Detsembrikuu ajakirjas Saatus & Saladused on sellel korral, lisaks põnevale artiklile Anust, avaldatud minu novell "Armukadeduse lühikesed jalad."
Teen jätkuvalt (juba 7 aasta läheb) koostööd selle ajakirjaga. Lisaks jutukestele, täidan ka luuleveergu ning sellel korral on avaldatud luuleveerus Tartu tudengi Villem Kutti luule.
 |
| Villem Kutti luule |
Kõiki mu jutukesi, mis on avaldatud ajakirjades Saatus & Saladused ning Müstilised lood saate lugeda juba märtsis ilmuvas raamatus RÖNTGENNÄGEMISEG MEES, mis on juba Ülle Variku poolt toimetatud ja ootab kirjastuses Kentaur oma aega. No, illustreerin selle raamatu ise ning pean veel millalgi illustreerimisele keskenduma, sest praeguse seisuga on vaid 6 illustratsiooni valmis, üks neist tehtud mu noorema poja Geio poolt.
Muidu kulgeb kõik endiselt, aeg-ajalt kirjutan ühte oma romaani ja vahel lipsab ka mõni artikkel vahele. Kirjutamiskirg minu sees pulbitseb endiselt ja nõuab ennast paberile. Aga juba homme jagan siin uut artiklit. Täna olen niisama õnnelik, nagu ikka.
 |
| Armukadeduse lühikesed jalad ajakirjas Saatus & Saladused |
 |
| ja järg... |
Kena kalapäeva!
ARMUKADEDUSE LÜHIKESED JALAD
Kolme lapse nooruke ema võtab julguse kokku, et töövestlusele minna. Et tunne julgem oleks, otsustab ta endale enne uue kleidi osta. Kenast ostust aga saavad alguse hoopis uued sündmused.
Sigrid oli väsinud kodu-ori olemast. Möödunud esmaspäeval sai tema kolmandast tütrest lasteaialaps ning naine otsustas tööd otsida.
Kuigi tema Soomes töötav mees, kes vaid korra kuus kodu väisas, teenis oma ehitusfirmas ohtralt, tahtis naine omada päris oma raha, enda kätega teenitud raha.
Sigrid kandideeris ühte väikefirmasse raamatupidajaks. Seda tööd oli ta ka enne lapsi ja laste kõrvalt teinud, kuid kodus, oma hubases kabinetis, aga naine tundis, et tahab koduseinte vahelt välja, kuna viimased viis aastat olid Sigridi peamisteks vestluskaaslasteks olnud tema kolm last, kelle ta aastaste vahedega sünnitas. Naisel oli suhtlemisvaegus. Abikaasale ta oma kavatsusest esialgu rääkida ei söandanud.
Võõra mehe komplimendid
Peatselt oli käes päev, kui tuli töövestlusele minna. Sigrid tuulas läbi oma riidekapid, et ikka esinduslik välja näha. Ta avastas, et kogu ta garderoob oli vanu, kitsaks jäänud ja moest läinud riideid täis. Ta läks šoppama.
Riidepoes ilusaid pudelikuju disainiga kleite selga proovides märkas ta, et ühe härrasmehe pilk jälitab teda. See tegi Sigridi kohmetuks, kuna ta ei olnud harjunud meeste tähelepanuga, isegi enda mehe omaga mitte. Korra kuus kodus käies ei jätkunud mehel Sigridi tarvis kauneid sõnu ega komplimente, või häiris teda naise kurvikamaks muutunud keha, või oli selleks mingisugune kolmas põhjus, seda teab vaid tema ise.
Pole siis ime, et Sigrid oli võõra mehe pilkudest meelitatud, kui mitte ütelda erutatud.
„Vot see, see kleit sobib teile nagu valatult!“ ei pidanud võõras üleliigseks teha kenale naisele kompliment. Sigrid kohmetus, isegi tema pisikesed kõrvad läksid tulipunaseks. Naine vaatas võõrast altkulmu, olles tegelikult meelitatud.
„Tänan komplimendi eest, aga ma ei vaja teie nõuandeid!“ ühmas ta eneselegi üllatunult ning ülbelt ja kiirustas tagasi garderoobi.
Sellel mehel oli ju tegelikult õigus. Just selles kleidis oli naine ennast kõige mugavamalt tundnud ning ennast garderoobi välise peegli ette imetlema unustanud. Loomulikult otsustas Sigrid selle kleidi ostmise kasuks. Ta astus garderoobist välja, liibuvad teksad, mis tegelikult ta figuuri vormikusele rõhusid, jalas, ja türkiissinine top seljas.
„Kena päeva,“ soovis võõras mees müüjatele ja läinud ta oligi, pilku tagasi heitmata. Sigrid oli sellest tegelikult häiritud, kuid ta surus patused mõtted alla, maksis kleidi eest ja lahkus riidepoest märksa rõõmsama ja enesekindlamana, kui ta tulles oli olnud.
Naistele mõjuvad vahel uute hilpude soetamised isegi paremini, kui oma mehe kallistused, mis on aastataid abielus olles justkui jääkihi alla peitunud, olles vaid kohusetundliku iseloomuga.
Kummaline töövestlus
„Järgmine, palun!“ kutsuti Sigrid kabinetti töövestlusele. Tal oli tunne, nagu läheks eksamile. Kogu naise sisemus värises. Eks omamoodi eksam see ju oligi... Kas kunagistest teadmistest ja oskustest on veel midagi järel, kas ta oskab end esitleda... Kas ta üldse veel tööturule sobibki?
Sigrid tammus, pilk maha suunatud, kabineti uksest sisse, kuigi oli enne kodus läbi mõelnud, et minna tuleb julgelt ja püstipäi. Aga ilmselt kas rambipalavik, või mõtted võõrast mehest olid ta mälu halvanud.
Väikefirma bossiks osutus sama võõras mees riidepoest.
Nii Sigrid kui ka direktor Armand olid keeletud teineteist nähes. Nad vaikisid. Armandi pilk peatus vahelduva eduga Sigridil ja naise tuttuuel kleidil, mida ta oli paari tunni eest naise seljas poes näinud. Vaikus kabinetis tekitas segadust kõrvaltoas olevale sekretärile, kes oli oma laua tagant sunnitud tõusma ja asja uurima minema. Alles siis pääsesid bossi häälepaelad valla.
„Olete tööle võetud! Alustame juba homme,“ lausus ta. Sigrid ei saanud ikka veel sõna suust, sest tal oli palju teisem ettekujutlus töövestlustest.
„Jaa, aga...“ tahtis naine midagi ütelda, kuid boss segas vahele.
„Üks hetk, palun! Larissa, sina võid lõunale minna. Me saame nüüd siin kahekesi hakkama. Aga palun, vaata enne, kas mõni potentsiaalne raamatupidaja on veel ukse taga,“ muigas ta.
Slaavlannast sekretär, kes oli kohe-kohe dekreetpuhkusele minemas, täitis oma kohust ja peagi lahkus lõunat sööma. Sigrid ja Armand jäid kahekesi kabinetti.
„Ma oletan, et kui mõni teie pisipõnnidest peaks haigestuma, saate te raamatupidamistöödega ka kodus hakkama?“ muutus boss küsides ametlikuks.
„Jah. Ei. Eee-see, see tähendab, et saan ikka,“ kogeles Sigrid. Ühest küljest oli naine õnnelik, et ta tööle sai, kuid teisalt valdas teda sõnuseletamatu hirm uue töökoha ja uue ülemuse ees. Juba praegu muutus ta Armandiga kahekesi jäädes kidakeelseks, kuigi muidu oli hea suhtleja.
Pöördelised sündmused
Käed löödud, astus naine uue töökoha kabinetist välja, kuid komistas tooli vastu, murdis kingakontsa ja kukkus.
Armand lendas nagu tuulispask kabinetist välja, aitas Sigridi püsti, küsis tervise järgi ja veendudes, et naisega on kõik korras, pakkus siiski talle küüti.
Sigridi maja ees jäid nad mõneks minutiks vestlema, kuni Sigrid oma kingad näpuvahele võttis ja sukkis tuppa astus.
„Sa vana lipakas!“ käratas Soomest koju naasnud abikaasa, lajatas naisele labakäega, mille järel naine taas kukkus, kuid sellest kukkumisest toibus ta alles haiglaseinte vahel.
Kui Sigrid abielu lahutas, ilmnes, et ta abikaasa elas juba aastaid kaksikelu, omades Tamperes soomlasest naist ja kahte tütart. Ütle veel, et armukadedus pole haigus, mida põevad armukadedad paadunud petised.
Nüüd ootavad Sigrid ja Armand oma esimest ühislast, venda kolmele kodus kasvavale õele.
Margit Peterson
1. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma
