ELU PÄRAST ELU 3. (5.pt)

5. peatükk

  „Ah, mis me tulime nüüd siia vaikima või?“ tegi Lembit jutuotsa uuesti lahti.

  „Mis seal ikka...“ tegi ka Mathilde suu lahti, kuid Kusti rääkis temast üle.

  „Emme, aga mis siis saab kui sa jälle haiglasse pead minema? Kas mina lähen siis venna juurde sinna välismaale?“ oli väikevend rohkem kui mures. Ta silmad olid hirmu ja muret täis.

  „Mirell, kas sa oled haige? Miks sa jälle haiglasse minema pead?“ ehmatas memm.

  „Pole mul häda midagi, inimesed ikka käivad vahel uuringutel, nii ka mina. Ära muretse, pojake, küll me hakkama saame! Ei saa ma sind kuidagi Rootsi saata, sest venad peab ju tööl käima. Ja ma ei lähe haiglasse, käin vahel arsti juures.“ oli Mirell natuke pahane, et tema terviseprobleem jutuks tuli, kuid emana pidi ta ju pojale midagi vastama, kuigi see sama mure piinas ka teda ennast.

  „Aga emme, kas mina saan siis sinuga haiglasse kaasa tulla?“ ei rahuldanud eelnev vastus poega, sest ta oli teadlik, et emme peab vahepeal haiglas olema.

  „Jah, saad ikka. Saad, pojake!“ tundis Mirell ennast halvasti.

  „Aga Mathilde, räägi parem kuidas sinu tervisega lood on? On juba parem? Ja lembit, kuidas sinul läheb?“ keeras naine jutu teisele teemale.

  „Ah, mis nüüd mina! Ega surm võta ka sealt, kust võtta pole!“ porises Mathilde.

  „Ei taha surma, ei taha!“ hakkas Kusti nutma. Lembit reageeris sellele ruttu, ta läks Kusti juurde ning kutsus poisi kööki. Imekombel poiss nõustuski, kuigi nad polnud Lembituga just väga tuttavad. Küllap tundis Kusti puudust nii isast, kui vennast ja sellepärast ta Lembituga kaasa läkski.

  „Vaata Kusti, tädi Mathilde ei mõelnud praegu mida ta ütles. Täiskasvanutel on vahel komme öelda selliseid asju millest lapsed aru ei saa. Lapsed on terasemad, nemad räägivad sellest, mis on hetkel olemas, nad ei oska valetada, kui just keegi neid valele teele ei juhi. Tädi ei tahtnud kindlasti selle ütlemisega solvata sinu isa ega kedagi teist. Tegelikult inimene sureb siis, kui tema aeg elada saab läbi. Mõni elab kauem ja mõni elab vähem. Kui sinu isa ära suri siis talle oligi nii kaua määratud elada. Ja kui inimene ära sureb, läheb ta hing taevasse. Kuigi teda meie seas enam ei ole, juhib ta meid ikka, saadab palju headust meie teele, sealt teisest ilmast, kuhu ta peale surma läheb. Seega ei ole surmas midagi halba, see on elu loomulik jätk. Me sureme kõik kunagi ära, kui meie aeg saab maapeal läbi. Aga sinule jääb ta isaks ikka, ka nüüd kui teda enam elavate kirjas ei ole. Millal sul sünnipäev on? Ma kingin sulle sünnipäevaks ühe targa raamatu. Las ema loeb seda sulle ette, sest sina vist ju veel lugeda ei oska?“ võttis Lembit taskust kaks kuldse paberiga medalšokolaadi ja ulatas need Kustile.

  „Emmee, emeee, vaata, onu Lembit kinkis mulle kaks medalit! Kas ma olen ka nüüd olümpiavõitja nagu tädi Erika Salumäe!?“ jooksis Kusti, juba palju paremas tujus, köögist tuppa ja näitas emale medaleid.

  „Oh, sa mu kullake! Jah, tädi Erikal on palju medaleid ja sinul on ka. Aga selleks, et pärismedalid välja teenida, tuleb palju tööd teha, palju sporti teha, nagu tädi Erika tegi. Ta pühendas kogu oma elu ilusamad aastad spordile ja nii ta teeniski olümpiavõidud. Igaüks ei saagi kunagi olümpiavõitjaks, kuigi ta võib palju trenni teha. Vaid tublimad saavad.“ selgitas Mirell oma pojale.

  „Okei. Ma nüüd lähen tagasi onu Lembitu juurde,“ hakkas Kustil kiire ja ta jooksis Lembitule sülle ning nad suundusid uuesti kööki, jättes naised omavahele jutustama.

  „Onu Lembit, ma tegelikult natuke juba oskan lugeda, tunnen tähti, a-d ja b-d ja k-i ka, teised on rasked. Emme vahel õpetab mind. Aga mis raamatu sa kingid?“ oli Kusti üllatunud.

  „On olemas üks hästi paks raamat, mis oli algselt kirjutatud küll gooti keeles, aga tänapäeval on juba tavalistes kirjatähtedes ja lastel on eraldi piibleid, milles on hästi palju värvilisi pilte ka. See on üks tark ja õpetlik raamat, mille võiks iga inimene läbi lugeda ja sealt mõndagi õppida.“ selgitas Lembit.

  „Kas seal on siis minust ja vennast ja issist ja sinust ka pildid?“ ei saanud Kusti aru.

  „Ei, ei, seal on hoopis teised pildid, maailma loomisest ja esimestest inimestest maapeal. Kuidas nad siia tekkisid, kuidas valgus tekkis ja palju, palju muud. Aga ma ei saa sellest kõigest sulle siin praegu rääkida, muidu pole hiljem sul huvitav lugeda. Luban, et kingin sulle sünnipäevaks.“ selgitas Lembit.

  „Jess, onu Lembit, sa oled niiii armas!“ oli vaid mõne hetkega laps nagu äravahetamiseni muutunud. Eks see tuleb ikka sellest, kui nii noores eas kaotab laps oma vanema, isa, autoriteedi, kes oli kogu aeg ta jaoks olemas. Ja seda tühimikku ei suuda tihtilugu ema üksinda täita, sestap vajabki just eriti poisslaps isa tuge, või kasvõi võõra onu tuge, vaistlikult, instinktiivselt. Sest just isa eeskujul kasvab temast mees, perepea, isa.

  „Tule siia, Kusti! Kas sa lubad emale nüüd hea laps olla?“kallistas Lembit poissi. Kusti ronis Lembitu sülle, sirutas mõlemad käed ümber onu kaela ka pigistas kogu oma lapsejõuga, ja see jõud oli piisavalt tugev, et tajuda millist igatsust ta oma kadunud isa, või väljamaale lahkunud venna pärast tunneb. See oli karu jõud, armsatuse- ja igatsuse jõud, kordumatu ja siiras. Lembitust ja Kustist olid vähese ajaga saanud suurimad sõbrad.

  „Mathilde, ära palun lapse ees praegu surmateemadel räägi, ta on nii habras alles isa kaotusest, et mul endalgi on väga raske seda kõike kõrvalt vaadata. Mis aga minusse puutub siis mul tõesti on terviseprobleemid, aga mitte ületamatud, surema ei hakka, kuigi vahete-vahel käin ennast haiglas turgutamas. Palun jäägu see meie vahele, aga ma põen hemofiilist, see on üks verehaigus, ajaloost teame, et Romanovite dünastia on üks kuulsamaid hemofiiliat põdevaid hõimkondi. Aga raviga saab haigust kontrolli all hoida, seega ma just jah surmatõve ei põe. Vanasti olid kurjemad ja kurvemad lood, paljud selle diagnoosiga inimesed suiri ruttu, aga tänapäev on tänapäev.“ avaldas Mairell Mathildele oma saladuse. Mathilde oli vait, vana naine sai shoki, ega suutnud ühtegi sõna öelda. Kas talle kogu Mirelli juttgi kohale jõudis-on kaheldav.

  „Mathilde-memm, ega sul ometi paha pole?“ hakkas Mirell muretsema.

  „Misasja? Miks mul paha peaks olema?“ oleks vana naine nagu äsja kuu pealt kukkunud. Tema pilk oli tühi ja suunurgad nii alla suunatud, nagu tahaks nutma hakata, aga nutt ei tule ega tule.

  „Ei. Ei peakski!“ ehmus Mirell.

  „Ei tea kaua see Lembit seal köögis veel jahavatab, tahaks juba koju sõitma hakata!“ hakkas Mathildel ühtäkki kiire.

  „Kusti, tule siia!“ hõikas ema oma poega.

  „Mis on, emme?!“ hõikas poeg vastu.

  „Tule nüüd siia ka. Ära onu Lembitut nüüd ära ka väsita!“ kamandas Mirell.

  „Onu Lembit, kas ma tüütan sind ära?“ oli poiss hämmingus.

  „Ei. Ei tüüta. Seda kindlasti mitte, aga kui ema kutsib siis pead minema.“ möönas ta.

  „Kas sina tuled ka tuppa?“ oli Kusti mures.

  „No lähme koos siis!“ lubas Lembit ja nad läksidki.

  „Emme, kui sina pead haiglasse minema siis äkki ma saan onu Lembitu juurde minna?“ uuris Kusti, kuigi sellel teemal nad Lembituga üldse ei rääkinud.

  „Emme ei pea haiglasse minema ja alati tuleb küsida kas keegi tahab sind enda juurde. Kas sa küsisid onu Lembitu käest?“ uuris Mirell.

  „Onju, onu Lembit, ma võin sinu juurde tulla, kui ema haiglasse läeheb?“ suunas poiss küsimuse otse Lembitule.

  „Võid. Ikka võid.“ oli Lembit konktreetne.

  „Jess! Ja siis onu Lembit ostab mulle raamatu!“ rõõmustas poiss.

  „Kusti, ei ole ilus niimoodi kaubelda! Ei ole viisakas!“ hakkas Mairell juba tõrelema, kuid Lembit katkestas teda.

  „Mirell, Kusti pole midagi halba teinud, ma rääksin talle ühest targast raamatust põgusalt ja lubasin talle selle sünnipäevaks kinkida. Kõik on korras!“

  „Olgu. Siis on hästi!“

  Mathilde istus kollase diiavni nurgas sõnatult, kuigi hetk tagasi oli tal koju minekuga kiire. Nüüd ei teinud ta teistest väljaga, oli oma mõtetega kusagil mujal, kusagil, kus tal polnud kaaslasi, oli täiesti omas mullis.

  „Õtse, kurt oled või! Mitu korda ma sind hüüdma pean!“ tõstis vend pärast kolmandat korda häält.

  „Mis sa lärmad! Ega ma mingi kurt ei ole!“ pahandas Mathilde, ajas ennast diivanilt püsti ning liikus ilma head aega ütlemata ukse suunas.

  „Onu Lembit, millal sa jälle meile külla tuled!?“ jooksis Kusti Lempsile järgi.

  „Ma ei oska praegu öelda, aga tulen. Ei julge sulle päeva öelda, muidu jääda ootama aga ma pole kindel kas saan sellel päeval tulla.“ selgitas ta.

  Kusti jäi mossis näoga toa ukse juurde seisma.

  „Ära mossita, Kusti! Mäletad millest rääksime?“ uuris Lembit.

  „Jaaa, mäletan jaa!“ jooksis ta Lembitule sülle. Lembit kallistas last, tegi talle pika pai, nagu heale lapsele ikka, soovis Mirellile kõike head ja astus memme kannul uksest välja.

  „Mis sa komberdad vanamees! Liiguta oma jalgu!“ pahandas Mathilde trepikojas selle peale, et Lembit ei armastanud jalgu tõsta. Memme häiris hetkel iga asi, kuid ta vend ei teadnud põhjust. Lembit ei torisenud vastu, pigistas silma kinni ja vaikis. Nii oli mõlemale parem.

27.-28. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

Veidike shokiteraapiat teile...

  Tänases Eesti Ekspressis kirjutab Sandra Jõgeva sisuka loo strippar Marco Tasasest. Mis minul sellega pistmist? Olen Marcoga tihedalt seotud paar viimast aastat, sest kirjutan tihti talle laulusõnu. Need sünnivad nii, et Marco annab teema ette ning ütleb mis ajaks sõnu vajab ja mina hakkan tööle. Vahel sünnivad sõnad kohe, aga vahel läheb aega. Ühte tellimust ma täita ei suutnud, sest mul olid kuidagi kiired ja segased ajad, inspiratsiooni nappis. Aga üldiselt meie koostöö sujub.

 Jah, ma tean, et shokeerin osasid fb sõpru, aga ega isegi selle postituse lugemine ei ole kohustuslik, nagu ka videote vaatamine, jagamine või kõik mis seondub Marcoga. Ning jätkuvalt ei mõista ma neid inimesi, kes selliseid artiklite pärast sõpruse minuga on ohverdanud, aga neid on. Ju siis ei olnud õige sõprus. Ärge palun otsige Marcos lauljat, ta on ka meedias välja öelnud, et ta on artist ja teeb komöödiat. Aga tohutult austan inimesi kes teevad oma tööd kirega, ja seda Marco kindlasti teeb.

 Artikkel on suhteliselt loetav, kuigi osad võrdlused on minu jaoks üle paisutatud ja väärad, aga igal ajakirjanikul, nagu ka igal inimesel, on oma nägemus ning Sandra nägi asja nii. Aksepteerin.

 Jah, ma tunnen Marcot aastaid, ning virtuaalmaailmas lausa vast üle 10 aasta, ning ma tohutult austan seda (teda), mida ta teeb. Olla eriline-ei ole mitte kerge! Aga mul on hea meel, et Marco on aastatega kasvatanud kriitika suhtes endale paksu naha. Sama siin. Eks ajakirjanus kipub ikka asju üle vindi keerama ja tihti väga valusalt ja valesti. Ise kirjutan ka artikleid, aga rõhun alati positiivsematele teemadele, kuid glamuuril- ja bravuuril on ikka krõbe mek man.

 Marco on tegelikult väga intelligentne, puhas, hoolitsetud ja õiglane inimene, kelle naer on nakkav. Ja mul on siiralt hea meel, et mul on temasugune sõber. Aitäh, hea Marco, sõpruse eest!

Ka SIIT saate lugeda Eesti Ekspressi!

nii on! 

27.detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (4.pt)

   4.peatükk

  Marissabell hingeldas ja ahmis õhku ning oli näost kaame. Trevor tõusis, et abi kutsuda, kuid sai põkilt sellise obaduse, et kukkus toolile tagasi, aga õnneks haiget sai tema õlg, kuigi ta ju sõitis tööle, Rootsi füüsilist tööd tegema.

  Turvamees oli tagasi ja viis kraakleja minema ning üks rahva seas olev meedik tuli vabatahtlikult Marissabelliga tegelema.

  „Ma lähen kajutisse. Vabanda, Marissabell, aga ma pean!“ lahkus Trevor õlge kinni hoides.

  „Miks küll inimesed nii vägivaldsed peavad olema? Kus kohast tuleb nende sisse see viha, mis lausa sunnib vägivalda kasutama? Minu jaoks on alati rääkimine kõige tähtsam olnud. Või ehk mitte? Elik oskan ma lihtsalt paremini oma emotsiooni hillitseda? Tegelikult inimene vist ei oska oma tundeid talitseda, kui viha sisse tuleb. Ta pole päris tema ise, miski must jõud on ta enda tiiva alla võtnud, ning suunab teda. Nagu Röövlirahnu Martini kass, ainult, et tema võlus kõik positiivseks, kuid ei mõelnud ka tagajärgedele, kuigi tagajärjed ei olnud just haövad. Kas see viha ongi inimese teine mina? Nagu kõnekäändki ütleb, et inimene on kahepealgeline. No kaks palet on meil kõigil, kui lahata natuke eesti keelt lahti, nimetades neid palgeid kaheks põseks. Aga rahvasuus on sellel sõnal siiski teine tähendus, kahepalgeline- olemuselt kahesugune. Ma ei ole mõistnud ka neid inimesi kes võtavad endale lemmiklooma ja jätavad ta varsti unarusse, küll ei anna süüa, küll ei lase tuppa. Loom on ka ju täieõiguslik pereliige, elus hing, nagu kõik teised saatusekaaslased. Aga mis ma siin ikka targutan, eks minagi olen elus vigu teinud, ja mitte vähe!“ lõpetas Trevor monoloogi.

  Kui Trevor Taxfree kauplusest välja astus, jooksis ta taas Marissabelliga kokku. Katus sa siis „probleemi“ eest põgeneda, kui saatus juhatab ta taas su teele.

  „On sinuga kõik korras?“ uuris Trevor.

  „Mis loll küsimus!“ nähvas Marissabell, lõi pea kuklasse ja astus nõtkel sammul Trevorist, nagu võõrast, mööda.

  „Pagan! Sellised karismaatilised naised mulle meeldivad!“ tunnistas Trevor. Olgugi, et poole tunni eest põgenes mees probleemide eest, no tahtis ennast säästa, sest kes ikka invaliidi ehituse tööle laseb. Õlg tegi ikka valu ning oli ka paistes, kuid mees üritas sellest üle olla. Trevor jäi naisele järele vaatama ja tal läks sees lausa õõnsaks, sest Marissabell oli tõesti kena, kauni pudelikujulise figuuriga, mida punane maani kleit veel rõhutas, ja kogu see rooma ilujumalannalik graatsia paistis õudusas valguses nii lummav, et mees kujutles, et ta viibib justkui kusagil Hollywoodi filmivõtetel. Aga Trevor armastas üldse unistada, võibolla isegi rohkem kui teised mehed. Temas oli ilumeelt ka rohkem kui mõnes teises mehes. Mitte kunagi ei läinud ta kodust välja kasimatuna. Alati tegi ta endale soengu pähe ja lõhnastas. Küllap selles oli oma osa ka teisel temperamendil, aga eestlane kipub tihtilugu liialt hoolitsetud meest seksuaalvähemuseks pidama, ei taha leppida, et tänapäeva mehed ongi hoolitsetumad hurmurid, kui nõuka-aegsed mehed. Kuid mitte eranditult, sest leidub ka ikka neid kes unustavad ära mis kamm on ning ei lõhna kunagi hea parfüümi järgi, kuid selle eest haisevad higi järgi, ise veel targutades, et küll need higised naised on ikka jubedad. Alati kui Trevor seltskonnaga kusagile mõneks päevaks aeglema sõitis, ei unustanud ta esmaabivahedeid ja parfüüme endaga võtmast, sest ta tahtis ka hommikul telgist tõustes ka hoolitsetuna näiks. Tema jaoks oli oluline, et ka ta vabakaasa silmis kena välja näeks.

  Trevor mõlgutas mõtteid ja lonkis niisama mööda laeva, sest tal polnud erilist tahtmist kajutisse minna. Mees oli erutunud Marissabelli seksikast kehast ja ilust, aga uhkus ei lasknud tal iludust otsima minna. Ta mõtles, et kui vanajumal tahab, näevad nad uuesti, kui ei, siis järelikult pidigi see põgus vestlus ja ebameedliv intsident lihtsalt aset leidma. Ta tundis, et oli õigel ajal õiges kohas, või vastupidi. Korraks ta isegi kahltes ja tundis ennast süüdlasena põki ees, sest oma suhe oli karile jooksnud ja Trevor teadis liiga hästi milliseid hingepiinu selline asi tekitab. Mees suunas oma mõtted elukoha muutuse ja töö peale, nii oli kõige parem.

  Kella kümneks hommikul jõudis laev Stockholmi, Värtahamneni terminali, hüppas Färjeterminali pestusest nr 76 bussile ning sõitis sellega kuningalossi juurde. Sealt jalutas ta bussijaama, mis Stockholmis on, võrredes Eesti bussijaamdega, kordi suurem ja avaram. Ronis bussijaamas terpist ülemisele korrusele, astus sealt bussi ning alustas sõitu Västeråsi, mis asub 100 km kaugusel Stockholmist, läänes.

  See on üks Skandinaavia vanimaid linnu, mille kohal oli viikingite asula juba enne aastat 1000.

Linna asub Mälareni järve kaldal ja selles linnas elab väga palju turiste. Kui Trevor bussiga kohale jõudis, hämmasts teda, et bussijaamas rattaparkla oli sama suur kui bussijaam ise. See on omapärane linn, mille vanalinnas üks osa majadest on kõik värvitud rootsipunaseks. Linnas kohtab harva jalakäijaid ning rahvas armastab ratastega liigelda. Aga Trevorit ootas auto, kuhu ta ennast koos pagasiga parkis. Nad kallistasid sõbraga ja rõõmustasid väga. Aga kuna tal oli õnneks tööle minekuni neli päeva aega, siis tahtis Tervor väga linnaga tutvuda, kuid juba pagasit tõstes käis ta õlast selline valu läbi, et ta röögatas.

  „Mis juhtus?“ oli sõber, keda Trevor Maxiks kutsus, mures.

  „Ah, tead, Max, ma eriti ei viitsi selgitada. Üks loll vahejuhtum laeval, ei muud.“ polnud Trevor nõus seda taas enesest läbi laskma.

  „Olgu!“ ei uurinud Max ka rohkemat.

  „Kas meie elukoht on siit kaugel?“ silmitses Trevor mööduvaid tänavaid.

  „Ei. Üldsegi mitte. Täitsa kesklinnas elame. Ja tead kui palju kaunied mulatitare siin liigub! Ila hakkab tilkuma, juba nendele mõeldes!“ oli heledavereline Max vaimustuses.

  „Ohh, sind! Ja ise? Endiselt vaba ja vallaline?“ uuris Trevor.

  „Endiselt jah, aga mõni silmarõõm on ikka olemas. Ei mina ennast siduda veel plaani!“ oli elumees Max endas nii kindel.

  „Väsimatu naistemees! Aga räägi, kas siin mõnda kenat kõrtsi ka on? No läheks vaataks õhtul natuke ringi ka.“ vabandas Trevor ennast.

  „Ahahh, tema ja tahab ringi vaadata! Ütle kohe, et minu jutt seksikatest mulatitaridest ajas su ihu imelikuks!?“ tögas sõber.

  „Sina ja su mulatitarid! Tead ju küll, et minu pilk peatub ikka rohkem blondidel naistel! Oot, sa vist tahad millegist lähemalt rääkida? Kunagi unistasid, kuidas sa tahask korra neeginaist saada. Kas oled oma unistuse täide viinud juba?“ meenus Trevorile, sest just möödus autost üks hiigesuurte rinadade ja huultega pruunlane.

  „Oi, sõber, sa ei kujuta ettegi!“ itsitas Max nagi süütu poiss.

  „No, räägi, räägi!“ läks Trevor õhevile.

  „Ära uuri elu, saad liiga targkaks! Ja üleüldse, minu teada tulid sa siia tööle, mitte naisi rajalt maha tõmbama. Või kuidas?“ tögas Max.

  „Heh-he-hee, kas tunned piinlikkust, et näost punaseks läksid ja jutu teisle teemale keerasdi?“ uuris Trevor.

Auto peatus kahekordse rootsipunase maja ees, mis asus tõesti kesklinnas.

„Oot, lähme viime su asjad sisse. Sa tahtad kusagile sööma minna?“ oli Max lahke.

„Ok. Jõaun su muöjeid kuulda küll ja küll. Läki!“ võttis Trevor pagasnikust oma pagasi ning juba nad olidki majas.

  Trevor sai endale omaette toa, sest see oligi hotellitüüpi maja, mille igal toaakna all oli ka rõdu. Pisike, ruuget värvi tuba, mille üks sein oli palkidest, teine tapeeditud, meeldis Trevorile väga. Laia abieluvoodi ees ilutses põdranahast vaip ning hiigeltelekas. Toa nurgas asetses kamin, mille peal oli Norra trollid, mille Trevor vaid ühe pilgu järgi ära tundis, sest teda huvitas ajalugu ning need kummalised, aga tema jaoks armsad, olendid on pärit Põhjala mütoloogiast. Vaid ühest pilgust piisas, et mes tundis juba ennast koduselt, aga ta kõht korises ning juba Trevor jalutaski toast välja. Max parkis õues autot oma koha peale, kuna Rootsis on kõigil oma isiklik parkimiskoht, kui Trevor majast väljus.

  „Ok, lippan korra toast läbi ja siis viin sind sööma.“ teatas Max.

  Trevor vaatas ümbritsevat loodust, tal oli millegipärast maailmalõpu tunne, aga mehele meenus laevakaaslase jutt igavikust ning ta arvas, et sellepärast talle see tunne tuligi. Samas võõras riigis ja võõras linnas ongi teine aura, eriti alguses, kui oled sinna alles emigreerunud või reisima läinud.

„Trev, vaata milline tšikk, kui kobe kints veel!“ tuli Max juba majast välja ja hõikas nii valjult, et miniseelikus mööduv tšikk lausa neid vaatama jäi.

„Max, sa oled parandamatu! Pead endale ikka nsie võtma, muidu on sinuga tükk tegu. Paned siin nii veel kõik punastama.“ aasis Trevor, keda Max Treviks kutsus, kuigi see nimi ei olnud Trevorile üldse meeltmööda, sest ta mäletab lapsena, kui ta suviti suvepealinnas Pärnus käis, paistis üle jõe endise Teede Remnidi Ehitus Valitsuse lühendatud silt TREV. Ja mingi valitsusena ta ennast ei tundnud, kuigi ehitaja staatus hakkaski talle kohe kätte tulema. Aga mees pigists silma kinni, sest just max oli see kes talle igati toeks oli Rootsi tööle saamise suhtes. Ja pealegi olid nad nii head sõbrad ka, et võiks lausa koos luurele minna, olgu selleks kasvõi naisteluure.

  „Tead kui hea on parandamatu olla! Ja pealegi, millal ma veel naisi piilun, kui mitte nüüd? Kes rauka ikka tahaks? Praegu on veel aega ja võimalust, kuniks endal peret ei ole. Aga tead, mul on sihuke tunne, et ma ei olegi pereeluks loodud. Et sellise vaba mehe staatus on minulikum. Sul ei ole nii või, sõber?“ oli Max veidike isegi murelik.

  „Ega selle asjaga nüüd nii kiire ka ju ei ole! Küll aeg kõik kriteeriumid paika paneb! Ühel päeval tunned, et oled kõrvuni sees ja mitte ainult naises, vaid ka perekonnas. Hakkad seda nautima ning ei oskagi enam ilma naiseta elada. Usu, ma tean, millest räägin!“ õpetas Trevor.

  „Võibolla sul on isegi õigus, aga ma praegusel eluhetkel armun iga pöäeva ja peaaegu igasse naisesse. Täitsa lõpp! Kas ma olen mingi eriline tegelane või juhtub seda iga teise mehga?“ tahtis Max sõbra nõu kuulda.

  „Eks minagi vaatan naisi, piilun poole silmaga, sest ka mina olen mees, aga ma tõesti ei armu iga päev. Küllap sa ei ole veel seda proua õiget leidnud, siis võib selliseid asju juhtuda küll. Samas mina omast arust leidsin eluarmastuse, aga siis lagunes kõik koost. Ei mõista mina neid naisi, või olen ise raske iseloomuga, või on siin veel mingi põhjus. Ma ei oskagi öelda. Aga ega ma ei kiirusta ka enam kusagile. Oot, mul kõht juba koriseb. Kas jäämegi siia tänavanurgale lobisem aja targutama või viid mind kusagile sööma ka?“ oli Trevor väga näljane.

  „Olgu! Lähme!“ vastas Max ja juba nad astusidki ühe kesklinna restorani uksest sisse.

27. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

IGA VÕIMALUS VÕIB OLLA UNISTUS- Vello Sokk

 Kas ma ainult ülistan ja kiidan loetud raamatuid? Kindlasti mitte! Siit ta tuleb, karm (k)arvustus!

Ütlen ausalt- ma pole elu sees nii halba raamatut lugenud, kui seda on Vello Soku luuleraamat (ei tahakski isegi seda nii nimetada) "Iga võimalus võib olla unistus." Aga guugeldades avastasin, et seda pole raamatulettidel. Õnneks!

 Lihtsalt nii kahju on sellest, et mõne tõesti hea autori luule ei saagi kunagi raamatuks, aga sellist jama trükitakse. Ma olen luule puhul väga tundlik ja mitte kuidagi ei suuda mõista miks selliseid vihikuid välja antakse, kus pole luulet ollagi. Ei ole kompositsiooni, miski ei hoia üllitist koos, kujundid puuduvad, raamat on täis mingit hala, mis rüvetab luulet...jne..jne...Mul hakkas päris valus seda lugedes!

 Kas ma olen liiga karm? Aga ma ei salli valet, silmakirjalikkust, vargust jne...Ja ma ei hakka siin lahti lahkama miks ma sellest kõigest selle postituse juures mainin. Kes teab-see teab! Igal juhul on mul siiralt kahju, et paberit raisatakse sellise hala ja jura peale, ausalt.

 Kui autor nii väga tahab luulet avaldada, siis õppigu selle kõige algelisemad teadmisedki algatuseks selgeks! Ausõna!

 Ja, noh, vigadest ma üldse ei räägigi! Oleks võinud vähemalt lasta raamatu toimetada ja sellele korrektuur teha. Kohutav! Kui ikka inimene ei tee vahet k,p, t-l ega g,b,d-l siis on ikka väga valus lugeda kui sellised vead on raamatus...

 Ja kahjuks olen ma ennegi kuulnud ja lugenud kui inimene ütleb, et ta ei lase oma luulet toimetada. See on suur viga!

 Aga mis seal ikka, raamat on ilmunud. Ja mina õnneks seda ostnud pole, autor saatis ja nüüd võib tunduda, et olen tänamatu. Ütlen ausalt: ega ma ei ole seda soovinud ka! Ja kui inimene teeb korduvalt teatud vigu, ei õpi nendest, siis on see ikka väga raske juhus. Ja ei maksa hakata peituma selle taha, et inimene on ratastoolis...Olles ise erivajadustega lapse ema, tean, et ka neid tuleb juhendada ja juhtida õigele teele.

 Vabandust, aga ma pidin selle sapise blogipostituse kirjutama, sest mitte midagi head pole selle raamatu kohta öelda ja maski ma kandma ka ei kavatse hakata.

 Ma siiralt loodan, et autor ei üllita kunagi (vähemalt enne mitte, kui on luule olemuse selgeks teinud) ühtegi luuleraamatut! Raamat kubiseb vigadest ning mõne näite toon piltide lisamisega.

Jätkuvat jõulurahu!

mõtetetes...uhh!

et idu saaks värsireaks :D :D :D

rääkiks...uhh!

26. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Jõulupühade turnee Lõpele ja Oidremaale

Germo, Sander, Juta, Tamara, Ergo, Emily ja Raivo

  Täna käisime õe Reeda ja Germoga Lõpel (emal)vanaemal ja Oidremaal vennal, Raivol külas.
Oli mõnus vaheldus kodustele jõuludele, kus minu jaoks päevad kaovad kätte, sest olen kirjutamise- ja lugemislainel. Ei saagi aru kas on öö või on päev. Tänud Reedale, et ta meid kaasa võttis!

 Muidu on, nagu ennist mainisin, meie jõulud kodused olnud. Aga ega minu jaoks ongi see täiesti tavaline aeg, aasta kõige pimedam aeg, aga õnneks lähevad juba päevad kukesammu võrra pikemaks ja see mulle meeldib.

 Aga ega ma pikemalt ei blogigi, pildid kõnelevad ise.

Emal kõik jõulukaktused õitsevad aga see kollane on nii eriline...

Ave, Eve ja Merle, see on nüüd teie kunagine kodumaja Lõpel :D

Läheb lugemiseks! Emal on kodus suur ja põnev raamatukogu...

Kallis Ema loeb oma käsikirja, millest ma raamatut koostan...

Germo vanaema juures Lõpel

kes sealt piilub ;)?

venna Miisu on päris vallatu :)

saage tuttavaks, mina olen Miisu Peterson :)

vend ja vennanaine

nad neljakesi tulevad... :)

...

vennananine ja vend Oidremaal, oma kodu ukse ees

Aitäh, hõimlased! :)



25.detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (3.pt)

 3.peatükk

  „Fakk, pidevalt on üks jama selle ukselukuga!“ torises Maris, kes oli taas hädas. Õnneks või kahjuks Rinaldo ei saanud tema sõnadest aru, kuigi esimese sõna tundis ära ja arvas, et midagi on viltu. Ta oli väga taiplik, tegi Marisele, nagu mõnele lemmikloomale, pai, võttis tasakesi naise pihust võtmed ning keeras ukse esimese korraga lahti. Mees oli harjunud selliste ukselukkudega, need pidvat olema varastele ühed peavalu tekitajad ja harva suudetakse sellised lukke lahti muukida, kui üldse.

  „Aitäh!“ tänas svipsis Maris.

  „Mis raha see oli?“ tegi Rinaldo Marisele silma.

  „Nii suur raha, et tagasi ei ole vaja!“ muheles naine ja imestas, et isegi Portugalis tehakse selliseid nalju, kuigi oli pidanud seda eestlaste väljamõeldiseks.

  Rinaldo karused käed hakkasid iseenesest Marise turja masseerima ning naine ei tahtnud kuidagi sellest mõnust loobuda, aga ta oli valvas ning kordas mõtteis oma kaitsemantrat; „Maris, sa ei tohi teha svipsis peaga midagi sellist, mida võid juba hommikul kahetseda!“ ja see mõjus. Ta kujutles, et keskkooliaegne, parim sõbratar masseerib ta õlgu, nagu seda vahel toona ettegi oli tulnud. See mõjus ka, sest sõnal ja mõttel on suur jõud, kuigi paljud meist ei taha seda uskuda ja ei julge tunnistada.

  „Aitäh, sõber, aitäh!“ oli ta siiski sunnitud sellele mõnule ei ütlema.

  „Kas ainult sõber?“ võttis Rinaldo käed Marise kaelalt ja suudles masseeritud kohta. Maris kogu keha kandis tibutagi ja ta oli sellises olekus, et võinuks mehel endaga lasta teha, mida meest tahab ja tema ikka ka, aga mantra mõju tuli nagu bumerangi efektina ta mõtteisse tagasi, see päästsi naise, kes oleks hetk tagasi Rinaldo omaks saanud.

  Maris nägi erutunud mehe silmis pettumust, aga endal süda rõõmustas, et oli suutnud ei öelda. Tegelikult naine isegi kartis portugallase reaktsiooni, sest ta tundis, et mees on küll temasse armunud ja ilmselt ka tema mehesse, kuid igasugused legendid agressiivsetest väljamaa meestest maalised ennast Marise silme ette, ning tal tekkis hirm.

  „Rinaldo, anna mulle andeks, aga ma vist tegin vea, et sind endale külla kutsusin!“ püüdis ta oma hirmu siluda, ise silma nurgast meest jälgides.

  Rinaldo hingeldas ja üritas oodata millal veri teatud kohtadesse tagasi valgub, aga juba Marise nägemine ajas teda hulluks, sest nende vahel valitses ülitugev seksuaalenergia, mis igast silmapilgust juba võimendus. Rinaldo vaatas Eesti naist ja ta ei saanud aru kuidas üks võõramaa naine suudab tema südame nii tugevalt põksuma panna, et viha, mis tegelikult keeski, lisaks verele, tema sees, haihtus. Hetk tagasi oli tal tunne, et ta tahab Marist lausa vägisi võtta, sest ta oli liiga leilis ning talle tundus, et naine mängib temaga, mõnitab, lastes asja juba kaugele, aga siis hüppab alt. Rainaldo ei olnud harjunud sellise asjaga. Pealegi oli ta, kena mehe ja muusikuna, harjunud iga naise saama, keda ta vähegi ihaldas. Tegelikult paljud mehed mõtlevad, et naised mängivad nendega, ja tegelikult paljud naised ka mängivad. Aga paljud naised ka mitte, sest nende au on neile tähtsam, kui vahekord, mis võib lõhkuda mehe ja naise vahelise sõpruse, kuid ei tarvitse edasi areneda. Maris polnud päris kindel kas ta tahab ennast Rinaldoga siduda ja ta ei teadnud isegi veel kas ta armastab Trevorit endiselt, või on sellest tundest alles jäänud vaid kiindumus, või armastab ta ainult armastust Trevori vastu, mitte seda õiget tunnet, mida armastuseks nimetatakse. Aga Trevori suhtes ta nii suurt seksuaalenergiat ei tundnud, kui Rinaldo suhtes. See tõesti võimendus iga nende kohtumisega ning see oli ka üks põhjustest miks Maris oleks tahtnud Rahuliga baari edasi istuma jääda, ta tahtis Rinaldot eirata, kuid ei suutnud. Pealegi Rahul tundus tõesti talle pealetükkivana, sest juba lauas vesteldes ta üritas Marist puudutada ja Marisele see mitte ei meeldinud.

  „Pole midagi! Pole midagi, kullake! Anna parem sina mulle andeks!“ kartis Rinaldo Marist kaotada, aga ta tuju oli läinud.

  „Ma hakkan liikuma. Kell ka juba palju ja...“ teatas mees.

  „Tulen saadan sind välisukseni.“ oli Maris lahke. Veel uksel nad suudlesid korraks, aga Maris tundis selles suudluses solvumist, kuid ta ei öelnud midagi, sest kartis, et muidu võib ta mehe veel tagasi meelitada ja siis...

  „Obrinago! Obrigado, Maris!“ tänas Rinaldo naist millegipärast nüüd juba omas keeles. See tundus Marisele veider, ehkki ta nii armastas seda sõna. Naine imestas, et nad olid nii vähese ajaga nii tuttavaks saanud ja teineteisesse kiindunud, et isegi iga sõna, mida kehakeel kõneles, reetis nende tuju ja hoiakut. Naine oli üllatunud, et ta oskab isegi väljamaalase kehakeelt tõlgendada, aga ta polnud ka mitte kunagi enne selle peale mõelnud.

  Kui maja välisuks kinni kolksatas, hakkas Maris südantlõhestavalt nutma. Ta vajus trepikoja nurka kössakile ning lasi pisaratel voolata. J aega naise suu ka kinni ei seinud, ta nuttis häälega. Maris kuulis küll, et kusagil paotas keegi ust, aga ta ei lasknud sellest ennast häirida. Oligi hea, et keegi talle sellel hetkel lohutust pakkuma ei tulnud, ta oleks sellisel juhul vihalaviini osaliseks saanud. Maris oli endast välja, ta piinles armupiinades, ega tundnud ennast ära. Just õnnetu armastuse pärast ta ju kodumaalt põgenes ja nüüd jälle...Naine kartis armastada ja veel enam armatseda. Ta oli katki.

  Kui ta lõpuks tuppa jõudis, oli ta ennast nõrkemiseni tühjaks nutnud, lausa nii, et isegi ühtegi pisarat ei tulnud enam ta silmist. Maris komberdas oma tuppa ja kobis täisvarustuses magama. Nii palju siis fadobaari elamustest, mõtles ta endamisi ja siis muutusid silmalaud tinaraskeks.

*

  „Ma pean selle naise oma peast ja südamest välja rebima! Pean! Pean! Ma pean!“ kordas Rinaldo voodis, sest tal ei tulnud und, kogu teki alune oleks nagu sipelgaid täis olnud.

  „Oh, fakk, ma ei saa ju seda teha! Mis siis kui Rahul ta endale saab? Mis siis kui mu parim sõber ja armastatu teineteist leiavad? Siis ma olen ju mõlemast ilma! Pidin ma üldse neid omavahel tuttavaks tegema!“ oli Rinaldo nii närvis, et ei saanudki und. Ta võttis kitarri ning sulgus oma maailma. Mees isegi ei tea kui kaua ja kui palju fadosid ta tollel ööl ära laulis, aga laulis, kuni vastu ust hakati klohmima. Rinaldo ei kuulnud, sest toa ja esiku vaheline uks oli kinni ja ta oli ise üleni fado sisse uppunud, et muud maailmad tema jaoks ei eksisteerinud.

  „Laske sisse, politsei!“ kuulis ta lõpuks.

  „Mida ma kurja teinud olen?“ küsis Rinaldo ust avades.

  „Ah teie! Palun laulge vaiksemalt või pange üldse pill käest, sest me oleme teie kohta saanud täna juba mitu kaebust.“ teatas tuttav politseinik, kes ise ka aeg-ajalt baaris fadot laulmas käib. Ning Portos tunnevad ja teavadd niigi peaaegu kõik kohalikud, küllap ka alalised turistid, Rinaldot, sest ta on seal omaette fadolaulu elav legend.

  „Olgu, panen pilli käest ja lähen magama ära.“ lubas mees ning sulges politseiniku nina all ukse. Võimumees jäi tummalt seisma, kuid asi sai lahendatud ja juba ta lahkuski sündmuskohalt.

  „Issand, ma olen omadega sees! Igas mõttes sees!“ meenus Rinaldole taas möödunud, mis kui halb vari ta kannul käis. Aga mees teadis mis teda rahustab. Ta avas arvuti ja pani teatud video peale ning poole tunni pärast võisid naabrid kaebuse esitada, et üks mees norskab nii, et seinad värisevad.

*

  Maris ärakas kõne peale. Ta ei piilunud läbi une üldse kes helistas, aga võttis kõne automaatselt vastu.

  „Tere hommikust! Asjalood on nüüd sellised, et naabrid kaebavad, kuidas te nende öörahu rikute. Ma pean teile kahjuks üürilepingu üles ütlema. Olge palun head ja pakkige oma asjad kokku, kell 12.00 olen kohal!“ kuulis ta unesegasena poolvigast inglisekeelset juttu läbi telefoni.

  „Ah? Mida??? Misasja? Kas ma kuulsin luulusid või nägin kõike seda unes?“ ei suutnud unine ja pohmas Maris uskuda. Ta vaatas telefoni ja nägi, et tõesti oli keegi helistanud, vastatud kõne oli nähtav. Aga see teema? Kas ehk pohmellis pea mõtles selle kõik välja või..? Naine ajas ennast voodist välja, läks wc-sse ning ajas näpud kurku, sest tal oli tõesti väga halb olla.

  Kui ta lõpuks sisikonna tühjaks oksendanud oli, naases ta magamistuppa ja võttis peoriideid seljast , sest need haisesid higi järgi. Siis haaras Maris saunalina ja tõttas vannituppa, et mõni kaasüüriline temast ette ei jõuaks, kui kuulis kiputust uksele.

  „Pagan! Kus mu kleit on? Ah, ega mul midagi varastatud ei ole!“ nentis Maris ning läks ust avama, vaid õhuke õlasall ümber ihu tõmmatud.

  „Ah sina! Tule edasi!“ oli Maris Rinaldot nähes kuidagi jahe, või tundus mehele nii. Ega tegelikult ei suuda vast ükski naine väga õitseda, kui ta on eelmisel õhtul ülearu alkoholi manustanud, aga nii pealiskaudset ja külma vastuvõttu Rinaldo ei oodanud.

  „Ma küsin otse. Ütle tüdruk, kas sa teed minu kulul nalja või sa tõesti kardad meie suhet edasi arendada?“ mängis ka Rinaldo konkreetset ja külma meest. Maris lausa ehmatas, tema ees ei seinud enam see mees kes talle viimasel ajal kõige kallimaks saanud oli. Tema ees seisis suurte pruunide ja kurjust täis silmadega võõras, kes esitas ebameeldivaid küsimusi. Marisel olid niigi närvid pingul ja naine tundis, et on kõik kaotanud, nii hea sõbra, kui ka eluaseme.

  „Mida sa minult tahad? Tahad, et viskan jalad harki, et saaksid mind panna? Kas sellised mehed siin elavadki vä? Kas teil pole üldse naiste vastu austust?!!!“ räuskas ta, kui avanes korteri uks.

  „Oiii, keda siin näha! Mis tuuled sind siia toovad ja mis lärm see siin on?“ uuris korteri omanik, kes tuli võtmete järgi, kuna Maris pidi välja kolima. Aga mehed jäid omavahel vestlema ning omanik unustas isegi põhjuse miks ta sinna läks, kuna polnud head sõpra- Rinaldot juba ligi pool aastat näinud. Muidugi rääkis omanik ka möödunud öö intsidendist ning Rinaldo kurvastas selle üle, väitis, et just tema on selles jamas süüdi ning palus, et Maris saaks sinna edasi elama jääda. Omanik vähendas isegi üürisummat.

  „Palun!“ ulatas Maris võtmed, lohistades järel oma pagasit ning hakkas uksest väljuma, kui Rinaldo teda takistas.

  „Ära puutu mind!“ pahandas naine, kui Rinaldo tal õrnalt käsivarrest haarta tahtis.

  „Rahune, kullake, sa ei pea siit lahkuma!“ ütles Rinaldo.

  „ Võid siia elama jääda,“ kinnitas korteri omanik. „Aga teeme sulle uue üürilepingu ja kuna sa tahad siin pikemalt elada, siis on ka üürihind soodsam,“ teatas omanik.

  Maris jäi mehi ammulisui vaatama ja nähvas;“Mis? Mida? Kas te teete minu kulul nalja või?“

  „Asi on naljast rohkem, kui kaugel. Ja sina oled lahkumisest väga kaugel. Kirjuta kenasti lepingule alla ja paki oma kompsud uuesti lahti!“ tegi Rinaldo Marisele silma.

  „Mina armsatan sind ka!“ hüppas Maris Rinaldole kaela ja suudles teda. Ta sai kohe aru, et tema lemmikmees silus asja ära, aga tal polnud õrna aimugi, et mehed omavahel sõbrad olid. Aga mis sai veel parem uudis päeva olla kui see, et saad peaaegu poole odavama üürihinnaga elamises Porto südalinnas elada. Maris tundis, et portugallastel on süda õige koha peal. Ja isegi pohmakas oli kadunud, nagu poleks sea olnudki.

  „Olgu, sõbrad, ma nüüd ruttan!“ teatas omanik, tegi noortele silma ja sulges enda järel ukse.

  „Kas sa lubad mulle, et me ei tülitse enam?“ küsis Maris häbelikul pilgul Rinaldolt.

  „Jaa, mu kallis, luban, alati luban!“ vaatas noormeest teda armunul pilgul.

  „Aga muideks, meil olid sarnased ööd!“ teatas Rinaldo. Maris kortsutas kulmu, sest ei saanud vihjele pihta.

  „Mis mõttes?“ küsis ta.

  „No ma ei saanud öösel und ning hakkasin fadot laulma. Sattusin nii hoogu, et mitte mõelda sinu peale. Ma ei mäleta kui kaua ja kui kõval nutuhäälel ma seda laulsin, aga ühtäkki oli politseinik mu ukse taga ja teatas, et naabrid on esitanud mitu kaebust, et ma rikun nende öörahu. Mis seal ikka, panin pilli käest ja siis kuidagi jäin lõpuks magama. Aga õnneks oli politseinik mu tuttav ning trahvi ta ei teinud. On ka tema fado fänn ja käib seda vahel ka harrastamas. Mul vedas. Ja siis tulen siia ning sama muster kordub. Mis meiega toimub, kallis Maris?“

  „Tegelt ka? Täitsa lõpp! Ja veel nii ühel ajal. Aga jah, eks ju põhjus oli ka vast sama?“ oli Maris hämmingus, kuid tegi mehele kavalat silma.

  „Ära hakka!“ keelas Rinaldo.

  „Kuidas palun? Mida ma teha ei või?“ sulges Maris Rinaldo suu suudlusega ja õues tuli taas päike välja, ehkki see oli üks väheseid ilmasid, kui veidike vihma tibutas.

 „Tead, et mingeid jamasid enam ei kordu, ma viiks sind hea meelega ühte kauplusesse. Tahaksid?“ tegi Rinaldo omast arust ahvatleva ettepaneku, kuigi ei rääkinud otse asjast.

 „Ja, jaa, tahksin küll, aga ära mind praegu sega!“ tegi naine talle uuesti silma, asetas oma sõrmed Rinaldo sõrmedele ja talle tundus, et isegi mehe juuksed tõusid püsti pähe.

25. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (2.pt)

2. peatükk

  „Räägi, Lemps, mis sul täna plaanis on?“ tahtis Mathilde teada.

  „Mis ülekuulamine see olgu, õtse!“ tegi Lembit õele silma ja tema pilk ning hoiak reetis, et ta elus on mingisugune muutus toimunud. Mathilde vaatas venda veidi juhmi pilguga ning vennal ei jäänud see märkamata.

  „No mis nüüd on? Kas ma solvasin oma hellikust õtse või? Oh sina armetukene küll!“ heitis Lembit endiselt nalja, kuid ta kindlasti ei mõnitanud õde, lihtsalt mehe tuju oli hea ja ilmselt oli selleks ka põhjust, või õigemini oli põhjuse tekitaja mängus, ehkki suhe Reiliga oli nagu elu segasummasuvilas, keeruline ja konarlik.

  „Ah!“ lõi Mathilde käega ning mängiski solvunut.

  „Näehh, sa oled samasugune hellik nagu lapsena! Aga sa ei pea mu tögamist kohe halvasti tõlgendama. Ikka heasti on kõik, heasti!“ selgitas vend.

  „Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sellist sõna, nagu heasti, pole olemas!? Pole kunagi olnudki! „oli Mathilde endiselt tõre.

  „Oh sind! Mis sul mureks oligi?“ vaatas vend, et õe huumorisoolikas on lootusetult umbes.

  „Ah mis seal enam! Mul polegi enam plaane! Pole tuju kah!“ lõi Mathilde oma plaanidele käega.

  „Kas on midagi poest vaja? Või on sul mõni eriline soov? Mul ongi alevisse asja.“ ei jätnud vend.

  „Väga hea! Oota veidike, ma panen kohe riidesse!“ kangutas Mathilde üle pea käivat põlle eest. Lembitul oli nüüd suu kinni. Tegelikult plaanis ta Reiliga kokku saada, aga nüüd, kui õde temaga ennast kaasa kutsub, ei tule see kõne allagi, mõtiskles ta.

  „Eks sa siis pane, ma jalutan seniks hoovis,“ ei jäänud Lembitul muud üle kui nõustuda, aga ta ruttas õue tegelikult selleks, et Reilile oma muutunud plaanidest teada anda. Pealegi ei tahtnud ta mingi hinna eest tõega lagedale tulla ning iga sekund oli hetkel tema jaoks tähtis, mõtlemaks välja hädavale, millega ta ennast sisse ei räägiks. Lembit oli väga vilets valetaja. Vast ühe käe sõrmedel võib ta oma elu jooksul üles lugeda need hädavaled, millest ta välja tulnud on. Osad inimesed lihtsalt ongi liiga ausad ja vale paistab nendest läbi, vaatad nagu klaasist läbi.

  „Hei, hei, kuule, tead...!“ alustas ta kõnet.

  „No räägi nüüd mida sa mulle valetada tahad?“ lausa ehmatas Reili Lembitut oma otsekohesusega.

  „Kas just valetada, aga mul tuli üks asi vahele, aga praegu on kiire, räägin sulle hiljem, kui sobib?“ ei suutnudki Lembit midagi välja mõelda.

  „Olgu, olgu, sa ei pea minule ometi midagi selgitama, ega ma su naine ei ole!“ muheles Reili. Lembit muutus kohmetuks ja hakkas kogelema.

  „Eee, no- nohh, jah...olgu, teeme nii!“

  „Kuidas või mida sa teha tahad?“ ajas miski Reilit naerma ja ta ei olnud küsimustega, mis Lembitu pea täitsa sassi ajasid, sugugi kade.

  „Aga, aa-ga, ma pean praegu lõpetama. Helistame!“ vajutas Lembit kõne kinni, sest Mathilde oli kuidagi väga ruttu ennast lille löönud ja juba astuski ta majast välja.

  „Noh, kellega sa seal nii pikalt nüüd lobisesid?“ oli Mathilde uudishimulik.

  „Ah, mis sellel ikka tähtsust on!?“ pahandas see pidev uurimine Lembitut.

  „Ohoo, ära sa räägi, kas vennal on õe ees saladusi!?“ häiris Mathildet, et vend salatseb.

  „Kuule õtse, ega sa ju ometi ei arva, et ma kogu oma elu sulle must-valgelt ära rääkinud olen ja värvid selga mõelnud!? Mul on ikka omad saladused ka, millest isegi õed ei pea teadma! Ja ära sa arva, et ma sellega sind solvata tahaks, osad asjad on lihtsalt väga isiklikud ja ei kuulu kõikide inimeste kõrvadele.“ selgitas ta.

  „Ah, et mina olen see kõik inimesed, ahnii! Oota sa! Aga mis seal ikka, aja selle suksu kere kuumaks ja minek!“ ei viitsinud õde enam vihastada, tema mõtted olid Mirelli juures, kuigi ta polnud vennale oma plaanidest veel rääkinudki. Aga memm mõtles, et mis vennal küll saakski selle vastu olla, kui ta Mirelli, Kustit ja Trevorit külastada tahab. Ehk satub Lembit ise ka jutusoonele, no vähemalt Trevoriga, mõtiskles Mathilde.

  „Õtse, mida sa poest vajad? Sul läheb seal kindlasti kaua, ma teen ühe tiiru alevis, on üks asi vaja korda ajada.“ tahtis Lembit teada.

  „Tead, sul nooremad jalad, ehk käid ise poes ära? Ja ega ma nii väga midagi ei vajagi. Kui kohale jõuame siis räägin. Aga alevis tiirutada saame ka kahekesi,“ teatas Mathilde.

  „Nojah, mis seal ikka, ju ma siis pean käima!“ oli vend veidi pettunud.

  „Sina liigud rohkem ringi, räägi mis üldse uudist on? Näen sind juba harvemini kui kuuvarjutust, aga ega ma ei taha sellega sulle ometi mingeid raame seada, sinu elu on sinu elu. Aga tead ju isegi, et minusugune vanainimene peab metsa aheldatud olema ja kus kohast ma ikka neid uudiseid kuulen. Postiljon ei leia ka minu tarvis eriti aega, ja kas peakski?“ muutus õde vennale tüütuks. Lembitul olid mõtted mujal ja ta lasi Mathilde jutu kõrvust mööda ning vaikis.

  „Ahahh, nojah, egas midagi, küll ma juba ise kuulen, kui sina oled otsustanud oma keelt juba kiivalt hammaste taga hoida!“ torises memm.

  Ülejäänud teekonna vältel valitses autos vaikus, isegi raadio ei mänginud, sest metsade vahel ei olnud isegi levi. Lembit sõitis väga kramplikult, või õigemini hoidis ta rooli kuidagi väga kangelt, nagu kunagi žigulidel tuli hoida, teistmoodi. Põhjuseks olid magistraalkraavid, mis jooksid piki tee äärt. Need lihtsalt ei meeldinud Lembitule. Ja tee oli ka kuidagi kitsas, ehkki peale maaparandustöid oli seda veidike laiendatud, aga ikkagi. Kui juhtus veel mõni auto vastu sõitma, läks mees nii krampi, et õel tuli lausa hirm peale. Ega iga mees ei olegi loodud autot roolima, olgugi, et ta võis autokooli kunagi edukalt lõpetada või siis läbi tutvuse või eksternina load saada. Lembit kuulus nende hulka, kelle kunagine kooliaegne pinginaaber oli autokoolis õppejõud ja tema lubade saatus kuulubki kategooriasse onupojapoliitika.

  „Nonii, oleme kohal! Kuidas siis jääb? Kas käid ise poes ära?“ tahtis Lembit teada.

  „Olgu, olgu, käin ära jah, aga mul läheb ruttu, vaata, et sa mind ikka ära ootad!“ komberdas Mathilde autost välja.

  Lembit närvitses, sest talle tundus, et plaanid, Reiliga kasvõi korraks kokku saada, lähevad vett pidama. Ta vaagis kas helistada uuesti naisele või mitte, kuid otsustas siiski mitte, sest õde ju ütles selge sõnaga, et tal ei lähe kaua ja Lemps lihtsalt ei tahtnud, et õde näeks teda jälle helistamas. Mees läks autost välja ja kõndis parklas edasi-tagasi, nagu närvihaogust põdev inimene, kes ei suuda ühe koha peal kaua olla. Ega ta kaua kõndida ei saanudki, sest juba loivaski Mathilde poest välja, kaasas päris suur kotike. Härrasmees lonkis õele vastu, võttis temalt koti ning avas autoukse.

  „Aitäh, aitäh! Küll sina oled mull ikka džentelmen!Ole sa tuhandest, tuhandeks tänatud!“ei olnud õde kiidusõnadega ühtäkki üldse kitsi. Küllap oli tal selleks oma põhjus, sest päevaplaanid olid juba niigi täide läinud, tuli oodata veel viimast sammu, venna reageeringut, kui ta uudise, Mirellile külla minna, teatavaks teeb.

  „Nonii, ja kas ma viskan nüüd sind koju? Ongi juba kiireks läinud?“ tahtis vend teada.

  „Mis koju!? Ma ei plaani ometi nüüd koju minna! Nii harva saan metsast välja ja kohe koju! Mõtle ka ometi mida sa räägid!“ oli Mathilde tusatuju tagasi, sest pisikesest närvipingest oli kasvanud suur hirmukoll, kes teda seespidiselt kiusas.

  Vend oli õe pärast mures, kartes, et õe tervis on halvenenud ja seniilsus või dementsus võtab maad. Mathilde meleolud muutusid kiiremini kui Eestimaa ilmad, kus pool päeva sadas vihma ja teisel poolel tuli päike välja ning vastu ööd tuiskas lumi maha. Vot, täpselt sellised! Aga tõele näkku vaadates Lembit tegelikult ei imestanud, sest ta õel oli väga raske elu olnud, ja Lembit üritas tolerantseks jääda.

  „Olgu, olgu, sinu sõna on mulle seaduseks! Kuhu sõidame?“ oli vend leplik.

  „Pane sellele parsale hääled sisse, küll mina juba oskan kaarti lugeda! Ega ma nii demenetne ka ei ole!“ nähvas Mathilde. See veidike ehmatas venda, sest just dementsust ta õele alles diagnoosis. Aga ta eeldas vaikida, käivitas auto ja hakkas sõitma.

  „Stopp! Keera nüüd selle paremat kätt jääva maja poole!“kamandas Mathilde.

Lembit kuuletus ja sai ka kohe aru kuhu minek. Ta pidas õigemaks vaikida, sest oli õe kapriisidest liiga väsinud.

  „No, davai, davai, võta nüüd kott enda kätte, mu džentelmen!“ iroonitses Mathilde. Mis Lembitul muud üle jäigi, pea norgus võttis ta õe moonakoti, sulges auto uksed ja juba nad olidki Mirelli ukse taga.

  „Ooo, ohoooo, milline vahva üllatus! Tulge, aga tulge edasi! Astuge julgelt!“ oli Mirellil ülihea meel.

  „No näed, tütreke, ma suudan juba astuda, jah!“ säras Mathilde nii nagu ei kunagi varem.

Mirellil käis see tütrekeseks kutsumine südamest läbi, sest ta armastas Mathildet, sest Mathilde oli tema jaoks väga emalik memm, selline kodune, lihtne ja karismaatiline, millised memmed alati Mirelli südame võitsid.

  „Nii armas, et leidsite meie juurde tee! Tõesti! Olen nii õnnelik selle üle!“pihtis Mirell, ehkki ta silmad kõnelesid teises keeles. Nendes oli liiga palju kurbust, valu ja muret. Ega ei ole ühelgi emal lihtne, kui nende laps lahkub välismaale, olgugi, et tööle, aga töö ajal ju elatakse ka seal, ning kodus käiakse üliharva, kui sedagi. Aga Mathilde ei olnud pime, ta nägi, et Mirelli süda valutas, kuigi silmad naeratasid. Ta oli terane naine, kes nägi just seda mida näha tahtis. Aga ega ta kunagi ei eksinud ka. Lembitutki nägi läbi ja see hirmutas meest. Eks hakkavad ju inimesed ikka teistmoodi käituma, kui nende ellu on tulnud uus suhe, uus armastus. Ja tahes-tahtmata muutub ka nende miimika, näoilme ja eneseimetlus, veedetakse rohkem aega peegli ees, aga ega armunu ise seda ei märka ja ega ei kipu tunnistama ka, kui keegi hakkab seda ninapeale hõõruma, sest ta mõtted on selleks liiga hajevil.

  „No kuis siis muidu! Ikka leiame tee sinu juurde ja loodan, et teekond metsa, minu manu, ei unune ka teil!“ ei saanud Mathilde vihjamata jätta, et Mirell pole ammu oma perega tal külas käinud.

  „Tuleme, kindlasti tuleme,“ takerdus Mirelli pilk oma sõrmeküüntele, mida ta häbenedes nokkima kippus, nagu puberteedieas nooruk.

  „Noh...“ tahtis Mathilde midagi taas nähvata, aga Lembit sekkus jututeemasse.

  „Ja kus siis Trevor on? Tööl? Niisama väljas?“ küsis ta.

  „Ah, Lemps, sa ära ole nii uudishimulik, jääd muidu liiga ruttu vanaks!“ tegi Mathilde omast arust nalja, kui nägi kuidas Mirell selle küsimuse peale verest välja lõi.

  „Ja kus noorperemees on?“ tundis Lembit Kusti vastu huvi.

  „Ma pole mingi noorperemees,“vastas Kusti, kes sulges oma toa ust enda järel. Ka Kusti oli morn. Nii Lembitule kui ka Mathildele tundus, et nad tulid valel ajal, et midagi on viltu. Ega naeratuse taha ikka peitu ei poe küll, kui suunurgad allapoole kisuvad ja silmad on kurbusest mandlikujuliseks muutunud.

    „Seda, et...et, Trevor ei ela enam siin. Talahkus isegi siit riigist...“ teatas Mirell pisarsilmil.

    „Mis mõttes? Kuhu ja milleks ta siis läks?“ oli Lembit ehmunud. Mathilde oli Trevori mineksut teadlik, aga ta üritas seda varjata, sest oli noormele lubanud keelt hammaste taga hoida. Aga lembit märkas, et õde jäi kuidagi väga vaikseks ja salajaseks ning ta ründas Mathildet.

    „Kuulde, õtse, kas sa oled selle asjaga kursis?“ kahtlustas ta.

    „Mis asja? Mia asjast sa üldse räägid?“ mängis memm tola.

  „Tavaliselt lööb sind selline minek verest väga välja, aag praegu oled kahtlaselt rahulik!“ ei saanud Lembit ütlemata jätta.

  „Ah, lõpeta!“ ei suutnud õde sellegi poolest vennale silma vaadata.

  „Seda, et, tegelikult läks ta Rootsi tööle ja lubas vahel ikka kodu ka väisata. Ma kogu südamest loodan, et temaga seal midagi ei juhtu, et kõik kulgeks tõusvas joones. Võimalik, et mina paisutan asja liiga suureks või mõtlen üle, nagu mul vahel kombeks on, aga valus on ikka, kurb on. Aga küll ma saan üle. Ärge teie ka muretsege. Lootma peab ikka head.“ püüdis Mirell õhus oleva pingeniidi läbi lõigata.

  „Aga emme, onju venna tuleb tagasi ja ei kao nii ära nagu Maris?“ sekkus Kusti jutusse.

  „Kindlasti ei kao!“ oli Mirell korraga väga optimistlik. Küllap ta tegelikult teadiski, et Trevor saab hakkama, aga kui keegi hakkab üle murtsema, nagu temal endal kombeks on, leiab Mirell tihti murekoorma alt väljapääsu, sestap ta püüdis eelkõige külalisi, Kustit ja siis alles ennast rahustada.

  „Ah, mis seal ikka, noor mees, keeled suus, küllap ta hakkama saab!“ süstis Mirelli optimism ka Lembitusse positiivsust. Ainult Mathilde istus diivanil nagu surnumatja, ta testosterooni tase oli ilmselt igas mõttes alla arvestust.

  „Ja-jah, laske aga minna! Las aga kõik noored lasevad varvast! Mingu, ja ärgu enam tagasi tulgu!“ tõusis järsku Mathilde hääl taevasse. Lembit tegi Mirellile silma ning Mirell taipas, et selle hetkel on vaikus tõesti kuldne ja rääkimine patt. Tuba täitis närviline vaikus, kõik istusid nagu tukunuid, ei kuulnud ega näinud midagi, ega kedagi, või siis vastupidi.  

24. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

LASTE ILUS ELU MAAL- Heli Künnapas

  Heli Künnapas on üllitanud ka lasteraamatu "Laste ilus elu maal," alapealkirjaga "Maalaste lood."

 Lugesin selle juba ammu läbi, aga nüüd jäädvustan ka blogisse.

 See on lustakas ja elutark lasteraamat, vast mõtteline järg autori elulooraamatule "Minu ilus elu maal," mis kõneleb autori 4 lapse elust maal, on ehitud ohtrate värviliste fotodega ning iga tegelane on reaalselt olemas.

 Lugeja saab ülevaate tänapäeva maalaste elust, mille sarjast on ilmumas veel raamatud;

"Maalapsed ja loomad"
"Maalaste aastaring"
ja
"Maalapsed teevad tööd"

 Võin tõmmata mõningaid paralleele enda lasteraamatuga PETU, mis küll kõneleb maalaste elust seitsmekümnendatel. Need 2 raamatut kõlavad omavahel kokku.

 Raamat on kirjutatud trükitähtedega ja sobib lastele iseseisvaks lugemiseks.

Aitäh, Heli!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

LASTE ILUS ELU MAAL

Autor: HELI KÜNNAPAS

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 10 Google +1  2 Share0

Matu, Joosu, Mallu ja Krissu elavad maal. See on hoopis teistmoodi kui linnaelu. Selles raamatus räägivad nad sullegi, kuidas neil pole kunagi igav ja mida vahvat maal teha saab. Tule ja piilu maalaste ilusasse ellu!
Trükitähtedega kirjutatud ning fotodega illustreeritud raamat on mõnus ettelugemiseks või lapsele endale lugemiseks.
Sarjast "Maalaste lood" ilmub peagi ka uusi raamatuid!

ISBN	9789949993529
ILMUMISAASTA	2017
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	46 lk
MÕÕT	215x153x10 (mm)
KIRJASTUS	HELI KIRJASTUS
SARI	MAALASTE LOOD
LISAMISE AEG:	14.07.201716.65 15.82 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 15.82 € KAUPLUSES: 16.65 € KAUP KÄTTE:KOLMAPÄEV 27.12 SAADAVUS KAUPLUSTES VAATA ASUKOHTA

24. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma