Taas Kabristes nurmenukutamas

 Nagu ma hommikuses blogipostituses mainisin, et Anneli tuleb, tuligi. Tuli ja varastas meid Pärnust ära ning sõidutas Kabristesse. Õnneks jõudsime nurmenukutama suhteliselt viimaseks ajaks, sest nurmenukud saavad kohe õitsenuks. Aga midagi me saime siiski.

 Kui hea on vahel sattuda maale, lillede, lindude, loomade ja liblikate keskele, eemale linnamürast, vaikust kuulama. Tõsi küll, sääsed-va paharetid tahtsid meid nahka panna, aga off päästis lõpuks.

 Perekoer Tessa oli ka meiega kenasti pundis, sest me ju ka grillisime pisut. Anneli pakkus meile Riistasinappi. Heh! Kummaline eksole? Selline meemaiguline, suhteliselt magus sinep maitseb  siis Lapimaal (kus Anneli 8 kuud aastas elab) liharoogade kõrvale. Ega väga viga ei olnudki. Aga Hiiumaalt pärit küüslaugusalat oli parem.

 Kui meie Germoga läksime nurmenukke korjama, tuhises perenaine mööda aeda ja niitis muru. Uue kasvuhoone kiitsime ka heaks. Kahjuks polnud minu lemmikmaja, vana aita enam alles, aga seakünadest tehtud lillealused olid ausad ja ilusad.

 Hing ja ihu on kosutust tulvil, meeleolu on üles ja värske siiani. Jõudsin isegi veel Maarjat, Küllit, Sassi, Leenat ja Natalit võõrustada. Nüüd hakkab see tegus ja emotsionaalne päev õhtusse jõudma. Ja tead Papa, ma sulle teen, et panid mind veel elu kiiremaid liigutusi tegema ;)

 Aitäh, kallid sõbrad imelise päeva eest!

Homme näeme, rsk!

Fotogalerii:

Nurga talu Kabristes

...

armas Tessa

perenaine oma valdustes...

Germo ja rehekivi

ilus...

ilus...

perenaine tööhoos...

Germo istub...

nurmenukud...

omast arust tegin endast ja Germost endli ;)

ma kõnnin mööda lõputut teed...

TuleEit...

klaaskann värske kevauveega sulandub vana laua mustrisse...

Germo teeb sporti..

ja üks väike tšill-grill kuulub päeva juurde...

väga hea taimetee

riistasinappi

head isu!

aitäh, kallis Anneli meid võõrustamast!

peotäis vitamiine...

kuivavad...

26. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 31. päev

 Täna läks mul uni juba kell 7.58. Ma pole enam poolteist nädalat lugemislainel, seega jään varem magama, no ühest või kahest. Muidu jäin tavaliselt neljast või viiest alles. Lugesin 4 kuuga läbi 35 raamatut ja ilmselt selleks kevadeks sai mõõt täis. Sügisel hakkan edasi lugema. Poolikuks jäi Sofi Oksaneni raamat "Kui tuvid kadusid."

 9.15 olime juba rajal. Võtsin aega, 3 km sai läbitud poole tunniga, ehk siis 1 km kepikõnnin 10 minutiga. Täna läbisime 6 km ja 5 km nendest sai teha tempokat kiirkõndi ning viimasel kilomeetril tegin nn sirgejalakõndi, ehk siis astusin täistallaga (nagu põlved käiks taha poole) ning sirge jalaga. Ehk hakkab see mu sangasid vähendama. Ausalt öeldes on puusad natuke väsinud, aga see on mõnus väsimus.

 Õpetan Germot kepikõndima. (Kuna mu blogisid loevad paljud võõrad kes ei võibolla ei mõista miks ma suurt, 24. aastat meest õpetan, siis teadmiseks, Germo on ajukahjustusega. Ta ei loe, ei kirjuta...jne...sündis tervena, aga peale raskekujulist meningiiti haigestus). Temaga saab nalja nabani. Ühesõnaga mina üritan teda õpetada üks-kaks-üks-kaks-üks....aga tema loeb numbreid ja astub üks-kaks-kolm....üks-kaks- kolm...ja rütm läheb sassi. Samas kui ta mind ahvib (ahvi-aasta väljalase on ta ka) siis tulevad tal sammud täiesti õigesti välja ja astub kenasti rütmi ka. Kuid tubli on ta ka mul, peab vastu. Täna isegi kimas minust eespool. Ühesõnaga Germol on ka vaja kaalu kaotada, talvega on suur kõht ette kasvanud ja kuna ta põeb ka epilepsiat siis kaalu suurenedes ka rohud jäävad nõrgaks jne...

 Alustasime ikka keklinna silla juurest, sest ilm on super! Aga Sõudeklubi nurgalt, ehk siis Kuu ja Rääma tänava nurgalt keerasime Rääma tänavale. Kui kunagi põgenesime sinna tuule eest siis täna oli varjulisemat kohta vaja, sest kohutavalt palav hakkas ja selleks ajaks olid veepudelid ka juba tühjaks joodud.

 Meeleolu ja enesetunne on nii head, et liigutaks mägesid paigast. Ehk liigutangi, sest Anneli tuleb ja ma ei te amis tal (meil) veel täna plaanis on.

Kepikõnd on tervise heaolu pant!

Kohustuslik fotogalerii ka:

vaim on minekuks valmis...

jõgi sillerdab tohutult ilusalt...

Germo ja jõgi

1 km läbitud

2 km läbitud

Germo ja Päike üheskoos sillal

3 km läbitud

tagasiteel Sõudeklubi poole...

...

Kuu ja Rääma nurgal

ja 1 km koju veel..

26. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 30. päev

  Täna, täpselt poolteist kuud tagasi läksime esimest korda rajale ja täna oli 30. päev rada väisata. Tõsi küll, vahel käime ka erinevaid radu, aga kui Jaansoni rajale satume, panen blogipostitusele ka vastava pealkirja. Nagu tänagi.

  Kaotanud olen ma pooleteist kuuga 13 kg. Algul läks kaal kergesti maha kuid nüüd ei lähe. Ja juba moodustub lihasmass, jalad on nagu kulturistil. Ega ma enne jäta, kui vähemalt 30-40 kg kergem olen. Pikk teekond on veel minna. Vajadusel hakkan ka söögisedelit muutma, kui muidu ei saa. Aga loobumismõtteid ma ei heieta, pigem kulgen tasa ja targu, aega ju on, pole kusagile kiiret.

 Täna läbisime vaid 4 km. See oligi eesmärgiks, kuigi vahepeal tuli tunne pikemalt kõndida. Käisime kolmekesi, naabrinaine oli taas meiega. Meie rada kulges kohati mööda kalda äärt, kus inimesed päikest võtsid või võtma läksid. Nii me Killuga kokku saimegi. Ja Evet kohtasime ka. Täna juhtusid teele jääma sellised särtsakad ja punajuukselised Pärnu naised, aktiivsed liikujad.Oli rõõm!

 Kõige rohkem olen alla võtnud kintsudest ja säärtest. Kui enne olid isegi mu põlvedel rasvapadjad siis nüüd enam ei ole, seal on kortsus nahk või musklid. Käevarred on ka peenemaks jäänud ja tiibadest hakkavad vaikselt musklid moodustuma. Kõht on küll väiksemaks jäänud ja pehmemaks läinud, aga see on ikkagi kõige probleemsem koht, koos sangadega, mis puusadel asetsevad. Nendest sangadest on ka raske lahti saada ja just sangad takistavad paljude pükste jlaga mahtumist. Aga teen tööd ja usun, et saan nendest võitu.

 Olen punane nagu vähk kuid ei suuda pikakäiselisi ja kinnise kaelusega riideid kanda, tekitavad poomistunnet. Aga esmaspäeval põlenud õlgeenam valu ei tee ja tuhisen edasi. Katsun hoiduda kõrvetavast päikesest.

 Tunne on hea ja tuju on mega...

Kõik rajale!

Fotogalerii:

enne rajale minekut tegin punasest endast endli..

loodus värvub üha.-...

2 km läbitud...

Sõudeklubi juures...ilus

Germo ja naabrinaine...

meie

sillerdav jõgi...

...

särav Killu (Küllike)

mööda äärt...

1 km koju...

Germo ja särav Eve

25. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 29.päev

rõhk on võilillidel ;)

 Eilne päev jäi rajal käimata. Üleeile 11,2 km läbides põletas päike mind otseses mõttes ära ja kogu eilse päeva olin nagu zombi, väsinud ja uimane. Ei tahtnud päikest peale võtta, kuigi, jah, ega mina teda ei võta vaid tema tuleb ja kohe põletab. Kui Germol ei ole jumetki peal, olen mina nagu punapeet. Albiinonahaga olen, põlen ära ja nahk tuleb maha ning olen taas valge tagasi. Germo läheb õnneks pruuniks.

 Ega ma eile kogu päeva ka leiba luusse lasknud, nokitsesin käsitööd teha, kuna sõber Kalle parandas ühe vana põrandalambi ära ning mina hakkasin "lilleõitest" sellele kuplit kokku ajama. Tõsi küll, valmis ma seda ei saanud, sest enne tekkis näpule vesivill. Aga see ei takista, kohe lähen nokitsen edasi ja kui valmis saab, jagan ka sõpradega.

põlenud mina...

sellised lilled heegeldasin ja nüüd teen nendest põrandalambile kupli...

ja lampikupli raam taustal...

ribikardin ees...

 Kodus käib mul jupimat aega kevaduborka. Võtsin kõik vaibad maast ja enne sügist tagasi ei pane. Kappide sorteerimisega pole ma ka veel ühele poole saanud. Tegutsen tasa ja targu. Kalla tõi mulle ribikardina ja eile õhtul poolvend pani selle kenasti üles. Jälle köögil teine nägu!

 Minu lasteraamatu "Petu läheb kooli" illustreerimine käib Signe poolt ja esmaspäeval, 22. mail läks ka trükki mu jutukogu "Röntgennägemisega mees." Põnevust jagub. Lisaks sellele astub mu luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" uhkel sammul täna juba müügiedetabeli 10. kohal.

uhkel müügiedetabeli 10. kohal!

PETU LÄHEB KOOLI 1 illukatest

 Nüüd aga raja juurde. Täna läbisime 6,3 km. Algul oli plaan pikem teekond läbida, aga hakkasin taas tundma nahakipitust ja päikese kuumavat jõudu ning otsustasime nende kilomeetritega piirduda. Olengi näoest nagu vähk. Muidu kulges kõik kenasti, linnulaul ja sulnis toomingate lõhn saatsid meid säravas looduses. Germo muidugi oleks tahtnud kõik võililled ära noppida...

Minek. Germo

imeline, vahune jõepiir...

minu lemmipuud on lõpuks lehtes...

sulni aroomiga toomingas...

2 km läbitud...

3 km läbitud...

vallatu kurv...

parkisime kepid :) esimene peatus...

Germo ja paadimehed..

ta tervitab meid alati tee ääres. kes ta on? kes ta on? ;)

ja ta silm on kõnekas...

Germo Pärnu sõudeklubi treeningsaali ees...

miljonimajad kerkivad endise lihakombinaadi asemele...

kohe finišis. huvitav kas need endise masinatehase aiad jäetakse alles?

 Teel tagasi kohtusime kirjanik Toomas Raudamiga ja ajasime pisut juttu. Pilti ei teinud, Toomas ei soovinud. Ma alati enne küsin, kui klõpsima hakkan. Aga oli armas kohtumine! Pärnu kirjanikud on sportlikud!

 Tuju on he aja tunne on mega!

Fotogalerii:

24. mai. 2017.a.
Vana-Rääma