ÜHES TÄNAVAS, ÜHES MAJAS...
Viisteist aastat oli meie viimasest
kohtumisest möödas. Viisteist ülipikka aastat polnud me kohtunud,
kuigi elame ühes linnas ja isegi ühes tänavas! Elame teineteisest
vaid poole kilomeetri kaugusel, sina uhkes eramajas ja mina vanas
kolemajas. Sina uusrikas firmaomanik ja mina vaene, vabakutseline
kirjanik.
Jah, nagu öeldakse“ sellest ajast
on palju vett mere voolanud,“sama tundsin ka mina täna, kui sa
mulle tänaval vastu jalutasid. Sina, kes sa ei lähe muidu isegi
paarisaja meetri kaugusel asuvasse toidupoodi jalgsi, justkui
armastaks oma uhket limusiini eksponeerida. Mida ma sellest järeldama
peaksin? Ausalt öeldes su silmad kõnelesid rohkem, kui sülg sõnu
suhu tõi. Sinu silmad oli kurbust täis. Ei, ei, sa ei olnud täna
kohtudes „ma vajan vaid seksi“ näoga! Sinu hingevalu oli kordi
suurem, kui seksivajadus. Oli palju ulatuslikum, kui su verbaalne
valu, mida varjata püüdsid. Aga mina nägin sind läbi, nagu
tookord, viieteistkümne aasta eest, mil sa ka oma tegelikku mina
varjasid.
*
Oli tohutult pime sügiskaamos.
Istusin pargipingil ja suitsetasin, kui sa tulid, tulid minu käest
kellaaega küsima. Veider, mõtlesin, et kuidas ühel mehel ei ole
kella või mobiiltelefoni, ning muutusin kohmetuks, sest ma lihtsalt
ei suuda pruunidesse silmadesse vaadata, sest upun nendesse kohe ära,
nagu tookord.
„Ää, kell on 17.45,“ tegin ma
endal ilmselt margi täis, no vähemalt tundsin nii. Korraga olin
unustanud kes ma olen ja kus ma olen. Läitsin järgmise sigareti ja
üritasin rahuneda, sest olin endiselt su pilgus kinni, kuigi sind
ennast enam silmapiiril ei olnud. Hetkeks arvasin juba, et hakkan ära
pöörama. Ei tajunud kas kõik see juhtus ilmsi või unes.
Ilmselgelt olid viimase aja kurvad sündmused mind hajevile ajanud ja
ära vaevanud. Tõmbasin veel mitu suitsu järjest, kui avastasin
ennast tundmatu baari ukselt. Mina, ja lähen üksinda baari? Jah, ma
olen alati seda meelt olnud, et ühel korralikul naisterahval ei
kõlba üksinda baari minna. Olgugi see pisut vanamoodne mõtlemine,
aga jään sellele siiani truuks.
Baarman juba vaataski leti tagant
mind „mida teile pakkuda?“pilguga. Võtsin oma punase sügismantli
seljast ja asetasin ukse kõrval asuvasse valveta garderoobi,
riidepuule. Viskasin kelmikalt tukka, et seitel oleks sirgjooneline
ning sammusin rinnuni ulatava leti äärde.
„Tere õhtust! Mida võin teile
pakkuda?“ küsis, muidu emotsioonituna näiv, baarman minult
kohustuslikuna näiva küsimuse, mille oli ta ilmselt selgeks õppinud
nõuka ajal, kui baarmaniks õppis. Või millal iganes. Igal juhul
nõuka aja mekk oli juures küll. Aga ega see mind väga ei
morjendanudki, ta vähemalt püüdis, mõtlesin endamisi.
Tellisin pisangi apelsinimahla
kokteili ja hakkasin silmadega kohta otsima, kui baarman mu
mõttelõnga läbi lõikas.
„Vabandage, toon teie kokteili ise
lauda. Mõnusat õhtut!“ tundus tööline nüüd juba kordi
viisakam ja rõõmsailmelisem. Tahes tahtmata meenus mulle taas üks
tõde;“vanahobune tahab ka kaeru,“ ning see pani mind hetkeks
muigama. Eks ta ju tegelt nii ole, vanaemate härrasmeeste pilk
peatub ikka noorematel naistel ja peeglisse vaadates olin ma ju veel
alles päris noor ja kobe. Ma armastan oma peegelpilti.
Leidsin endale koha küdeva kamina
juures asetseval bordoopunasel sohval. Müstika, punane värv
domineerib, see on ju armastusevärv, avastasin alles nüüd selle
värvi tõlgenduse tagamõtte. Istusin pehmete kollaste lillemustriga patjade vahele ning unelesin Sinead O`Connori loo peale, mis
makilindilt baariauraga justkui ühte voolas. Just selle naise laulud
on minu jaoks eriskummaliselt armastusväärsed ja ürgnaiselikud. On
siiani. Kadusin laulu sisse, kui ehmatsueks avastasin baarmani enda
ees seismast. Viisakas vanahärra ulatas mulle kokteili ja lahkus
muheledes leti suunas.
Tundsin, et miski tahab minust välja
karjuda. Võtsin oma türkiissinisest ridikülist kaustiku ja
pastapliiatsi ning hakkasin luuletust kirjutama:
LÄBI SINU PILGU...
Sa tulid ei tea kust
ja kadusid ei tea kuhu
tulid nagu leebe sügistuul
ja viisid mind enesega kaasa
viisid min eemale muredest
mida ma isegi enam
meenutada ei suuda
kui saaks veidi aega tagasi keerata
ei laseks ma Sul minna
jookseksin Sulle järgi nagu pöörane
suudleks Su soolaseid huuli...
ei laseks iial Su käest lahti
ka siis kui Sind päriselt
polegi olemas
läbi Sinu pilgu leidsin ma ennast
läbi Sinu pilgu leidsin ma ennast üles
mina keda tegelikult peaaegu enam
olemas ei olnudki
oh kesta hetk sa igavest!
Need read jooksid paberile ühe
hingetõmbega, nagu oleks keegi teine need minu eest kirja pannud.
Aga siiski, siiski kirjutasin ma need ise. Ma kirjutasin need
südamesulega ja otse südamest. Nendes ridades ei ole valsklust ega
valehäbi. Kõik ongi nii.
Kui olin luuleread kirja pannud,
nägin hämaras baaris enda poole liikumas ühte kogu. See oli
baarman, kes asetas mu lauale sama sisuga kokteili, millise oli
ennist tellinud. Ta vaikis, naeratas ja läks oma tööd edasi
tegema.
„Ei noh, pean ilmselt koju minema!
Igasugused papid juba hakkavad „tule minuga seksima“ keeles
rääkima. Pthüi, pthüi, mul läheb süda pahaks!“ tõusin
mugavustsoonist, jätsin kokteilid lauale ja kiirustasin mantlit
selga panema. Mu süda jättis mitu lööki vahele, kui tundsin
karuseid käsi oma õlgadel. Need ei olnud mitte vanahärrast
baarmani käed! Tundsin sinu käed ära ilma, et sa oleksid varem
mind puudutanud.
Hommikul hotellitoast tõustes elasin
ma endiselt muinasjutus. Ei ühtegi kaaslast mu kõrval. Ei ühtegi
märki sellest, et ma oleks kellegagi siin öö veetnud.
Koju jõudes langesin depressiooni.
Ei suutnud eraldada ulma reaalsusest. Elasin unistustes lausa
viisteist pikka aastat. Viisteist aastat armastasin ma meest, kelle
eksistensis ma kindel ei olnud!
Olgu allah armuline, et täna elame
me mõlemad õnnelikku abielu! Ühes tänavas, ühes majas...
Margit Peterson
november. 2017.a.
Vana-Rääma
