Kui mitu ööd ma ei saanud magada! Kui mitmel kiirel päeval ma ootasin õhtut, et seda raamatut edasi lugeda! Ütlen ausalt, ma ei ole ammu enam nii valusalt ehedat raamatut lugenud!
Nädalajagu päevi tagasi käisin Kerttu Rakke poolt kirja pandud Janek Muru elulooraamatu "Pimedusest välja" esitlusel, mis juba iseenesest oli nii südamlik ja originaalne, et pärnakad ei tahtnudki saalist lahkuda. Lausa üle kahe tunni toimus esitlus, kus Kerttu luges ette katkendeid raamatust ja mõlemad autorid vastasid lugejate küsimustele. Loomulikult soetasin ka endale selle raamatu. Juba mitmeid kordi enne käisin Rahva Raamatu kaupluse kohvikus Piano seda lugemas. Nii haarav lugu, et lausa valus oli seda käest panna.
Muidugi on Kerttu raamatu ikka nii ehedalt kirja pannud, justkui oleks ise seal õõvastavas Imastu lastekodus ära käinud, kohati tundsin lausa neid "aroome" mis selles kohutavas majas olid. Janekist ma üldse ei räägi, tegu on lausa üli-inimesega!
Neile kes veel pole jõudnud lugeda, soovitan siiralt! Lihtsalt kohutav kuidas kunagi nõuka ajal saadeti lapsed teatud asutustesse surema ja pandi neile valed diagnoosid. Loomadega ei käituta ka nii hullult, kui lastega! Ma lihtsalt ei saa aru kus on osade inimeste süda???? Kui palju silmakirjalikkust ja vale (mida sanitar Maie ise ka ilmselt uskuma jäi, kuna ta ise on ilmselt sügava vaimupuudega) ja mida kõike Imastu lastekodu lapsed on pidanud üle elama....Uhh! Need töötajad (andke andekes!) ei vääri inimeseks olemist. Grammigi ei vääri!
Olles ise erivajadustega poja ema olen ka puutunud väga palju kokku valede ja silmakirjalikkusega. Ei lähe iial mul meelest minu poja saaga Lavassaare valla/aleviga, kuskohast ma Pärnu Toimetuleku Kooli õpetajate soovitusel lausa Pärnusse 10 aasta eest põgenesin. Kahjuks või õnneks ei leia ma toonast Pärnu Postimehe artiklit enam google kaudu, aga võimalik, et ongi parem. Aga täpselt minu sünnipäeval 28. augustil 2009.a.kirjutas Hille Kõrgesaar minust ja mu pojast Germost loo "Naistelehes" ja seda saate lugeda
SIIT.
Ei ole ka tänapäeval veel sellised kohutavad staganaaegsed inimesed maapealt haihtunud! Ka tänapäeval leidub alatuid inimesi kes võtaks emalt lapse ja saadaks ta "surma".
Ma olen pisarateni liigutatud Janek Muru loost ja sellest kui hästi Kerttu Rakke selle meieni tõi.
Loodan südamest, et selliseid "inimesi" nagu seal Imastus (ja ka mujal) töötavad või töötasid ei sünniks meie niigi haigesse ühiskonda. Psühholoogilist abi vajavad nemad, mitte Janek, kes on inimene suure algustähega (kui nii üldse ütelda saab). Uhh!
Lisan siia ka väikse raamatut tutvustuse:
„Pimedusest välja“ on lugu Janek Murust, poisist, kel ei olnud sündides kedagi ega midagi. Ainult oma jonni ja elutahte najal jõudis ta surema saadetud laste hulgast tavainimeste sekka. Ta oli esimene, kes Imastu lastekodu puuetega laste rühmast omal käel välja pääses. Loomulikult heade inimeste abiga. Raamat toob lugejani valusalt ausa loo lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis, meenutades, et unistused on selleks, et neid täita. Iial ei tohi alla anda, tuleb endasse uskuda, välja murda pimedusest nii enda ümber kui enda sees.
Aitäh Janek ja Kerttu, et te olemas olete!
1. oktoober. 2015.a.
Mai
vesi
