuma, kuid selle tarvis oli mingi vale vaja välja mõelda, et kodust välja saada. Kuigi neil oli mehega suhteliselt vaba suhe, oli Mairold teda kunagi mainitsenud, et Tiffani võib käia kus tahab ja teha seda mida tahab, ainult nii, et oma mees midagi ei teaks ega kahtlustaks.

„Jaa, kullake, aga näed, igatsus sinu järgi, mu armas naiskuke, kutsus mind tagasi! Üldiselt, leidsin endale jooksupoisi, kes nüüd minu positsioonil on. Ma ei peagi kogu aeg kohal olema. Ja kaugel see Soome ikka on, siuhti üle ja siuhbti tagasi. Pole midagi võimatut ega taunimisväärset.“ Mairold tegelikult imestas, et naine nii ehmunud olekuga oli. Ju siis pole südametunnistus puhas, mõtles ta endamisi. Samas ei häirinud see meest, ta tuli rohkem lapselapse pärast, kellele ta lubas nii hea isa, kui ka vanaisa eest olla.

„Kas Marietist ei ole kippu ega kõppu või?“ Mairold küsis igaks juhuks, kuigi nägi, et tütart kodus ei ole. Tiffani piidles teda altkulmu.

„No, selge, selge, sa ei pea mind niimoodi vihaselt põrnitsema!“ sai Mairold Tiffani pilgust juba vastuse oma küsimusele, kuigi ta kahtles ikkagi. Mairold lihtsalt ei usaldanud Tiffanit ega Marietti ka, sestap tahtis ta naise reaktsiooni näha.

„Ise kamandasid ta kodust minema, ise söö see supp ka lõpuni!“ Tiffani näitas iseloomu.

„Plika peab elama õppima! Pole midagi parata! Kui ta õige ema on, tuleb ja palub ise andeks, aga tundub, et tal pole oma pojast ei sooja ega külma!“ Mairold tõstis häält. Hetkeks ta juba kahetses, et koju tagasi tuli, sest ta ei viitsinud vaielda, vana mees tahtis rahu. Aga tal oli alati võimalus Soome tagasi naasta, kui kodune elu peaks ära tüütama. Või hoopis Hispaaniasse lõbutsema. Mairold oli endale tagala kindlustanud ja see tegi teda ülbeks.

„Jajah! Peab, peab! Kas sa ei leia, et meie peame ka elama õppima? Arvad, et nüüd jõuame veel taagsi teha selle, mis meie lastel vajaka jäi, kui nad alles lapsed olid? Mina küll ei usu. Ja see, et sa nüüd vanas eas kavatsed poisist meest kavatama hakata, no...jõudu sulle selles!“ Tiffani tusatses ja haus plaani kuidas kodust välja saada, sest vanamehega vaidlemine oli vanamehele nagu hane selga vesi. Ta jauras ja ajas ikka oma.

„Naine, ma olen väsinud. Annan sulle vaba voli. Mine joo mõne sõbranna juures kohvi või tee midagi. Mul pole tuju vaielda. Las mina ise tegelen poisiga, kui ta ärkab. Mine, mine, sul on vabad käed!“ Mairold lausa ajas naist kodust minema, kuid sellega oli Tiffani mure murtud, ta võiski mõne kliendiga kokku saada. Mees ju andis talle vabad käed. Nii ta tegigi. Pani uhkemad riided selga, võõpas silmad ära, lõhnatas ja läks, lausudes kelmikalt,“ tsu-tsu frei,“ nagu ühes tuntus Eesti filmis.

Mairold muigas ja tundis ennast kordi paremini.

„Oi, pojake, tule vana juurde!“ Mairold rõõmustas, kui vahetult peale Tiffani lahkumist lapselaps ärkas ning silmi nühkides toas välja loivas.

„Kus vana on, äh-ä, äh-ää,“ jorises poiss.

„ Vana on siin, tule vana õppa!“ Mairold meelitas last, kui see pistis veel suuremal häälel pröökama ja lasi püksid täis.

„Tahan emme juurde, tahan vana juurde, ei taha vasa!“ karjus lapselaps, kes vanaisat vasaks kutsus.

Mairold oli hädas ja juba ta kahtses, et Tiffanil minna soovitas.

„Tule vaata mis vasa sulle Soomest tõi. Tule, tule, see on magus.“ Mairold võttis kotist suure šokolaadi ning andis selle lapselapse kätte. Tegelikult oli just tema see kes keelustas lastele tervet suurt šokolaadi andmast, aga praegu oli kõige tähtsam, et laps lõpetamks jonnimise. Lõpetaski. Mõnda aega valitses isegi vaikus, siis hakkas jälle.

„Äh-ää. Äh-äää, mul käed on mustad. Ma ei taha, et mu käed on mustad!“ jonnis ta. Mairold kõõritas silmi ning ta pea lausa kumises.

„Kas sa vanni tahad minna?“ Mairold uuris, sest ta teadis, et lapselaps armastab väga vannis kummist mänguasjadega mängida, aga see eeldas seda, et mees pidi ise vannitoas, vanni kõrval istuma.

Ilma vastamata võttis poiss pissised püksid jalast ja läje vannituppa. Mairold arvas, et nüüd on rahau majas, ta on päästetud. Mees lasi vanni vett täis ning pani lapse vanni. Ladus hunniku kummist mänguasju ka kaasa ning istus vanni kõrvale.

„Vasa, ä-hää. Äh-äää, ma ei taha musta vett!“ torises poiss jälle, sest šokolaadised käed olid vee pruuniks teinud.

„Ei jonni! Jonnivad ainult pahad lapsed! Ja kui sa veel jonnid, siis ma sulle enam kunagi magusat ei anna! Poisid ei tohi kunagi jonnida! Sa ei ole enam tita, oled suur poiss, nii ei tohi!“ Mairold tõreles ning poiss manas hirmul näo ette, aga ei julgenudki enam jonnida. Mõnda aega valitses vaikus, lapselaps võttis kummist karu ja hakkas sellega mängima.

„Vasa, kui ma ei jonni, kas sa annad siis täna veel mulle magusat?“ vaatas ta suurte silmadega vanaisat.

„Annan. Ikka annan.Miks ma ei peaks oma kallile lapselapsele andma,“ lubas Mairold.

21. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma