 |
| Rosangelica Raidma |
Karmi saatusega kaunishing
Rosangelica Raidma (20) on üle elanud palju rohkem, kui paljud temavanused. Ränkadele kannatustele vaatamata suudab neiu pead püsti hoida ning püüab oma kogemustele toetudes hakata teisigi hättasattunuid abistama.
Väike sissejuhatus neile, kes Rosangelicast midagi ei tea. Tegu on Kodutunde saates osalenud neiuga, kes lahutati emast pärast seda, kui tema kasuisa ränga süüdistusega vabaduse kaotas. Tüdruku suurimaks sooviks oli aga taas olla koos oma emaga.
Just seepärast otsis ta abi Kodutundelt – lootes, et kui ema kodu oleks parem, lubataks tal taas sinna naasta.
Aega läks, aga Rosangelica soov täitus. Tema emakodu ühes Kesk-Eesti väikelinnas on nüüd kena ja korras ning ema ja tütar elavad taas koos.
Ei hakka siin ümber kirjutama Kodutunde saadet, sest see teema on väga valus, et kõike uuesti meenutada. Pigem räägiks sinuga, kui positiivse inimesega, kes on nõus ka teisi raske saatusega lapsi nõustama. Kus kohast võtad jõu sellega tegelda?
Oma jõu ammutan ma igapäevaselt täiesti tavalist elu elades. Kui ma näen koolis või tänaval lapsi, kes on hädas, siis ei jäta see sugugi külmaks ja just need lapsed ja noored annavad mulle jõudu.
Õpid hetkel täiskasvanute keskkoolis ja plaanid edasi sotsiaaltööd õppima minna. Kas tunned, et oled täna nii tugev ja suudad vajadusel oma kurba lapsepõlve kordi läbi elada, sest sotsiaaltöös tuleb selliseid hetki ette? Nende laste ja noorte nimel, kes täna võitlevad enda ja maailmaga olen ma valmis selleks, et elada läbi veel mitmeid kordi oma lapsepõlve.
Kuidas on sinusse suhtutud peale Kodutunde saadet? Kas on rohkem toetust tunda või jagub ka näpuga näitajaid? Peale kodutunde saadet on suhtutud üpriski positiivselt. Näpuga näitajaid on kohati küll tänavatel, kuid toetajate hulk kaalub üle kõik negatiivse. On olemas inimesi, kes soovivad aidata ja olla toeks. Pean tunnistama, et kirju on päevas väga palju ja kõigile vastu kirjutada koheselt ei jõua. Kuid annan endast parima, et keegi ei peaks tundma ennast tõrjutuna.
Vaatamata kõigele oled sa siiras ja positiivne. Kas tahad läbi artikli öelda tänusõnad inimestele, kes sind on juhendanud ja ravinud? Arste, kes vääriksid tänu on palju - seepärast sooviksin võtta kõik kokku ja öelda oma suured ja südamlikud tänusoovid Tartu Psühhiaatria kliinikumi arstidele ja õdedele. Tartu lastepsühhiaatrias aitas mind suure südamega õde Eveli. Tema oli alati rõõmsameelne ja hooliv ning alati valmis aitama – ta on tänase päevani üks minu suurimatest eeskujudest!Olen tänulik ka hoolekandeasutuse töötajatele, kes üritasid alati anda endast parima.
Sa oled pikki aastaid pidanud emast lahus elama. Kas teie suhe on tänaseks postiivne? Kas olete pigem sõbrad, kui ema ja tütar? Või olete mõlemat? Ma usun, et minu suhe emaga on üpris positiivne, kuigi vahel tuleb ette arusaamatusi, siis näen, et ta üritab anda endast parima, et olla hea ema. Ema ja minu vahel ei ole veel kujunenud täielikku sõbrasuhet, kuid usun, et sinnapoole oleme teel.
Kas tänaseks on Valkla hooldekodu minevik?
Jah. Tänaseks on Valkla hooldekodu minevik.
Saatest kajas läbi, et tegelikult tahtsid sa kogu aega elada, vaatamata suitsiidikatsetele. Kas sa ei teadnud toona nende katsete tagamaid või ei mõelnud sa nendele?
Olin alati teadlik, mis võib juhtuda ning hirmul surma ees, kuid sel hetkel ei leidnud muud väljapääsu. Kuniks ükspäev leidsin end pikemat aega lamavat haiglavoodis, alles siis valdas tõeline hirm ja sain aru, millest olin pääsenud.
Olen kindel, et sinust saaks hea sotsiaaltöötaja, sest oled suure kogemusepagasiga inimene selles valdkonnas juba praegu. On sul ehk juba praegu tekkinud tahtmine meie sotsiaaltöös midagi muuta? Kas sinu elus on tulnud ette juhuseid, et meie seaduste pärast on jäänud abi saamata?
Olen näinud erinevates hoolekandeasutuses palju erinevaid inimesi, nii noori kui vanu. Leian, et nemad ei ole süüdi selles, kus ja miks nad ühes või teises asutuses elama peavad. Ka nende inimeste minevikud on kirjud ja enamjaolt šokeerivad – olen arvamusel, et riik võiks näha selliste inimestega rohkem vaeva, enne kui luku taha pannakse ja haigeks mõistetakse. Ainus, mis nad vajavad on hoolitsus, millest nad on ilma jäänud. Olen üpris kindel, et ka mina oleksin saanud kõigest palju kiiremini üle, kui oleks kõrval olnud rohkem hoolivaid inimesi.
Kas näed ennast tulevikus sotsiaalpedagoogi ametis või oled mõelnud ka mõne tugikeskuse loomisele?
Olen mõelnud, et eestis võiks olla asutus/tugikeskus lastele ja noortele, kes sõdivad enda või maailmaga erinevatel visiidel. Nooruk, kellel on enesetapumõtted, vajab hoolt ja armastust. Aga kindel on see, et haiglaseinte vahel seda hoolitsust nii palju ei ole. Minu unistus on, et kunagi oleks just selline asutus, mis tegeleks hingehaavade kinnipanemisega, mitte lahtikiskumisega ja samas valmistataks noort ette tulevikuks, mis on täis armastust ja hoolivust. Kuna see on kahjuks alles kauge tuleviku plaan, siis esialgu näen end siiski sotsiaalpedagoogi ametis.
Mida tahaksid ütelda neile lastele kes on sama kurva lapsepõlve üle elanud, kuid ei saa tänaseni endaga hakkama?
Soovin, et need lapsed teaksid, et see mis lapsepõlves on nendega juhtunud ei ole nende süü. Nemad olles ise väiksed ei pea hoolt kandma oma vanemate eest, see on ikkagi vanemate kohustus. Soovin, et kõik lapsed teaksid, et hoolimata tehtud vigadele ei ole kunagi hilja end kokku võtta ja kõik paremaks muuta. Minevik on selleks, et see jätta, olevik on selleks, et elada ja tulevik selleks, et suurelt unistada.
Kas oleksid vajadusel nõus ka koolides lapsi nõustamas käima?
Olen alati avatud uutele väljakutsetele ja valmis minema igasse kooli, kus abivajajad vajavad abi ja tuge.
Mida tahaksid Eesti rahvale südamelt ära ütelda?
Südames on mul Eesti rahvale juba pikemat aega suur palve. Palun märgake neid, kes vajavad abi ja vajadusel ulatage oma abikäsi. Eesti laste ja noorte tulevik on meie endi kätes. Pole mõistlik näidata iga asja peale näpuga ega mõista kedagi hukka. Me keegi ei tea kellegi minevikku, sest ka pildi taga on pilt.
Margit Peterson
Ajakirja SAATUS & SALADUSED saate lugeda
SIIT.
