Olin peaaegu 2 päeva netist eemal. Suvi on. Tegemist on palju ja ausalt öeldes kaalusin praegugi mõtet kas avada see masin siin või mitte. Aga juba hakkasid vaikselt kõned tulema mis kõlasid umbes nii, et kuhu ma kadunud olen. Täna näiteks kadusin Vana-Pärnu randa, keetsin moosi valmis ja pesin pesu. Õigemini viimase toimingu tegi minu eest ikka masin.
Eile ladusime kahepeale 5 ruumi ahjupuid, ikka musta leppa. Pärast grillisime ja tšillisime ja olime niisama mõnusad. Ei, ei MEIE MEHE kontserdile me ei läinud, sest ma ausõna ei kuula sellist muusikat. Üleüldse on Pärnusse suvi jõudnud ja hetkel on see periood kui linn on puhkajatest ja sündmustest tulvil. Ma eelistan meie linnaosas vaikselt tegutseda, sest selle pooleteist aastaga olen nii ära vanaräämastunud (mu aknad jäävad Vana-Rääma tänavale ja sellepärast armastan ütelda, et ma olen vanaräämakas), et kesklinn on minu jaoks mineviku hõlma vajunud, satun sinna harva ja pmst vaid siis kui näiteks postimajja asja või tuleval nädalal bluusipäevadele. Aga muidu armastan seda kohta ja elu siin. Tunnen et olen üle aastate justkui koju jõudnud. Eks kolitud ole ju palju ka.
Keetsin järjekordselt moosi. Sellel aastal olen vaid ligi 30 purki hoidiseid sisse teinud, kõik ju hilineb. Küll ma jõuan veel. Aga moos koosneb järgmistest komponentidest:
suhkur
kaneel
banaanid
pirnid
mustikad
Suhkrut läks sinna sisse suhteliselt vähe, sest banaan ja pirn on ise magusad. Jälle 9 purki moosi juures!
Täna läksime rajale, aga teistsugusele rajale. Esiteks oli suur tahtmine vette minna ja teiseks tüütab üks ja sama rada ära. Ei saanud me kahte kilomeetritki käia kui üks sõber tuli ja võttis meid autole, sest ka temal oli plaan Vana-Pärnu randa minna. Nii saimegi sellel aastal esmakordselt vette. Ma ei tea kui soe vesi oli, aga pakun et 19-20 ehk. Mina lähen ka 17-ga vette. Igal juhul oli mõnus, kuigi rada jäi lühikeseks. Ehk lähme lähiajal taas. Igal juhul Vana-Pärnu rand oli autosid ja rahvast tulvil. Meie igahates oleme rõõmsad. Aitäh!
Nõndamoodi on lood siinpool sood.
Olge rõõmsad!
 |
| Germo Vana-Pärnus rannas |
 |
| Vana-Pärnu rannas.. |
 |
| selline riit sai siis välja laotud... |
 |
| 2 sellist kärutäit... |
 |
| ja kuuri ka... |
 |
| väike šašlõkk kulus asja juurde... |
 |
| moosimaterjal... |
 |
| moos valmis... |
 |
| Siimu sillal |
 |
| kirjanik Elisabeth Aspe mälestuspink Vana-Pärnus |
 |
Elulugu
Aspe sündis veskiomaniku jõukas peres ning kujunemisaastad olid tal rahulikud. Aastatel 1870–1878 õppis ta Pärnu Linna Kõrgemas Tütarlastekoolis. Siis jäi isa voodihaigeks ja tütrel tuli hakata teda põetama; isa eest hoolitsemise kõrvalt hakkas Aspe kirjutama romaane. Aspe isa sai halvatuse ning ta suri. Lühikese aja jooksul järgnesid sellele ema ja hiljem õemehe surm, mille järel jäi Aspe õde üksi koos oma kaheksa lapsega ja Aspe ise sai perepeaks. Aspe abiellus Heinrich Nieländeriga ja sai temaga lapsed. Mõni aasta hiljem suri ka Aspe õde ning Elisabethil tuli hakata kasvatama ka õe lapsi.[1]
19. sajandi lõpul oli Aspe puhul tegemist ühe tuntuma kirjanikuga. Aspe oli ära mainitud Kampmaa väljaandes "Kirjanduse peajoontest" ja Kultuurkapital määras talle 1920ndatel pensioni. Et Aspe ennast päris kirjanikuks ei pidanud, oli ta sellest meeldivalt üllatunud. Hilisemates kirjanduslugudes teda meeles peetud siiski pole.
Aspe, Elisabeth
Elisabeth Aspe (kodanikunimi aastast 1892 Elisabeth Nieländer; 15. XII 1860 Pärnu – 25. VIII 1927 Pärnu), kirjanik. Õppis 1871–78 Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. Hakkas 1880 tegema kaastööd Eesti Postimehele, kus 1881 ilmus tema esimene algupärane jutustus „Enne ukse lukutamist”. Oma teostes, mis avaldati ajalehtedes ja ajakirjades, on Aspe hea realistliku jutustusoskusega ja veidi sentimentaalselt kujutanud talurahva, meremeeste ja linlaste, sealhulgas eestlastest haritlaste elu, ammutades ainet peamiselt Pärnu minevikust ja olevikust.
Tähtsamad jutustused: autori naisideaali esitav „Kasuõde” (1887 Olevikus, raamatuna 1913), eesti rahvusest teadlase saatust jälgiv „Ennosaare Ain” (1888 Oleviku Lisas, raamatuna 1910, 41984), armastuslugu „Meremehe mõrsja” (1890 Postimehe lõbulisas), 18. sajandi Pärnu olustikku kujutav „Anna Dorothea” (1891 Olevikus, raamatuna 1927, 21984) ja vaimsete püüeteta kaupmeeste keskkonda kirjeldav „Aastate pärast” (1911 Postimehes, raamatuna 1911). Avaldanud ka lühijutte, lastelugusid ja mälestusi.
|
23. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma
