Westoffhauseni häärberi saladus 54. peatükk

  54. peatükk

  Mari-Liis keeras häärberi ukse lukust lahti, ilma, et oleks maja välistuld süütanud. Ta nühkis oma unesegaseid silmi ning lonkis tuppa tagasi, sest valgus tegi ta silmadele liiga ning tüdruk oli alles oma mõtetes aegade alguse unenäos, hoopis teises ajas enne, kui kõva jutuvadin ja itsitamine ta unelõnga puruks lõikas. Tüdruk läks, kätt silme ees hoides, häärberi trepist üles, kui võpatas ärkvele. Ei, ei, ta ei võpatanud Ralfi ja Leana tulemise peale, sest ta isegi ei teadnud kellele ta ukse avas. Mari-Liis kuulis hääli. Pööninguuks, kuhu kadus tema lapsepõlvehaldjas, vajus lahti, kuid nutuhääled kostusid keldrist. Ta ehmatas, tormas uuesti trepist alla ja põrkas esikus suudleva paariga kokku.

„Mis lahti, Mari-Liis? Tonti nägid või?“ küsis jahmunud Ralf poolmuiates. Mari-Liis seisis nagu vahakuju, näost lubivalge ja keel nagu alla neelatud. Ta põrnitses Ralfi altkulmu pilguga ning Leana tundis ennast ebamugavalt.

„Ja-jah, nägin jah tonti,“ vastas tüdruk ning ronis uuesti trepist üles. Mari-Liisil ei tulnud und, teda painasid hääled, mida ta hetk tagasi kuulis. Need hääled olid tegelikult teada painaud juba aastaid, kuid vastus, kus kohast need tulevad või kes on häälte autor, puudus. Ühest küljest oli tüdruk nende häältega juba harjunud, kuid teisalt tekitasid need tmas vastakaid tundeid. Eriti see nutva tüdruku hääl. Empaaitiavõimega Mari-Liis tahtnuks kohe appi joosta, kuid kuhu ja kellele, selles oli küsimus. Isa ja Leana ei mõlkunud hetkekski ta mõtteis, ta nagu polekski neid miilutsemas kohanud. Ka Miralda- memm ja kaksikud ei meenunud. Rääkimata Marellest, kelle olemasolu ei tulnud talle viimasel ajal üldse meelde. Mari-Liis keeras voodis küljelt küljele, kogu ta keha sügeles nii, nagu oleks terve kari sipelgaid ta peal jooksmas. Tüdrukust oli saanud mõnes mõttes eremiit, sest kogu tema aja hõivasid probleemid, mis päevast päeva kordusid ja aina suuremaid mõõtmeid võtsid. Sõbranned olid ka justkui kadunud ta elust. Kes käis juba mööda ööklubisid, kes reisis vanematega mööda ilma, kes oli varases nooruses juba endale lapse lasknud teha. Mari-Liisil lihtsalt polnud aega nende jaoks, kuigi vahel igatses ta väga endale südamesõbrannet, kellele kõiki oma muresid pihtida, aga ta kartis, tüdruk kartis kedagi endale liiga lähedale lasta ja selle hirmu oli ilmselt temasse süstinud tema lihane ema, keda tüdruk ei olnud kunagi usaldada saanud.

Paar tunnikest voodis väherdud, tundis tüdruk ennast näljasena. Ta tõmbas oma roosa hommikumantli selga, pani Miralda poolt heegeldatud pehmed, koeravillast sussid jalga ning läks häärberi alumisele korrusele. Pilt mis talle avanes, ei olnud just meeldiv. Mari-Liis ehmatas ja tänas jumalat, et ta veel õndsat und ei maganud. Kogu alumine korrus oli põlevatest küünaldest valgustatud ning Ralf ja Leana olid uinunud elutoa diivanile. Osad t-küünlad küll põlevad lõpuni ning on ohutumad, aga enamus põlevatest küünaldest olid tavalised ja need olid asetatud ilma küünlajalata puidust köögikappidele. Tüdruk ei julgenud mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui tal ei oleks kõht tühjaks läinud. Mari-Liisi läbis vappekülm. Ta pani käed kokku ja tänas jumalat, et oli päästjaks Ralfile, Leanale ja kogu häärberile. Siis hakkas ta südantlõhestavalt nutma. Kuid mitte keegki teda ei kuulnud, mitte keegi ei pakkunud talle lohutust, ta oli täiesti üksinda siin ilmas. Kohati tundis ta tütre ja isa vahelist armukadedust, sest isal oli nüüd küll kallis inimene kõrval, kuid Mari-Liis oli harjunud ise Ralfile kõige kallim olema. Tüdruk tundis, et tema koht on hõivatud, ta tundis ennast kasutuna, kaitsetuna ja hüljatuna. Hakkas vigu otsima endas, süüdistas ennast, et ta lihane ema ei suuda teda armastada, süüdistas ennast, et ta üldse siia ilma oli sündinud. Tüdruk oleks justkui negatiivse energia meelevalda haaratud ja see tunnel seal maailmas, sellel ei paistnudki valguse viirge olevat. Mari-Liis oli justkui vatist, justkui elutu ese mis ise liikuda ei suuda, mida igaüks võib oma kasuks, kuid eseme kahjuks, tarvitada. Ta jälgis katkendliku leegiga põlevat küünalt ning seisis, nagu toonekurg, ühel jalal, nõjatudes köögikapile. Tema söögiisu oli nagu peoga pühitud. Liiga palju oli selle noore tüdruku jaoks viimasel ajal olnud läbielamisi, liiga palju emotsioone ja lahtise otsaga lahendamata asju, mis teda seespoolt närisid, liiga palju segaseid tundeid, üksindust ja eneseksekseid hetki, sest kõigest ja kõigist ei julgenud ta ka ju eaka Miraldaga rääkida. Kes teab kui kaua Mari-Liis seal kapi najal seista oleks võinud, kui poleks Leana voodis külge keeranud ja ennast istukile ehmatanud.

„Tere ööd! Kas juhtus midagi, kullake?“ küsis Leana, kes tegelikult tundis ennast sissetungijana. Ralf magas õndsat und, ju olid alkohol ja kirglik armuöö oma osa nõudnud. Ei tema kuulnud ega näinud midagi. Leana haaras tugitoolilt lambavillase pleedi, pani Ralfi toasussid jalga ja läks kööki. Mari-Liis põrnitses endiselt võbelevat küünlaleeki ning vaikis.

„Mari-Liis, kullake, vabanda, et ma siin nii...“ üritas ta tüdrukuga, jalad risti seistes, kontakti leida, kuid kasutult. Leana seadis sammud tualeti poole, sest just teatud toimingute pärast tal ju uni ära läkski. Tualettruumist tagasi tulles kajas häärberis kõrvulukustav röögatus, mis Leana seest valla pääses. Läbi häärberi välisukse klaasi jälgisid Leana väitel, tegevust võõrad ja tühjad silmad. Selle karjatuse peale tormas unesegane Ralf ihualasti voodist välja ja haaras Mari-Liisi oma embusse. Leana värises nagu haavaleht, ega saanud sõnagi suust.

„Issi, loll oled või! Pane ennast riidesse!“ potsatas Mari-Liis justkui reaalsusse tagasi, tõukas isa endast eemale ning läks Leanat rahustama.

„Mis juhtus? Miks sa karjusid?“ üritas ta naiselt vastust saada, kuid Leana värises endiselt ja tema silmis oli kohutav hirm, et ka Mari-Liisil hakkas lausa kõhe.

„Oota, ma toon sulle suhkruvett. Tule, tule istu siia köögitoolile, ma kohe.“ aitas tüdruk Leana maast püsti. Tegelikult Mari-Liis aimas mis võis naise verest välja lüüa, kuid ta ei sõandanud küsida. Ega Leana ei kiirustanud ka kõnelema, või ei suutnud ta shoki tõttu, seda teab vaid tema ise. Igal juhul peale suhkruvee joomist läksid naise häälepaelad valla ja ta pajatas oma nägemusest. Ralf läks kohutavalt närvi. Ta tammus, kui pidalitõbine, köögis edasi-tagasi, ega osanud seisukohta võtta. Kumbki elanik ei tahtnud külalisele häärberis toimuvast rääkida, oli ju öö ja pealegi kartis Ralf meeletult Leanat kaotada. Sellest oli teadlik muidugi ka Mari-Liis, kes pidas õigemaks vaikida. Tegelikult tahtnuks tüdruk hoopis isa noomida, et viimane nii hooletu oli ning kõigi elu küünalde põletamisega ohtu seadis, kuid ta otsustas oodata ja vaadata mis edasi saama hakkab. Mari-Liis oli natuke kurb ja segaduses, sest armunud inimesed tundusid talle juba ammu rumalad ja jõuetud. Ta oli nii palju lollusi pealt näinud, et kartis ise armuda, kuigi klassvennal, kellesse ilmselt kogu klassi tüdrukud armunud olid, jagus silmi just Mari-Liisile. Aga Mari-Liis eiras teda, kuigi tõtt tunnistades, meeldis ka temale klassivend väga.

Ralf koristas elutoa laualt tühjad veinipudelid, pani teleka kinni ning seadis sammud tualetti, kui avastas esikust porised jäljed ja need ei olnud mitte tema, ega Leana jäljed. Välisukse linki vajutades sai mees ebameeldiva üllatuse osaliseks.

18.aprill. 2016.a.

Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 53. peatükk

  53. peatükk

 Vanamees läkastas. Tema väljaveninud ja võidunud dressipüsid olid põlvedelt rohelise krimpleenriidega paigatud, nende värv oli vaevu eristatav potisinisest dressipükstest. Ühes käes hoidis ta ajalehest keeratud plotskit ning teises poolroostes portsigari. Vana läkiläki tema peas oli nii auklik, et kiilakas lagipea paistis läbi. Vanamees läkastas nagu tiisikuhaige, aga hoidis plotskist, nagu elu kallimast talimasnist, kinni.

„Mida sa, kurivami, siin läkastad!? Kas keegi kustsu sind siia!?“ räuskas Ralf, kuni ehmatas vanamehe justkui elutuid silmi nähes. Vanamehe silmad olid kaetud kaega, ühe vikerkest oli sinist, teise pruuni värvi, ehk siis tegu oli heterokroomiaga. Vanamees silus oma rinnuni ulatavat habemepahmakat ning ei teinud Ralfist väljagi, nagu ei kuuleks.

„Kuuled ka või? Hakka astuma!“ muutus peremees taas rahutuks.

„Mes sa, peremees, tõreled! Egas ma kellelegi kurja tee. Mo vanad jäsemed ei kuula enam sõna, korra persetan ja loivan edasi. Rahune nüüd! Oless sa naa vana, kui mina, ei tahass sind surm ka ühti. Kui sa, pojake, vaid teaksid mida selle häärberi seinad kõneleks, kui nad rääkida oskass. Mess sa mo peale ikke pahatass. Lähen juba!“ sai papi lõpuks sõnad suust.

Ralfil hakkas korraga vanamehest isegi kahju.

„ Aa, nüüd ma mõistan, ka sina, peremees, oled jahmunud mu erinevat värvi silmadest. Ää karda, ei mina mingi posija ole. Ka pole see värvivahe tingitud silmahaigusest, kaest, mida hetkel põen. Ei ole ma ka silmi vigastanud, sündisn säärasena. Tänapäival räägitass, et tegu pidavat olema geneetilise mutatsiooniga, kuid vanasti, kui mede vanused alles noored olliva, arvasivad teadjad, et vaid nõiad sünnivad säänsete silmadega, või kuulsad inimesed. Näe, omal ajal sai pailu lõõtsa tõmmata ja isegi postekooris laudud, kuid ei minust kuulsust saanud. Meda sa hing ikka ihaldad, kui elad naa vaeselt, et ei ole leivaraasugi süia. Noid näguripäivi tuli mede peres ikka tihti ette. Ah, mess ma siin ikka latran, hakkan, hakkan, kohe hakkan minema.“ ajas vanemees ennast trepilt püsti, viskas plotskiotsa näpunipsuga häärberi hoovi, oigas ja sulges enda järel krääksuva värava.

Öhöö-öhöö, läkastas taat, kissitas oma poolvidukil olevaid nõiasilmi, pühkis nina varrukasse, vaatas Ralfi poole ja lausus;“Pojake, ole sa tänatud. Me veel kohtume, kui vanatühi mind enda manu ei vii. Küll ma sulle siis pajatass, kui aig lubab. Praegu aga nägemiseni, loodus kutsub,“ ja läinud ta oligi.

„Mari-Liis, mina kardan, ma tahan koju,“ jonnis Keiro. Kerdo kortsutas kulmu ja ootas Mari-Liisi reaktsiooni, sest ka tema oli segaduses.

„Mida te jonnite! Mina veel armastan teid, kui oma vendi ja vennad peaks just tugevamad olema. Mehed ju peavad ka naisi kaitsma, mitte jonnima. Ma ütlen issile, et ta viib teid oma koju ära. Teiega ei saa üldse koos mängida, eriti sinuga, Keiro.“ pahandas tüdruk.

„Eiiii!“ hüüdsid kaksikud ühest suust. Ralf oleks selle hüüde peale kohe reageerinud, aga ta oli oma mõtetega alles ilmselt vanamehe juures. Ilmselgelt häiris teda miski või keski. Mees istus samale trepile kus kohast vanamees oli lahkunud, pani pea käte vahele ja lastele tundus, nagu pühiks ta pisaraid.

„Mari-Liis, lähme tuppa, ma ei taha siin olla,“ hakkas Keiro taas jonnima. Mari-Liis tahtis taas midagi nähvata, kuid mõtteisse vajunud Ralf tekitas ka temas hirmu ning ta vaikis. Tüdruk tõusis pingilt püsti, viipas poistele käega ja juba nad liikusid häärberi juurde.

„Issi, kes see onu oli? Issi! Issi! Miks sa ei vasta!“ lausa karjus Mari-Liis Ralfi ees seistes.

„Rahu nüüd. Ärge kartke, lapsed. Vanu inimesi tuleb austada, nad ei tee kellelegi kurja. Tunnen ennast hetkel väga halvasti, et selle kutsumata külalise peale häält tõstsin. Ta ju lihtsalt istus ja puhkas jalaga. Vanadel inimestel ikka väsivad liigesed ära. Ärge teie kunagi vanade inimeste peale karjuge. Vabandan teie ees, et ise seda tegin. See oli kole. Ausalt.“ olidki Ralfi silmad veekalkvel.

„Kui ma kunagi laps olin, lausus vanaisa alati mulle kuldseid sõnu, õpetas viisakusreegleid ning rääkis palju sõnumisest. Teate, oma sõnadega, just halbade sõnadega, tuleb ettevaatlik olla, sest elu on juba kord nii paika pandud, et kõik halb mida me teistele teeme või soovime, tuleb bumerangina meile kunagi tagasi. Teate mis on bumerang? Ei tea? Bumerang on V tähe kujuline ese, mida vanasti valmistati puust ja luust, ning neid kasutati jahirelvana. Kuna bumerangil on kaks poolt, siis halba soovides tekib justkui peegelpilt ja nii tulebki kõik soovijale tagasi. Sellepärast ärge kunagi ütelge midagi halba, kui te ei taha ise hiljem halvast osa saada. Kui ma kunagi vanaisale kaebama läksin, et keegi liiga teinud oli, lausus ta alati; „kuidas koer külale, nõnda küla koerale.“Ma ei saanud sellest aru. Arvasin, et kui koer haugub, haugub küla talle vastu. Hiilisin salaja õhtu, kui vanaisa magas, õue, hakkasin koera õrritama, et ta haukuma hakkas, jäin ise ootama, et kas küla hakkab vastu haukuma, kuid ei kuulnud. Siis arvasin, et süüdi on vihmane ilm, et vihm summutab hääled. Järgmisel hommikul üritasin vanaisa käest selle vanasõna tähendust teada saada, kuid jäin ikka pika ninaga, sest ei julenud tunnistada, et vastu ööd Pontut õrritamas käisin. Alles aastate pärast taipasin mida vanaisa selle vanasõnaga ütelda tahtis. Nimelt oli ta näinud kuidas ma liivakastis naabripoisi liivalosse lõhkusin ja naabripoiss mulle selle eest liiva pähe puistas. Alles aastate eest sain aru, et see vanasõna oli vaid piltlik, et tõde oli selle sisse peidetud. Kuid siis ma solvusin vanaisa peale, sest olin harjunud, et ta alati mind kaitses ja mulle tundus, et ta tollel korral kaitses minu sõpra.

„Issi, aga ükskord vanaema tõreles minuga, ütles, et ma ei tohi visata tänaseid toimetusi homse varna. Ise võttis seljast oma määrdunud põlle ja viskas selle esikusse nagisse. Siis ma saingi teada, et nagi on varn. Aga ma ei saanud aru miks ei tohi toimetusi varna vista ja vanaema oma põlle võib. Kas siis vanemad ini mesed võivad kõik asjad varana vista ja lapsed ei tohi? Miks?“ oli Mari-Liis hämmingus.

„Hmmm,“ muhels Ralf ning näis, et ta tuju muutus kordi paremaks.

„Tead, tütreke, siin on tegu taas vanasõnaga. Memm ilmselt ei tahtnud sulle halba, ta lihtsalt kutsus sind korrale või üritas ka sulle viisakusreegleid õpetada. See varn on selles vanasõnas ka piltlik, kuid tegelikult tahtuis memm ilmselt sellega ütelda seda, et kui sa midagi tegema hakkad, tee lõpuni, näiteks korista kasvõi oma mänguasjad ära, sest muidu poolikud asjad kuhjuvad ja tekitavad suurt segadust. Memm ilmselt suunas sind just heale teele, et sinust ei kasvaks karistamatut ja lohakat inimest. Pealegi tasub vanasõnu tõepähe võtta, sest need on kord juba enne meid leiutatud ja neil on alati tõeiva sees. Kas jutt tundus arusaadav?“ küsis Ralf. Kõik kolm noogutasid peaga, kuid ei iitsatanud sõnagi. Lapsed olid mõtteisse vajunud.

„Loodus kutsub!“ hõikas ühtäkki Keiro, pani käe kubemele ja jooksis häärberisse. Selle peale manas kogu seltskond muige huulile. Vanamehe vanasõna oli õigesti tõlgendatud.

17.04.2016.a.

Vana-Rääma

Segasummasuvilas keset kevadet

   Polegi mahti blogida olnud, kiire nädal. Täna on juba rahulikum ja tervisega ka kõik ok.

Möödunud pühapäeval astusin valesti ja nikastasin jalga, sellepärast olin sunnitud mitu päeva koduseine vahel komberdama. Lisaks veel see ateroomi teema ja skandaal ajakirkjanduses, kus sääsest tehti elavant, nagu see ikka käib, kui varastatakse artikkel ja tehakase see oma arusaamaga ümber, ehk siis ajakirjanduskeeles müüdavaks. Aga ega inimesed vaevu eriti intekate "tausta" uurima, lähevad kollase ajakirjanuse poolt tõlgitud valedga kaasa ja ongi asi valmis.

Viimastel päevadel on tehtud ajakirjanike poolt mitu pakkumist kirjutada vastuartikkel, kuid milleks valada õli tulle, kui leek alles hõõgub? Need kes vaevusid Ohmygossipi intekat lugema, said ka aru, et teiste meediaväljaannete poolt varastatud ja ümber tehtud "uudis" on sulaselge vale. Ma pole iial väitnud, et tuntud nõid midagi valetaks. Aga las ta olla, mis tehtud, see tehtud. Küll sain ma nii palju ära teha, et Delfi Publik vähemalt muutis pealkirja, ega nad ometi ju artiklit alla võtma ei hakka, nende leib ju. Aga, jah, tänud sõbrad, kes te kõik mu meilile, telefonile ja facebooki postkasti toetavaid sõnumeid saatsite! Teid oli väga palju. Ega ma tegelikult nii väga ei muretsenudki, sest minu sõnum oli hoopis midagi muud intekas. Tänud ka neile, kes soovitasid asja ametlikuks võtta. Mulle ei ole vaja igasuguseid jamasid, sest need kes mind tunnevad, teavad nii ehk naa, et meedia oli valesid täis. IIlmselt näeb ja tunnen ka tuntud ja üks võimekam Eesti nõid, et minu poolt pole midagi valesti tehtud.

NB !!! SEDA BLOGIMATERJALI MA EI LUBA ÜHELGI AJAKIRJANIKEL KOPEERIDA EGA VALESTI TÕLGENDADA!

  Nüüd aga teise teemaga edasi. Rõõm on, et mu raamatud ikka ja aina müüvad ning inimesed vevuvad kirjutama ka tagasisidet. Üks neist on siin, kirjutatud Triinu (fotol) poolt:

Margit Peterson , kirjanik kes kirjutab raamatud nii mõnusalt, et isegi mina,kes pole kunagi mingeid raamatuid lugeda viitsinud (tuleb tunnistada,et ka kooliajal mitte) ....loen Margiti raamatuid mõnuga, kui selleks sobiva aja laste ja muude toimetuste kõrvalt leian.. Kulla Margit jätka samas vaimus!Suured tänukallid sulle!
 Seda kindlasti ja ei saa mainimata jätta,et annad enda raamatute kaudu ka palju elutarkust / mõtlemist. smile emoticon mina soovitan küll 100% neid raamatuid lugeda kõigil .
______________________________________


Mis valutavasse ateroomi puutub, siis valudest sain lahti diclaci tablettidega ning samad tabletid ravisid terveks ka mu välja astutud jala. Juba teist päeva liigun ja aina tegutsen.

  Nii keetsin ka järjekordselt valmis süldi, selle kevade viimase süldi ilmselt. Ja täna sai hea maitsata. Ja kuna mul on kodus üks maiasmokk, siis vahel olen ma sunnitud ka magustoite tegema, täna olis selleks leivasupp rosinatega. Retsepti kirjutama ei hakka, seda olete ilmselt kõik teinud. Või?

Kena nädalavahetust, sõbrad! :)

16.04.2016.a.
Vana-Räämawink emoticon.smile emoticonina soovitan küll 100% ne

Mul on tatraga intiimsuhe ;)

   Päeva lõpetuseks lihtsalt tuleb blogida. Kui tunne ütleb, et tuleb-siis tuleb!
 Üleeile tegin enda jaoks otsuse, et hakkan kõndimas käima, algatuseks ilma kõnnikeppideta, lihtsalt niisama jalutama, sest talv on paraku selline aastaaeg minu jaoks, millal ma meelsasti läheks talveunne, kui oleks vaid võimalik. Pealegi poja haiguse ägenemise tõttu olen ma pikalt koduseinte vahel istunud ja muudkui vaaritanud. Nüüd on tulnud aeg midagi ette võtta, sest, lisaks minule on Germol ka riided väikseks jäänud.
Nii me siis üleeile jalutama läksime, kuid paraku astusin valesti ja tänaseks ma juba kolmandat päeva lonkan aeg-ajalt. Seega jäi eilse päeva kõndimine vahele.

  Muutnud olen vaikselt oma menüüd, kuigi eile tegin üle pika aja jahukastet, täpsemalt sampinjonikastet. Tegelikult on suur kevad juba käes, kütan ahju vaid korra või paar nädalas, pliiti enam ei küta ning sellepärast pole eriti isu keeta ja küpsetada ka. Eleketripliidil tehtud toidud ei ole üldse nii head, kui ahjus, sütedel, või puupliidil.

  Olen juba 3 kuud kodus istunud selles mõttes, et uuest aastast ma enam isikluku abistajana ei tööta. Kirjatööd teen küll mitme ajakirja ja ajalehega, kuid see kõik on istuv töö ja loomulikult mitte tulus ning tunnen, kuigi ma naudin seda ja kirjutan edasi, et vajan lisatööd. (üks pakkumine on ees ootamas) Ma pole lihtsalt inimene kes kodus istub ja  tasuta tööd olen teinud juba aastaid (nt. kirjandusõhtute peakorraldamine) kuid õhust ja armastusest ju ära ei ela. Olgugi, et siin, Rääma linnaosas tundub neid viimaseid parajalt olema.

  Huvitaval kombel vajan ma viimasel ajal vaid 6-7 tundi ööund, lihtsalt magan ennast kiiremini välja. Samas  teen vahel ka tunniseid lõunauinakuid, täna tegin ka. Ilmselt kevadväsimus nõuab oma.

  Täna hommikul jalutasime Germoga Tallinna maantee selverisse. Miks just sinna? Esiteks oli vaja mul üks kiri posti panna ja hirmus tatrasalati isu oli taas, ning ostsin 2 karpi tuunikala (vees), sest just tuunikalaga on tatrasalat kõige parem. Üleüldse sobivad tatar ja kala ideaalselt kokku. Kui ma juba pildi siia lisasin, panen ka tänase tatrasalati retsepti siia.

2 klaasi leotataud tatart ( leotasin 5 tundi vähese soolasusega vees, vett siis vastavalt 4 klaasi)
2 kapri tuunikala (vees)
2 sibulat
2 suitsutatud ahvenat
1 suur hapukoor
pool pudelit (suurt) majoneesi
1 karm kirsstomateid
3 muna
ja natuke keeduvorsti panin ka ning pipart ja soola

  Õhtul tuli Eve külla ja tõi kaasa hea uudise, et maximas on soodsaid pesureste. Nii me naabrinaise ja Germoga maximasse suundusimegi. Kätte saime. Maksis vaid 5.99 eurot. Lihtsalt ülivajalik asi, kuna olen hull pesupesija, kuid kuuride taga nööril on natuke paha pesu kuivatada, kuna (vabandage väljenduse pärast!) igasugused sinininad käivad seal joomas. Pealegi on pesurestiga on hea pesu välja kuivama tõsta.
Pildi tegin ka pesurestist. Tegin esimese klõpsu ära nii, et rest jäi peale ja pool Germo keha ka, kuid Germo tegi märkuse, et teda pole ja tuli uus teha. ;)

  Ja, nüüd, fb-d avades saan ka kergemini hingata, kuna eelmisel kolmapäeval posti pandud raamatud on tänaseks kõik kohale jõudnud. Muretsema paneb ainult see, et raamatute saatmine on kordi kallimaks läinud, kuid Eesti posti teenindus kordi halvemaks, sest üks kallis inimene teatas, et mu raamat jõudis temani katkises ja lahtises ümbrikus, ning peaaegu nädal aega pidid sõbrad mu raamatuid ootama. Tegelikult pidid kauem, lausa kuid, sest Pärnus on nüüd vaid 3 postipunkiti ja mina oma piiratuse tõttu ei juhtunud kuidagi postimajade ligidale. Tuleb vast omniva või smartposti teenuseid kasutama hakata.


12. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Kodurajooni telgitagused...

meie masinatehase varemete taga

   Ilus õhtu lausa kutsub välja jalutama. Pealegi sain ma siin vahepeal liiga pikalt poja tervise pärast koduseinte vahel istuda ning liikuda on vaja. Täna sattusin üle paari aasta Ülejõe poolsele Jaansoni rajale. Kui ma aastate eest viimati seal käisin, oli rada kohati ära vajunud, lausa jõkke vajumas, aga õnneks on kõik kenasti korda tehtud. Kui vana masinatehas (varemed) on nagu tondiloss miljonivaatelisel kaldal. Loodan ja ootan aega, millel see sealt lammutatakse. Kole on. Õõvastav on. Kuigi sai täna isegi täis soditud seinte ääres mõned fotojäädvistused teha. Masinatehase varemeil haigutab veel videovalve silt...

  Aga jõe ääres oli kena, pardid ujusid, mootorpaadid lükkasid laineid laiali, kalamehed tõmbasid üksteise järel särgi ja vimbe välja ning spordirada oli rahvast tulvil, jalutajaid, rulatajaid, jooksjaid, jalgrattureid jne...
Lõpuks jõudsime imekaunisse Rääma parki, kuid siis tulid külalised meile autoga järgi ja seal meie jalutamine lõppes. Homme uue hooga ja siis ilmselt võtan kepid ka kaasa.

  Aga Pärnu on ikkagi maailma ilusam linn! ;)

Rääma disc-golfi park

10.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

me kolmekesi tuleme...

Slämmisime, prõmmisime ja kuulasime hinge kinni hoides Indrek Hirve

(:)kivisildnik, Eveli Varik, Jaak Känd, Rasmus Paesüld, mina, Raul Majas, Indrek Palu, Leonora Palu ja Irina Aitai

   Täna toimus Pärnus, kohvikus Versus, järjekordne kirjandusõhtu. Õigemini toimus neid lausa kaks ja need täiendasid teineteist.

   Kell 17.00 algas Poetry Släm ehk Prõmm, mida korraldab viimastel aastatel Pärnu poeet Jaak Känd, kes on ise edukalt selle teekonna läbinud, olles 2012. aastal võitnud nii Pärnu eelvooru, kui ka Tallinnas toimunud üle-Eestilise luulevõistluse. Jaak käis Eestit esindamas ka välismaal (kus? pean täpsustama).

   Kirjanduslikku laupäeva oli nautima tulnud ligi 50 inimest. Võistlust hindas 5 laudkonda+ Tarkade klubi, koosseisus: Kristel Klesmann, (:)kivisildnik ja mina (olen Margit Peterson, kes veel juhtumisi ei tea).

   Slämmijaid oli kokku 6, koos korraldaja Jaaguga. Finaali pääsesid Alari Janson, Leonora Palu ja Raul majas. Poerty Slämi Pärnu eelvooru võitis Leonora Palu, kuid sellel aastal lähevad kaks parimat Pärnut esitlema Tallinna, nendeks on Leonora ja Raul.

  Sellel korral võistles läbi aegade kõige noorem poetess Pärnus, Pärnu Rääma põhikooli, 7. klassi õpilane Maarja Ventsel, kes ei esinenud sugugi halvemini endast poole vanemate luulesõprade seas. Temale anti ka eripreemia.

Leonora Palu

rahvas

Aavo Kubja (habemega)

Alari Janson

Maarja Ventsel

Raul Majas

Jaak Känd

  Poetry Slämm 2016.a. Pärnus:

1. koht- Leonora Palu 17 punkti
2. koht- Raul Majas 16,67 punkti
3. koht- Alari Janson 14 punkti
4. koht- Jaak Känd 13,5 punkti
5. koht- Maarja Ventsel 11 punkti
6. koht- Aavo Kubja 9 punkti

   Peale slämmi astus lavale bänd nimega KOLM MEEST SAID KOKKU, kelle koosseis oli täna lausa neljaliikmeline.

Kolm meest said kokku

  Irina Aitai tutvustas oma varalahkunud tütre Diana Aitai luuleraamatut ANDEORA, millest Indrek Palu mõned luuletused ette luges.

Irina Aitai

Indrek Palu loeb Diana Aitai luulet

   Viimasena astus lavale nn õhtu peaesineja, poeet Indrek Hirv, keda kuulati lausa hinge kinni hoides.

Indrek Hirv

Indrek Hirv ja teda küsitleb Õhtujuht (:)kivisildnik

Indrek Hirv ja teda küsitleb Õhtujuht (:)kivisildnik

Tänud imelise päeva eest kõikidele kes tulid, olid ja nautisid! Muidugi siirad tänud kohvikule Versus, mis on saanud juba meie teiseks koduks! :)

  Kohtumiseni juba 29. aprillil, kell 17.00 ! Siis kohtuvad pärnakad Jürgen Rooste, Ahto Kaasiku, Heli Künnapase ja Leonora Paluga, kes kõik esitlevad oma uusi raamatuid. Muusikat teeb armastatud Belka ja õhtut juhib endiselt (:)kivisildnik.

Rohkem pilte saate vaadata SIIT.

Artikkel Pärnu Postimehes

9. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Käisime Germoga õues+ sõbrad ja tatrasalat

     Tegelikult käisime külas ka. Kahe nädala eest tõi Eve meile kevade tuppa, pajuokste näol ja need püsisid nädalaid. Südamest kingitud ilmselgelt. Täna aga käisime Germoga uut kevadet otsimas. Kuna ämmal olid kenad oksad vaasis, andis ta vihje, et aias on kirsipuud olemas. Loomulikult ei jätnud me juhust kasutamata. Nüüd on kirsioksad toas ja süda rahul.

   Olen siis Ülejõe linnaossa nii armunud. Tegelikult olin seda ennegi, sest kunagi, ammustel aegadel elas mu kallis vanaonu Vaeste Patuste Alevis, ehk Rääma linnaosas, Raba tänaval. Siis sai tihti neid tänavaid käidud, mida intentsiivselt mõõdan ma juba päris pikka aega, eriti Piiri tänavat. Ja ilmselt käin isa sammudes, sest mu isa elas kunagi just Piiri tänaval.

   Mööda Ilvese tänavat liikudes, meenusid mulle nädala eest üteldud sõber Sveni sõnad, kui me Rääma põhikoolist rangelt žüriitöölt  koju jalutasime. Mina olen kord selline inimene kellele meeldib käia mööda erinevaid teid, kasvõi ringiga, aga meeldib. Lihtsalt põnev on. Sven tuletas meelde vana tõe, et vaid Saatan käib ühte rada. Ilmselt minust seda saatanlust ei ole :) Tegelikult olen ma palju ka mõelnud, et kuidas rekka-ja bussijuhid ei tüdine ühte rada sõitmisest. See on minu jaoks selline rutiin mida ma ei taluks, isegi siis, kui töö seda sunniks.

   Ohh, 5 tundi tagasi hakkasin blogipostitust kirjutama, kuid mitte ei saa ühele poole, taas külalistepäev. Eve, sinust jäi taas kohustuslik pilt tegemata. Aga Eda ja Germo püüdsin pildile. Oi, oi,oi...;)

  Ahjaa, Aimar ja Eda, tänane tatrasalat oli nn kapisalat, ilma retseptikomponentideta, tegin nendest "asjadest" mille külmkapist leidsin. Ehk siis:

tatar (eile õhtul panin 3 klaasi tatart 6 klaasi veega likku. hommikuks ei olnud veest midagi alles, kõik imbus sisse)
vesi
1 karp sprotte koos õliga
1 karp vorstikuubikud (pitsakate)
2 suur sibulat
1 suur hapukoor
pool /suurt/ pudelit majoneesi
soola

  Ja mul on ikka ülihea tunne, et õpetasin tänu sellele salatile oma kauaaegse, kalli sõbranne Eda tatart sööma. Jeee! Tatart siis pole vaja üldse keeta. Mina lasin eile õhtul pliidiraua kuumaks (elektripliidi) ja lülitasin välja, panin 3 klaasi tatart ja 6 klaasi vett, veidi soola potti jne...Ühesõnaga 1 klaas tatart võrdub 2 klaasi vett.

  Mis seal ikka, külalised läinud, läheb artikeldamiseks.
Tänud ägeda päeva eest, mu kallid sõbrad!

Head isu!

8. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Naine, kes tundis surmahirmu

    Mõne nädala eest käis mul külas, oma lugu rääkimas, Malle Unt. Lugu oli tõesti julm, kohati puudutas ka mind ennast, seega nõustusin sellest kirjutama Nelli Teatajasse.
  Soovime kõik koos Mallele jõudsat paranemist, et ta paraneks põletikust ja saaks operatsioonile minna, koletsüstektoomiale. See operatsioon ei ole iseenesest raske, tehakse neli auku kõhtu ning pikki päevi haiglaseinte vahel ei tule veeta, nagu vene ajal, kui pool kõhtu lahti lõigati. Olen selle tee ise läbi käinud ja tean millest räägin. Ka mina ravisin kunagi mitu kuud sapipõiepõletikku, enne, kui "noa" alla sain.

Malle Unt

  Ostke tänane Nelli Teataja ja saate lugeda mis toimus ja kuidas patsiendiga käituti.

Loomulikult avaldasin ise ka arvamust selle artikli juures, kuna kohati on tegu (pehmelt üteldes) halva suhtumisega ja üleoleva käitumisega, seda meedikute poolt. Ja pealegi olen seda meelt, et igas maakonnas  võiks olla maakonnapõhised 112 kontorid (või kuidas nimetada?), ei tekiks segadust ja "telefonuneiud" ei oleks oma tööga üle koormatud ning üleüldse võiks nad oma sõnu valida. Praeguse seisuga on ikka lood väga täbarad, sest üks daam mulle siin eelmisel aastal rääkis, kuidas ta endale kiirabi kutsus, kuid kiirabibrigaad olla hoopis teise linna sõitnud. Ja pealegi, mu facebooki postkast on igasuguseid lugusid tulvil, millest saaks artikleid kirjutada.

  Kui kellegi on oma lugu rääkida ja tahab, et ma sellest loo Nelli Teatajasse teeks, võtku minuga julgelt ühendust.

Nüüd la lugu veebis loetav! Lugeda saate SIIT.

Head lugemist!

8. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Mõnikord ma teen isegi süüa...

    Täna on väga värviline päev olnud. Saatsin personaalselt päris mitmele inimesele luulevõistuluse reeglid laiali, masin pesi pesu ära, koristasin, asjatasin ühe artikliga, lugesin Alaksandra Tšoba uue luuleraamatu läbi, (vahepeal jõudsin isegi lõunauinakut teha, selleks peab ka jõudu olema) tegin isegi süüa, õigemini keetsin eile kanasülti, mis täna koos kartuliga hea maitses ning päeva lõpetuseks ootas mind meiliaadressil positiivne üllatus Kulkalt. Jeee! Nii vähe ongi vahel rõõmuks vaja. Ühesõnaga sellel aastal peaks ilmavalgust nägema mu 6. luuleraamat (9. raamat) KAHE EESTI VAHEL, mis ilmub taas kirjastuselt Ji ehk Jumalikud Ilmutused. Ja sealt te lembelüürikat ei leia, see on krõbedam. Ma ei ole seda tüüpi inimene kes iga päev keedab, küpsetab ja praeb. Õnneks meie peres süüakse ka näiteks soojendatud toitu. Mina teen hulgim süüa valmis, panen purkidesse, hea kuu lõpus, kui rahad otsas, võtta.

  Ja õhtusöögiks sõime ahjukuuma suitsutatud lõhet, mis oli ülihea. Tänud, Urmased! :)

  Nagu näete, pildil on väike vaas lilledega. Mul nimelt elab siin mu lillelaps Germo, kes kogu maailma lilled mulle tassiks, kui see võimalus antaks. Vahetasin närbunud lumikellukesed siniste vastu.

  Ja nüüd on sihukene tunne, et tahaks midagi kirjutada. Ehk...

Panen siia ka kanasüldi komponendid, no nii igaks juhuks.

4 kanakoiba
2 seajalga
loorberi, vett
2 suurt sibulat
pipart
soola
tilli

  Tuli lahjem sült, taotluslikult, kuna rasvased toidud hakkvad kuidagi vastu ja vahepeal keetsin pidevalt seapeast sülti.

Head isu!

7. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Minu armastust jätkub meile mõlemale? A.A.T.

   Täna ootas mind armas üllatus postkastis. Nimelt Aleksandra Tšoba ahjusoe luuleraamat MINU ARMASTUSEST JÄTKUB MEILE MÕLEMALE? Ma ei väsi kordamast, et umbes 10 aastat tagasi olid minu lemmikluuletajaks (just proosaluule zanris) poognas Aleksandra Tšoba, Kaur Riismaa ja hiljem ka Kristel Mägedi. Ma tunnen hea luule ära.

  Täna on sihuke mõnus, kevadine ilm. Kütsin sellel nädalal esimest korda ahju, sest elamine on muidu soe, kuid kevadniiskus vahel sunnib. Sõed praksusid ahjus ja mina hingasin endasse Aleksandra raamatut. Või targem oleks ütelda, et hoidsin hinge kinni seda õhkõrna ja habrast raamatut lugedes.

  Aleksandra kirjutab väga elulisi ja vürtsikaid luuletusi. See armastusluule kogumik, mis on pühendatud ta elukaaslasele, Rimile, võiks ju mõjuda teistele lugejatele külmalt ja magusalt, aga nii see ei ole. Tegelikult eriti hinge läksid mulle need luuletused milles on kajastatud autori vanemaid. Aleksandra oskab nende ehedate ja magusate ridade sisse pookida võimsaid ja ootamatuid kujundeid, mis hajutavad selle magususe ja mõjuvad eriti värskendavalt. Olen siiralt tänulik selle vägahea ja perfektse raamatu üle!

...

ma mäletan veel
kuidas sa lõhnasid
ja kuidas nina surusid
minu kaela sisse
end surusid mu sisse

unustades
enda hinge
vere
pisarad
mu sisse

ma mäletan veel
kuidas sa lõhnasid
ja su juukseid
habet
kohisemas
toa nurgast teisse
minu sisse

su lõhna meenutades
igatsedes
tean
sa olid mees
kuid nüüd
oled saanud
üheks varjuks
minu sees

*********************************************

Ja lisan siia ühe lemmikuma sellest raamatust:

KÕIK NAISED MU ELUS ON TUGEVAD

mu vanavanaema
teeb heina pimedana paremini
kui mina prillidega

mu vanaema
teeb suppi pimesi paremini
kui mina purgiboršši soojendan

mu ema
õmbleb pimedas paremini
kui mina nööpi särgile

kõik naised mu elus on tugevad
sest nende mehed
on olnud nõrgad

mu vanavanaisa
oli alkohoolik

mu vanaisa
oli alkohoolik

mu isa
oli peaaegu alkohoolik

ja need naised
on mulle õpetanud
et nendest tuleb olla tugevam
et ennast tuleb armastada
nii
et mees kes
armastab sind

teeb heina
keedab suppi
õmbleb nööbi
enda
ja sinu särgile

**********************************************************

Poodidesse see alles jõuab.

7. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

RAAMAT

MINU ARMASTUSEST JÄTKUB MEILE MÕLEMALE?

Autor: ALEKSANDRA A.T.

**********HINDA JA KOMMENTEERI (0)

 0 Google +0  0 Share0

see on hirmus
kui kurbus kangutab end sinu sisse
mässib end su ümber
ja sul on nii valus
et sa hakkad kirjutama luuletust
nagu kõik teised
kurbusest läbi vettinud luuletajad
see on hirmus
kui sa karjud läbi ridade appi
ja teised arvavad
et sa lihtsalt luuletad

ISBN	9789949581016
ILMUMISAASTA	2016
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	60 lk
MÕÕT	210x110x (mm)
KIRJASTUS	HEA TEGU