ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

17. peatükk

  „Ema on juba peaaegu aasta aega kadunud olnud, aga mul on tunne, et ta elab. Ma ei taha mitte kuidagi uskuda, et ta surnud on.“ kurtis Trevor Marisele, kui nad oma ühises, äsja valminud palkmajas ennast kenasti sisse seadnud olid.

  Kriminaalasi ei olnud mingit lahendust toonud, mida Trevor arvaski. Tänaseks oli tema endine turismitalu koht üldse maha müüdud ja Trevor oli oma elu uuesti üles ehitanud. Ainuke mure mis tema ja Marise õnne varjutas, oli Mirelli kadumine. Ja tegelikult ei julgenud Trevor Marisel rääkida ka sellest, et ta lapsi ei taha. Trevor kartis selle tõega avalikuks tulles Marist kaotada. Seda ta ei elaks enam üle, arvas noormees.

  „Ma tahaks tööle minna. Tegelikult tahaks ka kõrgkooli edasi õppima minna, aga ma pole veel endale selgeks teinud mida ma õppida tahaksin, kelleks saada tahaksin. Ärijuhtimine justkui tõmbaks, aga minus vast ei ole selliseid despootlikke loomujooni, et ärinaiseks saada. Samas on alati mulle pinget pakkunud ka inimese psühholoogia, eriti veel parapsühholoogia, aga ma ei tea kas minust saaks head psühholoogi. Kuigi jah, ega me keegi ei tea kuidas meil elus minema hakkab, kui ei ole katsetanud erinevaid ameteid ja ennast leidnud. Kalla, ma olen juba täiskasvanud naine ja ma ei tea mida ma oma eluga peale hakata tahaksin. Ei tea!“ oli Maris mures.

  „Tead, mu arm, elame päev korraga. Ja ega sul ei ole ju kooli minemisega kiiret. Võtaks pigem natukeseks aja maha ja läheks reisima õige?“ tegi Trevor omast arust Marisele ahvatleva ettepaneku. Marisel ei liikunud ükski rõõmulihas näos. Mitte ükski lihas ei liikunud. Ta pigem oli sellise olekuga, nagu oleks kallima peale solvunud. Umbes nii, et tema puistab Trevorile südant ja Trevor räägib mingist reisimisest ja sellest pole Marisele vähematki kasu. Maris oli teelahkmel. Jah, ta armastas oma kallimat, neil oli nüüd ühine kodu ning uks tulevikku avatud, aga neiu ei olnud sellega veel rahul, sest tema arvates jäi midagi vajaka, midagi mis näitaks hetlgemat teed tulevikku. Ta ei olnud veel valmis pereeluks, kodukanaks saam. Tal oli plaan miskit muuta, et olemasolevast rutiinist välja saada. Maris oli sellek liiga iseseisev noor naine, et elatuda kallima rahadest. Ta tahtis ise kõike saavutada, ise raha teenida ja endale läbi selle jalad alla saada. Trevor küll pakkus talle raha ülikooli tarvis, tahtis autot osta, aga Maris loobus. Jah, reisimeine oleks talle tõesti huvi pakkunud, aga selline vaimne reisimine ja ilma Trevorita. Pigem tõmbas noort naist kas palverännak või sootuks teistlaadi reisimine, kus ta saaks iseendaga olla ja iseendaks saada ning jääda. Leida üles oma mina. Naine uskus, et see avaks helgema tee tulevikku. Ei, ei, tal ei olnud plaanis kallimat hüljata, pigem vastupidi. Miski tema sees mässas ja otsis väljapääsu, akent valgusesse, või vähemalt tunda ja näha valguse kuma, kuhu poole suunduda. Aga ta ei osanud seda sõnades kallimale väljendada. See oli nagu tema sees kinni, nagu viimsel ajal kogu ta elu näis olevat. Ometigi soovis naine, et ta suudaks sellest õigete sõnadega kallimale rääkida nii, et Trevor temast valesti aru ei saaks.

  „Kallis, ma ei tea kas see reisimine oleks hetkel lahendus. Ühest küljest tahaks piire kombata, aga teisalt ei tahaks. Ühesõnaga ma vist pole hetkel valmis reisimiseks.“ oli Maris kidakeelne.

Trevor ei mõistnud Marist. Teda tegi naise reisist keeldumine õnnetuks. Mees hakkas süüdistama ennast, et ta pole piisavalt huvitav ja armastusväärne Marise jaoks olnud, sest viimasel ajal oli kogu ta aja võtnud maja ehitamisega seonduv. Pealegi oli mees ka ise usinasti ehitamisega ametis. Tervorile tundus, et nad oleks nagu paarkümmend aastat koos elanud abielupaar, kelle elu on muutunud rutiinseks ja kuivaks. Samas armastas ta Marist iga päevaga aina rohkem ja tema arust ei olnud nende suhe kriisis. Kõige suurem hirm mis teda haaras, oli Marise kaotamine. Üks tähtis naine oli niigi kadunud.

  „Kullake, me ei pea ju minema, kui sa ei ole valmis. Võime vabalt reisi edasi lükata! Ma lihtsalt arvasin, et vajad seda.“ selgitas Trevor.

  Aga mees teadis mida ta kallim tegelikult vajas. On ju seks aegade algusest olnud see mis pingeid maandab, paneb kasvõi hetkeks unustama mured ning täidab partnerite keha ja hinge õndsusega. Tema noore elu kogemused näitasid, et naine on kõige pahuram siis, kui ei ole pikka aega rahuldust saanud või siis, kui tal on menstruatsioonitsükkel. Vähemalt Marise puhul pidas see paika. Maris ise vabandas alati enda pahuruse kuupuhastuse taha, ning sellel perioodil ei teinud ta kodus isegi süüa, sest oli kusagilt lugenud, et söök tuleb mürgine. Sellel perioodil oli Marisega suhtlemine väga raske, või lausa võimatu. Ta kippus oma kallimat süüdistama kõiges ja kõigis, või siis mitte. Vastasel korral läks ta endaga nii pahuksisse ning isegi Trevor ei suutnud teda aidata. Maris lausa vajas mentsruatsiooni ajal rohkem mehe lähedust ja ka seksi, kuid Trevor ei tahtnud, sest tal oli mittemeeldiv kogemus selja taga, kui partner ärkas vere seest ning noormees pidi šoki saama. Tal oli sihuke tunne, et partner läks katki, sest ta ei kujutanud ettegi, et naistele see periood nii piinarikas ja vererohke on, ning palju polnud puudu sellest, et Trevor oleks ahastuse äärel olles juba kiirabisse helistanud, kartes, et parner jookseb verest tühjaks.

Trevorile meenus, et kiire elutempo juures polnud nad Marisega kehakeeles kõnelenud juba peaaegu kuujagu päevi. Mees tundis kuidas ta kubemes pakitsema hakkas. Ta haaras tusase Marise oma sülle ning hakkas õrnalt kallima sõrmevahesid silitama, samal ajal hammastega kallima kõrvalesta näksides. Maris oli väga puutetundlik sellistele õrnustele. Tema süda hakkas puperdama ja naine hingeldas juba siis, kui mees ta sülle haaras. See mis magamistoa ukse taha jäi, on privaantne, see kuulus vaid neile kahele. Peale üheks saamist lebasid mõlemad õnnelikult teineteise embuses ja kogu maailm oli nende jaoks imeilus ja pilvitu. Olid vaid nemad kaks, nende armastus ja nende õnnest väsinud kehad, mis aja möödudes täitusid üha uue seksuaalenergiaga, mis vajas uuesti nende kehadest väljapääsu. Tundus, et noortel ei saa teineteisest iial küllalt.

  „Kallis, ma olen mõelnud, et meie laps võiks tulla minu juustega ja sinu näolapiga, samasuguste sügavpruunide silmadega nagu sul. Aga minu põselohud võiks ka tal olla. Ning sinu imeilus hammasterivi, nagu pärlid suus. Aga ma tahaks esimese lapsena tütart saada. Ma ei tea miks, aga tahan. No, ja poegadele võiksid sa pärandada oma tumepruunid juuksed, mitte minu blondid.“ oli Maris peale seksuaaalvahekorda nagu ära vahetatud.

  Tervor vaikis, õigupoolest sai ta šoki. Lapseteema oli tema jaoks löök allapoole vööd. Ta lausa ehmatas voodis istukile, kui meenus, et nad ei olnud kaitsevahendeid tarvitanud. Oli ju Maris mõne päeva eest kurtnud, et ta beebipillid on otsas ja ekstaasis olles unustasid nad ka preservatiivid ära. Niigi oli lapsejutt mehe rivist välja löönud ja nüüd selline jama veel, mõtles Trevor endamisi.

  „Kas sul on ohtlik aeg? Annaks jumal, et sa nüüd rasedaks ei jäänud!“ oli Trevor näost lubivalge.

  „Fakk! Ma unustasin ka täitsa ära!“ ehmatas ka Maris, kuid kohe leebus.

  „Kui vanajumal tahab, siis eostasime praegu lapse, kui aga mitte-siis ei eostanud,“lausus Maris rahulikult.

  Trevor läks nii ähmi täis. Ta saatis oma kallimale kurjakuulutava pilgu ning kadus pesema, nagu oleks ta äsja millegi ebameeldivaga hakkama saanud ning tahtis pestes ennast sellest needusena näivast teost vabastada. Elus esimest korda küüris noormees ennast nii kõvasti tuttuue nuustikuga, et duširuumist tulles oli ta lausa veripunane. Kui ta magamistuppa tagasi läks, vedeles Maris mõtlikult voodis, ootuses, et kallim tuleb ta kaissu tagasi, kuid nii ei läinud. Trevor tõmbas järsult riidekapi ukse lahti, haaras sealt puhta aluspesu, tõmbas hommikumantli selga ja läks terrassile suitsetama, kuigi enamuse ajast oli ta mittesuitsetaja. Maris oli pettnud. Kogu tema õndsus oli kadunud, nagu poleks nende vahel hetk tagasi midagi meeldivat juhtunudki. Oli ju naine ennegi mehega lastest juttu teinud, kuid sellist reaktsiooni ei olnud Trevor enne üles näidanud. Küllap on vara veel lstest rääkida? Küsis ta endalt, kuid ikkagi tundus Trevori reaktsioon rohkem kui mõistatuslik. Naine kartis, et äkki on Trevor viljatu kuid varjab seda kiivalt naise eest, kartes teda kaotada. Ta ei osanud seisukohta võtta, sellepärast ta endiselt voodis lamaski. Naine lasi endast väga palju mõtteid läbi ning otsustas viimaks mehe käest küsida milles asi.

  „Kallis, mis juhtus? Kõik oli nii kena ja äkki...Kas sulle ei meeldi siis mõte sellest, et meist saab kunagi suur perekond? Et meil saavad armsad lapsed olema? Kas sa ei tahagi minuga lapsi?“ valas naine sellega vaid õli tulle.

  Trevor viskas kustutamata suitsukoni terrassilt muru sisse, vaatas korra kallimale otsa ning astus elutuppa ning istus diivanile.

  „Tead, praegu on vara. Preagu on liiga vara pereloomisest mõelda. Ise tahtsid ju kusagile õppima veel minna. Ema on mul siiani kadunud. Mul on liiga palju pingeid selleks, et nii kaugesse tulevikku mõelda.“ varjas mees oma mure teiste murede taha.

  „Trevor, kas sa oled viljatu?“ ei kannatanud Maris seda läbipaistvat vabandust ning rammis oma sõnadega meest, nagu auto teist autot.

  „Ei! Või see tähendab, et ma ei tea. Ma pole kunagi seda uurinud ja jään vastuse võlgu.“ vastas Trevor avalalt, sest ta tõesti ei teadnud.

  „Kas sina ise oled uurinud oma emaduse kohta? Ei ole ju? Seega sellised küsimused on liiast. Ma usun, et iga normaalne inimene laseb õitseeas selle küsimuse endast läbi. Jah, ma olen mõelnud, et kas ma saan või tahan üldse isaks saada, kuid hetkel ei ole kindlasti ajastus õige. No, ei ole!“ reetis Trevor enda närvilist olekut.

  Maris oli jahmunud. Ühest küljest nõustus ta Trveoriga, kuna naine ei kujutanud nii noorelt ennast koduperenaisena ette. Samas arvas ta, et saab kunagi õppima minna ka lapse kõrvalt. Et ta ei taha liiga pikalt ka emaks saamist edasi lükata, sest aastatega inimenese immuunsus nõrgeneb ja siis tervet last sünnitada pole enam nii suur protsent, kui kahekümnendates eluaastates. Samas teadis ta paljusid oma kooliõdesid kes varajases nooruses emaks said ja hiljem õppimisele käega lõid ning koduperenaisena nii ära mandusid, et isegi oma sõbrannadega enam ei suhelnud. Naine oli segaduses, kuid ei hakanud Trevorile midagi ette heitma ning otsustas vaikida.

  „Olgu, kallis, ma natuke ägestusin. Anna mulle andeks!“ leebus Trevor, suudles naist huultele, kallistas ja jalutas külmkapi juurde, võttis sealt õllepudeli, avas selle ja rüüpas suure punnsuutäie.

23. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

16. peatükk

  Möödus üksteist kuud.

  Krunn peas, kodukittel seljas ja paljajalu vao vahel kartulaid maha panev naine, titt kartulavakas põllu kõrval magamas, avanes ehmatava vaatepilt Mathildele, kes polnud mitu kuud Antsu näinud ja läks uudistama kas vanamehega ikka kõik korras on. Oli. Liiga korras oli. Ants oli kõrges eas naise majja toonud ja isaks saanud, näis Mathildele. Ta ei jõudnud ära imestada. Kuid otsustas asja lähemalt uurida.

„Terekest ja jõudu! Kas peremees ka kodus on?“hüüdis Mathilde. See ehmatas Mirelli vagude vahelt püsti. Noor ema pani näpu suule ja keelas sellega võõrast karjumast, sest August magas kartulvakas õndsat und. August ei olnud veel kahe kuunegi.

  „Keda te otsite?“ küsis Mirell sosinal.

  „Antsu, ikka peremees Antsu otsin,“ vastas Mathilde.

  Mirellil käis mingi hirmujudin rindkerest läbi. Esiteks polnud neil seal onnis kunagi keegi külas käinud ja nüüd tuleb mingi memm. Mirell hakkas juba kahtlustama, et äkki on tegu Antsu mõne eksnaisega. Kuidas võõras muidu tee metsa leidis?

  „Eee, seda, et...Antsu pole hetkel kodus. Ta on metsas jahil. Aga varsti peaks koju jõudma. Kuidas saan teile kasulik olla?“ oli Mirell ähmi täis, võttis oma poja kartulavakast ja sammus koos võõraga majja. Mirell piidles vana naise näojoobi ja midagi oli nendes liiga tuttavat, aga ta ei suutnud pilti kokku panna. Naine arvas, et liiga kaua metsas, eemal inimestet, elades otsis ta vast igas inimeses tuttavadi näojooni. Ta asetas imiku tuppa laiale lavatsile ning läks kööki teed keetma.

  „Vabandust! Kas ma tohin teile teed pakkuda? Millist teed armastate? Kas ma tohin teekõrvast ka pakkuda?“ vadistas perenaine.

  „Rahu, rahu, olge nüüd rahulik. Noor ema ei tohi pabistada, piim võib rinnast kaduda. Teil kindlasti tekkis küsimus, et kes ma selline olen? Ma olen Antsu naabrinaine. Küll kaugete kilomeetrite tagant, aga ega siin läheduses rohkem ühtegi maja ei ole ka. Kes teie olete? Antsu sugulane või koguni naine?“ küsis Mathilde.

  „ No....kuidas nüüd öelda? Ah, ütlen otse-olen Antsu lapse ema. Jah, ma usun, et te ei usu, aga nii on. Meil on Antsuga suur armastus ja just tema on see mees, kes mu silmad avas, kes õpetas mind armastama. Ta õpetas ka mind ennast armastama, sest enne ma seda ei osanud. Ma ei osanud olla mina ise. Katsin juba hommikuti oma näolapi paksu krohvi alla ja raiskasin kvaliteetaega tunde peegli ees veetes. Ka siis ei olnud ma endaga veel päriselt rahul. Kogu aeg tahtsin uusi ja kalleid riideid, aksessuaare, jalanõusid, kreeme. Ühesõnaga raha oli mu kõige parem sõber kogu elu, aga nüüd elame täiesti ilma rahata, puhtas looduses. Kõik toidupoolise kasvatame ka ise. Isegi oma ravimeid, mida igapäevaselt tarvitasin, ei ole ma pidanud võtma. Olen siin metsade keskel tervenenud. Ja seda tänud mu kallile mehele, Antsule. Augustile püüan rinda anda nii kaua kui õnnestub, sest rinnapiim on ka kõikide ravimite eest. Kunagi nooruses olin ma seda meelt, et imikule rinda andes rikub naine oma rinnad, aga nüüd ma üldse sellepärast ei pabista, peaasi, et lapsel kõht täis ja tervis korras!“ selgitas Mirell.

  Mathilde oli mõtteisse vajunud. Tegelikult oli ta sada protsenti naisega nõus, aga seda, et tänapäeval keegi veel sellist elu elab, oli kummaline kuulda. Samas rebis see tutvumine lahti Mathilde haavad kaugest minevikust, mis teda pidevalt painasid ja mille pärast ta tihti ennast oma käärkambrist palvetamast leidis. Aga need olid tema saladused, millega ta kavatses ka hauda minna. Taat oli see kellega ta oma muresid jagas, aga taati ei olnud juba aastaid ja kogu koorem oli jäänud Mathilde enda kanda. Kogu ajataak, valus ja eluenergiat neelav. Aga Mathilde oli vaatamata karmile minevikule siiski väga vapper naine.

  „Tegelikult saab inimene kõik kaasa lapsepõlvest. Kui ma olin õrnas eas, ehk siis kolmeteistkümne aastane, sain ma teada, et ma ei olegi oma ema-isa tütar, et mind lapsendati lausa sünnitusmajast, kus mu ema mind jäädavalt hülgas. Õudne on juba mõelda selle peale, et su lihased vanemad su sünnitusmajja jätavad! See lõi mu hinge nii suure haava, et ma põgenesin kodust. Sattusin Tallinna tänavatele. Ei, ei, minust ei saanud prostituuti, kuigi mitmel korral üritati mind sinna värvata. Aga õnneks olin ma varem tutvunud Virus ühe allilma tegelasega, kes mulle juba pubekaeas passi teha lasi, ning siis alustasin ka juba tööd Viru varietees. Kuna paistsin enda ea koht vanem välja, ei teadnud keegi, et ma tegelikult alaealine olin. Tegelikult oli see alilma kuli minusse armunud, aga ta ei puutunud mind, pigem oli nagu vanema venna eest, ise naerdes, et kasvatab minust oma käe järgi naise. Ma ka elasin tema juures, ühes Mustamäe korteris, mis oli juba sellel ajal väöljamaa tehnikat ja mööblit täis. Ma ei tundunud millestki puudust, kõik oli olemas. Telekast vaatasin isegi juba sellel ajal Soome kanaleid mingi vidina abil. Imre, ehk siis mu niinimetaud vanem vend ostis valuutapoodidest mulle brändiriideid, mida tavaline eestlane ei julgenud isegi unes näha. Lõhnaõlid oli ka ehedad lõhnaõlid, mis isegi peale pesu pesemist juures püsisid. Mitte lõhnaveed mida ka tänapäeva lõhnaõli pähe, kalli raha eest müüakse. Aga ühel päeval see juhtus, Imre vahistati ja tema kuriteoregister, mis koosneb põhimõtteliselt vaid riigi vara riisumisest ja narkootikumidega kaubitsemisest, pani aluse tema aastatepikkusele vangistusele. Korter jäi küll mulle. Mitte keegi sealt mind välja ei ajanud, olin ikkagi bossu noorem õde paljude silmis. Ka minu töö jäi õnneks alles ja iga õhtuga muutusin ma professionalsemaks varietee-kabaree tantsijannaks ja me reisisime juba toteistkümneaastasena abielluda ja rikka väljamaalase abikaasaks saada ning rikkurielu elada, aga mulle oli tähtsam minu au ja mitte ükski austaja polnud suutnud mu pead sassi ajada, kuid siis see juhtus, ühel õhtul, kui ma olin tantsides oma jaanalinnusule kaotanud. Üks üliviisakas inglise poissmees leidis selle ja tuli mulle seda aksessuaari isiklikult üle andma ning ta silmad olid armastust täis. Ma armusin. Kohe. Ja peagi helisesid pulmakellad.“ puistas Mirell millegipärast võhivõõrale naisele oma südant.

  Mathilde oli nii mõttesse vajunud ja tema suust ei tulnud ka parema tahtmise juures ühtegi sõna. See ei jäänud Mirellile märkamatuks. Endiselt oli perenaisel tunne, et külalise näojooned on kuidagi tuttavad, aga ta ei suutnud meenutada kus ta seda naist näinud on, aga oli kindel et on näinud. August hakkas toas häälitsema ja Mirell läks lapse juurde, jättes külalise omaette mõtisklema. Juba hetke pärast oli ta toast koos imikuga tagasi ja asetas lapse rinnale. Kes teab kui kaua nad oleks minevikku seal heietanud, kui poleks Ants jahilit koju jõudnud, küülik jalgupidi näppude vahel.

  „Ooo-ohhooo, keda minu vanad silmad näevad! Tulge siia mu lemmikud!“ asetas Ants küüliku köögipliidi ette maha ja kukkus kõiki järgemööd kallistama ja musutama. Tal oli tõsiselt hea meel ka Mathilde üle, sest ta tõesti polnud enam aega saanud memme külastada, noor naine majas ja...

  „Mis issanda teed sind siia tõid, Mathilde? Vaid issanda teed saavad imelikud ju olla!“ tegi metsamees Mathildele silma.

  „Mis? Mis? No, naised külasaunas rääkisivad, et näe, vanameees olla veel enne surma õndsaks saanud!“ tõgas Mathilde. Selle peale Mirell ehmus, et jutud on juba külas lahti. Ta ju ei tundnud Mathildet ega teadnud tema naljasoolikast ka midagi. Mathilde nöökimine võttis seest soojaks ja ka laps hakkas tissi otsas pirisema.

  „Aha-ah-haaa, sa va naljahammas! Mulle langes jah nagu taevast õnn kaela. Ja ma olen oma naiskukese üle üliõnnelik. Kas sa ikka vaatasid mu pojakest ka? On ju ississe?“tögas Ants.

  „No, kuidas siis muidu, ikka ississe! Kõik halb tuleb isadelt ja hea emadelt!“ jätkas memm lõõpimisega.

  „Sa va sindrinahk, kus nüüd ütles,“ muigas taat.

  Selle peale lõpetas August tissitamise ja manas ka muige näole, nagu oleks jutust aru saanud. Ta jäi oma tumesiniste imikusilmadega Mathildet põrnitsema, nagu meenutasks ka, et kus ta seda tädit näinud on.

  „Heakene küll, nüüd tean, et sa Antsukene oled elu ja tevise juures ning võin südamerohus koduteed otsima hakata. Tulge siis ikka kogu perega mulle ka külla, ja võite lausa mitmeks päevaks jääda, mul kohta on. Talu vaid vahel mehekätt ja Ants on mind juba oma kuldsete kätega ära helliatanud. Kõike kõige kaunimat teile!“ lahkus Mathilde nukker pilk silmis, ehkki pidanuks ikka rõõmus olema. Tee koju oli sellel korral eriti pikk, sest iga hetkega meenusid äasj kuulnud perenaise, kellega ta tuttavaks ei saanudki, sõnad, mis rebisid nii valusat ta hinge, et tekitasid lausa õhupuudust. Mathildel oli lausa hirm, et ta ei jõuagi koju ning naine võttis tee ääres, suure magistraalkraavi nõlval istet.

21. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

15. peatükk

  „Oi, tere, kõikse pere! Vabandust, et segan. Tulin vist valel ajal. Aga lähen kohe edasi. Mathilde, palun, siin on teile tähitud kiri. Olge hea ja kirjutage alla.“ ulatas postiljon memmele kirja.

  „Mis sa nüüd! Kas sa ei tunne mu lemmiksugulast ära või? Marisekene on mul külas ja tema on Marise boyfriend Reevo.“ tutvustas memm.

  „Vabandust, Tilde-tädi, ma olen ikka Trevor. Trevor on minu nimi,“parandas noormees Mathildet.

  „Heakene küll! Tänapäeval pannakse inimestele nii keerulisi nimesid, ei mina jaksa pähe õppida. Aga tule edasi, piparmünditee ongi veel soe.“tundus nagu oleks memm veidi solvunud Trevori peale.

  „Aitüma! Homme on ka päev! Mul veel paaris kohas käia, enne, kui õhtale saan.“ põikles postiljon ja hakkas ennast minekuks sättima.

  „Vabandage, ega te juhuslikult ühte naisterahvast tee ääres ei näinud?“ küsis Trevor.

  „Nägin. Altküla, Meeta tuhises jalrattal kodu poole, sain ajalehed talle sokutda, sestap on mu postiljonitiir täna pisut lühem,“ vastas naine.

  „Olgu. Tänud!“ lootis Trevor tegelikult, et ehk nägi võõras tema ema sihitult lonkimas. Trevor oli isegi pettunud, et oma suu lahti tegi.

  „No, hea küll, pane mulle siis tassike teed. Paljukest mina, vana inimene ikka päeva jooksul head seltskonda nautida saan. Ega mul polegi koju minekuga väga kiire, vanamees niikuinii kummutab ilmselt oma lutipudelit tühjaks. Ta, kurmus on ikka nii viinakuradi küüsi langenud, et enam ei aita ka headus. Iga jumala hommik algab tal õlu pruukimisega ja õhtuks kammib ennast hundijalavee seltsis ikka totaalselt sassi. Ja nii juba mitu kuud. Kõik sai laguse sellest, kui ta saekaatrist koondati. Vanamees ei oskagi muud tööd teha ja õpihimu ka tal ei ole. Terve elu töötas seal, juba kolhoosi ajast, kui see saekaater veel majandile kuulus. Ka pärast eraomandisse minekut sai ta sinna tööle jääda. Nüüd on krahh majas! Ja meie, naised peame suutma igas olukorras endaks jääma, peame suutma pere eest hoolitseda ja kõigil hinge sees hoidma. Mitte keegi ei küsi meie käest kuidas me hakkama saame. Mitte keegi! Mul on juba siiber sellisest sitasest elus! Ausõna.“ oli postiljon tige.

  „Sina ja vana inimene!? Ole nüüd! Nelikümmend viis pole mingi vanus! Ah, et sellised kurjad lood su vanamehega siis. Kurb. Tõsiselt kurb. Oli teine sul ju kuldsete kätega ülekülamees, lausa asendamatu oma töös. Mis või kes sundis teda koondama? Sa vast liiga palju tänitad ka ta kallal ehk? Kui meesterahvas kaotab töö, tunneb ta ennast alaväärsena. On ju tema harjunud olema perepea ja toitja. Ta on ikkagi mees ja koondamine võis ta enesehinnangu ära nullida. Katsu ennast panna tema olukorda. Pole kerge. Pole sugusi kerge, ma ütlen.“ jagas Mathilde oma elutarkust.

  Noored istusid ja kuulasid. Maris polnud ammu sõna suust saanud. Tal oli valus kuulata endast eakamate naiste juttu ning Marisele tundus, et tema memm solvas postiljoni selle tänitamise teemaga. Oli ju külaline oma muret kurtnud, kuid memm oli liiga järsk oma ütlemistega. Marisele meenusid aastate tagused situatsioonid, kuidas ta ise memme peale solvunud oli.

  Ükskord oli võõras perekond, kes matkasid kogu perega mööda Eestimaad, Mathilde hoovis telkimispaika palunud. Loomulikult ei olnud memmel selle vastu midagi. Ta lausa söötis võõrastel kõhudki täis ja pakkus ka ulualust, aga matkajad ei tahtnud pererahva lahkust ära kasutada, vaid magasid ikka telkides. Tõsi küll, saunamõnudest nad ei tihanud loobuda. Ka lõkkepuudest mitte. Nii nad siis kogu seltskonnaga lõkke ääres istusid, lasid hõrgutustel hea maitsta ja nautisid võõra perepea malevalaule, mida ta oli kunagi malevas laulnud. See oli üks imeline õhtu, mis tõi Mathildel isegi pisara silma. Kuid varsti memm väsis ja läks tuppa magama. Manitsedes Marist, et neiu ei jääks kauaks võõraid tülitama. Kuigi telkijad väitsid, et Maris ei tülita neid, luges memm siiski sõnad peale. Tollel õhtul tutvus Maris Lennoga, kes oli selle perekonna vanim laps, ainuke poeg neljast. Kui kõik olid juba telkidesse magama läinud, jäid Maris ja Lenno kahekesi lõkkevalgust nautima ja tutvuma. Just siis, kui hakkas jahedaks minema ja Lenno Marisele oma fliisi pakkus, sadas memm, nagu sada venelast, majast välja ja käratas „Sa igavene lehtsaba, marss magama! Ise alles tatikas ja juba noolib poisse!“ mille peale Maris südamepõhjani solvus ja nuuksudes majja loivas. Hiljem muidugi palus memm tüdruku käest vabandust ning vabandas oma kurjad sõnad unisuse vastu, kuid Maris ei saanud tükk aega sellest üle. Ta lahkus juba järgmisel päeval Tilde juurest ja ei vastanud ka memme kõnedele, rääkimata külastusest. Kuid aeg parandab haavad ja mingil ajal Maris leebus. Nendest said taas parimad sõbrad. Ja tegelikult Mariselel meeldib otsekohesus. Ta pigem ei salli valetajaid ja lipitsejaid. Ise on ta samuti terava keelega, aga enda vigu me tihti ei näe, ega tarvitse tunnistada.

  „Ah sind ja sinu ütlemisi! Eks ta tõsi ole, et ma kipun vahel liiast tänitama, aga mida ma ikka teha saan, loomust ju ei muuda. Muidugi ma mõistan abikaasa muret, mis on kohati lausa maailma suurune. Aga samas on mul endal muresid palju rohkem olnud ja ma ei ole neid kohe alkoholi uputama hakanud. Eks mehed olegi nõrgemad kui naised, annavad kergemini alla. No, nii nagu iga asjaga tänapäeval, on ka koondamisega. Käsi peset kätt. Kes ikka paremini ülemusele pugeda oskab, see tööle jäetakse. Ei loe ka see, et oled hea tööline. Vanamees pole mul ju pugeja, on ausa ja samasuguse terava keelga, nagus sina, Mathilde, eks seepärast talle sulg sappa löödigi. Ma arvan. See on nüüd see koht, et hakkas või nüüd veel kahetsema, et kunagi endast viisteist aastat vanema mehega abiellusin, vanas eas ei taha keegi eriti uut ametit omandama hakata. Ja ega enne pensionile jäämist kipu keegi enam vanureid töökle ka võtma, olgugi kuldsete kätega, loeb ju ikka onupojapoliitika,“ oli postiljon nõutu.

„Sedand küll.“ jäi Mathilde kidakeelseks.

  „No, juhutöid ju ikka saaks teie mees teha? Juhtumisi võib mul lähitulevikus abikäsi vaja minna Ja selle töö puhul ei ole vaja isegi eelnevat kogemust. Kui ikka natuke jõudu on, saab sellega igaüks hakkama.“ muutus Trevor uudishimulikuks.

  Postiljon vaatas teda kummalise näoga, et mis tööd siiani vaikinud ja nii noorel mehel ikka tema vanamehe tarvis pakkuda on. Ta mõtles veidike aega ja vastas.

  „No, iga töökoht tuleb abiks. Ausalt öeldes on see postiljoni palk lausa olematu, aga aega ja ruumi võtab palju. Lastel ja lastelastel on kogu aeg midagi tarvis ja mul on juba häbi, et ei suuda lastelastele hea vanaema olla. Viimati ei tuldagi enam meie manu, vanamees joob ja me aina kakleme. Missugune laps ikka sellist asja välja kannatab. Nokk kinni-saba lahti tunne on kohati. Aga millest pakkumist silmas pidasite?“

  „Äkki sinataks? Kuidagi mittesobiv on olla teietamine antud hetkel, kuigi see on elementaarne viisakus. Asi on nimelt selles, et mu turismitalu kompleks põles maha, kuid seal on vaja veidi lammutustõõd teha ning ka palgid küttepuudeks saagida, hiljem lõhkuda. Kui sinu mees on saekaatris tööl olnud, seda enam saaks ta selle tööga hakkama. Aga enne ma pean kusagilt soojaku muretsema, sest ööbimiskohta ma kindlustada ei saa, sest mul pole seda endalgi hetkel. Ja tasumata ma ei jäta, kuigi maksan sulas ja võin kasvõi igal õhtul raha välja maksta.“pakkus Trevor.

  „Ohoo, vaat kus! Küll on tore, et ma siia teed jooma jäin! Kas sul on juba lähiajal abikäsi vaja? Ja mis siis juhtus?“ rõõmustas postiljon.

  „Sellest mis juhtus, ma veel rääkida ei saa. Õigemini ma ei teagi midagi rääkida. Tööle saaks hakata põhimõtteliselt kohe, kui riigiametnikud oma töö selle objekti kallal lõpetavad, ehk siis asja suhtes on loomuluikult kriminaalasi algatatud. Sestap ei oska ma öelda veel hetkel millal ma abi vajan. Aga anna mulle palun enda või oma mehe telefoninumber ja ma võtan teiega ühendust kui asi seal maal.“ selgitas Trevor.

  Tervor ja postiljon vahetasid telefoninumbrid ning viimane tänas ning asus uuesti postiringile.

  „Kallis, mul on nii kahju, et su kodu maha põles. Olen nii, nii kurb!“ sai Maris sõnad suust. Alles nüüd taipas neiu, et asi on ikka päris tõsine. Alles nüüd mõistis ta Trevori käitumise tagamaid, mille ta ennist oli hukka mõistnud. Marisel hakkas oma kallimast lausa kahju. Tal hakkas ka endast ja nende suhtest kahju. Maris oli enda peale lausa solvunud, sest see ei olnud esimene kord, kui ta üle mõtles. Neid kordi tekkis viimasel ajal juurde nagu kärbseid peale vihma. Tal oli tohutult häbi. Maris läks ja kallistas oma kallimat nii kõvasti, et viimasel oleks peaaegu hing kinni jäänud.

  „Ai-aaa, muss! Tahad minust lahti saada vä?“ naljatas Trevor.

  „Aga nüüd! Kas tuled minuga kaasa või jääd Tilde memme juurde? Ma pean minema ema otsima, sest tema asukoht on teadmata ning ka telefon välja lülitatud. Ma ei saa lihtsalt käed rüppes istuda. Ma ei taha, et lisaks kodust ilma jäämisele kaotan ka ema...“ muutus Trevor Marisele ultimaatumit esitades kurvaks.

  Maris vaatas Tilde poole ning nägi memme noogutavat nägu. Pikemalt mõtlemata andis ta Trevorile musi, läks oma tuppa ja võttis sealt Tilde tikitud, kalosse meenutavad, kuid riidest jalanõud, pani need jalga ning juba nad lehvitasidki Tildele autost.

21. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1.Trevori juhtum

  14.peatükk

  „Tütreke, kesse siis nii teed teeb! Lase ikka enne vesi kenasti keema ja alles siis pane teerohi sisse. Nii keedad vajalikud vitamiinid välja!“ manitses Ants Mirelli.

  Mirell vaatas taati ja ei mõistnud teda. Kogu oma teadliku elu oli ta alati vee ja teepuru korraga kannu pannud ja ikka päris mitu minutit ted keetnud. Alles nüüd kuulis ta, et oli valesti teinud. Mirellil oli tegelikult üldse viimasel ajal tunne, et ta on oma elu valesti elanud. Naljasoolikas oleks justkui temast ühe lausega välja lõigatud või umbe läinud. Naine eelistas vaikida.

  „Jajaa, ka mina armastan vaikust kuulata. Siin põlislaanes olen õppinud väga palju asju selgeks, millest ma lapsena ei osanud unistadagi. Tõsi küll, kohustuslik abielu ja pereelu on minust küll mööda läinud, aga mittekohustuslikus abielus olen ma olnud ikka juba pikki aastakümneid, ja seda just loodusega. Ja ma ei kahatese! Ei kahetse karvavõrdki! Elus ei tohi midagi kahetseda. Alati tuleb võtta elu sellisena millisena see meile antud on. Inimesed, kes elavad kivilinna magalarajoonides nagu silgud pütis, on pimedusega löödud, nad ei näe mis tegelikult toimub. Neil ei ole eluks väga vajalikku loodust enda ümber. On vaid külmad betoonseinad ja piiratud silmaring, ja seda mitmes mõttes, eriti selles mõttes, et aknast ja rõdult vaade on piiratud. Maailmal on meile tohutult palju anda, aga meie tahame ikka võõrast varandust. Kadedus on pimeduse üks valusamaid osasid, väga valus lausa. Tihti ihaldab inimene võõra vara ja on nende peale kade kellel elus paremini läheb. Aga kas siis materiaalne ese on rikkus? Kindlasti mitte! Hingerikkus on rikkus ja seda saab kogeda vaid inimene kes elab eemal tsivilisatsioonis, elab looduse rüppes. Ta tõuseb hommikul, vaatab peeglisse ja on endaga rahul just sellisena nagu loodus ta loonud on. Mitte ei muki ega meigi ennast tundide kaupa, et rahva sekka minna. Ta ärkab hommikul kuke ja koiduga, loputab oma silmad jääkülma kaevuveega ja on kogu päeva reibas ja õnnelik. Siis teeb ta tule pliidi alla, panen teevee tulele ning raadio vaikselt mängima. Milline siis veel saab ilusam hommikuäratus olla? Inimesed on ära rikutud moodsate hilpudega ja uhkete autodega. Jalgratas ja sääreväristaja teevad ju vajadusel sama töö ära, mis auto, kui on vaja kaogemale poodi sõita. Ja ega jalutamine ka paha pole. Aga uusrikkurid ei saa enam paarisaja meetri kaugusele poodi ilma autota mindud. Ikka vaja poosetada või oma piinlikku laikust näidata. Kõikide asjadega utreeritakse!“ lõpetas taat oma kõne suhteliselt monotooselt.

  Mirell istus vagusi ja oli ennast taati kuulama unustanud. Naine teadis, et Ants räägib tõtt ja see pani teda enda elu üle mõtlema. Ta tundiski ennast selle uusrikka tõusikuna, siidikäpana, kellele oli kogu elu jooksul olnud esmatähtsalt kohal just tema välmius. Kõik tema välimuses pidi olema filigraanselt perfektne ja toon toonis. Mitte kunagi ei võõrustanud ta oma kodus isegi parimaid sõpru ilma meigita. Hommkul veetis ta peegli eest miinimum pool tundi, sest kortsudeeemalduskreemiga tuli ju ometi keskeakrisis nähtavale tulnud kurrud ja kortsud peita või eemaldada. Isegi hommikukohvi jooma ei läinud ta meikimata. Lisaks keeras ta igal hommikul peale juuste pesemist sinna lokirullid, et varjata oma hõredaid juukseid. Kuid naist raputas taadi lausutud sõna-utreerima. Naine hakkas kahtlema, et kas Ants ikka on aastakümneid tsivilisatsioonist eemal elanud, et ta kaasaja sõnu, mis on kentsaka nimega   „Sõnausel“ heaks kiidetud. Tegelikult Mirellile ei meeldinud paljud kaasaja sõnad. Näiteks „väisama“tundus talle väitsa välgutamisena, kuigi ka see on totter, et väitsa välgutada saab. Ja kus kohast teab taat diilist ja tele kahest, ka see jäi mõistatuslikuks. Aga ta ei julenud ega tahtnud taadi käest küsida, ega talle midagi ette heita ka, sest oli ju taat naise elule tagasi päästnud. Mirell otsustas vaikida ja oodata taadi edasist reaktsiooni.

  „Tütreke, mine võta koonikust naadi-nõgese ja hapuoblika salatit. See on võimas vitamiinipomm ja seda sa just praegu vajad.“ suunas ta naist, kuid Mirell oli nõutu, sest ta ei teadnud mis on koonik. Naine vaatas Antsule ehmunud näoga otsa, kuid viimane tabas nooti. Et mitte rohkem Mirellile piinlikkust valmistada, tõusis ta pingil ja läks tõi selle salati ise ära, lootes, et naine pani selle sõna vähemalt kõrvataha või siis kahe kõrva vahele, moodsamat öeldes.

  „Hmm, kas tõesti on see salat umbrohust tehtud? Üllatavalt hea ja väga omapärase maitsega!“ei jõudnud Mirell ära imestada.

  „Mina kutsun seda salatit hellitavalt siloks, nagu kõiki rohelisi salateid. Inimesed kipuvad jah häid söögitaimi umbrohuks kutsuma, sest nad lihtsalt ei vaevu nendest tehtud salateid isegi proovima. See on mu lemmiksalat ja puhtast looduset ise korjatud, ei mingeid kemikaale ega säilitusaineid.“ oli Ants oma tehtud salati üle eriti uhke, sest see meeldis ka ta külalisele.

  „Aga räägi, tütreke nüüd ka endast mulle. Mida tegi sinusugune linnadaam keset põlismetsa? Vevalt, et sa nii uhketel kingadel metsaande korjama tulid. Saame ehk lähemalt ka tuttavaks? Mina olen Ants, üks   tavaline Ants.“ tutvustas vanatoi ennast.

  Mirelli pisut ehmatas taadi soov lähemalt tutvuda, sest tema jaoks oli sellel lausel natuke teistsugune tähendus. Naine kartis, et mees peab lähema tutvumise alla silmas midagi intiimsemat. Ta muutus kohmetuks ja ei osanud vastata. Korra käis Mirellil peast läbi isegi mõte, et kas ja kuidas nii eakad mehed üldse seksimisega hakkama saavadki. Ta oli küll netiavarustest lugenud, et isegi 80 aastased paarid seksivad ja selles eas pidavat seks olema just eriline nauding. Ja noored ju kipuvad seksimist ka vanainimeste asjaks nimetama, ju siis ikka seksivad, mõtles ta. Aga, vaatamata pstustele mõtetele oli Mirell ise juba pikka aega tsölibaadis elanud, sest peale mehe surma ei olnud tal võimalust ja julgust endale mõnda potentsiaalset kavaleri kõrvale soetada. Ta kartis uuesti leseks jääda. Tegelikult kartis ta rohkem, et siis saavad mutikesed teda parastada, et näe, kahekordne lesk ja lese märk ka otsaees. See tal tõesti otsaees ilutses, kahe silma vahel. Ütle veel, et „targad“ puusse panevad!

  „Noh, millest noorik mõtleb? Ega ma sunni kedagi millekski, lihtsalt olen selline vanakooli mees ja mõtlesin, et me juba veidi aega lobisenud, et võiksime kasvõi alapealkirjapidi tuttavakjs saada,“ muheles Ants.

  „On alles sõnavara! Mu täiskasvanud poeg ei küsi ka tutvumiseks pealkirja ega alapealkirja, nagu tänapäeva noored seda teevad. Oled väga muhe ja noortepärane vana! Noore hingega ilmselt, erinevalt minust. Ma kohati tunnen, et mu keha on alles noor, aga hingel on parim enne möödas.“ ei olnud ka Mirell suupeale kukkunud. Kui noortepärased väljendid, siis noortepärased väljendid!

  „Ja see pealkiri on?“tegi Ants taas Mirellile silma.

  „Mirell olen. Mirell Williams!“ lisas ta alapealkirjale ka pealkirja.

  „Mesasi? Maire Viljar?“ ei saanud taat aru.

  „Ei! Mirell, rõhk tähel l. Taipad? Ja perekonnanimi algab mul kaksis v-ga, Williams.“

  „No, mis nimi see nüüd siis selline? See pole ju üldse Eesti tüdruku nimi! Oot, aga paistad ikka eestlanna moodi olevat küll, sinised silmad ja... Mirell on minu teada prantsalnna nimi, kui meenutada kuulsat lauljat Mirell Matjööd. No vähemalt nii hääldatakse, ega ma ei teagi kuidas seda nime kirjapildis kirjutatakse, pole mul prantsuse keelt suus“ näitas Ants keelt.

„Jah, ma olen ka kuulnud sellest Mirellist. Aga ma olen ikkagi õnnelik, et mul selline eesnimi on!“uhkustas Mirell.

  „Jaaa, kena naine ja kena nimi. Sobib! Aga see Williams? See pole ju ka Eesti nimi. Oled väljamaalisega abielus?Ai, ai, tüdruk, sa pead kiiremas korras koju minema, ei mina taha, et väljamaa karvajalad mulle siia katust pakkuma tulevad! Mul katus korras, nagu ehk oled näinud. Ise oma kätega ehitasin, peaks ka ilmselt lumelaviinile vastu. Sambla istutasin ka ise pääle. Las need põkid pakuvad mujal katust,“ muheles Ants.

  „Olen lesk,“ jäi Mirell resoluutseks.

  „Oi, vabandust, ma tõesti ei tahtnud nii õrna koha pealt sind puudutada!“ oli taat kogu aeg nii muhe ja põrguliklut šarmantne oma sõnadega, ja Mirell kujutas, ette, et taat võis noorena ikka paras elumees olla, kuid korraga ei mõistnud naine miks Ants sellise eremiidi elu oli valinud. Isegi selles eas oli ta veel pandav. Või vaid Mirelli jaoks, kes polnud kaua aega mehe lähedust tundnud. Selle seksuaalsusega on ka ju nii, et mõni, kes tundub enamusele meestele seksuaalne, võib mõnele üldse mitte tunduda. Sellised juhul osade seksuaalenergiad lihtsalt ei kõla kokku ja midagi pole parata. Kui ikka juba esmakohtumisel ei teki kõhiliblikaefekti, pole mõtet ka hiljem loota. Inimeste energiad, eriti seksuaalenergiad on väga erinevad ja kõik ei sobigi kõigiga kokku. Ja kui juba kooselus ei ole seksuaalset sobivust, siis ärgu hiljem paarikesed kurku, et abikaasa petab. See suhe oli juba eos hukule määratud sellisel juhul.

Mirell avastas, et tema mõtted sihivad ikka ja aina ühte kohta. See oli uus asi mille ta endas avastas ja see avastus tegi teda pagana rahutuks. Naine ei teadnudki mida edasi teha. Tal oli hirm Antsu juurde jääda, kartes, et midagi võib nende vahel juhtuda ja sellisel juhul ei tahagi ta enam metsaonnist lahkuda. Samas oli kõik talle nii põnev, need Antsu vürtsitatud jutud, see lihtsus, see vaba ja endaksolemise tunne. Kõik oli kuidagi nii õige tema jaoks, kuigi ta teadis taati vaid ju mõne reaga. Mirell oli armunud enda isaealisesse mehesse.

20. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

"Ära võetud"-REELIKA LOOTUS

  Möödunud öösel või õige oleks ütelda varahommikul kell 4.44 lõpetasin psühholoogilise trilleri "Ära võetud" lugemise. See on kirjanik Reelika Lootuse teine romaan. Öökapil ootab veel järjekorras tema esimene romaan "Jälitatav," mille kavatsen ka lähiajal läbi lugeda.

  Ausalt öeldes oleksin pidanud hommikul kell 5 ajal uuesti arvuti avama ja selle ahjusooja ja eheda emotsiooni kirja panema, kuid üritan seda teha nüüd. Olgu siis öeldud, et ega ma suurt ei maganud öösel, sest sattusin unenäos mahajäetud majja, olin üleni higine ja piinlesin ning vähkresin voodis ka reaalselt. Kella 8 ajal hommikul vaatasin kella, püüdisn rahuneda ja magasin edasi. Ja see ei ole esimene kord, kui unenäos äsja loetud raamatu süžee minus edasi kestab. Alles hiljuti blogisin kuidas Ketlin Priinlinna krimka minu unenäos oli.

 Raamat "Ära võetud" viib meid otseses mõttes õudustemaailma, aga samas on see nii eluline ja aktuaalne teema, millest autor kirjutab. Kohutavalt põnevust kruttiv kriminaalromaan, milles autor suudab ülihästi kirjeldada abitut inimest, nagu oleks ise selles valukehas olnud. Täiesti usutav! Mul hakkas kohati lausa valus. Samas ma ei soovita seda raamatut lugeda nõrganärvilistel või neil kelle psüühika ei ole päris korras. Muide, hakkasin ette kujutlema peategelase tegevust ja isegi mu käed läksid kuumaks. Kes teab millele vihjan, see teab. Igat asja ma lahti lahkama ei hakka,  ehk siis ümberjutustust kirjutama ei hakka. Kuigi raamatus korduvad pidevalt teatud situatsioonid, lisavad need palju süžeele juurde, mitte ei võta ära. Autor oskab ka ideaalselt kirjeldada olustikke, mis on romaanide puhul lausa vajalikud, kuid mida mõned noorautorid ei tee. Reelika paneb elama (antud romaanis vegeteerima, aga usutavalt) kõik oma tegelased erilise oskusega. Ma ei oskagi muud lisada, kardan, et reedan muidu liiga palju raamatust lugejale.

 Ma üldse ei imesta, et see raamat Bestselleri konkursil 1. kohta jagama jäi! Hea tulemus!

Reelika Lootusega saate tutvuda SIIN. Väge hea artikkel! Autori elulugu.

 Olen üliõnnelik selle romaani üle! Aitäh sulle, hea Reelika!
Tundub, et metsade ja niitudega Kuusalu on soodus elukoht kirjanikule.
Libedat sulge!

20.veebruar 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

14.90 11.90 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  
  
  
  

  RAAMAT

  ÄRA VÕETUD

  Autor: REELIKA LOOTUS

  **********HINDA JA ARVUSTA (0)

   113 Google +0  0 Share0

  
  

  „Ära võetud” on psühholoogiline thriller, milles keskendutakse peamiselt peategelase aistingutele ja tajule. Romaan võitis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015” esikoha ilukirjanduse žanris.

  Angelika on noor naine, kes leiab end ühel päeval tühjast majast. Teadvusele tulles mõistab ta, et ta ei mäleta, kes ta on ja et ta ei tea, mida temaga tehtud on. Füüsiliselt nõrgana ja psüühiliselt haprana alustab ta eneseleidmise teekonda, mis on täis painajalikke flashback’e, hirmu ja ebakindlust. Naabermajas elava Oliveri abiga hakkab ta kild killu haaval avastama, mis viimase paari aasta jooksul – temalt ära võetud aastate jooksul – toimunud on.

  „Olen kindel, et hullumeelselt lahedal lapsepõlvel koos oma kahe venna ja sõpradega siin Kuusalu metsade ja niitude vahel on oma osa minu romaanide sünniloos. Võid vahel leida mind imelikest kohtadest katsetamas uusi teooriaid või esitamas võõrastele mõttetuna tunduvaid küsimusi. Ajal, mil ma parasjagu klaviatuuri ei togi, tegelen enamasti spordiga, loen raamatuid, laulan ja reisin. Viimased Ghana-reisid said tõukeks ka mu esimese raamatu „Jälitatav” (2015) sünnile.”

  „Ma usun, et Reelika Lootuse nime kuuleme kunagi ka rahvusvahelises raamatumaailmas. Ta on noor ambitsioonikas naine, kellel on olemas anne, julgus ja tahe areneda. Lisaks valdab ta suurepäraselt oskust panna oma kirjutatud ridade vahele see salapärane „miski”, mis ei lase raamatut käest panna, enne kui lugu läbi.”
  – Tiina Ristimets –

  ISBN	9789949571291
  ILMUMISAASTA	2016
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Pehmekaaneline
  LEHEKÜLGI	288 lk
  MÕÕT	210x148x22 (mm)
  KIRJASTUS	PILGRIM
  SARI	BESTSELLER
  LISAMISE AEG:	30.04.2016

Tagasiside mu romaanile "Rist teel"

  Alati on tore saada tagasisidet loetud raamatutest. Mina ise teen igast loetud raamatust blogipostituse. Olen sellel aastal vägagi lugemislainel ja möödunud öösel lõpetasin 14. raamatu lugemise, aga selle kohta kirjutan eraldi blogi, nagu ikka.

  Tihti tänavatel ja reaalelus inimesi kohates saan palju positiivset tagasisidet, aga kirjalikult mitte. Paljud põhjendavad, et nad ei ole head kirjutajad jne...Tegelikult läheb mulle igasugune tagasisde korda ja ma oskan ka lühidalt kirjutatud tagasiside(me)st palju välja lugeda.

 Antud romaani on võimalik minu käest osta veel vaid mõned. Ja kellel huvi see võtku minuga ühendust. See romaan on mõeldud teatud sihtgrupile, kuna see on nn "nõiaromaan" mis ei tarvitse paljudele meeldida, aga samas on siin palju otsekõnet reaalsest elust, nii ehedalt nagu elu ongi.

  Nüüd aga jagan teiega täna postkasti saabunud tagasisidet:

No nii, lõpuks sain ka raamatulainele. Elu oli vahepeal üpris kiire ja siis sain haiguse kaela. Näed, kuidas elu ise aja maha võtab. Aga raamatust. Vau, kui palju teadmisi! See ravitsemise teema on minu jaoks küll üsna võõras, kuid kujutan ette, et nii mõnigi saab siit raamatust hüva nõu. Tõesti muljetavaldav! Ja siis suhted - täpselt nii, nagu elu ise. Vahel olen kirjutades mõelnud, et kas nii saab tegelikult elus olla, aga saab küll ja me isegi ei tea, milliseid saladusi inimestes varjul on. Sa oskad väga hästi oma tegelaste sisemaailma välja tuua ja nende tegevusele põhjuseid leida. Ja kõik leiab lõpuks oma loogilise lahenduse. Igatahes väga hea lugemine, aitäh!

M.

**************************************************************

Selline arvustus siis ühelt minu aasta aega tagasi avastatud lemmikkirjanikult. Aitäh!

Rahva raamatu lehelt:

Margit Petersoni romaan „Rist teel“ on tema enda sõnul nõiaromaan, kuhu ta on põiminud oma teadmisi maagia- ja ravitsemisvallast. "Kõik see, millest romaan kõneleb, on minu elu loomulik osa. Tänaseks tegelen küll veel vaid numeroloogiliste tabelite koostamisega ja eluaseme energeetika puhastamisega," kinnitab ta. Romaani keskmes on Setomaa külapoiss Veimar, kellel juba varakult hakkavad avalduma võimed inimeste abistamiseks, maagilisteks toiminguteks ja ravitsemiseks.

Margit Peterson on kirjutanud nii kaua, kui ennast mäletab. Ta on avaldanud neli luulekogu („Õitsvate pärnade alleel“, „Avali aegadesse“, „Veerekese pääl“ ja „Külalood ehk Vaaderpass“), romaani „Segavereline“ ja novellikogu „Virtuaalmees“, lisaks luulet 27 ühiskogumikus, paljudes ajalehtedes ja ajakirjades. Ta korraldab juba viiendat hooaega Pärnu kirjandusõhtuid ja naudib seda, mida teeb.

Kena esmaspäeva!

20. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

13. peatükk

  „Tere päevast! Siin piirkonnavolinik Ronald Vanaküll. Kas ma räägin Trevor Williamsiga? Olen siin nii mures, püüan Mirell Williamsiga ühendust saada, aga tundub, et ta kas on leviaugus või on lihtsalt telefoni välja lülitanud,“ kaebas Vanaküll.

  „Jah, mina see tõesti olen. Ma palun kõigepealt vabandust, et ägestusin ja teile kehavigastuse tekistasin. Ma ei olnud enam mina ise. Teate, ma pole praegu ka mina ise. Vabandan veel kord.“ oli Trevor viiskas.

Mathilde kuulas ühe kõrvaga kõne pealt, kuigi läks viisakusest teise tuppa, mida ta ise hellitavalt käärkambriks kutsus. Selles ruumis oli memmel altar ning paganlik ja kristlik sümboolika. Tema oli veel vanauskliku mõttemaailmaga, kes püüdis vanu uskumusi sulandada kristilikku traditsiooni. Käärkambri imepiskest akent ehtis Jeesuse pildiga klaasist vitraaž, mille oli Mathilde kunagi kirikust saanud, kui ta veel kirikukooris laulmas ja kiriku ümbrust koristamas käis. Ka vana, lubivalget värvi orel, mis ka pärit kohalikust kirikust, ehtis käärkambrit. See oli ajast ja arust ning sealt ei võlunud keegi enam ühtegi häält välja. Kui kirik uue oreli sai, õnnestus Mathildel vana endale saada. Küllap oli oma osa ka sellel, et memm toetas igakuiselt kirikut, kinkides sümboolse osa pensionirahast kirikule. Isegi käärkambri uks oli eriline. Selle olla kord Hirmus Ants ühe maha põletatyud kiriku ruside vahel leidnud ja hundijalavee vastu Mathildega vahetanud. Selle leiu üle oli memm eriti uhke. Küllap oleks see paras muuseumieksponaat olnud, aga juba see tuba nägigi memme majas välja nagu muuseum. Küll leidus seal virnade kaupa vanu piibleid, milles mõni oli ikka sajaditevanune ja kõnekas. Kuigi kristalsed usuvad, et piibel on Jumala sõna mis on inspireeritud Jumala poolt, polnud memm sellega päri. Tema jaoks olid selliste raamatute välimused ise nagu pühakirjad, mis kõnelesid temaga vanavanemate keeles ja ajast. Memme käärkambris leidus ka hulgi vanu ja uusi teatamente ning üks vanadest testamentidest oli lausa heebria keelne.

Kõige vanem piibel elutses oreli nurgal, see trükiti 1739. aastal Tallinna Gümnaasiumi trükikojas ning trükkis Jakob Joan Köler. Seda ei lubanud Mathilde mitte kellelgi lehitseda, rääkimata puudutamisest. See oli kõige püham ese selles majas.

  Kuigi Mathilde oli koguduse liiga ja peaaegu pool tema elust oli kirikuga seotud, polnud ta siiski selline kristlane kes igapäevaselt söögipalveid loeb ning alati häda korral Jumala poole pöördub. Memm oli seda meelt, et inimene peab eelkõige ise endaga hakkama saama, et Jumal ei tee inimese eest ära seda, mida inimene ise taha suudab. Jumal ainult suunab ja leevandab valu, mis aeg-ajalt inimeste hinge täidab. Ühesõnaga võttis memm iseenesest mõistetavalt elu, mitte ei tormanud pidevalt palvetama ja issameiet lugema. Ega ta eriti armulaudadel ehk püha õhtu söömaaegadel ka ei käinud. Tema käis ja võttis korra või paar nädalas tolmu oma käärkambris asetsevatel esemetelt ja hoidid ruumi puhtana. Eeriti kippusid nagu magnetiga enda külge tolmu tõmbama erinevad krutsifiksid, eriti reliikviakrutsifiksid, mis olid pärit lausa 7. sajandist, aga siis ei olnud need sümbolid veel altari olulisteks osadesks, millesks said need kuus sajandit hiljem. Memm naljatas, et need tolmumagnetid on eriti tugeva energiaga, sellepärast tõmbavadki käärkambri tolmu enda külge. Tema ja tema naljad, need olid lahutamatud!

  Ikoone oli ka memmel palju, aga enamus nesit olid kaasaja ikoonid, voolitud savist ja erinevate kunstnike käe läbi. Kuid kõige tähtsamal kohal oli tal iidvana ikoonpilt mis pärines 15. sajandist ning selle autoriks oli Andrei Rubljov ja ikooni pealkirjaks Kolmainsus. Kõige rohkem oli memmel lehtkullaga kaetud ikoone. Ta lihtsalt kogus neid. Üks pateen ehk armukarikas ehtis käärkambri aknalauda. Kuigi see hõbedane armukarikas kuulub armulaua invetaride hulka, kasutas memm seda küünlaalusena.

Loomulikult oli memm ka ristitud ja leeritatud. Mathilde avastas, et ristimisrist, mida ta aastakümneid kadnud oli, lebas altaril. Ta võttis selle seal ja asetas kaela, kui nägi Trevorit uksel seismas.

  „Noh, Reevo, kas pean sulle ühe palvetunni?“muheles Mathilde.

  „Ausalt üteldes, kui ma oleks usklik siis ilmselt tahaks pihtida küll. Liiga palju negatiivset on mu elus...“ vajus Trevor mõtteisse.

  „Tohoh, kurivaim! Nii noor mees ja sellised kurjad mõtted kohe! No, tegelikult pihtimine ei ole üldse kurjast, ma niisama suusoojaks mainisin. See on ikka hea, aga millest sellised mõtted? Mis juhtunud on, pojake?“ muutus Tilde uudishimulikuks.

  „Ah, pani ühele pasunasse. Vabandasin küll, kuid tunnen ennast pärist täbaralt. Ilmselt arvab ta, et mu vabandus ei olnud siiras, ei tulnud südamest, kuigi ma üritasin..“ oli noormees nõutu.

  „Küllap ohver ikka aru sai. Lihtsalt eestlased on väga kidakeelsed ja vabandamisaltid, see võis tunduda antud juhul lihtsalt kentsakana, kui nii võib öelda. Mis südamest tulnud, see südamesse läinud!“ üritas Mathilde tarkuseteri veeretada.

  „No, piirkonnavolinik Vanaküll just helistas, tema oligi mu ohver. See selleks, mu ema on kadunud nagu vits vette. Telefon on ka välja lülitatud ja ment ei saanud temaga lihtsalt ühendust. Nii ta mulle helistaski ning mina üritasin vabandust paluda. Igavene jama on majas, kui nii üldse ötelda saab, sest maja polegi enam. Mul ei olegi enam kodu! Mõistad?“ läksid Trevori silmad veekalkvele.

  „ Mis mõttes ei ole kodu? See siin on aka sama hästi nii sinu, kui ka Marise kodu. Võite siin pesitseda nii kaua kui süda lustib! Ei mina teile ust näita!“ ei uskunud memm oma kõrvu.

  „Nooo, jah!“ oli Noormees kidakeelne.

  Maris oli vast kogu õue ära kastnud, sest alles nüüd astus ta maja uksest sisse. Ta tegi emotsioonitu näo ette, kuigi ootas endiselt oma kallimalt vabandust, mida ei tulnud. Tervor oli oma mõtetega endiselt sasipuntras ja ta lihtsalt ei osanud käituda.

  „Noh, tütrekem kas kastsid kogu hoovi ära või? Ega jah, mullamutid said ka ilmselt üle pika aja dušši võtta, ongi liiga pikalt põud olnud ja viljaväljad talunikel kõik ikaldunud või ikaldumas, kui see leitsak edasi kestab. Me siin Reevoga juba kenasti sõime kõhukesed täis. Kas panen sulle uuesti söögi sooja?“ vadistas ta.

  „Ei, aitäh Tilde, ma ei ole näljane,“ vastas Maris.

  „Ah, mis ma teid siin ikka oma muredega vaevan, sõidan parem oma olematusse kodumajja.“ tõusis Trevor toolilt ja hakkas ukse poole liikuma.

  „Misasja? Tuli takus või? Või su jutt peabki vett? Oota nüüd, pojake! Räägi mis juhtus?“ pidas Tilde noormehe kinni.

  „Tõsi, mis tõsi! Ega ma muidu verest väljas ei oleks. Piirkonnavolinik Vanaküll helistas sellepärast mulle, et ei saa mu ema telefonitsi kätte. Ma olen suures hädas ja mures. See, et ma nagu peata kana siin ringi tuiskan, ongi seotud suurte õnnetustega mis äsja aset leidsid. Andke mulle andeks, kui suudate!“ hakkas Trevor, nagu väike laps, südantlõhestavalt nutma.

  Memm ruttas Trevorit kallistama. Maris seisis sõnatult, kuni läks ka puntrakallistama.

  „Räägi, pojake, jaga oma mure meiega. Võta meid kui oma peret. Räägi, kallis!“ valgusid Mathilde silmadesse pisarad.

  „Olgu, mu kallid. Aitäh, et mõistate! Kui ma vaid ise mõistaks. Meie talukompleks põles maatasa ja nüüd oleme emaga mõlemad kodutud ja seda otseses mõttes. Mõistate? Asja uuritakse, aga teate küll Eesti riigi politseinikke ja uurijaid, enne läheb siga meres põlema, kui nemad mõne niidiotsa leiavad. Imlselgelt on tegu süütamisega, sest mu suksu põles ka maha. Ka kõrvalhooned löksid nagu kulutuli ja kogu meie maine varandus. Kõige rohkem ongi mul enda suksust kahju, no kodust ka, aga...Kui siia sõitma hakkasin, keeldus ema sellesse majja tulemast, nagu oleks siin kunagi käinud. Aga ilmselt oli ta šokis ja lihtsalt sellepärast keeldus. Panin ta tee ääres autost maha, kuid tagasi sõites ei leidnud ma teda kusagilt. Imelik! Ja nüüd on ka telefon välja lülitatud ning sellepärast Vanaküll mulle helistaski. Ma ei tea enbam mida teha! Mai ei tea...“ oli Trevor silmnähtavalt õnnetu, kuigi väljarääkimine tundus vabanemisega, vabanemisega neist kammitsaist mis teda pool päeva olid suhtlemast hoidnud.

Taluköögis valitses korraga haudvaikus. Kõik kolm olid mõtteisse vajunud, kui koputati uksele ja astuti sisse.

20. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

Karulihast gurmeelõuna neljale

karuliha marinaadis

  Vahelduseks kirjanduslikele blogidele panen kirja ka menüüblogi.
Tänane lõuna näeb välja järgmine:

karuliha- panna fileeritud karuliha mõneks tunniks maitseainetega "tõmbama."
maitseaineteks järgmised komponendid:

kurkum
oregano
purustatud petersell
grillliha maitseaine
sool
pipar

  Praadida karulihafilee õlis. Lasin ühe kihi algul läbi praadida siis lisasin kihiti teised, ning viimaks sibularõngad. Väga maitsev tuli. Kõik sõid ja nautisid.
  No, ja kuna kupakartulad olid mul juba enne keema pandud ning karbis oli ka kapsasalatit, siis nendega serveerisingi.

karuliha panniga puupliidil

valmis

head isu!

Head isu!

  Eile käisime esimest korda sellel aastal šašlõkitamas. Tõsi küll, mina ei saanudki oma tossudes aeda minna, sest aias on meri, ehk siis uputus. Aga liha lõigata ja vardasse toppida ning sealt ära võtta ja süüa sain küll. Serveerisime kurgi ja mädarõikaga. Küll oli hea!

sealihašašlõkk

...

meri, teel aeda...

ja Kiti tuli ka lõhna peale...

  Nüüd on külalised läinud ja katsun natuke kirjatööd teha. Ikka veel on mul hingel mõnede laulusõnade kirjutamine ja siis veel üht koma teist. Küll jõuan. Ahjaa, öösel kirjutasin ka ühele romaanile järgmise peatüki ning lugesin hommiku kella viieni Reelika Lootuse romaani "Ära võetud." Järgmise ööga saan loetud ja siis blogin ka.

  Täna saadeti kallis Karel viimasele teekonnale. Kui küsite miks ma matustele ei läinud, siis ütlen ausalt, ma olin nõrk, ei suutnud ja ma tahan teda elusana mäletada...Mina saatsin ta teele oma luuletusega juba paari päeva eest. Tänud mõistmast!

Kena pühapäeva!

19.veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

12.   peatükk

  „Äratust! Õite palju võõraid liigub täna meite mail! Kas ehmatasin?“ küsis Hirmus Ants, nähe juhmi näoga võõrast noormeest autos istumas. Trevor pööras pilgu elatanud taadi suunas ja jäi teda ainiti piidlema. Ta vaatas päris mitmeid minuteid silmi pilgutamata, nagu kergete epilepsiahoogude all vegeteeriv inimolend, kuid ta mõtted olid mujal, tema mõtted olid palju kaugemal, ära metsast ja ära reaalsusest. Antsul hakkas päris hirm ja arvas, et noormees vajab abi.

  „Kas ma saan sind kuidagi aidata? Oled eksinud? Masin vedas alt? Kus kaugelt mehi oled? Ära sa ütle, et Tõukrest?“ püüdis vana nalja visata, kuid ilmselt ei jõudnud tema naljad kas Tervorile kohale, või on ta muulekeelne, arvas Ants. Vanamees kratsis kukalt ja tahtis juba vene keeles noormees kõnetama hakata, kuid siis avas Trevor suu.

  „Tänud muretsemast! Minuga on kõik kõige paremas korras,“ vastas noormees kidakeelselt ja sellepeale lahkus taat oma teed. Mis sa ikka neid sõnu välja üritad rebida, kui neid lihtsalt eie ole, mõtles Ants endamisi.

  Veel mõnda aega istus Trevor edasi, kuni meenus ema, kelle ta metsavahel autost välja oli lasknud.Mõne aja pärast peatus ta kohas kus tema arust ema autost väljus, kuid näha ei olnud seal kedagi. Ema oli kadunud nagu vits vette. Trevor sattus segadusse. Siis meenusid talle Antsu sõnad, et vanamees olla mitmeid võõraid seal liikumas näinud, ehk nägi emagai. Aga nüüd oli hilja onkli käest asja uurida, sest onkel oli läinud ja Trevorile teadmatus suunas. Ilmselt kadus ta metsasügavustesse, arvas Trevor. Ja õigesti arvas. Noormees kahetses, et oli lasknud taadil minna. Ta mõtles veidi, keeras autol otsa ringi ja kimas tagasi kohta kus võõras teda kõnetanud oli. Tee peal mõtles ta, et kas oli ikka kõik ilmsi, või nägi ta und. Trevor sõitis kõik kurvid sirgeks, kuid mitte ühtegi hingelist tee ääres näha ei olnud.

  „Ohjah, Maris on ju käeulatuse kaugusel,“ avastas ta ennast taas Marise vanatädi õuelt. Sellel korral ei tulnud keegi teda tervitama, ka isegi mitte Maris. Trevor oli hämmingus, kuna arvas, et ta ei ole kellelegi liiga teinud. Järgmine hirm haaras noormehe oma embusesse.

  Mathilde nägi Trevori autot hoovis, aga ta ei söandanud Marist üles ajada.Pealegi polnud ta kindel kas Maris magab või loeb raamatut. Arvas, et ehk eirab neiu meelega noormeest. Memm ei läinud ka ise Trevorit tervitama, kuna viimane oli ennist tema lemmiksugulase hingele haiget teinud. Memm pani leesikatee tarvis vee keetma ning istus rahumeelselt laua taha. Tema neerud tegid talle liiga, kuid mõrkjas leesikatee on just see kõigem õigem tee neerude raviks ning seda tarbis Tilde aeg-ajalt, sest talle ei olnud võõrad ka igasugused põievaegused. Memme ootas tegelikult ammu operatsioon, aga ta suutis sellest keelduda. Meedikute väitel olla Mathildel emakas alla vajunud, nagu ikka eakamatel naistel juhtuda võib, ja see tekitab vaegusi alakehas. Ei memm meedikuid uskunud ning juba aastaid oli ta oma korjatud ravimtaimede tõmmiste ja tinktuuridega ennast ravinud. Tõsi küll, palju oli abiks talle ka Hirmus Ants, kes paar kodra kuus leidis ikka aega Tilde juurest läbi astuda, ravimtaimed kaasas. Egas Tilde kade ei olnud, ta maksis Antsule hundijalaveega, sest Ants ei arvanud rahatähtedest midagi. Just see vanatoi oli inimene kellega Mathilde kõige rohkem reaalselt suhtles, sest teised leidsid harva tee paksu metsa sees elava memme juurde. Küll sai suheldud telefoniga, aga inimene vajab vahel ka ikka reaalset suhtlemist, et ära ei manduks ja ennast hüljatuna tundma ei hakkaks. Pealegi oli neil palju teemasid millest Antsuga pajatada, kuid need olid nende vahelised saladused miida kiivalt mõlemad enda teada hoidsid. Saladused mis ei olnud kolmandatele kõrvadele.

  „Tere! Kus Maris on?“ katkestas Trevor memme mõttelõnga. Enne, kui memm jõudis suud avada, avanes uuesti talumaja uks ja tuppa astus Maris. Neiu jäi oma kallimat solvunud pilguga vaatama ja ootas vabandust, kuid seda ei tulnud.

  „Mis tuuled sind siia tagasi tõid? Kaotasid veel midagi ära või?“ ei suutnud ta ka vaikida.

  „Ma ei tea. Ma tõesti ei tea mis tuuled mind siia tõid. Vist idatuuled, või hoopis lõuna. Mingid tuuled ilmselt tõid, aga ma ei teinud näppu niiskesks, et uurinud puude sammaldunud pooltelt kus põhjapool on. Minu rattad lihtsalt tõidki mind siia. Kõik.“ vastas Trevor.

  „Heakene küll. Ole lahke ja võta istet. Kas sa leesikateed armastad?“ pakkus Mathilde.

  „Aitäh! Aitäh! Maateed on alati mulle meeldinud, paluks üks kruusitäis, kui ma liiga ei tee.“ oli noormees viisakas.

  „Aga ole pai ja pane mulle külma vett teele peale, mul on kohutav janu,“ lisas ta.

Memm kuuletus, kuid ise muigas. Ta aimas kohe, et Trevor ei tea leesikateest midagi, muidu ta ei jooks seda meelsasti ja veel janu kustutamiseks. Aga tema ise pakkus ja külalislahkuse poolest ei saanud kunagi Mathildele midagi ette heita. Alati, kui keegi tema ukselävelt üle astus, oli memm jalgel ja askeldamas, et ikka tulijatele kehakinnitust pakkuda. Juba olidki hapukapsas ja liha puupliidile sooja pandud, sest tema oli vanamoodne inimene ja arvamusel, et eesti mees peab liha sööma, siis jaksab rohkem. Memm ei mõistnud miks igasugused tänapäeva ajakirjad avaldavad artikleid, et liha söömine on kurjast. Ta ei saanud aru ka veganitest ja dieeditajatest. Tema arust just peab eesti mees liha sööma, et Põhjamaa karges kliimas ellu jääda. Troopika inimesed toitugu millest tahes, see memme ei morjenda. Eeestimeelse ja eestikeelse inimesena läheb korda talle just elu meie riigis. Tõsi küll, ise ta toitus rohkem kana- ja kalalihast, sest tema väsinud ja vana keha ei kannatanud sealiha enam, see tekitas puhitsust ja lõi memme seest täis, ning isegi hainagat oli raske.Samu efekte tekitas kapsas, kuid sellest ta loobuda ei suutnud. Ja alati pidi ilmtingimata selle seees olema seapekki, muidu polnud maistse õige. Aga kuna memm arvastas hirmsasti ahjusütedel praade valmistada, siis sealihast tegi ta ka palju hõrgutisi, pani sügavkülma, et külalistele pakkuda.

  Trevor haaras teetassi ja jõi selle põhimõtteliselt ühe sõõmuga tilgatumaks. Alles siis hakkas ta maigutama ja tundis sapi maitset suus. Noormees tormas majast välja nagu tuulispask ja tühjendas oma mao maja ette, otse Tilde lillepeenrasse ja peale toimingut istus maha ning hakkas häbi tundma. Aga tulijal oli kiire olnud ja nüüd polnud enam midagi päästa, lämmastik missugune Tilde liledele!

Maris piilus läbi akna ja nägi õnnetut Trevorit, kuid ei rutanud ka tema juurde. Nende vahelt oli nagu must kass läbi jooksnud. Tegelikult tujutses just Maris, sest trevor oli kuidagi segaduses ja ummikus endaga.

  „Mine tütreke, ja kutsu oma peiu tuppa. Ma lähen võtan kastekannu ja kastan lilled ära. Saate segamtult omakeskis olla,“ pakkus memm.

  „Ei, ei, ma lähen pigem ise!“ lausa hüüatas Maris ning astus hoovi, kuid suundus kohe kasvuhoone suunas. Trevor ei näinudki kes majast väljus, tal ei teadnud niigi kuhu oma silmi peita. Kuid memm ei kannatanud seda kõike pealt vaadata. Ta läks ukselävele ja hõikas noormeest.

  „Tule nüüd tuppa ja loputa oma magu kenasti ära! Hapukapsas ja liha ongi juba soojad, saad uuesti mao ära täita ja sellel korral ikka korraliku meeste toiduga!“

  Trevor tõusis lillepeenra juurest murult ning suundus majja. Kui memm oli talle hiigelprae lauale pannud ja head isu soovinud, helises noormehe telefon.  

18.-19. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma