kolmapäev, 8. märts 2017

"SUVI SULAB TALVEL"- Mart Kadastik


  Panin just riiulisse Mart Kadastiku romaani "Suvi sulab talvel."

See on selle autori esimene romaan mille olen läbi lugenud ja kindlasti ei jää viimaseks. Viimasel ajal olen ma just naiskirjanike teoste lugemisele rõhku pannud, sellepärast mõjus see raamat veel eriti värskendavalt.

 Päris põnev on lugeda naiste tundeid ja nägemisi läbi meesinimese tunnetuse. Valdav osa sellest romaanist on erootiline, kui mitte öelda seksuaalne. Tegelikult seksuaalsus ongi läbiv teema, kuid ei ole seda seal ülearu palju. Romaan kõneleb paar põlvkonda vanema mehe ja noore naise suhtest (valdavalt).Ma usun, et see romaan ei jäta ühtegi lihast, luust ja verest koosnevat inimest ükskõikseks ja apaatseks. Pigem erutab kõiki ja kõike.

 Eriti meeldis mulle (lk 53) Zeni teooria, et inimene ei pea kummardama Jumalat, kes tema eest kõik ära otsustab ja muudab inimese orjaks. Zeni teooria järgi just vabastatakse inimene orjusest.

 Romaan on (nagu romaanile omane) mitmekihiline, põnev ja hariv. Vahelduvad paralleelmaailmad annavad palju juurde. Olustiku kirjeldus on nii ehe, et oleksin ise justkui Kreekast reisilt naasenud.
Kahtlemata on autor kas hea psühholoog või haruldane inimestetundja, ka seksuaalselt.

  Meest ja naist tõesti hoiab koos seksuaalse polaarsuse jõud!

  Väga hea raamat! Tõtake poodi või raamatukokku!


  Mart Kadastiku käekiri on mulle kohe väga loetav, et tahaks juba kohe ta uusi teoseid endasse hingata.

8. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

17.90 17.01 €

  • RAAMAT

    SUVI SULAB TALVEL

    Autor: MART KADASTIK
     2 Google +0  0 Share0
    Selle romaani kese on seks. Seksist mõeldakse ja räägitakse. Ja koos sõnadega kohtuvad ka kehad.
    Naudingute iha kisub küpses eas meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma. Nukralt grotesksetes suhetes kogevad mehed nii eneseleidmise rõõmu kui pettumust. Selgub, et ei mehed ega naised ole need, kes nad välja paistavad. Milline on inimese tegelik olemus, seda väljendab kõige ilmekamalt just tema seksuaalne käitumine.
    Ent kui kaugele oma erutuse järel kõndida? Kuidas ühitada reaalsust ja fantaasiaid, vana ja uut elu? Kus on eluterve ja ebaterve piir?
    „Suvi sulab talvel” on Mart Kadastiku esikromaani „Kevad saabub sügisel” iseseisev järg. Selle intrigeeriva intiimelulise romaani tegevus toimub 2013. aasta suvel ja sügisel. 

teisipäev, 7. märts 2017

"KAKS ÖÖD MAHAJÄETUD MAJAS"- Urve Tinnuri


  Olen eelnevalt lugenud poetess-kirjanik Urve Tinnuri sulest ilmunud kahte luuleraamatut, millest üks on mul kodus täitsa olemas, pühendusega, nagu ka see romaan.

  Kui Urvel see raamat ilmus ja ta fb-s reklaami tegi, tahtsin ma kohe seda romaani omada. Ja nüüd ta läksiki mu riiulisse, auväärsele kohale, pühendustega raamatute kõrvale.

 See on ülihea, 2. osaline lühiromaan, kogupereromaan, aus, valus, mõtlema panev ja nii eluline, et hakkas lausa filmina mu silme ees jooksma. Põnevust pakkuv, haarav ja värviline lugu adopteeritud tüdrukust, kes õitseeas saab teada, et ta polegi oma vanemate laps. Tüdruk põgeneb kodust, tutvub omaealise noormehega, kellega satuvad koos kaheks ööks mahajäetud majja. Nagu saatuse sunnil kipub ajalugu korduma. Romaanis tegutseb üks paadunud kurjategija, kes osutub tüdruku veresugulaseks.
 Aga olgu, ma ei kirjuta ümberjutustust, lugege ise!

  Kirjanik Urve Tinnuri on loonud sellele raamatule ülitugeva olustiku, mis töötab ikka nii hästi, et ma lausa tundsin ennast ise seal mahajäetud majas. Mitte kordagi ei tekkinud soovi lugemist pooleli jätta, pigem loeks lausa edasi. Kahju on, et romaan otsa sai. Aga ootan selle autori sulest uusi romaane ja luuleraamatuid suure huviga.

Romaan "Kaks ööd mahajäetud majas" on ka pisut poeetiline, kuid mulle sobis, sest see töötas nii hästi.

 Suured ja siirad tänud, kallis Urve selle imelise raamatu eest!

7. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

15.20 14.44 €



  • RAAMAT

    KAKS ÖÖD MAHAJÄETUD MAJAS

    Autor: URVE TINNURI
     0 Google +0  0 Share0

    Urve Tinnuri debüütromaan räägib valusa ja hingekriipiva loo teismelise tütarlapse raskest ja käänulisest teest täiskasvanuks saamisel, teest iseendani. 
    Kogupereomaan käsitleb väga vana, lausa igavest teemat, mis on niisama vana kui maailm. Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Sellest teadasaamisest tulenev šokk sunnib teda kodust lahkuma. Teel juhuslikult kohatud kummaline, teistest omavanustest nii erinev noormees, kes nagu Hedegi iseenda ja oma mineviku eest põgeneb, aitab aga tüdrukul vaadata oma seni elatud elule hoopis teise pilguga. Sel hetkel ei tea aga kumbki neist veel, mis kurjad plaanid saatusel nende jaoks varuks on... 
    Romaan koosneb kahest osast, esimene leiab aset aastal 1998, teine viisteist aastat hiljem.

esmaspäev, 6. märts 2017

"TEISELE RINGILE"- Saale Väester


  Just pani käest Saale Väesteri romaani "Teisele ringile," mis on kirjade ja päevikute stiilis kirjutaud romaan.

  Saale kirjutab mõnusalt ja usutavalt. Tegu on väga elulise raamatuga. Ma ütleks, et lausa psühholoogilise trilleriga. Noor pereema kannatab aastaid nii vaimse, kui ka füüsilise vägivalla käes. Tema endine abikaasa ja poja isa ei anna naisele asu ka siis, kui nende abielu puruneb ja tal endale uue naise leiab. Samasugune hull tegelane on ka pereisa ema.

  Raamatu ülesehitus on omanäoline, kuigi võibolla natuke need korduslugemised (ühtede teemade käsitlused erinevata inimeste poolt kirjades ja päevikutes) olid väsitavad, aga kohati lisasid need ka romaanile juurde, sest pereisa Joonas (see haige tegelane, kes ahistas) kirjutas oma päevikut nii nagu ta oleks täiesti terve ja rääkis täpselt vastupidist juttu oma eksabikaasast. (Uhh, mõte läks sõlme!)

 Kahjuks kannatavad paljud Eesti pered selliste vägivalla käes, ega julge midagi ette võtta, sest inimese hing on habras ja pideva vägivalla all kannatades see lausa lõhutakse. Nii tekib justkui väljapääsmatu nõiaring. Veab neil kes sellest eluga välja pääsevad.

 Raamat võib haiget teha ja lahti rebida nende inimeste haavad, kes on elus vägivalda kogenud. Mina õnneks ei ole. Mina nautisin, sest see on haarav ja põnevust pakkuv romaan.

  Aga Saale Väester on minu jaoks avastatud kirjanik ja kindlasti loen tema raamatuid veel, sest nendes on hing sees. Ei ole midagi ülearu ja puudu, kõike on parajalt palju.

Suured ja siirad tänud selle raamatu eest! Ja teravat sulge uute teoste loomiseks!

6. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:
13.67 12.99 €

  • RAAMAT

    TEISELE RINGILE

     0 Google +0  0 Share0
    „Teisele ringile“ on romaan päevikutes ja kirjades, mis avavad tegelaste kõige peidetumaid mõtteid, hirme ja saladusi.
    Kas pärast ebaõnnestunud abielu ja valusat lahutust võib tulla uus ja õnnelikum suhe, mõtiskleb Marta. Kas kohtu abil pääsenud naist saab siiski veel enesele allutada, arutleb Joonas. Kas väikese tütrega üksikisal on veel lootust enesele toimiv suhe luua, küsib Sebastian.
    Mõtteliselt on tegu Saale Väesteri esikromaani „Miks me läbi ei saa?“ teise osaga.

reede, 3. märts 2017

Läks matkateele Lihulast...


  Täna on õige aeg ja koht tsiteerida ühe enda lapsepõlve lemmikkirjaniku Venda Sõelsepa (12.07.1923- 16.05.2006) luuletust "Laul kolmest kihulasest," sest me käisime Lihulas. Oma viimased aastad elas lastekirjanik ja luuletaja Pärnus ning ka minul oli au temaga tuttavaks saada. Tänavu, 16. mail möödub 11 aastat juba tema surmast.

  Sellised ekspromtväljasõidud on vahel mõnusad, kuigi mul oli tänaseks paari inimesega kokkusaamine plaanitud. Aga ma ei kao kusagile ja näeme mõnel teisel päeval.

 Sellel ajal, kui õde Reet ja Ema mööda poode käisid, panin mina raamatuid posti. Siis hüppasime korra Germoga Antiigiärist läbi ja jalutasime Lihula mäele, ehk siis vana mõisa juurde, mille ümbruses laiub iidne Lihula linnus. Vahetusläheduses asub ka kultuurimaja, aga see on nn uusehitis.

  Lihula on mulle armas kohake. Mäletan kuidas lapsepõlves minu ajalooõpetaja ja tollane kooli direktor Osvald Müüripeal ükskord meie klassi Lihula linnust vallutama viis. Jajaa, mõelda vaid ma sain 3. koha! See vallutamine seisnes selles, et pidime järsust mäenõlvast üles ronima.

 Lihulast on üldse palju häid mälestusi. Sai linnuse mägedes kunagi ka mitmel korral motokrossi nautimas käidud, siis kunagi veel Särtsu baaris möllatud ja kujutage ette, isegi "Suveniiri" kontserdil käidud. Olime lapsed ja nautisime ka seda vanaemade bändi!

 Lihula on mulle armas ja peagi kuulub see kena kohake Pärnumaa alla, nagu ma aru olen saanud.

tee linnuse mäele
väike selfi...
Aitäh, kallis õde, et meid kaasa rebisid!




Kultuurimaja
Aleksandri väravad


Lihula kirik


Germo vana mõisa ees

3. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 2. märts 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  1. peatükk

  „Mis nendel naistel selle emaks saamisega ometi nii kiire on? Või, et tema unistab juba mitmest lapsest? Kuidas ma küll talle oma hirmudest räägin? Kuidas?? Äkki üritaks hoopis jutu lastekodu peale keerta, no, et võtaksime lapse lastekodust? Ohjah, teades Marist, siis ta tahab kindlasti oma last, mitte adopteeritut. Ma olen ikka kohutava dilemma ees! Või lausa trilemma, polülemma ees! Minevikuvarjud ei lase elada. Kurb. Kui õige räägiks kallimale oma muredest ja otsiksime neile koos lahenduse? Ei, ei, ma ei suuda! Ma ei suuda Marist kaotada! Meist on juba perekond saanud ja ilma temata ma oma tulevikku ette ei kujuta! Oleks ometi emagi...“ läksid Trevori silmad veekalkvele.
  „Trevor, kallis, kui mitu tundi peab möödas olema, kui sa rooli minna võiks? No, ma mõtlen, et mis kelleks see õlu sinu verest välja läheb?“tuli Marisele idee.
  Trevor vaatas kallimat ehmunud näoga, et kus kohast sellised küsimused tulevad. Mitte kunagi enne polnud Maris talle alkoholiga seonduvaid küsimusi esitanud, ega ka mitte pahandanud, et Trevor vahel mõne õlupudeli lahti nööpis. Pigem oli mõnikord Maris ise ühe sõõmu lonksanud, mille peale Trevor lahkesti soovitas kapist ka pruudil õlut võtta. Kuid Maris ei tahtnud, kuumade ilmadega tahtis ta vaid ühte sõõmu. Nüüd äkki selline küsimus. Trevor oli segaduses, ta kartis, et uus probleem on päevakorras. Mees pidas õigeks vaikida.
  „Sedand, ma tahaks kangesti Tilde juurde minna. Pole nii ammu oma lemmiksugulast külastanud, igatsus on juba.“ selgitas Maris oma küsimuste tagamaid.
  Trevoril langes justkui kivi südamelt. Ta jäi ammulisui kallimat vaatama ja siis lausus „Ma olen ainult ühe lonksu võtnud. Ole hea ja anna mulle sahtlist dessertlusikas, asetan selle õlupudelisse, et õlu ära ei lahtuks. Hiljem saan seda vajadusel veel mekkida. Aga pean külmkappi panema, sest soe õlu on nagu kodutu higihais. Just kodutu, sest sinu higi, mida ma küll üliharva tunnen, lõhnab, mu kallis!“ oli Trevor lausa õnnelik. Kuid Tilde juurde sõit lükkus siiski tunni võrra edasi, kuna kompliment mõjus Marisle nii, et noori kutsus peagi magamistuba.
  „Ooo, päike tuli välja!“ hõikas Mathilde, nähes noori oma maja ees autost väljumas. Noored said aru küll millele memm vihjas, aga nagu loodud, tuligi päike taeva alla ja hakkas saunamaja plekkkatuselt nii ehedalt särama, et pimestas silmad. Vana palkmaja oli nagu lõke keset hoovi ja Marisele tundus, nagu ta lapsepõlves pidevalt nägi, et päike naeratab talle ja pilgutab silma. Ni jäi ta kauaks seda ilu nautima ning ei märganudki, et Tilde ja Trevor olid majja läinud. Maris lonkis neile peagi järgi, selline nägu peas, nagu oleks õnnistatud olekus või äsja armunud. Trevor tõlgendas seda muidugi omal viisil. Ega memmgi pime olnud, pigem oli ta õnnelik, et noortel kenasti kulgeb.
  „Mis tuuled siis täna teid minu manu tõid? Lõuna- või põhjatuuled? Või koguni kirdetuuled?“ muigas memm õnnest.
  „Tilde, tead, ma ei tea enam mida ma tegema peaksin. Ei, ära saa valesti aru, meil on Trevoriga omavahel kõik kõige paremas korras, aga mina ei ole hetkel päris mina ise. Tahaks õppima minna, tahaks mingit vaheldust, tahaks...ühesõnaga kuidagi väga keerulised ajad on. Sina oled alati see kes suudab mind milleski veeda, suudab soovitada, juhendada, juhatada. Mida arvad?“ oli Maris mures.
Mathilde vajus mõtteisse, sest otse lambist, nagu ka memm ise armastas noortepärast väljendit kasutada, ei osanud ta lemmiksugulasele nõu anda. Ta tundis sellepärast ennast ebamugavalt. Tema tegelikult arvas, et noortel oleks aeg pere luua, kuid ei pressinud oma arvamust peale. Korraga koputati uksele ja stuti sisse.
  „Ohoo, oo-ooo, no täna on küll üllatustepäev! Tule siia, ma kallistan sind! Kuule, sa oled vanaks jäänud!“ võttis Mathilde avalisüli külalise vastu.
  „Oh õde, õeke!“ muigas külaline. Alles siis tundis Maris vanaonu Lembitu ära ning tema mure tuleviku ees oli nagu peoga pühitud.
  „Onu, Lemps! Kui kaua me pole näinud! Ohh, nii armas!“jooksis Maris vanaonut kallistama.
  „Tõsi ta on, aastad kaovad kätte. Kas sina oled Reevo?“ ulatas Lembit Trevorile tutvumiseks käe. Trevor hakkas muigama kuid ei pahandanud, sest teadis, et Mathilde tada Reevoks kutsub.
  „Tere! Minu kodanikunimi on tegelikult Trevor, aga Tilde armastab mind Reevoks kutsuda. Aga Reevo on ka ilus nimi. Mulle sobib.“ vastas noormees.
  „Oh sind õekest küll! Kas hakkad ballile minema või on mõni kohting soolas? Sa lähed iga aastaga ikka kenamaks ja nooremaks,“ tegi Lembit õele komplimendi, nähes kui mukitud ta õde veel ka kõrges eas on. Ja nagu ikka, ei saanud need õde-venda tögamata olla.
  „Jäta jutt, va karvajalg! Naine peab alati kena välja nägema, olgu mis päev tahes! Karm on vaadata noori emasid, kes peale lapse sündi või juba rasedana ennast käest ära lasevad. Igal ajal peab oma mehele silmailu pakkuma!“ vastas Mathilde.
  „Oot-oot, nüüd rääksid küll ennast vahele! Kus on mees kellele sina silmailu pakud? Käärkambris või?“ hakkas Lembit juba käärkambri poole minema.
  „ Ha-ha-haa! Panin koos tugrikutega sukasäärde peitu, et oleks kindlas kohas!“ ei olnud ka Mathilde naljasoolikas umbes.
  Maris oli nende lõõpimistega harjunud. Ta nautis väga seda sooja õhkkonda ja suhet mis valitses vanatädi ja vanaonu vahel. Tüdruk tundis ennast lausa imehästi, ta vaid muigas ja jälgis mängu. Ainult Trevor oli kuidagi kohmakas, sest ta polnud iial näinud, et õde ja vend võivad omavahel nii hästi läbi saada. Ja veel, kui nooruslikud ja särasilmsed nad on!
  „Sa ikka oskad üllatada, kallis vennaraas! Oleks võinud kasvõi moka otsast pisutki paotada oma tulekust! No, mida ma siin jahun, te kõik olete ilmselt näljased,“ hakkas memm juba külmkapi ust avama.
  „Ole nüüd, egas me siia sööma tulnud! Pea nüüd hoogu, ma lähen käin tiiru autos ära!“ sõnas Lemps ja kadus majauksest välja.
  Trevor arvas, et ehk on taadil abi vaja ja järgnes Lembitule.
  „Tilde, ma nii armastan sind!“ klammerdus Maris vanatädi kaela.
„Tead, teid kahte koos on nii armas vaadata. Te olete niiiii sarnased omavahel! Olen väga õnnelik, et teie suguvõssa sündisin!“ ei olnud Maris kiidusõnadega kitsi.
  Lembit tuli õuest tagasi suitsutatud põrssaga. Kogu seltskond jäi teda ammulisui vaatama.
  „No, mes te siis nüüd neelasite keele alla või? Reevo, aseta see salatikauss ka siia lauale.“ lausus ta noormehele.
  „Hulluks oled läinud või? Kus sigalas sa nüüd vargil käisid? Oi vennake, ma ei teadnudki, et sa pimanäpumees oled!“ tögas Mathilde.
  „Messa ajad! Ma tulin otse Antslast Kauka laadalt ja sealt ma selle põssa kaasa tõin. Võitsin, noh! Ei meeldi midagi või?“ tegi Lembit õele silma.
  „Tola! Vaat kus Kauka Jumal mul siin! Hauka laat on see, kuulsid!? Hauka!“ õpetas õde venda.
  „Olgu ta Kauka või Hauka või lausa Mauka, minu jaoks jääb see alati Kauka laadaks! Ja kui sulle väga meeldib, võid mind Kauka Jumalaks pidada küll, aga ma ei tea mida kirjanik August Kitzberg asjast arvaks, kui ta haisu ninna saaks. Pööraks vast hauas teist külge, kui teaks, et uus Kauka Jumal on liikvel!“ ei olnud Lembit suupeale kukkunud.
  „Tegelikult oli mul asja ka. Õeraasu, helista nüüd ikka Hirmus Antsule ka ja kutsu ta peenike pere kohale. Tahaksin väga näha Antsu naist. Tean, et tal on hea maitse.“ tegi Lembit Mathildele silma.
  „Misasja? Antsul ja peenike pere? Naljatilgad!“ hakkas Maris südamest naerma.
  „No on jah peenike pere! Väike imik ja naine lausa majas. Pidin ise ka koos südamega saapasäärde hüppama, kui oma silmaga seda uudist kogeda sain. Naine on kangesti tuttava olekuga, aga ma ei osanud teda koju ajada ja nime ka ei märganud küsida. Aga kenasti õnnelikult koos nad seal metsaonnis elavad, harivad põldu, Ants käib jahil ja kõik on kenasti.“ vadistas Mathilde.
  „Omg! Uskumatu! Kus kohast see taadu endale küll naise leidis!?“ ei suutnud Maris seda uudist uksuda. Talle ei mahtunud pähe et nii vana mees võib veel lapsi saada ja mõne naisega kokku kõlada.
  „Tead, see oli ka mulle mõistatus, aag nii see on. Äkki Reevo-poiss viitsib ühe sõidu teha ja Antsu pere ka meite manu tuua?“ küsis Mathilde.

  „Loomulikult!“ vastas noormees, kutsus Marise kaasa ja sõit kulgeski Antsu metsaonni.

2. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

Seebile, seebile, sõbrad!


  Nagu ma paari tunni eest facebooki ajajoonel välja hõikasin, et ootan külalisi. Nüüd on tulemus siin. Ma  siis sain nelja käsitöö- ehk lõhnaseebi omanikuks. Ja ausõna need lõhnavad nii tugevalt, et kogu mu elamine on aroomi täis. Seepide autor on Külli Roomets.

  Kuna Külli elab Virtsus ja on nõus tulema paari nädala pärast mulle taas seepidega külla, siis palun andke teada kes seepe soovivad? Umbes kahe nädala pärast ja umbes 17.00-18.00 vahel, peale tööpäeva lõppu. Seebid maksavad 1-5 eurot.

  Esimesel pildil on minu tänane "saak" ehk siis neli seepi.

 Varsti saab Külli ka oma lehekülje, siis saab seda facebookis ka jagada.

Lisaks seepidele teeb Külli ka küünlaid. Ärge visake tühje küünlaklaase ja ja neid pisikesi teeküünalde plekist topse ära, korjake kokku ja tooge kasvõi minu kätte, saan Küllile edasi toimetada. Lähipäeval hõikan oma fb ajajoonel üles mis kuupäeval Külli täpsemalt Virtsust Pärnusse sõitma hakkab. Ahjaa, oma tehtud küünlaid võtab ta ka kaasa.

  Siirad ja suured tänud, hea Külli!
lõhnaseebid kotikestes (müügiks!)

perenaine Külli ja tema käsitöö
testerseebid õhulises kotikeses



2. märts. 2017.a.
Vana-Rääma