Täna õhtul jõudsin lõpuks rajale, kolm päeva jäi vahele. Aga ega ma ei muretsegi, sest käin siis kui jaksan ja saan. Jaksaks muidugi rohkem, aga suvi on ja tegemist on palju. Külaliste rohked ajad, kõik võtavad suvest viimast, ka rajal, mis oli täna õhtul rahvast tulvil.
Läksime kepikõndima kolmekesi, lisaks Germole oli ka naabrinaine Külli meiega. Umbes poolteist kilomeetrit saime kõndida, kui meiega liitus juba Maarja ning enne 2 kilomeetrit põrkasime Mallega kokku, kes sõitis jalgratast. Sai väiksed fotojäädvustused ka tehtud.
Rada läheb varsti remonti ja kuidagi kurb oli, sest suured ja imekenad puud on maha võetud, lage plats on järgi jäänud. Vana masinatehase varemed lammutati juba enne ära ja nüüd võeti ka puud. Nüüd ei hoia meid keegi enam jahedate tuulte eest ja ei ole kohta kus päikse eest varjuda. Jah, ma ei tohiks viriseda, kuna rada tehakse korda, valgustatkse ja ilmselt hakkab jõe äär kena välja nägema, aga ikkagi on mul puudest kahju. Vaid nukra näoga kännud vaatavad raja kõrvalt vastu. Ju siis pidi nii, sest laupäeval, 19. augustil saeti puud maha.
Kepikõndisime täna kokku 8,5 km. Mõnus õhtu oli, ei mingit väsimust ega muud muret. Tegime kohati üsna tempokat kepikõndi ning kolmandal kilomeetril saime Üllega kokku ja Germo muidugi jõudis teda enne mind kallistama. Ülle on Germole eriti kallis ja seda juba esmakohtumisest saati. Jah, Germo valib mõnes mõttes inimesi, osad lähevad talle rohkem korda kui teised. Aga tegelikult see on kõigiga nii, sest kõikidega lihtsalt ei sobi energiad kokku. Nii on.
Kulgesime läbi Niidupargi Ojasse, sest Maarjal oli vaja kodust läbi käia. Ojas kohtusime ka minu poolvend Heikiga, sest ka temal oli sinna asja. Nii me siis lõpuks Ojast viiekesi meile kepikõndisimegi. Seltsis on ju segasem. Ausalt öeldes ei ole mul mitte mingisugust väsimust ja ma ei saa isegi aru, et nii palju kilomeetreid läbisime. Kõik on kõige paremas korras. Jah, ma tõesti pole ammu põdenud külmetushaiguseid, ei nohu, ei kõha, ei....aga eile olin sunnitud peavalu tabletti võtma sest meelekohad tuikasid ja kael oli kange salatimaterjali hakkimisest, mis kestis mitu tundi ja sundasend ei ole mu turjale hea. Ja no hambad teevad ka endiselt liiga, juba valutavad kõik ja süüa on väga raske. Aga oktoobris saan alles midagi ette võtta, enne pole lihtsalt majanduslikult võimalik. Hambad ongi minu kõige suurem probleem ja seda juba pikka aega. Eestis on hambaravi ikka väga kallis. Ma ei karda hambaarsti mitte üldse, aga ravi on kohutavalt kallis...
Triibuline mina (püksid, pluus, sokid) läheb nüüd varsti pessu ja siis raamatuga voodisse. Teie olge mõnusad!
Fotod:
 |
| nuta või naera aga puid enam pole... |
 |
| Germo ja Külli puid leinamas... |
 |
| 1 km läbitud... |
 |
| Maarja tuleb |
 |
| Germo, Malle, Maarja, Külli |
 |
| väike mokalaat KUU peatuses |
 |
| 2 km läbitud juba neljakesi |
 |
| 3 km läbitud |
 |
| parkisime kepid ära ;) |
 |
| tüüne jõgi.... |
 |
| päike loojub jõe taha... |
 |
| Ülle ja Germo |
 |
| istun ja selja taga on tunneli valgus... |
 |
| nemad istuvad ka... |
 |
| seened Niidupargis... |
 |
| Niidupargis Pärnumaa Kutseharituskeskuse juures... |
 |
| mööda Niidumetsa Ojasse... |
 |
| Ojas... |
 |
| tagasi rajal..Heiki, Germo, Külli, Maarja |
 |
| öine vaade Ülejõelt kontserdimajale... |
21. august. 2017.a.
Vana-Rääma
