Et me kaunis Eestimaa...

  ET ME KAUNIS EESTIMAA...

Laugjas maa ja põlislaaned-
see me kaunis Kodumaa!
Laukasoo all taevakaare,
pinnas paene meil, ja laas...

Mõni küngas keset välu,
mõni astang kõrval jõe
Künka jalami peal talud,
laiuvad nad kohal mäe

Mõned saared, mõned järved,
kõikjal vulisemas veed
Põlispuude ehtsaid värve
sügisel täis kõnniteed

Meil on oma hümn ja kombed
mille üle uhkust peaks
tundma igaüks ka homme
Ununeks ei lauluread!

Palvetagem selle nimel,
et me kaunist Eestimaad
et ei laseks mingil imel
keegi teda surmata!


4.01.2018.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (15.pt)

15. peatükk

  Linnud sidistasid akna all ja kollane, pitsiline kardin lehvis kerge tuule käes. Hommik oli haruldaselt ilus oma päikesekiirtega, mis üha kardinate vahelt Marise palgele keksu mängima tulid.

  Maris ärkas enne kella tirinat. Ta tundis ennast kuidagi eriliselt hästi, ringutas, vaatas peeglisse ning sealt vaatas talle vastu üks imekena inimene, keda ta armastas.Olgugi, et sellel inimesel olid juuksed alles sakris ja unenägu peas. Maris armastas ja imetles inimest kogu südamest.

  Maris oli kaua tsölibaadis elanud, kuigi iga rakk temas igatses meest, igatses armuvahekorda, nagu iga inimene igatseb. Aga samas tundis naine, et suhe ilma armuvahekorrata oma omamoodi mõnus ja rahuldust pakkuv. Võib ju ka seksuaalsuhtes olevate inimeste vahel tulla hetki, kui nad kas ei taha või ei saa seksida, sest mõjutavaid tegureid on palju, kasvõi haigused, väsimus ja tundetus, mis tabab mied kõiki aeg-ajalt. Aga Maris tajus, et platooniline armastus võib anda rohkemgi, kui ihulised naudingud. Ta oli avastanud, et aktiivses füüsilises suhtes olles kippus suhe rutiiniks muutuma, seksiti justkui seksimise pärast, aga see ei toitnud hinge, hing oli tagaplaanile jäänud, vaid füüsis sai rahuldust ja heaólu, aga mõne hetke möödudes tundis naine ikka ennast täitmatuna ja rahuldamatuna. See oli tühipaljas lihahimu või oli sõna „seks“ ennast naise u vahele nii kinni pookinud, et naine ei osanudki muudmoodi armastada ega olla. Ta armastas vaid kehaga, omakasupüüdlikult, mõtlemata vaimule.

  „Küll ma olen ikka kena naine! Armastan on ilmekaid silmi ja pudelikujulist keha, mis on väga seksikas. Ma armastan ennast üleni ning olen ka ise armastust väärt! Olen maailma ilusam naine!“ nii algasid Marise hommikud peegli ees. Inimene peabki eelkõige ennast armastama, siis on ta võimeline ka teistele armastust pakkuma, ja teised talle. Kui inimene ennast ei armasta, siis ei oska ka ta teisi armastada. Aga maris oskas, tal polnud kusagile kiiret. Tema hing ja ihu olid armastust täis, mida ta ka jagas, küll hingelist armastust, aga naisele tundus, et Rinaldo armastab ka just sellist suhet. Või vähemalt ei kiirustanud ta kusagile ja selline stabiilsus Marisele just sobis. Kuigi ta hakkas ennast tööle sättima, pidi enda jaoks ebameeldivaks muutunud Rahuliga taas pikki päevatunde jagama, oli ta positiivselt meelestatud.

  „Tere hommikust!“ astus Maris reipal sammul ja kõlaval häälel ehetepoe uksest sisse, kus indu juba askeldas. Rahul tuli lausa jooksujalu Marisele vastu, haaras ta käe ja suudles seda ning oli väga aupaklik.

  „Tere, mu kaunis daam!“ tegi mees käega suure kaare, üritades tsentelmeni mängida.

  „Teie kohvi ootab teid juba, mu iludus!“ jätkus tal vaid meelitavaid sõnu. Olgugi, et Maris oskas neid mittekuulata ning tema tuju tööle tulles oli ülihea, häiris teda Rahul väga, aga töö oli töö ning ta otsustas välja kannatada need tobedad komplimendid.

  „Tänan!“ haaras naine kohvitassi ja hakkas sellega mööda poodi ringi liikuma, vaadates kas ehted on ikka korralikult sätitud.

  „Mu daam, te võite vabalt kohvi nautida, ma sättisin kõik asjad juba paika!“ teatas Rahul.

  „Mis ajast sa mind teietama hakanud oled? Ja ma joongi rahulikult kohvi, kui sa tähele panid.“ oli Maris konkreetne.

  „Ma ei tea kuidas teil Eestis viisakusega on, aga meil Indias näitab teietamine austust, viisakust ja hoolivust. Kui ma pean vajalikuks kedagi teietada, siis see tuleb puhtast südamest ja minu süda on puhas.“ oli indu nii kindel.

  „Kas ma näen blondiin välja või? Me oleme juba mõnda aega sinapeal olnud, miks sa nüüd äkki selle niinimetatud viisakusega lagedale tulid? Arvad, et kui mina ei teieta, siis olen südametu?“ ei rahuldanud Rahuli selgitus naist.

  „Vaadake, neiu Maris, me oleme klinditeenindajad ja viiskas oleks ka meil omavahel teietada, muidu jääb ostlejatele ebaviisakas mulje. Igasuguses äris tuleb jääda sündsaks ja viisakas, see meelitab rohkem kliente ligi.“mainis indu, omal vastik irve näol.

  „Mida sa sellega öelda tahad? Sünsaks jääd? Misasja? Olen ma millegi sündsusetuga hakkama sinu meelest saanud või?“ ärritus naine.

  „Ma pole väitnud seda, aga pidasin vajalikuks hoitada. Oleme ikkagi siin avalikku elu tegelased suurel määral, ei tohi ühtegi häirivat tegurit tekkida, kuna klient on kuningas.“ siunas mees Marist, mis viimasele kohutavalt närvidele käis, kuid ta pidi kõik välja kannatama, sest töö oli talle hetkel elu küsimus.

  „Ja üleüldse, me ei viibi hetkel ka Indias ning meil ei ole siin ühtegi klienti, seega võta vabalt! See on Portugal, Porto linn ja me ju pidime sõbrad olema, sõbrad, minu teada ei teieta, vaid sinatavad.“ selgitas naine.

  „Aga meil Indias...“ üritas Rahul taas midagi Marisele ninapeale vista, aga õnneks astus seltskond uksest sisse ning ta ei saanudki enam targutada.

  „Noo, mu kallis, kuidas kulgeb?“ astus ka Rainaldo uksest sisse, veendumaks, et ta arsamaga on kõik korras.

  „Tere, kallis!“ naeratas Maris, tegi Rinaldole silma ja kadus ühte eheterida kohendama. Rahul tegeles latutaga klientidega, olgugi, et see oli juba Marise kohustus, aga indu justkui trügis sinna, sestap naine saalis ringi liikuski.

  Rinaldo näppis ehteid, vaatas ühte ja vaatas teist, siis kutsus ta klienditeenindaja Marise enda juurde, et, nagu ikka, nõu küsida, sest kleint ju on kuningas.

  „Kas ta on sind täna ka ahistanud?“ uuris Rinaldo.

  „Ei. Ära muretse, ma san hakkama! Ahjaa, soovite siis seda?“ tegi Maris valjemat häält.

  „Jah. Soovin. Palun pakkige see mulle. Aitäh!“ lasi Rainaldo ühe türkiissinise kaelaehte ära pakkida.

Kui Rinaldo leti ääre jõudis, teietas sõber indu ka teda, teretamsie asemel.

  „Kas soovite, et paneksin selle ehte kilekotti ka?“ küsis ta.

  „Ei. Ma tänan teid! Ei ole vaja!“ teatas Rinaldo, võttis kaelakee paberist, läks ja pani selle Marisele kaela sõnadega:

  „Sa oled mu maailma parim sõber ja ma kingin selle kee meie sõpruse märgiks puhtast südamest! Hoidku ja kaitsku see ehe sind ka siis, kui mind hetkel su kõrval ei ole!“ suudles ta Marist põsele.

  „Ma tänan sind kogu südamest, mu kallis sõber!“ naeratas Maris läbi rõõmupisarate ning suudles Rinaldot vastu.

  „Kuulge, te viibite praegu poes, avalikus kohas, minu eheteäris. Siin ei ole viisakas sellist klouni mängida, jätate poe halba valgusesse! Miilutsege mujal!“ oli Rahul ilmselgelt armukade.

  „Rinaldo, mine, näeme õhtul!“ tegi Maris sõbrale silma ning mees, ilma tüli tekitamata, astuski poest välja, saates Marisele õhusuudluse, mille naine ühe vahva ja koomilise liigutusega kinni püüdis.

Rahul põrnitses nagu tige pull noori leti tagant. Mees haudus kurja plaani, nähes, et Maris on paksu nahaga, kannatas ta kõik selle rollide mängu habraid ristis hoides välja. Oli siesta aeg. Kui Maris tualettruumi läks, keeras Rahul äri ukse seestpoolt lukku ning hakkas plaani täide viima.

  „Ohh, siesta algas!“ astus Maris rõõmsail ilmel tualetist välja, haaras õhukes jaki ja seadis sammud ukse suunas.

  „Mida sa korraldad? Miks uks lukus on?“ ehmatas naine.

  „Tule siia.“ kutsus boss teda.

  „Mis mõttes?“ oli Maris ehmunud.

  „Selles mõttes, et vaja on töölepingule alla kirjutada. See on puhketoas ja võtab vast viisteist minutit aega. Võid siestalt tagasi tulla viisteist minutit hiljem, aga lepingu peame ära vormistama, kui sa ikk vajad seda töökohta?“ selgitas Rahul.

  „ Kas see eeldab seda, et alates homsest saan juba üksinda tööle jääda? Et ma olen selleks tööks küps?“ muutus Marise ilme sõbralikumaks.

  „Lepingu tegemisega on kiire, aga homme olen ma veel vähemalt sinuga koos tööl, sest sa väga küps ei ole. Vaja on mõnda asja veel juhendada. Aga ju see aeg ka tuleb, kui saad iseseisvalt tööle hakata.“ jäi Rahul saladuslikuks.

  „Olgu!“ seadis Maris sammud puhketuppa, kuhu Rahul oli mingil imelisel turbokiirusel laua teinud või teha lasknud. Seal oli nii rikkalik menüü, et naine hakkas seda lausa silmadega sööma.

  „Head isu, kallis Maris!“ soovis Rahul ning naine hakkaski oma nälga kustutama.

  „Sööme enne kenasti kõhukesed täis ja siis tegeleme selle lepinguga.“ andis rahul teada.

  „Aitäh!“ oli naine viisakas.

Rinaldo oli siesta ajaks nagu kõpsti eheteäri ukse taga, aga juba oli siseta algusest 15 minutit möödas, kuid Maris ei astunud ikka uksest välja. Mees läks närviliseks ning katsus poe ust, see oli lukus. Ta valis naise telefoninumbri, kuid Maris ei vastanud. Poes tööl olles pidi telefon hääletu olema ja Maris unustas hääle peale panemata. Rinaldot tabas kuri kahtlus, et Rahuli käsi on mängus. Kuna poel oli kasutusel vaid üks uks, sest tagaumise ukse lukk oli juba jupimat aega rikkis, mõistis Rinaldo, et poest ei ole kumbki väljunud. Mees hiilis maja tagant tagumise ukse taga ning kuulsis selle vahelt Marise naeru. Rinaldo käsi läks iseenesest rusikasse. Kuid ta otsustas edasi kuulata.

  „No nii, siin on leping, lugege see kenasti läbi ja kirjutage alla.“ ulatas Rahul naisele lepingu.

  „Lõpeta see teietamine, palun!“ häiris Marist Rahuli olek üha enam.

  „Ha-ha-haa...!“ naeris Rahul võidurõõmsalt, nagu oleks millegi meeldivaga hakkama saanud.

  „Imelik, isegi Rahul naerab. Kas nad varjavad oma suhet minu eest? Ma ju lubasin Marisele, et näeme õhtul ja ta ei osanud arvatagi, et siesta ajal talle vastu tulen, aga tema veedab puhkeruumis Rahuliga lõbusalt aega. Mis toimub?“ oli Rinaldo kurb ja kuri.

  „No nii, allkirjastatud!“ teatas Maris mõne hetke pärast.

  „Kas sul on kiire? Äkki teeks ühe väikse dringi?“ oskas indu ka meeldiv olla ja teietamise lõpetada.

  „Töö ajal?“ imestas naine.

  „Praegu on siesta ja mis see väike drink ikka teeb, siesta lõpuks on peast kadnud. Ja olgu sees siis lepingunaps.“ tegi Rahul silma.

  Maris ei tahtnud välja näidata, et teda häiris mehe silmapilgutus ja viisaka naisena võttis ta väljakutse vastu, kuid seadis omad tingimused.

  „Olgu, aga üks drink vaid! Ja siis ma lähen ise koju, sina ei pea saatma.“ esitas ta ulthimaatumi.

  „Mina ei pea, aag võin ju ometi? Meil ju ühnte suunda ja ühte tänavale minem nii ehk naa.“ oli mees üleolev.

  „Olgu, olgu!“ nõustus naine.

  Rinaldot häiris, et sõbrad vestlevad omavahel viisakalt, kuigi ta ei kuulnud millest nad räägivad. Aga kuidagi kahtlane tundus talle see asi, seda enam, et eilne õhtu oli veel selgelt meeles. Mees otsustas edasi kuulata.

  „Maris, sa oled väga veetlev leedi, täpselt minu maitse. Jah, ma tean, et sa ei ole suhteks valmis, aga kui peaksid olema, kas ütled seda mulle?“ oli mees kaval.

  „Kui sa suudad mu sõber olla ja käed minust eemal hoida, siis ehk ütlengi.“ vastas Maris.

  „Ma mitte ei saa käsi sinust eemal hoida, need iseenesest tahavad sind kallistada, armastada, siluda...“ nihutas Rahul ennast naisele lähemele.

  „Rahul, lõpeta ära!“ kuulis ka Rinaldo kuidas Maris hõikas. Pikemata mõtlemiseta lõi ta nurga tagant leitud raudkangiga poeäri tagumise ukse maha ja tormas puhkeruumi, kus kohast leidis lähestikku istuvad sõbrad. Raudkang libises Rinaldo sõrmade vahel suure kolksatuseg apõrandale ja mehe maailm varises kokku, kui ta nägi söögist ja joogist lookas lauda ning oma sõpru neid mõnusid nautimas.

  „Aitäh, sõbrad! Aitäh!“ röökis ta ja kadus. Rahul nautis oma võidurõõmu ega teinud maha murtud uksest numbritki.  

4. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (14.pt)

14.peatükk

  „Nooh, sa vennake magad ennast nii emakseks ka veel!“ tögas Mathilde, kui Lembit lõuna ajal ennast voodist välja vedas.

  „Jaajahh,“ hoidis mees kubemest kinni ja lausa jooksis tualetti.

  „No mis siis nüüd? Kirbud kubemes või?“ hõikas õde talle järele.

Lembit naases kuselt ning kamandas õde, et ta kohvivee keema paneks. Mathilde kuuletus.

  „Ja vaata, et sa uuesti magama ei keera, keetsin sulle seda värisevat seapekki.“ hõikas õde taas.

  „Jaajahh,“ nagu ei osanudki Lembit muud vastata.

Mees pani riidesse ning hakkas paaniliselt oma nutitelefoni otsima, kuid ta ei leidnud seda kusagilt. Lembit arvas, et unstas mobla Reili öökapile ning otsustas, et peab selle kohe kätte saama. Ilma pikemalt mõtlemata pani ta linnariided selga ning võttis auto võtmed.

  „No kuhu sa nüüd kiirustad?! Praad jahtub nii ära ka veel!“ ehmatas õde.

  „Kuhu? Kuhu? Kuke suhu!“ vastas unesegane vend.

  „Ja oma mobla jätad ka koju?“ hõikas Mathilde talle järgi.

  „Misasja? Mobla on kodus või?“ ärkas Lembit selle teate peale justkui unest.

  „Muidugi! Vana mees ja tuli takkus kohe! Arvasid, et unustasid selle armukese manu või?“ tögas õde.

  „Jaajahh,“ oli Lembit nagu rikkiläinud grammafon, mis ühe ühte fraasi kordas.

  „Muide, Reili helistas.“ teatas Mathilde.

  „Mida? Misasja? Sa nuhid minu asjades või? Mida kuradit sa talle nüüd kokku keerasid?!“ turtsatas vend vihaselt.

  „Rahune nüüd maha! Justkui mina oskaks selle saaniga midagi teha! Põrgusse mingid hiigelsuured ja tobedad moblad!“ pahandas õde, et vend teda umbusaldas, ehkki Mathildel tegelikult oligi kiusatus kõnele vastata, aga ta ju ei osanud.

  „Tahad sa ehk mulle sellest Reilist rääkida?“ muutus vana naine kavalaks.

  „Ei taha! Ja üleüldse, tegele oma asjadega ning ära topi nina teiste ellu!“ muutus venna hääletämber lausa bassiks.

  „Rahu nüüd! Oi, kui kuri vend mul on!“ ehmatas õde.

  „Olgu, olgu, vabandust!“leebus Lembit.

  „Kas tõstan prae lauale? Või teatad nüüd, et kõhuke polegi tühi?“ pidi õde kohe kuisama.

  „Tõsta, tõsta! Aga mul on omal ka käed otsas, võin seda ise ka teha!“ ei olnud režiimiga sassis olev vend just jutukas. Pealegi tahtis ta Reilile tagasi helistada, kuid ei olnud hetkel sobivat kohta ega aega selleks.

  „Ära torise! Vanaks hakkad jääma, vennake!“ möönas õde.

  „Sina võid seda tunnistada, aga mina kindlasti mitte! Ma ei ole vana, mul on pigem uus noorus“ sai õde väga optimistliku vastuse vennalt.

  „Kas see on kuidagi Reiliga seotud? Kas see Reili...?“ oli Mathilde uudishimulik, kuid vend katkestas ta küsimustejada.

  „Kas? Mis? Kes? Pole sinu asi uurida!“ oli vend resoluutne.

  „No vanasti sa ikka jagasid oma armuasju minuga, küsisid targa õe käest abi, aga nüüd....Sa ei usalda enam mind?“ ei saanud Mathilde ikka veel midagi teada.

  „Usaldan ikka, usaldan, õtse! Ära pane mind tähele! Pool päeva maha magatud ja režiim sassis, eks see teeb oma töö. Tahaks lihtsalt rahulikult ärgata ja ennast üles leida. Praegu tunnen, et mu füüsis istub laua taga, aga vaim on alles teki all. Vabandust!“ avameelitses vend.

  „Mõistan sind. Aga kas see Reili on su noorepõlvearmastus? Kas te suhtlete siiani? Kas tema oligi põhjuseks, et su abielu ei sujunud?“ uuris õde nüüd juba malbel toonil.

  „ Jah, õtse, jah, just tema see ongi. Aga minu abielusse ta ei puutunud. Me polnud aastakümneid kohtunud ja nüüd, hiljuti, jooksime juhuslikult kokku. Mis kõige hullem-vanad tunded lõid nüüd, raugaeas, veel lõkkele! Ma olen ise ka jahmunud, aga nii on. Ta on hea naine. Aga saatus tegi õigesti, et meid nooruses kokku ei liitnud!“ takerdus mehe jutt pisaraisse ning ta ehmatas, et hakkas juba õele südant puistama.

  „Oot, oot, mis snid painab, vennake?“ oli õde segaduses.

  „Painab see, et, et, et....“

  „No räägi, mis sa kokutad!“ ühmas Mathilde.

  „Painab see, et me, et ma, et Reili on hemofiilia edasikandja ja sellepärast riskis ta oma eluga mõnes mõttes. Tal ei ole ei peret, ei lapsi, sest ta ei tahtnud neile elu pärast, elu anda. Mõistad?“ uuris Lembit.

Mathilde neelas keele alla. Kogu tema entusuiasm ja jutukus oli koos keelega alla läinud, kõhukoopasse, ning surus sealt juba mujale, ning tahtis okserefleksiga välja tulla. Ta oleks nagu venna jutust mürgituse saanud. Tema maailm peatus sõnal-hemofiilia.

  „Õde, õtseke, kas sul on halb?“ ehmatas Lembit ning ruttas vee järgi ning ulatas kruusi veeha õele ning sundis teda jooma.

  „Noh, kas hakkas kergem? Joo, joo veel, see teeb head!“ juba kahetses ta, et oli õele südant puistanud.

  „Lemps, sa tahad öelda...? Sa ei taha ometio öelda...?“ ei suutnud Mathilde ühtegi küsimust lõpuni küsida, aga terane vend juba taipas millele õde sihib.

  „Ma ei tahaks öelda, ma ei tahaks uskuda ka, aga...Ma ei oskagi sulle üheselt vastata, aga Reili on aastakümneid uurinud ka meie suguvõsa ja rääkis mulle nii mõndagi. Jah, ma tean millele vihjad ja mida kardad, kardan isegi, aga ei ole milleski veel kindel. Ja üleüldse ma ei tahagi midagi enamat teada ega edasi uurida, sest ma ei taha teada, et meis Reiliga võiks üks veri voolata. Jah, me oleme taas Reiliga lähedased, nagu kunagi ammu, aga õnneks oleme nüüd juba vanemad ja pere enam planeerima ei hakka. Usun, et taipad, miks sellele vihjasin.“ selgitas vend.

  „Sa püha peetrus küll! Ma olen kogu elu korranud, et issanda teed on imelikud ja nüüd ma kordan taas, need on ikka juba rohkem kui imelikud! Mis pagana pihta saatus mulle nii suuri tagasilööke annab? Kus ja millal ma suure vea tegin? Jah, viga oli vast ka see, et ma Johhannesesse armusin ja sugu tegema hakkasin, aga see on ju suur ja tähtis elu osa. Ja ma ei tea ühtegi inimest kes elus vigu poleks teinud, aga mis pagana pihtsa see saatus mind just kuisab ja grammigi ei soosi!? Kas ma tõesti olen nii jube inimene ja maailma suurima patukott? Et see Johhannes siit lahkudes kõik minu õlgadel pidi jätma ja mind kaasa ei tirinu!“ ahastas memm.

  „ Sa ei ole halb inimene, aga inimestele antakse ikka siin elus nii suur koorem mida ta kanda jaksab! Järelikult oled üks tugevamaid inimesi siin maaminal, järelikult oled ka oma lahkunud abikaasast kordi tugevam, et kõik sinu kanda jäeti. Aga Reili rääkis mulle ühe loo, loodan, et oled nõus kuulama. Nii siis:

  „Ma ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde. Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah, mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada. See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama? Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik. Ma ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde. Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah, mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada. See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama? Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik.“

  „Mina küsisin vahele; „Hmm, mnjah. Saa tahad siis väita, et oled mu sugulane? Mis moodi?“ ja Reili vastas; „Ma ei ole midagi väitnud, jagan sulle vaid oletatavaid juhtnööre. Taipad? Vihjeks on Mathilde, aga jäägu see sulle koduseks ülesandeks, kas, kuidas ja kes ma sulle või sina mulle olla võiksid. Mina tegin uuringutega algust ja olen tõesti palju, tõe välja selgitamiseks, vaeva näinud, aga kui see ka sind tõsiselt huvitab siis tegele nüüd ise edasi. Ja ühte ma ütlen, sada protsenti ei saa ma milleski kindel olla, need on vaid oletused ja andmed mille ligi ma pääsesin, pluss veel vereuuringud ja asjad. Hulga tööd on tehtud, aga suurem hulk ootab veel ees. Mina tänaseks lõpetasin. Jah, ma mõistan su hämmingut. Mõistan ka seda kui sa mind ei usu. Ka mina ei usu paljusid asju, situatsioone ega ka inimesi. Antud juhul on teised lood, ma panin kõik oma tutvused mängu ja olen väga, väga pikki aastaid seda asja uurinud, sest kasuvanaema on kaua juba surnud ning kasuemaga katkes meil kontakt peale kasuvanaema surma, sest ta pole siiani oma emale, ehk siis minu kasuvanaemale suutnud andestada, et memm surivoodil mulle tõe välja ütles. Olgugi, et olin juba enne vihjeid saanud ja kahtlustasin või mu hing tundis, et minu vanemad ei ole mu pärisvanemad. Selle asja tunneb ära. Mitte ainult välimuses sarnsust otsides, aga kõik on kuidagi võõras. Mäletan kuidas mu lähim sõbranna kogu aeg rääkis kuidas talle meeldib oma ema ja vanaema lõhn, see on nii kodune ja parim asi maailmas. Hakkasin minagi siis oma ema ja vanaema lõhna taga ajama, kuid ma ei tundnud midagi. Pigem iga kord kui ma salaja püüdsin emat või vanaemat nuhutada, sain selle eest sugeda. Nad nagu kartsid midagi. Nüüd mõistan, et tegelikult kartsidki, sest ehk olid nemad oma vanemate lõhna tundnud ja sellest suures vaimustuses. Ehk taipasid, et ma ei tunne nende lõhnas kodutunnet, armastust ja soojust? Olen nii palju sellele mõelnud, kuid vastust ei leia kusagilt, sest mul pole olnud õnne oma vanemaid tunda ja nendega koos kasvada.“

Mahtide sai shoki. Ta ei osanud enam midagi öelda, kui tal üldse oligi midagi lisada. Naine tundis ennast väga halvasti, kuigi plaanis sõbranna juurde Tenerifele mõneks ajaks kolida, kuid ei suutnud sellest vennale isegi mainida. Kogu ta maailm oli kokku varisenud. Ta tahtis üksinda olla.

  „Õtse, sa ei kujuta ette mida ma tundsin kui Reili mulle sellest kõigest rääkis! Jah, ma kujutan ette, et ka sinul on praegu väga, väga valus seda kõike kuulda, aga ma tahaksin sinu arvamust kuulda.“ oli vend mures.

  „Siin polegi midagi rääkida. Kõik on öeldud!“ oli õel nagu klaasistunud pilk ees.

  „Aga mida teha? Kas uurida edasi või jätta kõik sinna paika? Ma muidugi ise eelistaksin jätmist.“ uuris vend.

  „Mis see ikka annab kui minevikus torkida? Rebib lihtsalt vanad haavad lahti...Jah, öeldakse küll, et kes minevikku ei mäleta see elab tulevikuta, või siis kes minevikku ei mäleta sellel silm peast välja. Mul on ükskõik, nagunii silmad ongi juba poolpimedad ja mis tulevikku sa enam tahad.“ oli Mathildel oma versioon olemas.

  „Las ta siis jääb. Olgugi, et Reili soovib hingest kogu tõde teada ja...Aga mina ei soovi, sest ma ei taha ennast verepilastaja- või tontteab kellena tunda. Kas sina, õtse oled kuulnud, et sugulastel, kelles voolav üks veri, on tugev seksuaalne ligitõmme? Minu teada Saksammal on sugulasega vahekorda astumine seksuaalkuritegu ja ka karistatav. Nad tahavad sellega ära hoida puudega järglaste sündimist. Aga kuni on maailm täis adopteeritud lapsi siis me ju ei saagi kunagi ehk teada, et me sugulasega sugu teeme. See on vaieldav asi. Kui ikka palju on sellise saatusega lapsi, nagu Reili, siis pole üldse ime. Tean, et see on sulle valus teema, aga ma ei mõista vahel seadusi. Kas partnerid, enne, kui nad seksuaalvahekorda astuvad, peavad aastaid uurimistööd tegema, et nad verd ei pilastaks või mida iganes?“ oli vend hämmingus.

  „Jah, õe-venna ja teiste veresugulaste vahel on jah paraku tugevam seksuaalne tõmme. Sarnaste inimeste vahel on ka. Kui armuvad omavahel vend ja õde, siis on see päris karm juhus, neid on raske lahutada, sest nad oleks justkui üks isiksus. Lähedaste vaheline intiimsuhe, ehk intsest on ohtlik, sest kui sünnib laps, siis kannatab ta geneetiline mutstasiooni all mis on laiaulatusliku tähendusega, mis omakorda vähendab populatsioone. Karm reaalsus!“ oli õel valus seda teemat lahata, aga ta seisis silmitsi faktiga mis teda liiga lähedalt ja valusalt puudutas. Pealegi hoolis ta oma vennast ning tahtis Lempsi valgustada veidi. Pealegi oli kõigile kolmele, nii Mathildele, Lembitule kui ka Reilile parem, et maailm ei saaks Reili ja Lembitus vahelisest sugulussidemest teada, sest see rikuks nende kõigi elu.

Liiga palju kapikaid oli elu selle suguvõsa kodaratesse loopinud ja need kaikad olid liiga suurte mõõtmetega. Need rikkusid kodarad igaveseks. Kui palju tahaks Mathilde oma lemmiksugulasele eluüpetust anda, oma salasoovidest pajatada, mid akõike veel, aga ta ei saa. Taas üks kaigas ta kodarais. Aga Mathilde lõi juba käega, sest ta oli ennegi tõdenud, et kui laseb mõnest asjast, millest ta aastaid kiivalt kinni hoidnud on, lahti, alles siis toimub muutus paremuse poole. Naine otsustas oma elu muuta ja haaras kaasa ka venna, kes oli vaimselt väga rusutud. Ja võimalik, et füüsiliselt ka, sest seks noores eas annab energiat, aga vanemas eas röövib, vähemalt meestelt.

3.-4.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Meie pärast pole vaja muretseda!

 Kuna eilse blogipostituse peale on mu postkast kirju tulvil, siis pidasin õigeks siia vastata. Aga luban, et lähiajal ma haigustest enam ei blogi, vaid tervenen. Ärge muretsege, sõbrad! Olen juba suur tüdruk ja saan endaga hakkama!

 Täna võtsin perearstiga ühendust ja täna olen ka kordi tervem kui eile. Jätsin ateroomi haava ööseks lahti, hingama ja hommikul tõustes oli paistetus pmst kadunud. Muidugi vahetasin õhtul voodipesu, et kõik oleks steriilsem. Haav ei ole õnneks kinni kasvanud ning ajab veresegust vedelikku (vist koevedelikku) ja pigistades ka mäda välja. Aga saan ise ideaalselt sidumisega hakkama ja tõesti, tõesti, muretsemiseks pole põhjust!

 Puhastan haava, nagu ikka, antiseptikuga ja siis panen rohu, milleks on Braunovidon, peale ning seon. Korra päevas pean sidet vahetama. Braunovidon on käsimüügiravim, mis tõmbab mäda välja ja ravib põletikku. Lisaks võtan reede õhtuni veel antibiootikume ka. Pole midagi ületamatut ja paanikaks pole ka põhjust! Positiivne mõtlemine aitab alati, ka füüsisliste haavade puhul!

 Germoga on kõik kõige paremas korras. Ta on pool päeva õues veetnud ja hambavalu on kadunud. Sööb ja joob kõike ning miski ei tee haiget. Kui ma kunagi ise jalule saan, siis tegutsen edasi, ja kui väga hätta peaksin jääma, siis karjun. Aga ma usun, et kõik sujub. Germo ei karda ühtegi arsti ega operatsiooni, nagu mina. Talume mõlemad valu ka hästi. Ja narkoosi.

 Eile õhtul haarasin öökapilt Inga Raitari kirjutatud raamatu ja siis veel imestasin, et mida teeb üks niiiii hea raamat kevadest saati mu öökapil. Tolmas lihtsalt. Seega suudan taas keskenduda ja olen lugemislainel. Öökapp on vaja tühjaks lugeda ja seal on palju häid raamatuid mind ootamas. Ja iga päev olen kirjutanud ka vähemalt 2 romaani peatükki, seega kõik sujub. Ilus on ju tegelt see alanud aasta!

Olge ikka muhedad!

näete ise, paistetust pole enam ollagi!

Mina lähen nüüd taas romaani!


3. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (13.pt)

13. peatükk

  „Lähme minema, Max! Lähme siit kohe minema!“ tormas Trevor nagu hull ööpubi ukse suunas.

  „Kuhu sa jooksed!? Nagu väike laps, ausõna!“ haaras Max oma tagi ja kiirustas sõbrale järele.

  „Mis kuradi pervertide baar see on?! Kuhu sa mind tõid? Ära ütle, et oled ise ka mõne kiiksu siit kaasa saanud?!“ oli Trevor närvis.

  „Mis sul hakkas? Kena tsikk ju. Oleksid ehk õndsaks saanud!“ jätkus Maxil jultumust sõbra mõnitamiseks, olgugi, et see tsikk ei olnud ka talle endale millegipärast sümpaatne.

  „Idioot! Käis kus kurat oma tsikkidega! Kas siin riigis üldse normaalseid naisi ongi? Ma tõsiselt kahtlen selles.“ torises sõber.

  „Mis sul viga on? Nägid tonti seal kus seda ei olnud vä? Räägi asjast, saaksin ehk mina ka osa?“ tahtis Max põhjust teada miks sõbral nii kiire hakkas.

  „Saad sa aru, sellel tüübil olid mehe sugulelundid!“ oli Trevor väga vihane.

  „Ha-ha-haa, mis asja?! Lolliks hakkad minema vä?“ hirnus sõber valjul häälel.

  „Ah, sinule ei saa millestki rääkida, pöörad kõik asjad kas omakasuks või naljaks, aga sellel korral on asi naljast kaugel!“ oli Trevor pettunud sõbra käitumises.

  „Mida sa ajad? Mis meeste suguelundid? Kas kippusid juba võõrast naist kohe esmakohtumisel käperdama? Ja mulle mängid nagu süütut poisikest. Oi, sõber, ma vist ei tunne sind üldse enam!“ ei uskunud Max Trevori väiteid.

  „Püha müristus! Ta, va pervo, haaras mu käe ja pani selle oma suguelundile ja ma pidin samas öökima hakkama. Saad sa aru?Ei? Jah? Trantsvestiitide baar on see urgas!“ kõlas Trevor väga vihasena.

  „Tegelt ka vä? Jah, ma tean et seal igasugused kahtlased tegelased ringi saalivad ja tegelikult ma isegi olen imestanud, et osasid kundesid turvamehed isegi kardavad. Kas mitte see sama tegelane ei ole üks nendest? Kas ta mitte ei ole Ali pundist, kuulus judokas, kellel on lausa must vöö?“analüüsis Max.

  „Kus mina tean! On või ei ole, ei ole või on, aga ühte asja tean ma kindlalt- mina sinuga enam sellesse urkasse ei tule!“ ei saanud Trevor ikka veel oma pahast kogemusest võitu.

  „Olgu, olgu, aga õhtu on alles poisike, ehk lähme vaatame teise baari?“ leppis Max sõbra sooviga.

  „Tead, sina mine, mina eelistan koju magama minna. Ausalt! Anna mulle andeks, aga mul pole täna tõesti enam mingit isu lakkuda!“ avameelitses Trevor.

  „Mis seal ikka, eks sa mine puhka ennast välja jah. Mina lähen igal juhul lohakaid lantima!“ oli Max juba veidi svipsis.

  Trevor lonkis koju ja tal oli sihuke tunne nagu oleks kogu ta ihu määrdunud mingi roppusega, mis nagu kit ta küljes on Mehel mõlkus peas ainuke mõte, et saaks koju duši alla. Teda isegi ei huvitanud kuidas Maxi õhtu kulgeb, sest tal oli endagagi tükk tegu. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu kodus olla, koos ema ja väikevennaga. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu Marisega armataseda, teda hoida, kui maailma hinnalisemat talismani, kordumatut ja õrna. Aga kahjuks kõik päevad ei ole vennad, ja ööd ei ole õed, nagu ma juba rahvatarkusest teame. Kui dušš võetud, avastas Trevor, et kell ei olegi palju koju helistamiseks ning ta valis ema numbri.

  „Ooo, mu kallis pojake, räägi nüüd!“ oli Mirell üliõnnelik, kui poeg helistas.

  „Mis mul siin ikka väga rääkida on, aga igatsesin sinu ja venna häält kuulda. Jõudsin kenasti kohale, võtsin just dušši ja vedelen oma helesinises hommikumantlis, mille sa mulle sünnipäevaks kinkisid, teleka ees ja vaatan rootsikeelseid uudiseid, kuigi ma nendest mitte mõhkugi aru ei saa!“ dikteeris poeg.

  „Emps, emps, kellega sa räägid?“ kuulis Trevor venna häält läbi telefoni.

  „Tule siis, Kusti, saad ka vennaga rääkida!“ hõikas ema oma nooremat poega.

„Oi, venna! Tere venna. Kas sa oled kaugel?“ värises veidike Kusti hääl.

  „Jah, ma olen tõsti kodust väga kaugel. Aga räägi kuidas teil emmega seal kahekesi läheb? Kas sa oled hea laps olnud?“ tahtis vend teada.

  „Jah, olen ikka...natuke. Ma enne jonnisisn aga ma ausõna enam ei jonni. Mina ei teagi miks aga jonnisin. Oleks sina kodus ja mängiks minuga, siis ma ei jonniks. Emme ei viitsi minuga mängida.“ kurtis noorem vend.

  „Ole ikka hea laps emale, muidu hakkan ka mina muretsema. Ja kui ema ütleb, et sa oled hea laps olnud siis ma toon ka sulle midagi head, kui koju jõuan.“ lubas Trevor.

  „Olen hea laps. Aga kas sa juba ostsid mulle midagi head? Mis sa mulle ostsid? Kas see on magus? Kas see on auto või motikas? Venna, kas sa tuled ikka koju tagasi? Venna, sa ei sure ju ära?“ pommitas Kusti küsimustega nagu kuulipilduja.

  „Jah, jah, ma ostsin juba sulle midagi head, aga ma ei saa öelda mida, muidu poleks see enam üllatus.“ vastas vanem vend.

  „Aga ma tahan teada juuu!“ muutus venna hääl jonnivaks.

  „Kusti, kallis, kes lubas hea laps olla?“ küsis Trevor.

  „Ma ju olengi hea laps.“ mossitas noorem vend.

  „Ja kui sa oledki juba hea laps, siis luba, et sa seda surma asja enam ei maini. Ma rääkisin sellest juba sulle.“

  „Olgu. Head aega, venna!“ andis ta telefoni emme kätte.

  „Kusti meel läks palju lõbusamaks ja ta tõesti igatseb su järgi, räägib pidevalt sinust ja küsib ka minu käest et kas sa ikka tuled koju. Aga usun, et sa mõistad miks ta nii väga pabistab. Meil on ka kõik endine. Mõned külalised on käinud, tervis on mul enamvähem korras, ei saa kurta ja elu läheb edasi. Vaata, et sina ka ennast hoiad ja üle ei pinguta. Ega see Rootsi ei ole just pagulassõbralik, kui uudiseid lugeda. Puhka ka siis vahepeal, või võta puhkepäevi, muidu töötad veel üle. Me mõlemad Kustiga igatseme sind väga.“ oli ema veidi mures.

  „Rahu nüüd, ma pole tööga veel alustanudki ja sina juba muretsed! Ära, sa ema, üle ka muretse! Ma olen juba suur poiss, hambad suus ja keelt näidata oskan ka, küll ma hakkama saan. Ja ma saan teile aegajalt ikka helistada, ärge teie oma kõneaega küll rasikama hakake. Või vajadusel tehke vastakas. Kusti kindlasti vajab mind, ma usun. Seniks aga kõike kaunist ja kuulmiseni!“ soovis Trevor.

  „Kuulmiseni“ vastas Mirell.

  „Nägemiseni!“ hõikas Kusti.

  „Emme, miks suured poisid peavad nii kaugel tööl käima? Trevor on ju suur poiss? Kas nad siis kodus ei saagi tööl käia? Kas Rootsi on väga kaugel?“ uudistas poeg.

  „Vaata, Kustike, seal kaugel maal nad saavad töö eest rohkem raha ja siis saab su suur vend sulle ka rohkem kingitusi osta. Meie kodumaal ei anta töö eest nii palju raha, kui Rootsi riigis, sellepärast su vend just sinna riiki tööle läkski. Kui Trevor meid kunagi ehk külla kutsub, siis näed kus ja kui kaugel see riik asub, aga sinna tuleb laevaga päris kaua sõita. Õhtul kell kuus väljub laev Eesti riigi pealinna-Tallinna sadamast ja Rootsi aja järgi jõuab ta kohale alles hommikul kell kümme. Terve öö tuleb laevas veeta.“ selgitas Mirell.

  „Oi, aga kas laevas saab siis magada ka?“ tegi Kusti suuri silmi.

  „Ikka saab! Laevas on ka toad, nagu meie koduski, aga laeva tubasid nimetatkse kajutiteks ja kajutites on voodid täitsa olemas.

  „Aga kas siis voodist välja ei kuku seal? Kas need hääästi suured merelained ei kõiguta laeva?“ oli poeg endiselt imestunud.

  „Ei kuku. Selliseid suuri laevu, millega vend Rootsi sõitis, ei kõiguta. Ja kui juhtuvad väga tormised ilmad olema, jäävad sõidud ära, sest siis võivad tuuled tõesti neid kõigutada ja inimeste elud ohtu seada, aga muidu ei kõiguta.“ selgitas ema.

  „Voohhh, kui vägev!“ oli nüüd Kusti juba vaimustuses.

  „Aga emme, millal me vennale siis laevaga Rootsi külla läheme?“ muutus ta nüüd juba kärsituks.

  „Me ei saa sinna veel minna, sest meil ei ole nii palju raha. Ilma rahata ei saa laevaga sõita, sest laeva pilet maksab raha.“ teatas Mirell.

  „Aga minu kassapõrssas on palju sente!“ tegi Kusti käega suuri kaari.

  „Nendest ei piisa, kullake. Läheb veel rohkem raha vaja.“ selgitas Mirell.

  „Aga kus kohast me siis saame palju raha? Emme, sa ju tead kus kohast, sest oled mitu korda öelnud, et lähed pangast raha välja tooma. Too siis pangast raha välja ja lähme vennale külla, ma niiiii tahan!“ soovitas poeg.

  „Kustike, sul on mõnes mõttes õigus, aga mõnes mõttes ei. Jah, raha on pankades palju, aga igal inimesel on pangas oma pangakonto, kus tal on kas palju raha, vähe või ei ole üldse. See, et pangas raha on, ei tähenda et alati minu kontol raha oleks. Ma ju ostan kogu aeg süüa ja asju, maksan makse, ei ole mul seal nii palju raha, et me saaks reisima minna. Aga kui vend tööle hakkab, siis ta teenib oma pangakontole palju raha ja saab meile laevapiletid osta, ainult siis saame su vennale külla sõita.“ muudkui selgitas Mirell kuidas need pangaasjad käivad.

  „Siis peab Trevor ruttu tööle minema, muidu me ei saagi Rootsi sõita.“ muutus Kusti kurvaks.

  „Vend ju sinna tööle sõitiski ja ka sellepärast, et meie saaksime reisima minna. Varu kannatust, mu kallis pojake, küll me ükskord su vennale külla ka jõuame!“ üritas Mirell Kustit rahustada.

„Okei, nüüd ma sain aru. Aga ma tahaks ju ka tööle minna, siis oleks meil palju raha pangas. Siis saaksime vennale kohe külla sõita,“ ei saanud noorema poja hing ikka rahu.

3. jaanaur. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (12.pt)

12. peatükk

  Rahul jälgis Marist ja Rinaldot suurel silmil, et välja lugeda midagi mis viitaks sellele, et noored on suhtes ja varjavad seda tema eest. Olgugi, et indu juba kahtlustas seda, aga ta tahtis oma kahtluses veenduda, või siis ei tahtnud. Tegelikult teeks see teadmine talle haiget, sest talle tõesti meeldis Maris, nagu naine.

  „Noh, kas oled tööpäevast väga väsinud? Tahad ehk kusagile sööma minna?“ oli Rinaldo aupaklik.

  „Sa kohe oskad mu mõtteid lugeda! Ma olen tõesti väga näljane ja tahaks peale tööd kohe midagi hamba alla saada!“ teatas Maris.

  „Miks sa, kullake, mulle ei öelnud, et sul kõht tühi on? Oleksin ammu sulle prae välja teinud.“ sekkus Rahul.

  Maris kõõritas silmi ja surus hambad risti, sest tüütu Rahul,kes teda äsja kallikeseks tituleeris, käis talle otseses mõttes närvidele. Naine otsustas Rahuli küsimusest mööda põigelda.

  „Rinaldo, kas sa tead kusagil taimetoitlustusrestorani? Tahaksin täna hõrgutavat taimetoitu maitsta. Ei, ei, ma ei kavatse veganiks hakata!“tegi Maris Rinaldole silma.

  „Oi, taimetoit on väga tervislik ja mina tean ühte head restorani kus seda saab!“ sekkus Rahul.

  „Jah, lähme siis kõik koos taimetoitu mekkima!“ tegi Rinaldo otsuse, kuid silmanurgast nägi, et Maris pole päris tema ise, et miski häiris ta lemmiknaist.

  „Kallike, ega sul halb ei ole? Oled kuidagi näost ära.“ oli Rinaldo mures.

  „Ei, kallike, minuga on kõik kõige paremas korras!“ valetas Maris.

  Rahul põrnitses endiselt noori ning juba sai ta ka vihjeid, tema öeldud kullake häiris naist, aga sõbra öeldud kallike mitte. Rahul kahtlustas aina enam, et ta sõbrad varjavad tema eest oma suhet, kuid ta ei mõistnud miks. Aga ega indu hingele ei andnud see asu ka ning ta otsustas edasi detektiivi mängida, kuni võiduka lõpuni. Ja tegelikult lootis ta südamest, et võit saabub talle. Võit Maris endale naiseks võtta.

  „Hkmm, et siis koos pidulik söömaaeg? Pole paha, pole paha!“ tõmbas indu tähelepanu endale.

  „Loomulikult! Sõbad ja pidulik söömaaeg, kõlab kaunilt!“ arvas ka Rinaldo.

Rahul tahtis kihvatada, aga suutis ennast tagasi hoida, sest südames ta ikka lootis, et asi pole nii nagu näib.

  „Aga noored, paneme selle poe siis kinni, homme on ju ka päeva!“ teatas boss ning pood suleti.

Rahul viis sõbrad taimetoitlustusrestorani, mis asus Keskväljaku vahetusläheduses. Küll oli rikkalik valik!

  „Issand, ma ei teagi mida ma tahan!“ sõi Maris neid kaneid roogi, mida oli väga palju erinevaid, lausa silmadega.

  „Kallike, sa võid igast asjast natuke võtta, saabki rikkalikum suutäis! Ja kui miski eriliselt maitseb, võid alati juurde võtta. Selle raha eest söö ikka oma pisike kõhuke kenasti täis!“ selgitas Rahul ja vaatas Marist armunud pilguga.

  „Oi, kui armas! Aitäh, Rahul, et valgustasid mind! Nii ma teengi!“oli Maris sõbralik ja tänulik sõbrale. Rahuli ajas see suhtumine õhevile ja talle tundus, et lootust on. Mees ei heitnud veel meelt. Ja pagana pihta, naisi saab ju üle lüüa, kasvõi oma sõbralt, oli Rahul nõus oma õnne nimel ka sõpruse ohverdama.

Kõhud head ja paremat täis söödud, kutsus Rahul sõbrad endale külla. Maris ja Rinaldo nõustusid mõlemad. Eks täis kõht teeb ju meeleolu ka paremaks.

  „Võtke istet! Ja tundke ennast nagu kodus!“ muheles indu.

  „Maris, armsake, kas ma panen sulle mõne India filmi mängima?“ oli peremees aupaklik.

  „Eeee, ma ei teagi. Rinaldo, kas sina tahaksid filmi vaadata?“ küsis Maris sõbra arvamust.

  „Mul on jumalast häid filme! Näiteks vanad head klassikalised India armastuafilmid, nagu „Abdullah,“ „Armuvalu“ ja „Vihmavarjutorge.“ Ehk midagi neist?“ oli Rahul sõbralik.

  „Aitäh pakkumast, sõber, aga ma pole täna üldse filmilainel, ehk kunagi teisel korral!“ teatas Rinaldo.

  „Jah, äkki tõesti mõnel teisel päeval!“ oli Maris justkui Rinaldo suuvooder.

Rahul solvus, sest tema idee ei toiminud. Ta tahtis Marise meele nende õilsate armastusfilmidega härdaks teha ja nii naisele läheneda. Kuna Rahul omas ehetepoodi, oli tal Marise tarvis isegi kihlasõrmus valmis ostetud. Iga hetkega enam hakkasid mehe plaanid temast kaugenema, aga siht oli silme ees ning indu oli nõus kannatama ja sõprade miilutsemist pealt vaatama. Tõsi küll, Maris ja Rinaldo hoidsid viisakusest oma tundeid tagasi, aga nende kehekeel reetis neid ikka, isegi siis, kui nad üritasid Rahuli ees seda mitte välja näidata, see neil ei õnnestunud. Jutukäigus aset leidnud puudutused ja silmapilgutused ei jäänud peremehele märkamatuks ning need tekitasid indus trotsi ja ta juba, justkui valu leevendamiseks, kõnetas Marist üha maiamate sõnadega.

  „Lilleõieke, sa mu kauni poe kõige kaunim ehe, kas ma võin sulle midagi pakkuda?“ lähenes ta sõpra häbenemata Marisele ning puudutas naise õlga. Rinaldo surus hambad nii tugevalt kokku, et tal hakkas lausa valus. Oi kuidas ta oleks tahtnud sõbrale kõrri karata, kuigi mees ei sallinud vägivalda. See oli juba mitmes kord ning Rinaldot ennast ehmatas ka ta agressiivne emotsioon. Ta arvas, et see tuleb vanemate kaotusest, kuigi tegelikult oli see tingitud ilmselt armukadedusest, sest Maris polnud talle jah sõna öelnud ja nad polnud paar. Mees kaotas oma kallimat oma sõbrale kaotada. Juba pelgalt mõtlemine sellest, et tema sõbrad omavahel abielluvad, ajas Rinaldo karvad turri.

  „Rahul lõpeta, see läheb juba üle piiri!“ kortsutas Maris kulmu.

  „Ei lähe! Lähima piirini on peaaegu 200 km ja ainuke naaberriik Portugalile on Hispaania.“ vastas Rahul.

  „Ah, sa ei saa aru!“ läks Marisel tuju ära.

  „Saan ikka. Küsi Rinaldo käest. Tema ongi Hispaaniast pärit!“ oli Rahul omast arust kaval.

  „Rahul, Maris on teadlik, et ma olen hispaanlane, sa ei pea seda kordama. Ja pealegi ongi meil siin rahvusvaheline seltskond ning osasid asju tõlgendame me kõik erinevalt. Rahvuste ja rahvakommete erinevused ja erimeelsused, mis teha.“ üritas Rinaldo Rahulile selgeks teha, et üle piiri minemine ei tarvitse otsest piiri ületust tähendada.

  „Ja üleüldse pidasin ma silmas, et su meelitused jätavad mind külmaks. Olen sulle juba vist sada korda öelnud, et ma saan sulle vaid sõber olla, ei midagi enamat!“ oli Maris kuri. Rinaldo kuulas kõrvalt ja viha tema sees paisus nagu pärmitaigen. Nüüd ta alles taipas miks Maris Rahuli tõrjus. Nüüd taipas Rinaldo, et Maris ei usaldanud teda sajaprotsendiliselt, et jättis palju rääkimata. Mees oli pettunud.

  Vaatamata pingelisel õhkkonnale, mida Rahul selgelt tajus, ajas ta oma kiusu edasi. Tundus, et ta tundis ennast võõrustaja asemel nagu kuningana, kelle sõna ja käsklused maksavad. Võimalik, et osades India peredes ei olegi naistel sõnaõigust ja nad peavad alluma meeste korraldustele, sest mees on perepea. Aga Rahul unustas ühe tähtsa tõsiasja, et sellel ajal ja selles kohas ei olnud tegu teps mitte hindudega, temal olid külas hispaanlane ja eestlane. Kuid järjekindla mehena astus Rahul järgmise, üsna otsustava, sammu.

  „Palun saa minu naiseks!“ põlvitas ta Marise ette ning avas sõrmusekarbi.

Maris tõusis nagu keravälk diivanilt ja kadus välisukse suunas.

  „Oota, kallike, oota!“ karjus Rinaldo.

  „Fakk, ma ei teadnud, et sa selline idioot oled! Pisasin sind sõbraks, aga tema sunnib oma armastust peale! Kas sul häbi ei ole!?“ räuskas Rinaldo, hoides kätt rusikas, mis vägisi lahti tahtis kiskuda. Rinaldo jooksis Marisele järele ning jättis isegi Rahuli korteri ukse sulgemata.

  „Algus on tehtud, nüüd võiduka lõpuni!“ rõõmustas Rahul ning lootis, et järgmisel päeval töö juures Maris taltub ning ütleb jah.

  „Maris oota! Maris, kalllis!!!!“ jooksis Rinaldo nagu kevadine vasikas Marisele järgi.

Naine seisatas ja ootaski.

  „Miks sa mulle ei rääkinud, et indu sind ahistab?“ püüdis mees rahulikuks jääda.

  „No mul ei olnud lihtsalt võimalust, Rinaldo!“ ahastas naine.

  „Sorry, mõistan sind. Olid siis terve päeva nagu ikke all? Kas ta püüdis sind käperdada ka või? Räägi, palun, , tüdruk!“ oli mees mures.

  „Sa ei kujuta ettegi! Ma püüdsin talle korduvalt selgeks teha, et ma tahan olla talle ainult sõber, ei muud, aga ta ei saanud ikka aru. Mis nende India meeste ajudes toimub? Kas nad arvavadki, et kui nemad tahavad kedagi naiseks võtta siis nad peavad ka saama? Kohutav päev oli! Kohutav! Kuigi töö iseenesest mulle meeldib ja ma tulin sellega omast arust väga hästi toime. Kliente aina käis, kõik naeratsid, ostsid asju ja olid igas mõttes viisakad. Ainuke häiriv tegelane oligi Rahul, kes nagu ei tahaks mu jutust aru saada.“pihtis Maris.

  „Tead, kahju muidugi öelda, aga ma soovitan sul mitte sinna tööle enam minna. Tõsiselt! Ma tean, et Rahul on pealetükkiv ja järjekindel, aga ma ei teadnud, et ta nii hull on. Tuhat vabandust, ma tõesti pidasidn teda oma sõbraks!“ tundis Rinaldo ennast kohutavalt.

  „Sina pole milleski süüdi, sa tahtsid ju mulle head. Sind ma usaldan, Rinaldo. Päriselt usaldan. Sa oled mu maailma parim sõber!“ teatas murb Maris.

  „Oehh, sa oled mulle väga kallis!“ võttis Marise jutt mehe jalust nõrgaks.

  „Aga tead, ma lähen ikkagi homme tööle. Lähen kiuste, ja pealegi on mul raha vaja. Kui ta veel mind ahistama hakkab, siis on meie sõprus läbi ka.“ otsustas naine.

  „Kui sa nii arvad. Mina ei suru midagi peale. See on sinu otsus. Aga kas sa lubad mulle, et kui ta sind ahistama hakkab, teatad?“ palus mees.

  „Luban! Kindlasti luban, kallis Rinaldo!“ oli Maris kindel.

See, et Maris teda kalliks peab, tõstis Rinaldo vererõhu lakke, ta punastas ning Maris märkas seda.

  „Issand, sa oled nii armas, kui punastad!“ tegi naine komplimendi.

  „Maris, sa oled väga kallis mulle!“ ei suutnud ka Rinaldo keelt hammaste taga hoida, kuigi ta tahtnuks palju enamat lausuda, aga hoidis ennast tagasi, sest kujutas ette, kui raske päev oli ta kallimal seljataga, sest ahistamine on üks julmemaid tegevusi, mis võib närvikava päris ära lõhkuda.

  „Ehee, kuule, lähme Douro äärde jalutama!?“ tegi naine üllatava ettepaneku.

Mis saab veel ilusamat olla, kui kõige kallim naine maailmas teeb mehele ettepaneku õhtust romantikat nautima minna? Seda ei juhtu just iga päev.

  Noored jalutasid päris mitu pikka minutit vaikides. Maris oli Rinaldo käevangus, lasi kergel tuulel oma juukseid siluda ning imeteles Douro jõe sillerdavat vett mis oli vaikne ja kõnekas. Naine tundis ennast väga õnnelikuna ning talle tundus, et kogu maailm on armastust tulvil. Isegi tüütud tuvid, kes ka Eestis elutsevad, tundisid naisele armsad ja naerusuised. Naine pani silmad kinni ja kujutles, et need tuvid ongi Eestist talle kauneid sõnumeid tooma tulnud. Maris unustaski silmad kinni ja lasi Rinaldol ennast juhatada, kuni tundis oma tagumiku all istet. Aga ikkagi ei tahtnud ta silmi avada, sest ta seikles imelistes hetkedes, kuni Rinaldo teda suudlema hakkas. Päev sai endale õndsa punkti.

2. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Meie aasta algus pole just lilleline olnud...

Germo Pärnu Hambapolikliiniku ees...

  Ütlen kohe ära, et nõrganärvilistel ma seda postitust avada ei soovita! Aitäh!

Kuna minu blogi on minu päevik, siis jäädvustan siia enamvähem kõik oma aktuaalsemad teemad. Aga lugemine ei ole kohustuslik.

 Kuna just pühade ajal kipuvad haigused inimesi ründama, juhtus nii, et paaril õhtul vaevles Germo hambavalu käes ning täna, internetipanka avades, nägin, et raha on üle tulnud, tõttasime ruttu Hambapolikliinikusse esmaabisse. Nii siis Germot seal tohterdati, suretati närvi, puhastati ja pandi rohuga ajutine plomm peale. Aga saime ka selgust, et Germo vajab operatsiooni, mida teeb Pärnus vaid Kalmer Lepik, ning temal pole haigekassat taga, nagu enam mitte ka Hambapolikliinikul. Narkoosioperatsiooniga tuleb Germo eemaldada 3 hammast ning kõik tuleb endal kinni maksta. Pean nüüd millalgi, kui ise liikuma saan, minema ja panema aja kinni, eks siis selgub mis see kõik maksma läheb. Hullumaja, ma ütlen! Aga vaja on. Pääsu pole. Praeguseks on Germo hambavalust prii ja nüüd julges esimese mandariini ära süüa. Hea teda juba vaadata.

 Kuna Germo hambavalu oli täna mul prioriteet number üks, siis ma ise perearstile ei jõudnudki. Jah, pean tunnistama, et mu haav valutab ning haava ümbrust on punane, aga ma endiselt neelan antibiootikume ja katsun ennast täna ise tohterdada. Puhastasin haava, võtsin dreeni välja ja pigistasin ka mäda välja. Aga igavene pirakas auk on kintsus endiselt. Need kes verd ja mäda ei kannata, ei pea blogi edasi lugema, sest fotod on võikad!

 Õnneks on mul homseks veel perearsti visiiditasu 20 eurot arvel, seega saan ehk homme löögile ja reedel juba on rahapäev, saan ehk sidumise eest ka ära maksta. Praegu olen emosse veel võlgu, sest kõik ju maksab. Ehk on perearsti juures sidumine odavam, kui emos (12.85 iga korra eest).

 Nüüd me oleme siis mõlemad kodurežiimil, kuigi alles eile käis Germo naabrinaise Külliga rajal. Minul saab homme kuu, kui ma pole rajale saanud ja ei oskagi öelda millal saab, aga hetkel keskendun meie mõlema tervisele ja üks pluss on asja juures see, et romaani peatükid aina sünnivad. Vähemalt midagigi kasulikku saab tehtud.

 Tänud tohter Eve Vainole ja tema assistendile, kes olid Germoga väga kannatlikud! Tegelikult Germo oli ise ka väga tubli, ning üldse on ta mul selline kes valusid kurtma ei kipu, alles siis kui suur häda käes, hakkab tihti vett jooma ja hambaid pesema, nii saan aru, et asi on tõsine. Assistent kinkis Germole ka mängurula, ning Germo kallistas nii arsti, kui assistenti.

Ja nüüd võikad fotod:

dreen alles sees, aga mäda immitseb...ümbrus põletikune ikka veel...

eemaldasin dreeni ja puhastasin haava...

selline auk on järgi, pigistasin mäda välja...

tohterdamine teoksil...

õnneks ei olnud täna Germo hambaravi hirmkallis...

assistendi kingitus Germole...nii armas :)

2. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (11.pt)

11. peatükk

  Mathildel hakkas paha, tal hakkas nii paha, et oleks peaaegu minestanud. Mis oli saanud positiivsusest nakatavast memmest, kes oli enne olnud ikka paljudele eeskujuks? Eks vanadus, haigused ja raske elutaak teeb oma töö ja küllaps see kõik oli mõjunud ka Mathilde närvidele. Naisel oli väga raske, et külaline lahkus, aga ega keegi ei jõua lõpmatuseni negatiivsust taluda, halb hakkab nii talujal kui negatiivikul endal.

  Naine komberdas arstikapi juurde, võttis sealt validooli ja pani keele alla, sest polnud kelleltki abi oodata. Ta oli just peletanud minema inimese kes tema jaoks alati olemas oli. Ning vend oli teda hoiatanud, et võib naasta alles hommikul. Korraga meenus vanale naisele, et ta oli oma käärkambri, mis kunagi oli ta lemmikkoht, unasrusse jätnud. Kaua polnud ta ka palvetanud ega andestanud. Negatiivne energia, nagu suur pomm, oli tema sisse pesa teinud ja see tahtis plahvatada. Mathilde läks käärkambrisse ja kui ta sealt paari tunni pärast välja tuli, oli endine Mathilde tagasi. Ta oli nii rõõmus, et otsustas väljamaal resideeruvale sõbrannale kõne võtta, sest vana naine tahtis suhelda.

  „Ohoo, ennäe kes minu järgi igatsust tunneb!“ ei suutnud sõbranna oma emotsioone taltsutada. Eks ta oligi üks suur energiapomm ja kui naine juba vanas eas armub, siis ta muutub veel elavamaks.

  „Tead, ma siin ennist mõtlesin, et...äkki leiad mulle ka ühe noore maha ja võtad oma ulu alla? Muidu kõngen siia vanadusse ja üksindusse ära. Ja noored mehed pidavat vanad naised terveks ravima.“ säras Mathilde.

  „Ossaa! Ma ei tunne sind äragi, sõbrake! Aga selline suhtumine mulle juba meeldib! Kas broneerin kohe sulle piletid?“ oli sõbranna üllatunud.

  „Oota veidi, ma pean vennal kratist kinni haarama ja endale midagi uut ostma minema, kes mind, vanurit ikka vanades hilpudes vaataks! Aga ma mõtlen seda tulekut päriselt, kui ma muidugi vahepeal ära ei kõnge. Alalõpmata ole siin metsas üksinda, nii võin veel libahundistuda!“ muutus Mathilde hääletoon naeruseguseks.

  Mathilde ei maganud terve öö, ta kraamis tube, sorteeris kappidest riideid ja ladus prügikasti triiki täis. Naine avastas, et oli astaid alles hoidnud kasutuid asju, eks ikka mõttega, läheb vast kunagi vaja. Ja haigusest polnud haisugi. Ta lausa kimas mööda maja ringi, ilma, et vajaks käimiseks tuge. Mahilde oli nagu ümber vahetatud!

  „Ei noh, kes sind nii vara üles kupatas?“ astus Lembit hommikuaos uksest sisse ega jõudnud ära imestada, et õde ei maga. Tegelikult juba õues nägi ta, et prügikast on kahtlaselt täis ning hakkas juba muretsema. Eks õe tervis pani ikka venda muretsema, kuigi Lembit ei tahtnud ka oma käikudest loobuda, sest ta avastas ju alles hiljuti, et ei ela üksnes õele ja endale, et tema ellu on tulnud keegi, kes kaalub teised inimesed üles. Lembit oli armunud Reilisse ja see tunne oli vastastikune, sest vanad lõkked olid taas lekkides ja nii kuumades leekides, et lausa kõrvetasid.

  „Kes, kes, ära uuri elu! Ja mis süümepiinad sind nii vara koju tõid?“ vastas memm küsimuslee küsimusega.

  „Mina küsisin enne, kui panid tähele! Süümepiinad või mitte, aga mis toimub? Kas keegi on meie prügikasti täitmas käinud?“ oli mees segaduses.

  „Jah. On küll. Ja see keegi seisab hetkel sinu ees!“ teatas Mathilde reipalt ja ülbelt.

  „No, noh, väga agar ja vilgas õde mul, peaks mainima!“ imestas vend.

  „Mis sa mõtlesid, et ma juba surema hakkan või? Ei mina sure!“ naeratas Mathilde.

  „Kas just surema. Ah, saa oled ikka kah!“ ei saanud nüüd vend õe naljast aru. Tegelikult Lembit polnud enam harjunud õe naljadega, sest ta arvas, et õe naljasoolikas on kas umbes või kuivanud, sest viimasel ajal oli õde väga tõre ja negatiivne olnud. Vend hakkas juba kahtlema, et kas õele on kavaler siginenud, või on tõesti ta tervis nii korrast ära, et hakkab päris ära pöörama.

  „Lemps, ole pai ja tule aita mul natuke mööblit nihutada. On teine nii lollis asendis, et pole otsa ega äärt. Ja pealegi feng shui õpetuste järgi ei tohi voodiasend kunagi nii olla, et tuppa astudes vaatavad voodis asetseva inimese jalatallad vastu.“ targutas memm.

  Lembit oli kogu öö armunektarit joonud ja eaka mehe füüsis oli suhteliselt väsinud. Ta lootis, et koju jõudes keerab kohe külili ja puhkab ennast välja. Aga ta ei saanud ometi õele reeta mis muutused tema elus toimunud ja toimumas on, sellepärast pidi ta oma loidunud lihased kohale vedama ja ühiselt hakatigi mööblit nihutama. Lembitut hämmastas õe toores jõud ja ta hakkas juba kahtlustama, et ega õel ometi mõnda meest pole öösel kaisus olnud. Naistele mõjub tihtilugu suguelu just elavdavalt, nenede eneriaülejäägid panevad peale vahekorda tegutsema, pole siis ime, et mehed on viimaks nagu närtsinud sidrunid ja ei jaksa mehetöid teha.

  „Oehh, teine tera kohe!“ imetles Mathilde elutuba, mille diivan sai teisele kohale tõstetud.

  „Õtse, mis putukas sind vahepeal hammustanud on? Ega tegu ei ole ometi isase putukaga?“ tögas vend.

  „Käi kus kurat oma juttudega! Sa ei tunne oma õde või? Kes sinu, kuradi sitaseid mähkmeid vahetas ja kuseseid pesi, kui mitte õtse! Ja tema nüüd kahtleboma ões. Häbi peaks olema!“ ärritus õde.

  „Noh, seda, et...“

  „No mis seda, et? Sa ei usu enam oma õesse või? Võta roosad prillid eest, vend! Muidu hakkab veel keegi, kaasa arvatud mina, su orientatsioonis kahtlema ja soovitab need lillade prillide vastu vahetada!“ oli Mathilde kärme väljaütleja.

  „Ära nüüd ole nii tõre! Just vaatasin, et mul on ikka armas ja hakkaja õtse, ja tema kohe pahandama!“ sekkus vend.

  „Kes sul siin pahandas?! Te mehed olete kohati hullemad kui naised, solvute ja tõlgendate valesti. Minuga on kõik hästi ja sa vaatad mind nagu oleks tonti näinud. Mis sinuga juhtunud on?“ oli Mathilde mures.

  „Kes meist solvus? Aga olgu, olgu, targem annab järele!“ teatas vend.

  „Vaat kus mul siin tark mees taskust tuli välja!“ naeris õde juba häälega.

  „Aga mida sa korraldad? Tahad uut mööblit ostma hakata, et mööbeldad?“ tahtis vend teada.

  „Ei ole veel plaanis, aga plaanid võivad iga hetk muutuda, seega jään sulle hetkel vastuse võlgu.“ teatas Mathilde kindlameelselt.

  „ No mis seal ikka. Tahad veel mööbeldada või majandada? Kas on abi vaja või võin natukeseks ajaks leiba luusse laskma minna?“ seisid vennal silmad vaevu lahti.

  „Eks sa mine, mine, mine, saan üksinda ka hakkama!“ teatas õde.

Lembit taarus oma tuppa ja puges lahtiriietamata voodisse, kuid siis läks kööki tagasi.

 „Õtse, kas Maris helistas? Kuidas tal läheb ja kus ta elab?“ arvas Lembit õe heatuju põhjuseks olevat selle.

  „Ah, kobi kotile! Või tahad alkomeetrisse puhuda!“ nähvas õde.

  Ega mehel jäänudki muud üle, kui uuesti voodisse pugeda, aga igaks juhuks võttis ta riided seljast, sest teravakeelne õde võis tuppa astuda ja märkuse teha.

  „Ei noh, vennal on vist luulud! Huvitav mis selle luulu nimi olla võiks? Müstiline on ta mul, eriti viimasel ajal. Aga pole minul õigust tema ellu sekkuda, niigi jättis oma elu seal teiselpool Eestit ja tuli mulle appi. Las ta olla. Ma ei tohiks üldse ta peale pahandada. Ah, et tama kohe arvas, et Maris on helistanud. Aga miks? Äkki on vend ise Marisega kontakti leidnud ja salgas seda minu eest? Väga kummaline! Ma pean seda teada saama! Mis siis kui Maris ongi tagasi ja vend elab ehk poole kohaga mu lemmiksugulase juures? Kus ta, kurivaim, ikka muidu pesitseb? Oi, kui sellel on tõepõhi all ja mind hoitakse kõigest eemal, siis seda ma küll ei andestaks juba! Assamait, vend unustas oma mobiili siia! See on hea! See on väga hea! Pagan, see on ju nutitelefon, ma ei oska selle atribuudiga küll midagi peale hakata!“ möönas Mahtilde ning lõpetas monoloogi enesega, mida ta tihti üksinduses olles harrastas, sest nii tundis ta, et ei ole majas üksinda.

  Mathilde küüris ümisedes pliidi kohal olevat kollast pottseina, kui venna telefon tirisema hakkas. Naine viskas küürimislapi käest ja tõttas laua juurde, millel telefon asetses.

  „Reili. Pagan! Kus kohast ma sellist nime enne kuulnud olen? Reili, Reili, no mitte ei meenu!“ üritas ta kõnele vastata kuid ei saanud sellega hakkama.

  „Fakk juu, nagu noored ütlevad. On ikka asjad leiutatud, pole nuppugi kuhu vajutada! Praegu saaks kohe uurida kes see Reili sihukene on! Oi, vennas, millega või kellega sa seotud küll oled? Pagan, kas mitte ei olnud Reili see...?“ meenus Mathildele midagi minevikust.

1.-2. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (10.pt)

10. peatükk

  „Max, kuidas ma siin oma riideid pesta saaksin? Ära ütle, et hakkan käsitsi neid küürima, nagu vanavanemad omal ajal?“ oli Trevor mures, sest elamises ringi vaadates talle pesumasinat silma ei jäänud.

  „Vaat kus prints tuli välja! Loomulikult peseme me kõik käsitsi oma musta pesu puhtaks. Ja kui ürbid liiga nõgiseks lähevad, võtame kummimusi appi, tead ju küll kuidas sellega tööd tehakse!“ tögas Max.

  „Einoh, tere talv! Mina küll ei kavatse ise neid pesema hakata! Ja natuke imelik on neid koju ka tarima hakata. Räägi, räägi, et te neid ise pesete! Viite pesumajja?“ ei suutnud ta mitte sõpra uskuda.

  „Ei mingit pesumaja! Sa ei kujuta ettegi kui kallis meil siin Rootsis pesumaja teenus on!“ andis sõber teada.

  „Hmm, tjah....raske juhus!“ oli Trevor hämmingus, kuigi käsitsi pesemine ei olnud talle võõras, aga talutav tegevus ka mitte.

  „Ehee, kas jäidki mind uskuma?“ päris Max.

  „Jäin ma jee! Sind tundes, tean, et sul on alati mingi vimka kusagil varrukas!“ lausus Trevor.

  „Olgu, olgu, tegelikult me pole keldrikorrusel veel käinudki koos. Tahad minna? Just seal asub suur pesuruum ja saun veel ka. Larista vett nii palju kui tahad, ega see üürile otsa ei lähe. Meie maksame igal kuul sama summa. Ja teades milline uhkus ja puhtus sa oled, käi või iga päeva saunas, pese või iga päev pesu, see ei morjenda kedagi.“ avaldas Max saladuse ja nad suundusid keldrikorrusele.

  „Vau! See on tõesti ruumikas paik! Pane või pidulaud püsti ja korralda saunapidu!“ imestas Trevor.

  „Aga miks mitte!? Sa ei ole ainuke kes nii mõtleb, paljud on selle juba teoks ka teinud. Ja sa ei kujta ettegi millisteks orgiateks need peod läinud on! Üksord tellisid töökaaslased isegi lõbutüdrukud kohale...“ tahtis Max ikka oma jutuga jõuda teatud auku, aga Trevoril polnud tahtmist seda kuulda. Trevor oli noormees kes eelistas korralikku suhet ning igasugused lõbutüdrukud ja lõbustusasutuste uksed oli tema jaoks tabud.

  „Jaajah, sind ja sinu jutte!“ lausa eelamdus Trevor sõbrast, kuigi viimane jahvatas nagu viljaveski ja sattus üha enam hoogu.

  „Sa, mees ei ole elu näinudki! Kõik tuleb siin elus järgi proovida, sest teist elu meile ei anta!“ ajas Max tarka juttu.

  „Tuleb, tuleb,“ ei viisinud sõber vaielda.

  „Kuule, läheks õhtul välja ja tõmbaks mõne tsiki hoovi? Korraldaks siin saunas ühe orgia? Mitte keegi ei keela meil siin labrakaid korraldada. Mis sa arvad sellest loost?“ oli Max õhevil.

  „Oh, sind! Välja võiks küll minna, aga kas oskad soovitada kuhu?“ mõtiskles sõber.

  „Kasvõi sinna samasse ööpubisse, seal on alati lööki. Kunstiinimesed on ju vabameesemad ja tihti ka kergem saak. Mõnele lohakale võiks ju rõõmu pakkuda küll.“ oli Max väga julm naisinimeste suhtes.

  „Kuule, sina oma lohakate jutuga, kas sa mõnda haigust ei karda endale külge pookida? Harrastad ikka turvaseksi?“ oli sõber mures.

  „Surm siin või Siberis, või koguni Põhjanabal! Suren, siis suren! Kellele see ikka korda läheb? Kas sina, Trevor armastad pulgakommi paberiga lutsutada? Mina küll mitte. Ja oma sekspartnerid olen ma ka välja koolitanud, ei mingeid kaitsevahedeid! Kui saatus tahab, tapab mis suguhaigusega maha, kui ei, siis ei. Vähemalt on asi mille eest surra!“ oli Max nii ükskõikne, et ajas Trevoril külmajudinad peale. Tal oli sõbrast kahju, kuigi tundes teda kaua aastaid, teadis ta, et Max ongi mõnes mõttes süüdimatu, aga kindlasti mitte halb. Maxil on süda õige koha peal. Mõnele inimesele on lihtsalt seksuaalenergiat ülevoolavalt antud ja just Max on üks nendest. Aga se, et ta naisi lohakateks nimetab, see on liiga madal ja näitab mehe nõrkust pigem, kui tarkust. Jah, eks inimesi ole igasuguseid, ka labaseid ja roppe, aga mitte kellegil pole õigust teise peale näpuga näidata, kui ta ise pole ideaalne. Ja väidetavalt pole ideaalseid inimesi olemaski.

  „Oh sõber, sõbrake, elu ei tohiks ikka nii ükskõikselt ka võtta! Mõtle vähemalt oma lähedaste peale! Mõtle kasvõi minu peale! Mina vajan sind, kui head sõpra, alati! Mul on kohutav hirm selle ees mis tegelikult Rootsis toimub, no ikka see sooneutraalsuse teema. Mis kuradi kiiks nendel rootslastel on, et nad sooneutraalsust pooldavad? Püha müristus küll! Täitsa häbi hakkab kohe! Võibolla on see valehäbi ja rootslane vaataks minu peale viltu, kui ma seda teemat käsitlen, aga ikkagi. Mul on, ausalt öeldes, sõpradele isegi häbi mainida, et ma Rootsi emigreerusin. Usu, kallis sõber, kui mul poleks näpud põhjas olnud, poleks ma ka siia tulnud. Olseksin isegi parema meelega Soome kalevipojaks läinud, aga kuna sina kutsusid ja ulatasid abikäe, nii ma siia sattusin. Ja Soomes on ka jama, eestlasi kiputakse juveelivarasteks tituleerima, aga eks nad ise ole selle nime välja teeninud ka. Samas ega Soome pole ka Imedema, sest järjest hakkab tuttavaid sealt koju laekuma ja kuulda on, et ega nii kergekäeliselt sinna enam Eesti orjasid tööle ei võeta. Kes omal ajal sai jalad alla, see sai. Paljud Eesti mehed on tänaseks seal oma firmad edukalt tööturule smuugeldanud ja elavad Eestis nagu kuningakassid, juhtudes firmasid vaid telefoni teel. Eks neil ole ka oma jooksupoisid, kes palehigis töötavad. Õiged mehed, peaks mainima.“ unustas Trevor ennast jutustama.

  „Eks sul ole õigus, jah! Vahel ma isegi kadestan sind, et oled nii kaine mõtlemisega ja täiskasvanulik. Kõige põnevam on see, et me oleme head sõbrad, aga loomu poolest totaalselt erinevad. Ma tean jah, et naise-mehe suhtes vastandid tõmbuvad, aga tundub, et see reegel kehtib sõprade kohta ka. Pean sinult ilmselt koolitust võtma hakkama, saan ka ehk paremaks inimeseks ja hakkan maailma paremaks muutma!“ tegi Max silma, kuigi ta ütles kõike seda väga veenvalt.

  „Alati olen sinu jaoks olemas, kui mind vajad!“ oli Trevor oma abivalmiduses kindel.

  „Aitäh, sõber!“ olid Maxil silmad justkui märjad.

  „Mis teeme siis? Kas lõhnatame ennast ära ja lähme lantima?“ küsis Trevor, mille peale Max vaid suuri silmi tegi, sest ta polnud harjunud, et sõber sellist elumehe juttu suust välja ajas.

  „Einoh, minugi poolest! Ja vaata, et sa alt ei vea!“ tegi sõber sõbrale silma.

  „Diil?“

  „Diil!“

  Kui mehed olid teist õllekannu tühjaks joomas, lähenes laua juurde üks pilukast naine ning jäi vaikides Trevorit vaatama. Max muudkui müksas sõpra laua all, aga Trevor eelistas vaikida ja teha näo nagu ta ei näeks, ega tunneks. Aga naine oli järjekindel, ta liibus vastu lauda ning palus Trevori tantsima. Trevor, viiskakas mees, nagu ta oli, ei suutnud keelduda. Pealegi lubas ta sõbrale, et nad teevad peo. Tempokas tants muutus iga hetkega kuumemaks, sest naine eelistas koos tantsimist, keha vastu keha, kuigi teised tantsisid lahus, nagu diskohittide puhul ikka. Üleüldse on rootslastel oamd tantsud, eestlastele kuidagi võõrad ja sobimatud. Max jälgis lauast sõbra seiklust ja teda tegi see kadedaks. Mehel polnud aega ise kedagi tantsule paluda, ta oli selleks veel liiga kaine ning ta pidi ju nägema mis saama hakkab.

Trevor, olles kerge õlluvine all, isegi nautis tantsu, sest ta polnud ammu nise lähedust tunda saanud. Peale teist tantsu kutsus naine mehe rõdule, kuid kohe oli neil ka turvamees kannul. Eks tutrvamehed ikka tea mis klientuur neil ööpubis liigub. Nad hoiavad kahtlastel tegelastel silma peal. Rõdul istusid nad pingile ning siis muutus naine eriti jutukas, isegi inglise keel, mida ta tantsides purssis, muutus selgemaks ja arusaadavamaks. Naine oma võitluskunstide kõrgemat tunnustust-musta vööd. Ta oli judomeister, keda isegi kohalikud pelgasid, aga Trevor ei osanud karta. Eks sellest oli tingitud ka tema ülbe hoiak laua juures, oodates, et mehed teda ise tantsule kutsuksid.

  Korraga avastas Max, et sõber on kadunud silmist. Mees tõusis lauast ja, nagu teadlikult, läks sõpra rõdult otsima.

  „Mida sa siin teed? Hull oled peast või! Kas ma sulle ei rääkinud, et siin ööpubis tegeusevad kahtlased naised, kes vaikselt meestele silmatilku joogi sisse tilgutavad ja siis hiljem nende rahakoti tühjaks teevad ning mida kõike veel!“ ei uskunud Max oma silmi.

  „Sa pole mulle midagi rääkinud! Kas ma peaks selle kadeduse alla liigitama?“ lausa ehmatas Trevor, et sõber teda, kui last, korrale kutsuda üritab.

  „Hull mees oled! Ära siis pärast hala, kui vesi ahjus on! Mina tahtsin sulle vaid head!“ keeras Max otsa ringi ja liikus lauda tagasi.

  „Lähme hotelli. Ma nii tahaks sinuga kahekesi olla!“ teatas peale sõbra lahkumist naine.

  „Oi,oi, ei, ei, ma tulin tegelikult sõbraga aega veetma, ma tõesti ei saa ega taha teda üksinda jätta!“ andis Trevor teada.

  „Kas sa oled homo? Oi, mulle nii meeldivad homod!“ teatas saladuslik naine.

  „Mida kuradit! Ma olen sada protsenti hetero!“ vihastas Trevor ning tahtis lahkuda.

  „Oled ikka või?“ haaras naine mehel käest ja juhtis Trevori käe oma kubemele, mille all meesterahva jäigastunud suguelund tuksles. Trevor oli sattunud transvestiidi küüsi.

1. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Tagasivaade 2017. aastale

  2018. aasta on võidule pääsenud ja aeg on teha 2017. aasta statistikat.

  Möödunud aastal lugesin läbi kõigest 51 raamatut. Tegelikult 35 raamatut nendest lugesin läbi paari kuuga ja siis tuli pikk paus, kuni hilissügises ennast taas lugema unustasin. Ja ma tean mis mu mõtted eemale viis, hakkasin kirglikult kepikõndimist harrastama,ning ma olen selle üle uhke.

Autorid, kelle raamatuid ma sellel aastal lugesin:

1. MATI MANDEL (1)-
a) "Kogu tõde Hirmus-Antsust?"

2. HELI KÜNNAPAS (9)-
a) "Laste ilus elu maal"
b) "Kes kardab välgutüdrukut?"
c) "Mina, supernaine, jään ellu!"
d) "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks"
e) "Saatmata kirjad"
f) "Mu koju tood sa"
g) "Ütlemata sõnad"
h) "Tähtajaline elu 2.osa"
i) "Jõuluks koju"

3. VELLO SOKK (1)-
a) "Iga võimalus võib olla unistus"

4. ERIKA SALUMÄE (2).
a) "Südame põhjast..."(koostaja Signe Lahthein)
b) "Jääda ellu" (koostaja Ene Veiksaar)

5. TUOMAS WIRKKUNEN (Toomas Reisalu) (1)-
a) "Punaste juustega tüdruk"

6. PIRET BRISTOL (1)-
a) "Buss number neli"

7. SULEKLUBI (1)-
a) "Sulelennud 4"

8. JAAN MIKWELDT (1)-
a) "Kohtumine rotveileritega"

9. PÄRNUMAA AUTORID (1)-
a) "Pärnu kirjarahva antoloogia 3"

10. EESTI LUULELIIT (1)-
a) "Luulekevad 2017"

11. TIIT SEPA (1)-
a) "Õnnelille pisarad"

12. REELIKA LOOTUS (2)-
a) "Jälitatav"
b) "Ära võetud"

13. SAALE VÄESTER (4)-
a) "Mees minevikust"
b) "Kuldsest puurist välja"
c) "Teisele ringile"
d) "Lootusetu juhtum"

14. ANNELI LAMP (1)-
a) "Kõik on tähtis"

15. KIIRI SAAR (1)-
a) "Tuulemüüja tütar"

16. RIINA EIGI (1)-
a) "Ma armastasin korstnapühkijat"

17. LAURIITO (1)-
a) "Ümber augu"

18. GILLIAN FLYNN (1)-
a) "Paha paik"

19. ALARI PAPA JANSON (1)-
a) "Pöörab ära"

20. REIN SAVI (1)-
a) "Varjudes lõhnavad valgused"

21. MAARJA KANGRO (1)-
a) "Klaaslaps"

22. MART KADASTIK (1)-
a) "Suvi sulab talvel"

23. URVE TINNURI (1)-
a) "Kaks ööd mahajäetud majas"

24. MARIA LEPMAA (3)-
a) "Saladus sinu sees"
b) "Saladuse jõud"
c) "Kuu, räägi minuga"

25. MARJE ERNITS (1)-
a) "Leidmata"

26. SILJA VAHER (2)-
a) "Süütute veri"
b) "Selgelt nägija"

27. MARI SAJO (1)-
a) "Võõra õue peal"

28. KETLIN PRIILINN (1)-
a) "Kas keegi kuuleb mind?"

29. TUULE LIND (1)-
a) "Tavaline perekond"

30. TIIU LEHISTE (1)-
a) "Valgelind"

31. LEA JAANIMAA (1)-
a) "Maya"

32. MARGIT PETERSON (4)- (enda omad ikka ju ka!)
a) "Vana-Rääma uulitsal"
b) "Westoffhauseni häärberi saladus"
c) "Röntgennägemisega mees"
d) "Reisikirjad"

 Head lugemisaastat!

1. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma