Kirju laupäev

kumb on (:)kivisildnik?

   Jah, tänane päev on olnud tõesti kirju, kirjud lehed tuulavad mööda hoovi ringi, kord sajab, kord murrab raju oksi, kord...Meie hommik algas täna tegelikult päris hilja. Ma ei mäleta millal ma viimati nii kaua magasin. Alles peale 11 lõime Germoga silmad lahti. No, siis muidugi hommikukohvi ja peale selle panin pesu masinasse. Ma ei saa ütelda, et pesin pesu, sest masin tegi minu eest selle töö ära. Kui sain pesu välja kuivama pandud, hakkas sadama. Nii tavaline.

lihast (isegi) koosnevad imeõhukesed kotletid oma tehtud kõrvitsasalati- ja punapeedisalatiga

  Ahjaa, süüa tegin ka, või õigemini tegi praeahi minu eest ka söögi valmis, nii lihtne on ikka inimese elu :) Midagi erilist ei teinud, need imeõhukesed (aga ka imemaitsvad ja koosnevad lihast mitte jahust, nagu enamused) kotletid ostsin kõrvalmajas asuvast poest, sest seal poes on toidukraam väga odav ja mitte halb. Näiteks 5 hiigelpirakat kanakoiba sain vaid 2 euro eest. Nii ma olengi suurel määral nurgataga asuva poe kliendiks jäänud. Rimi on ju kallis ja mulle see ka üldse ei meeldi, vaid hädaolukorras käin seal. Täna käisin ka, kartulaid ostmas käisin, need on seal soodsad, kilo kõigest 19 senti. Ja õhtusöögiks tegin oma korjatud seentest, sibulast ja hapukoorest salatit keedukartula kõrvale. Muud polegi ju vaja.

9. veebruari (2013) kirjandusõhtu pilte näete ka SIIT.

 Räägin siin söögist ja olmeasjadest. Miks siis nn kaanelpildiks on (:)kivisildnikud? Kumb neist on (:)kivisildnik,? Jäägu teie otsustada. See pilt on tehtud Pärnu kirjandusõhtul 9. veebruaril, 2013 aastal kui ma peaesinejaks kutsusin kohale Olavi Ruitlase ja Kaur Kenderi. Tegelikult kutsusin Olavi, aga ta võttis Kauri ka kaasa, nii nad siis koos (muidugi ikka erinevatel aegadel) peaesinesid. Tollel korral sai (lisaks sellele pildile, kus (:)kivisildnikud naeruga Kenderi esinemist naudivad) nalja ka. Algul astus saali nn liba(:)kivisildnik, rahvas vaatas oooo, (:)kivisildnik ka kohal! Aga siis astus järgmine (:)kivisildnik uksest sisse ja kõigil oli hämming, et nad paljunevad. Olgu siis üteldud, et liba(:)kivisilndik on tegelikult Raul Majas, Mister Poeesia Pärnu 2016. Aga miks ma sellest kõigest just täna kirjutan? Kui pool tänasest päevast oli suhteliselt rahulik, külas käis vaid üks inimene, siis õhtul sattus pmst 5 külalist korraga tulema. Mina, väike magusasööja tundsin täna Rimis käies, et tahaks mingit shoksi ja ostsingi, kaks shoksi ostsin, ühe endale ja teise Germole. Hakkasin siis köögis kivikõvat shoksi purema, kui koputati Germo toa aknale. Hea, et mul maiustus kurku ei läinud. Üllatuskülalised, 2 (:)kivisildnikku olid koputaja rollis. Õnneks Germo läks julgelt vaatama ja tundis nad ära. Ja juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. Vahepeal, kui Geio meile jõudis, vaatasin, et miks ta (:)kivisildnikke nii veidralt vaatab, kuid hiljem sain teada, et ta oli ka nende sarnasusest hämmingus. Ja ma mitte ei saa mainimata jätta, et (:)kivisildnikud on juba aastakümneid omavahel sõbrad ja vist ka koolivennad Tartu päevilt. Tavaliselt pidavat kaua koos elanud abikaasad sarnaseks muutuma, aga miks nemad? Küsige nende käest :)

  Täna käivad kõik ennast väljas tuulutamas, no, tuuline ilm ju. Aga mina ei jõudnud ennast tuulutama ei Kentuki kõrtsu ega Aleksandri pubisse, sest peale teisikute ja noorema poja lahkumist tuli veel 2 külalist, kaks kallist külalist. Ärge siis seal pubides ennast väga ära väsitage, olge head lapsed! ;)

Kena nädalavahetuse jätku!

8. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Iga hetk, mis antud elada...

pilt netiavarustest...

   IGA HETK, MIS ANTUD ELADA

Tuul viskab vemmalt üle vana sara
Päev mureneb, kui vettind kasepakk
Veab palukesi noka vahel hakk
Neab päevi õdakusse väsind tara

Ees kuuri kõnnib vana nälgind peni,
kel`hallid karvad pulstund, silmil kae,
hing otsib kohta teel all taevalae
Oh, tule öö ja kesta hommikuni!

Kui sõgenevad sügisesse elud
ja päevadeks vaob tume silmapiir,
sa ohata, et oled, oled elus!

Siis alles taipad iga valgusviir(g)
ja iga hetk, mis antud elada,
jääb sinu sisse kiivalt elama!



7. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Tagasiside blogide kohta

foto: Tiina Azojan

  Tihti tänaval (või kus iganes)tuttavaid kohates läheb jutt mu blogide ja blogimiste peale. Minul, kui blogijal on alati hea igasugust tagasisidet saada ning tihti ma ei teagi kes mu blogimisi loeb ja kes mitte, sest kõik ei ole laikijad. Ma ise näen küll kohati kui palju mu blogisid loetakse ja kus loetakse ja kes loeb, ning just Germost ja Germoga seoses kirjutatud blogid on kõige minevam kaup. Piisab isegi juba sellest, kui mainin Germo nime või panen ta pildi nn kaanepildiks ja lugejate arv tõuseb lakke.

  Jah, ma kirjutan kõigist ja kõigest, kuna tegu on mu avaliku päevikuga. Kirjutan otse ja ei muuda sõnaseadet ka hiljem, nagu see raamatute kirjutamise puhul kombeks on. Tean paljusid, kes ootavad mu nn menüüpostitusi, sest saavad nendest n-.. inspiratsiooni. Kuigi ma ise ei ole eriline kokk, armastan ma vahel ise retsepte välja mõelda, kuid pirukate ja kookide küpsetaja ma ei ole, kuna ma neid lihtsalt ei armsata ka. Paljud ootavad mu hoidiste retsepte ja rõõm on kuulda, kui paljud mu tuttavad on andnud tagasisidet ka nendel teemadel. Samas on mul ka palju luulefänne, romaanifänne ja lühijutukeste fänne. Rõõm on tõdeda, et paljud ostavad ka minu jutukeste pärast ajakiru, mille kaasautor ma olen, või siis ka ajalehte Nelli Teataja, kus ma vahel kirjutan.

  Täna sain postkasti armsa tagaiside oma blogimiste kohta ja jagan ka seda teiega.
__________________________
Tere armas Margit

See pole küll sinu jaoks vast eriti huvitav kuid olen lugenud su blogisid ja kuna ma ise õpin koolis sotsiaal ja tervishoidu ehk soome keeles sosaal ja-terveys ala siis meil oli üheks ülesandeks teha blogi kommentaar ja veel iseloomustada ning hinnata .Õpetaja lasi mul teha selle suuliselt .Mina valisin sinu blogi selle töö jaoks,Ja õpetaja jäi väga rahule.

Loodan et see ei ärrita sind ega pahanda. Ma õpin tegelemist ka erivajadustega lastega, seega väga huvitav on lugeda kuidas sul ja pojal läheb ning kuidas sa temast räägid.

Just positiivsest küljest.

Helena Koitla

____________________________

Mul on siiralt hea meel, et mu blogi sobib ka ideaalselt n.ö õppematerjaliks. Et saan sellega kasulik ja abiks olla. Olles ise 4 aastat töötanud sotsiaaltöötajana, on see teema ja amet mida Helena õpib mulle eriti südamelähedane ja mu blogid on ka suurel määral sotsiaalse alatooniga.

Kui keegi tahab seoses minu blogimistega midagi mulle ütelda või vajab ta ka nende materjali õppetööks, piisab sellest, kui ta mainib mulle. Mis mul saab selle vastu olla? Igati tänuväärne amet, Helena! Ja suured tänukallid minu ja Germo poolt!

P.S. Oleme Helenaga juhtumisi õppinud ka kunagi ühes koolis, aga erinevatel aegadel. Suhtlema hakkasimegi just selle kooli ehk Metsapoole koolis grupis.

7. oktoober. 2016.a.

Vana-Rääma

...

kütan ahju ja nostalgitsen...

    ...

ahjus praksuvad halud
päike mängleb õrnalt
tups-rohtliilia lehtedel
nagu sina kui sa mu
juuksekiharaid hellitasid
heites siivutuid pilke
voodipeatsis kõikenägevale
unenäopüüdjaist
indiaanlasele nagu
iharale kassnaisele

tuulekell võtab
võimsamaid helisid
nagu mängiks südamega
ühes taktis

ahjumuusika vaikib
nagu kitarrikeel mis on
äsja hinge heitnud
vaikib nagu
jäätunud suudlus
aegade labürindis

jäävad vaid kustunud sõed
mis vaid kevade hakul
korra hõõgvele löövad
kuni leiad minevikust
kuldkalakese
kes täidab su kolm soovi


7. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Uus pereliige leidis endale pesa

ja kohustuslik söögipilt

  Esmaspäeval tõi Gerli mulle kuld-nõelköie ehk tarsaniköie ning täna istutasin selle ära. Ka Tihemetsast toodud tups-rohtliilia ehk pruudislepi istutasin suuremasse potti ning tema leidis koha köögis. Vikipeedia räägib nende lillede kohta järgmist.

kuld-nõelköis minu toa laes

tups-rohtliilia köögi laes

minu toa lillenurk. nüüd laes 3 lille. päeval panen külgkardinad kardinapuule, üles, kassi eest peitu ja nii saavad ka lilled rohkem valgust

6. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Tups-rohtliilia ehk pruudislepp

Chlorophytum comosum

Üldiseloomustus

Tups-rohtliilia ehk klorofüütum on pärit Lõuna-Aafrikast ning kuulub orasliilialiste ( Anthericaceae) sugukonda.

Lehestik on tihe ja roheline. Pikkadel õisikuvartel ripuvad tütartaimed. Levinum ja ka vastupidavam on roheliste lehtedega taim, kuid esineb ka servast kollaste triipudega teisendeid. Eluiga on 4-5 aastat.

Kodudes on väga levinud taim, sest on väga vähenõudlik.

Liigid

Looduses on 215 liiki.

Temperatuur ja niiskus

Sobib nii soojem kui ka jahedam keskkond (talvel 16 kraadi ringis, kuid mitte alla 7 kraadi), mõõdukalt õhuniiske koht. Kui lehetipud kuivavad, on soovitav õhuniiskust tõsta nt piserdamisega.

Valgus

Nõuab valgusrohket (eriti triibuliste lehtedega liik) või poolvarjulist kasvukohta, soovitatakse akna vahetus läheduses hoida. Suvel võib viia õue kaitstes teda otsese päikese ja tugeva tuule eest, muidu muutuvad lehed luitunuks ja läbipaistvaks. Liiga varjulises kohas venivad lehed välja; triibuliste äärtega taim võib kaotada triibud.

Kastmine

Kasta nädalas korra, vältida ülekastmist. Peab ka pikemat aega kastmata vastu. Suvel on soovitatav hoida muld niiskena, talvel lasta kastmiste vahel mullal ära kuivada ja kastmist vähendada. Mitte jätta potialusele vett seisma. Liigne kastmine viib lehtede kolletumiseni. Võib piserdada.

Õitsemine

Väikeste valgete õitega. Liiga pimedas ei hakka õitsema.

Väetamine

Kasvuperioodil (kevad ja suvi) soovitatakse väetada vedelväetisega (kompleksväetisega või rohelistele taimedele mõeldud väetisega) kaks korda kuus. Talvel võib mitte väetada. 

Ümberistutamine 

Ümberistutada igal kevadel kasutades saviliivast mulda. Muld peab olema vett hästi läbilaskev ja toitaineterikas (nt komposti-liivasegu).

Roheliseleheline sort on tugevam kui valgetriibuline, seega ei soovitata neid ühte potti istutada, kuna roheliseleheline tõrjub teise välja.

Paljundamine

Paljundamiseks võib eraldada varre otsas rippuva juurtega taime (tupsu) ja istutada eraldi potti. Seda ei pea tegema, kuna tütartaimed ei kurna emataime. Kui tups ei ole juuri kasvatanud, võib hoida mõnda aega veeklaasis enne istutamist. Samuti saab paljundada jagamise teel.

Kahjurid ja haigused

Kedriklestad. Üldiselt ei esine.

Muu

• Aeg-ajalt võib viia duši alla tolmu lehtedelt maha pesemiseks.
• Teadaolevalt on hea õhupuhastaja.

Kuld-nõelköis

Kuld-nõelköis
Kuld-nõelköis (Epipremnum aureum)
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae Hõimkond: ÕistaimedMagnoliophyta Klass: ÜheidulehelisedLiliopsida Selts: KonnarohulaadsedAlismatales Sugukond: Võhalised Araceae Alamsugukond: Monsteroideae Perekond: Nõelköis Epipremnum Liik: Kuld-nõelköis
Ladinakeelne nimetus
Epipremnum aureum L.

Kuld-nõelköie kultivari liaan.

Kuld-nõelköis (Epipremnum aureum) on võhaliste sugukonda kuuluva nõelköie perekonda kuuluv ronitaimeliik. Kuld-nõelköis on rahvapäraselt tuntud ka kui tarsaniköis.

Kuld-nõelköis on igihaljas liaan, mis looduses kasvab kuni 20 meetri kõrguseks. Lehed võivad olla peaaegu üleni rohelised, aga ka mitmesuguses suuruses kollaste triipude ja laikudega. Noortel taimedel on lehed väikesed ja südamekujulised. Troopikas kasvavatel vanadel taimedel on lehed hiigelsuured ja sulgjate lehehõlmadega. Kuld-nõelköis on populaarne toataim. Ta on leplik ja vähenõudlik taim ning tõhus õhupuhastaja. Tubase potitaimena kasvaval nõelköiel lõhestunud lehti, nagu looduses, peaaegu kunagi ei moodustu

Mööda kodukandi radu

Lõpe klubihoone

  Vahel on väga lõõgastav sõita linnast välja, eriti veel, kui teekond viib kodukanti. Kuigi ma olen selle 11 aastaga väga ära linnastunud ja oma elu maal enam ette ei kujuta, on ja jääb kodukant ikka armsaks. Ma olen sündinud Koonga vallas, Mihkli kihelkonnas, Veltsa külas. Jah, just seal Mihki kandis, paar kilomeetrit kirikust, kus peetakse iga aasta juulis Mihkli laata. Rahvasuu kutsub Mihklist pärit inimese pussjunnlasteks ja Koonga poolt inimesi paejunnlasteks. Sellest on ka legend, või on neid koguni mitu. Kellel sügavam huvi legendide vastu, saab ehk guugeldades targemaks. Või siis oma teise romaanis RIST TEEL kirjutasin igasuguseid legende, uuendatud variandis, oma romaani sisse.

siin sai kinos, trennis ja peol käidud. Lõpe klubihoone

lagunev kirik Lihulas

endine koolimaja (kui ma ei eksi) Lihulas. tellistest hoone

ajarattast pureda saanud hoone aken Lihulas

 Eile õhtul teatas õde Reet, et sõidab täna Lõpele ja Lihulasse. Kutsus ka meid Germoga kenasti kaasa. See oli armas, sest igatsen aegajalt linnast välja. Nii me siis hommikul suuna kodukanti võtsimegi, algul Lõpele, sealt võtsime Ema autole ja sõit kulges Lihulasse. Lihula on kohati ajarattast pureda saanud. Mäletan, kui me lapsena käisime Oidremaalt Lihulasse poodi, siis tundus toonane alev nagu suurlinn, aga täna tundub ta pisike küla, kuigi nostalgitsema ajab ikka. Tegin paar fotosüüdistust ka, ühe vanast koolimajast ja teise ilma katuseta kirikust, mille otsas lausa puud olevat vahepeal kasvanud. Tegelikult teeb see vaatepilt kurvaks, aga pole parata, vanade hoonete renoveerimine küsib palju raha ja ilmselt pole võimalusi nende korda tegemiseks. Mõni hoone on ka Lihulas uue kuue saanud, kuid räämas ja väsinud maju on kahjuks palju. Salaja jäädvustasin ühe maja akna pildile. Olgu nagu on, aga armas oli üle aastate Lihulas käia.

Germo oma kunagise kooliõe Aino-Lyga

  Lihula toidupoes ma lausa ehmatasin. Germo ju õppis kolm esimest õppeaastat Haapsalu Väikelastekodus, kuna toona veel Pärnus Toimetuleku Kooli ei olnud. Elas ta ka nädala keskel lastekodu majas ning koju sain teda tuua paari nädala tagant nädalavahetuseks. Nii oli Haapsalu ka mulle kunagi nagu teine kodu. Siis olid veel mul kehtivad load ja auto. See selleks. Tegelikult tahtsin rääkida muust. Lihula toidupoes astus mulle ligi üks naisterahvas. Kui ta mind kõnetama hakkas, arvasin ma esimese hooga, et tegu on mõne tundmatu Facebooki sõbraga, muutusin kohmetuks, vaikisin hetke ja siis teatasin, et ei tunne teda. Kui ta oma nime ütles, sain pehmelt üteldes shoki. Minu ees seisis Germo kunagine kooliõde Haapsalu päevilt, Aino-Ly, kes oli kunagi Germosse armunud ja kutsus Germot oma peigmeheks, kuigi Germo ei jaganud asjast midagi. Jah, Ainp-Ly ütles, et tundis mu kohe ära, et ma pole üldse muutunud, ega ka mitte vanemaks jäänud. Äratundmisrõõmu oli küllaga. Lapsed mäletavad millegipärast mind hästi. Minu mälu ka veel mind alt ei vea, aga toona oli Aino-Ly 4.klassi tüdruk ja nüüd täiskasvanud naisterahvas, raske oli minul teda ära tunda. Selline meeldiv üllatus siis.

Germo vanaema toalillide ees

mõned Ema lilledest

vaade Ema köögiaknast

Emal õitsevad veel aias minu lemmiklilled, kollased roosid

...ja punane roos

minu esimene töökoht, toonane lastepäevakodu "Miki" (nüüd kool ja lasteaed)

  Lõpel Ema juures tegin tema köögi aknast ühe fotojäädvustuse kortermajadest, mis olid kunagi inimesi tulvil, kuid kahjuks tänaseks on suhteliselt tühjad ja lagunevad. Ühte maja polegi enam ja töökoja olmehooneid ka mitte. Kurb. Aga Lõpe on ilusaks muutunud, kuna kunagi oli ta lage, paras tuulte pesa, kortermajadega magalarajoon, aga elu käis ja sinna korterit soetada oli raske, siis tänaseks on kuused suureks metsaks kasvanud ja puud alleel ka suured ja võimsad.  Just Lõpel alustasin ma nn tööliskarjääri, lasteaias "Miki," kuhu on koondunud tänaseks ka kool. See hoone on õnneks kenasti renoveeritud ja seal käib ka elu. Ka klubihoone on kenasti korras. Lõunatasime kalli Ema juures, vaatasime albumeid ja sõitsime Pärnusse tagasi. Päev on korda läinud ja oleme õnnelikud.
 Aitäh, kallis õde, et meid lapsepõlvemaale kaasa võtsid!


5. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Külalised ja kingitused

sünnipäevalaps väljamaa maiustustega

   Eile ma ei bloginud rohkem, sest tänasesse pidi ka midagi jääma. Noh, tegelikult on täna juba uus päev ja uued külalised ning mõne pildi ka jäädvustasin, kuigi liikuvaid objekte on minu telefoniga raske kaadrisse saada.

kuldnõelköis

  Eile käis armas Gerli meil külas ja ma olen taas uue lille võrra rikkam. Tegime vahetust, andisin Gerlile kulvuntsi võrse ja tema tõi mulle kuldnõelköie võrsed.(kulda kui palju!) Nüüd pean veel endale 4 makrameed soetama, sest tahan rippuvad lilled akna ette lae alla panna, kuna mul on siin vähe valgust, vana ja hõre (niiskust palju) maja ning muld kipub lillepottides hallitama minema. Aga akna all saavad nad piisavalt valgust ja pealegi teeb see ka toa hubasemaks ja kodusemaks. Homme lähen siis Tootsi aiandisse mulda tooma ja Koduekstrasse makrameesid soetama.

  Kalle tõi eile Germole Ungarist ja Tsehhist maiustusi. Germo alles täna avas vahvlipaki ja mina avasin šokolaadi, kui Germo kunagine kooliõde Kaidi koos ema Evega meile jõudsid. Küll oli Kaidil ja Germol pidupäev! Maiustused, maiustused ja maiustused...Peale maiutamist pani Germo Kukerpillide kasseti peale ja läks tantsuks, sünnipäevatantsuks :) No, muidugi tõid külalised veel juurvilju ja rullbiskviiti ka, ning ma vist hakkan ühepajatoitu nikerdama, kui hakkan. Täna olen kuidagi laisk, ei taha midagi teha, seega võib asi lükkuda.

Germo ja Kaidi sünnipäevatantsu tantsimas

vitamiinipommid

  Eile ma vihastasin üle pika aja. Muidugi mulle jääb hästi meelde uue presidendi valimise kuupäev, sest samal ajal on Germo sünnipäev ja ilmselt sai ka eile Zorro 4 kuuseks. Ammu on teada, et see valmissüsteem jätab soovida ja ei ole eestlasele meeltmööda. Mina olen seda meelt, et presidendi võiks valida rahvas. Aga see, et mõni inimene mööda netiavarusi presidenti jälgiks sõimab ja totakaid põhjendusi loobib, see on rohkem, kui alatu, see näitab selle inimese küündimatust ja madalalaubalisust. Esiteks võiks inimesed endale selgeks teha sõna tähendused, kui siiani pole neid osanud õigesti kasutada. Või siis tuleks uuesti kooli minna, või koguni lasteaeda, sest juba seal hakatakse õpetama sõnade tähendust. Kuidas üldse saab inimese kohta jälk ütelda, kui teda ei tunne? Kus kohast üldse võtab üks inimene õiguse kedagi sotsiaalmeediast nii sõimata? Kas viga kogu riigisüsteemi peale annab õiguse see välja valada ühe inimese peale? (antud juhul on selleks meie uus president). Või tunneb mõni mees ennast alaväärselt, et matriarhaat võimule pääses või on pääsemas? Minu jaoks ei ole vahet kas president on naine või mees, minu jaoks on tähtis, et ta oleks aus, tark ja meie ühiskonnale kasulik. Aga seda me ju ei tea keegi kuidas kõik kulgema hakkab, pole kunagi teadnud. See selgub aja jooksul.
  Tegelikult võiks sellised sapiloopijad vaadata enda sisse, leppida eelkõige iseendaga ära, näha oma vigu.
  Kahjuks jääb kõlama tõsiasi, et tõesti, tõesti on eestlase lemmiktoit teine eestlne, kuigi seda on valus tõdeda ja välja kirjutada...

  Tolerantsust rohkem!

Kallistage ja hoidke lähedasi ja tuttavaid!

4. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Tänase sünnipäevalapse (Germo 24!) lapsepõlveradadel...

Germo(3. aastane) vennaga

   Uskumatu, et juba on Germol täitunud 24 eluaastat! Ma ise tunnen ennast alles 25. aastasena ja...Aga tuleb tunnistada, et aeg siiski ei peatu, vaid tõttab aina edasi.
  Kunagi sai ikka pärisfotosid tehtud, eriti siis, kui lapsed alles väikesed olid. Kodus on ikka päris mitmeid albumeid, millest täna lehitsedes osad pildid maha pildistasin. Paar tundi kulus nostalgitsedes. Paberfoto on ikka midagi muud, kui netiavarustusse uppuv foto. Olen mõelnud, et peaks hakkama arvutis olevatest fotodest pärisfotosid tegema, eks ikka mälestuseks, meenutuseks järeltulevatele põlvkondadele. Siiani on kahjuks vaid asi mõttetasandile jäänud.

 Siia tuleb nüüd väike fotogalerii Germo lapsepõlvest, ajast, kui ta paari aasta tagant käis Tartus, Oru haiglas ja ajast, kui ta õppis Haapsalu Väikelastekodus, sest Haapsalu Sanatoorne Kool ei olnud temale ja Pärnus siis veel Toimetulekukooli ei eksisteerinud.
 Tänane päev on ka mulle väga eriline. Jah, sain ju 24 aastat tagasi esimest korda tunda ennast emana ja see tunne on kirjeldamatu, seda ei saa sõnadesse panna, seda peab tundma.

1995 aastal Lavassaares suure fämili keskel, Germo see helesinises pusas Päikesepoiss, 3 aastane

1996 Lavassaares Germo/ valges T särgis/ (ja Geio) koos tädilastega

1995 aastal, Geio 11 kuune ja Germo 3 aastane. Hakkasime Suigust ära kolima

Geio ja Germo vanaema Lindaga Oidremaal

1994 aastal Murru külas laste isapoolsetel vanavanematel külas. Pildil Geio 1 kuune ja Germo 2 aastane

Germo 3 aastane ja vend 11 kuune (minu tikitud seinavaip veel) 

Geio ja Germo Lavassaare kodus

Germo ja Geio Lavassaare kodus

Kena esmaspäeva!

Germo (6 aastane) Tartus, toonases Oru tänava haiglas ravivõimlemas

Geio, Anna-Linda ja Germo Lavassaares 

Germo Haapsalu Väikelastekodus kasvataja Leida embuses. Leidaga oli neil eriline vastastikkune sümpaatia :)

3. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kodus ja kodust väljas

minu kallis poeg Germo, kes täna on veel 23. aastane...

   Mäletan, et 1992. aastal oli nii soe sügis, et ma kandsin alles kittelkleiti. Jah, ma olin sedapsi ja Germo ilmale tulek ei olnud enam mägede taga. Tulime toonase elukaaslasega (minu laste isaga) jalutades Murru külast Suigu külla, kui Germo enda tulekust teada andis, aga sündis ta siiski 3. oktoobril. Aga nii selgelt on see kõik alles meeles, nagu oleks eile olnud.

  Germo on mul täielik Päikesepoiss. Nii on teda aastaid kutsutud ja kutsutakse siiani. Viimastel päevadel on ta eriti õnnelik ja üliemotsionaalne, sest juba homme saab ta 24. aastaseks ja ta ootab seda päeva väga, sest juba iga päev kingitakse kingitusi talle ja ta on see inimene kes oskab iga pisemastki asjast rõõmu tunda, nagu erivajadustega inimesed ikka, siirad ja vahetud. Muidugi ei saa ma siin üldistada, sest erivajadusi on erinevaid ja mingite raamide ja piiride tõmbaja ma ka ei ole. (kes veel ei tea siis Germo sündis tervena, aga haigestus peaajukelmepõletiku ehk meningiidi tagajärjel ja tal on sügav puue).

  Rõõmustav ja üliõnnelik Germo on eriti armas. Tegelikult on ta seda peaaegu kogu aeg. Aga kõikide üliemotsinaalsete hetkede ajal pean mina olema valvas, sest need võivad esile tuua epilepsiahood. Ma olengi 24 h valves. Kuid saadan talle pidevalt positiivset ja tervendavat energiat, nii hoiame tema haigust kontrolli all. Kuigi, jah, vahel ei suuda isegi meditsiin kindlaks teha millest hood vallanduda võivad.

  Selle vahvlitordi üle on ta hetkel kõige õnnelikum, Helmi kinkis ju. Ütles, et hommikul kohvi kõrvale teeb tordki lahti. Eks siis hommikul mekime. Hetk tagasi ütles ta kass Zorrole, et tal on homme sünnipäev ja kass vaatas teda sellise näoga nagu oleks kõigest aru saanud, eks ta saigi, omamoodi sai. Tegelikult peaks ka Zorro täna või homme 4 kuuseks saama, sest sündis ta 2. või 3. juunil. Siis juba 2 sünnipäevalast homme.

  Oktoobrikuu "Saatus & Saladused" on ilmavalgust näinud ning sinna toimetasin ma Tulihobu ehk Natali Mereääre luuleloomingu sellel korral. Kui sa tahad, et ka sinu luuleloomingut avaldatakse selles ajakirjas siis anna mulle teada juba täna.

Tulihobu luue ajakirjas "Saatus & Saladused" 

 Kena pühapäeva!


2. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Imeline sügisöö Pärnus (uus tass!)

uued tassid Inglismaalt

   Ma ei tea kuhu see aasta kadunud on, aga ligi aasta tagasi tõi Andres mulle (meile) uued tassid Inglismaalt, aga alles eile õhtul sain need kätte, kuna polnud üle aasta Andresele külla jõudnud. Jah, ka mu maailma kallim sõbranne Jaanika kogub tasse, nii olengi ma tihti palunud, et kui kellelegi liiga ei tee, siis olen tellinud lausa 2 tassi reisijatelt. Paljud on ka toonud ja selle eest olen siiralt tänulik. Aitäh! Aitäh!

  Eile õhtul, kui kanasült sai kaussidesse, otsustasin ikkagi lõpuks minna ennast tuulutama. Poja haigus on kontrolli all ja ta on mul üldse viimasel ajal väga tubli olnud. Eile näiteks oli kartulaid praadinud, et ehk emmel on kõht tühi, kui öösel koju jõuab. Tõsi küll, sülti keetes panin kartulad keema, aga süüa ei jõudnudki. Germo muidugi soojendas endale veel suppi ka ja praadis kartulaid, seega pole mul muret, et ta söömata jääks. Ka süldid oli kenasti külmkappi kallerduma pannud ning voodi oli ka üles teinud, et kui ma öösel tulen, saan kohe magama potsatada.

  1. oktoobri sügisöö Pärnu rannarajoonis oli imeline. Kuigi Tallinna maanteelt bussile minnes kohtasin armsat kooliõde Kadrit ja kallistades kukkus ta ratas pikali ning selle tuli purunes ja kett tuli maha, loodan siiralt, et Kadri sai oma mersu korda. Vaat, mida üks kallistus maksma võib minna! Aga oli armas kohtuda. Uute kohtumisteni, kallis Kadri!
  Südaööl hakkasime rannarajoonist tagasi jalutama. Supeluse tänav oli nii ilus ja vaikne, nagu Pärnu sügis ikka, ei lärmakaid soomlasi, ega tüütuid puhkajaid (sorry, ei üldista!). Ometi sinna viimati sattudes toimus tänaval kärarikas Augustiunetus ja suviti vast selles piirkonnas elada ei tahaks, liiga lärmakas. Kuid samas, rand ligidal, kõik käe ja jala ulatuses jne, jne...Igal juhul ei saanud ma kohe ilma klõpsamata olla, ning jäädvustasin imelisest 1. oktoobri ööst mõned pildid. Soe ol. Mõnusalt tuuline oli. Kalli inimesega öös jalutada, mida sa hing veel ihaldada oskad!? Ja ma ausõna päeval ei vingunud ka ;) Ok, ok, tegelikult käisime veel mõnest kohast läbi, nautisime mõne kalli sõbra seltskonda jne...Tunnen ennast igal kümnel juhul imehästi. Aitäh kaaskannatajad!

  Täna on selline lebopäev. Kõigest 5 külalist käis. Hommikul üllatasid mind Luule ja Riho Luuse oma visiidiga ning vahele jäänud öö magasin päeval tagant järgi. Lihtsalt, tuleb tunnistada, et pole enam kõige nooremas nooruses, et kui üks öö vahlt ära jääb, pole hullu. Veel umbes 8 aastat tagasi ei näinud ma probleemi, kuid täna väsin jala pealt ja magan oma magamise päeval. Organism ilmselt vajab seda. Asi see kõik oli ka seda väärt.

  Lisan mõned pildid Pärnu sügisööst, kuigi mu telefon just kõige paremaid pilte pimedas ei tee. Aga need pildid kõnelevad eelkõige minu endaga ja meenutavad imelist ööd.

enne armsa Kadriga kohtumist kesklinna silla juures

endine Karusselli pood Supeluse tänaval, imeline, renoveeritud!

Supeluse tänaval, kui pingil ööromantikat nautisime

üks põnev graffiti

ja teine ka...

selle sügisliblika peal on kiri MARGITI ILUSALONG

 Naised, karjuge öösel, siis päevased vingumised kaovad! (fraas saatest EVELIN, autor Epp)Vaata siit! Aitäh!


1. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma