Esinemine Toilas

mina autogramme jagamas Toilas

minu lemmikhäärber Toilas

   9.septermbril sõitsin esinema teise Eestimaa otsa, ehk siis armsasse Toila alevikku. Ligi 4 tunnine bussisõit Jõhvi linna oli minu jaoks päris põnev, kuna kaugem koht kus ma enne käinud olin oli Kiviõli. Ja muidugi Rakveres olin ka mõnel korral käinud, aga kõik mis asub teisepool Rakveret oli minu jaoks avastamata maailm.

Toila vallamaja, raamatukogu

väike aga ninatark Albert

Anneli Lamp ja mina

  Jõhvis ootas mind auto, mis viis mind seal edasi umbes 10 km kaugusel olevasse Toilasse. Muide, teeristist näitas teeviit Narva 42 km, mis oli ja on minu jaoks müstika, sest tegelikult tahaks ka väga kunagi Narvas ära käia. Aga Toilas jäi mulle kohe silma üks vana häärber, millesse ma ära armusin :) Täpselt minu Westoffhauseni häärber, millest ühte romaani kirjutan. Selles majas tegutseb hetkel käsitööpood. Make asub kohe Toila kaupluse peatuses, aleviku südames, suhteliselt vahetusläheduses Toila vallamajale, kus asub ka raamatukogu. Läksin mina raamatukogu nurga taha oma pahet harrastama kui minu juurde astus üks kohalik poiss Albert ja teatas, et kõrval majas elab onu Aare, kes teeb kõvasti tööd ja koju jõuab alles loojanguga. Sihuke elutark ja sõbralik laps teeb alati südame soojaks :)

Anneli Lamp ja mina

  Reaalselt kohtusin ka lõpuks poetess Anneli Lambiga, kelle raamatule "Igale oma saatus" oli minul au kirjutada eessõna. Anneli on täpselt sama armas ja särtsakas, nagu ma teda ette kujutasin. Nii ta minu kõrvale istuma jäigi, kuigi ega ma talle eriti sõna ei andnudki, muudkui seletasin ;) Paluks kergemat karistust, aga te kõik seal Toilas olete lihtsalt väga armsad mulle.
   Anneli Lamp kirjutab oma blogides NII ja NII.

Asta Hiiesalu ja mina

Lea Rand kingib mulle imelise Toila tassi

Kunagi, kui ma õigesti mäletan siis 2011 aastal korraldasin üle- Eestilise luulekonkursi "Ahjusoe luule", mille võitis Kohtla-Järvel elav Asta Hiiesalu. Toona käis tema Pärnus võitu kätte saamas ja nii me esmakordselt kohtusime. Aga aastaid olime vaid virtuaalmaailmas suhelnud ja 9. septembril tuli armas Asta minuga Toilasse kohtuma ning see tegi südame veel eriliselt soojaks. Aitäh ja ole hoitud, Asta!

Lea Rand ja mina

Valve

  Üheks peasüüdlaseks, et minu Toilasse sõit võimalikuks sai, oli armas Lea Rand, kes on juba 20 aastat Toila raamatukogujuhataja. Suur rõõm oli ka Leaga reaalselt tutvuda, siiras ja armas hing. Teadmiseks neile kes Toilasse minnes ööbimiskohta otsivad, siis Leal on seda pakkuda kohas "Lea kodumajutus".

mina ja Valve

  Toila rahvas on väga südamlkik ja heatahtlik. "Kella Kuue Kohtumiste Klubisse" oli tulnud 15 inimest kes kõik rõõmsalt kuulasid minu pajatusi. Aitäh! Nende hulgas oli ka üks eakam proua Valve, kelle nägu oli kogu aeg naerul ja kes peale esinemist minu käest kenasti mõned read oma märkmikku palus. Valvega kohtusime ka veel 10. septembri hommikul Toilas, ning ta pajatas oma reisist Austriasse, kuid siis tuli buss ja meid jäi saatma siiras lehvitus. Ehk kohtume kunagi veel! Kõik memmed võiks olla nii siirad, asjalikud ja elurõõmsad nagu Valve! :)

Anneli Lamp ja mina

  Anneli Lambiga kohtusime esmakordselt virtuaalmaailmas minu loodud klubis "Ahjusoe luule", kuhu autorid oma uuemat loomingut lisavad. Sealt algas meie suhtlus. Anneli on ka üks süüdalane, et ma Toilasse jõudsin, kuigi tema raamatuesitlus oli juba ära olnud. Aga täpselt sellisena ma tead ette kujutasingi. Pealegi on Anneli looming kohati just selline mida mina lugeda tahangi, kodune ja tema armsad kõnekäänud on pärit aegade algusest. Tunnen palju äratundmisrõõmu, justkui suudaks Poetess Lamp minu mõtteid lugeda ja neid kirja panna. Sain ka mina nüüd "Igal oma saatus" luuleraamatu omanikuks. Siirad tänud, armas Anneli! :)

LEA KODUMAJUTUS

  Ja lõpetuseks lisan siia mõne pildi "Lea kodumajutusest!"
  Rohkem pilte saate vaadata minu Facebooki albumist või otse SIIT.

11.sept. 2015.a.
Mai

LEA KODUMAJUTUS

Uus tass!

  9. septembril käisin oma raamatuid esitlemas Ida- Virumaal, armsas Toila alevikus. Sama päikeseline nagu see tass, on ka Toila ja sealne rahvas. Aitäh, head inimesed! See tass kannab minu kollektsioonis numbrit 23!

1. Toila
2. Toila on alevik Ida-Viru maakonnas, Toila valla keskus. Toilas elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 780 inimest. Neist 628 olid eestlased. Wikipedia

Toilas käimisest blogin muidugi eraldi veel, aga vast homme, sest täna enam ei jaksa. 

Muljed sellest alevikust ja sealsest rahvast on ülihead. Mõelda vaid, täitsa armas Eesti alevik seal teisepool Eesti otsas! :) 

  Igatahes see armas tass jääb mulle teid meenutama. Aitäh, kallis Lea Rand! Ja loomulikult tänud kõikidele kes tuli, olid ja nautisid ning minu Toilas käigu rõõmsaks tegid! :)

10. septermber. 2015.a.

Mai

Ka bussijuhid loevad raamatuid :)

Karin Tammeleht

   Tänane öö möödus kiiresti. Ärkasin pärast 4 tunnist magamist ühe armsa inimese kõne peale ja juba paari tunni pärast teatas teine armas inimene Karin, et tuleb külla. Panin siis kohvi hakkama.
  Kariniga tutvusime aastate eest, kui otsustasin elus muutust teha ja kaalu langetamise nimel tööle minna  ühte puidufirmasse. Nii meist töökaaslased saidki. Mis töösse puutub, siis mulle see isegi meeldis ja sain kenasti hakkama. Vaheldus ikkagi. Ja veel kui kaal langema hakkas, oli see eriliselt hea tunne. Tegelikult 8 h püstijalu tööd hakkas esimese hooga ikka päris kõvasti tervisele. Ülekaal, mis muud. Iga kahe tunni tagant oli meil 10 minutiline puhkepaus. Karin oli just see inimene kes mulle pausi ajal massaaži tegi, kuna sundasend tõmbas mind üleni kangeks. Õlad olid lausa krampis ja jalgadest ma üldse ei räägi. Aga kaal langes ja enesetunne läks üha paremaks.
  Tolles puidufirmas töötasin vaid 8 kuud, kuna lasin ennast teise firmasse üle meelitada,(ja lausa kaks ja pool aastat kannatasin sealselt vaimset ja füüsilist terrorit)  aga see oli üks elu suurimaid vigasid. Töö iseloom oli ju sama, aga tingimused olid lausa olematud. Talvel tuli tööd teha 11 pügalaga ruumis, 8 tundi betoonpõrandal püstijalu. Erinevalt eelmisest (suurest) puidufirmast töötas selles firmas ligi 10 töölist ja valitses kohutav bürokraatia. Nimesid ma nimetama ei hakka, aga nii negatiivset töökohta mul rohkem ei ole olnud. Lisaks kõigele sain sealt sellise terviserikke, et käisin kahel korral operatsioonil ja arstid koputasid mulle südametunnistusele, et kas töö või tervis. Kuu aja pärast lahkusingi töölt. Mõni armas tutvus sündis ka sealt ja osade töökaaslastega oleme jäänud siiani meeldivalt suhtlema. Peaaegu enamustega. Aga...olen mõtteis ühe kurja inimesega rahu sõlminud, kuigi tunda teda küll ei taha. See selleks, õnne talle eluteel! Eks alkoholism ole ennegi ajusid mulgustanud. Annan andeks...
  Karin on positiivne inimene, kes on läbi läinud nii tulest kui veest, kuid on ikka iseendaks jäänud, positiivseks ja elurõõmsaks inimenseks. Alles hiljuti jõudis ka tema ellu suur muutus, nimelt, temast sai bussijuht. Rõõmustan! :) Ja köögi aknast välja vaadates meenub tänane jutt, et kuidas koolijütsid uurisid ja puurisid, et kas bussijuht on naine või mees :)
  Tegelikult on blogi point selles, et Karin on ka kirglik lugeja, keda üha harvemini kohtab alla 40 inimeste hulgas, kahjuks. Nii sai sahtlipoetess täna endale mu neljanda luuleraamatu "Veerekese pääl", kui ka uuema romaani "Rist teel". Head lugemist ja tänud, et sa olemas oled, kallis Karin!


7.septembre 2015.a.
Mai

Jaansoni Kahe Silla Jooks 6.septembril Pärnus

tegime Germoga väikese selfi Jaansoni raja ääres

Siia üle 3 tunni kestva võistluse täispikk video. Vaadata saate SIIT.

minu kallis poeg Germo

   Eile toimus Pärnus taas traditsiooniline "Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks," mida käisime koos poja Germoga vaatamas sellel korral uue silla juures. Tegin väga palju pilte ka oma nutitelefoniga. Osade kvaliteet ei ole just kõige parem, kuna telefoniga tehtud piltidel kipub valgus kvaliteeti rikkuma, või ei taha pildid välja tulla, kui "objekt" pildil liigub. Niigi imestasin, et üle 200 pildi välja tuli.

avapauk muusikakollektiivilt "Õnn tuli õuele"

 Avapaugu andis "Õnn tuli õuele" Ats Kirsi juhendusel.
  Võistlejate ees tuli huvitav masin. Ma ei osakagi sellele nime anda, aga pildilt on näha.

sihuke põnev masin sõitis võistlejate ees

 Kuna uue silla juures oli võistlejatel pool rada läbitud, siis oli hämmastav, et esimese (umbes kuuene) pundi hulgas olid ka jooksu paremad Tiidrek Nurme ja Roman Fosti. Ning Tiidrek ka jooksu võitis. Rajalt ei puudunud ka keenialane Ibrahim Mukunga, kes ühel aastal jooksu võitis. (täpsema järjestuse kohta saate lugeda Pärnu Postimehest)See on siin.
  Lisan siia nüüd veidi pilte oma tuttavatest ja sõpradest kes kenasti sündmusest osa võtsid. Mõnda märkasin mina ja mõni märkas mind, nagu ikka. Muidugi kõike ei jõudnud nii kiiresti jäädvustada, aga midagi ikka. Üldiselt pildistasin terve jooksu aja.

esikuuik, kus ka võitja Tiidrek Nurme

  Siin pundis on ka esikuuik, kus jookseb võitja Tiidrek Nurme ja pisike keenialane on samuti pundis.
  Pärnakas ja tuntud endine Eesti jalgpallikoondise jalgpallur Raio Piiroja ei jäänud ka väga esimesest pundist maha ning tema saabumine uue silla juurde pani rahava eriliselt rõõmu tundma. Pärnu armsatab oma poegi väga!

armastatud jalgpallur Raio Piiroja

  Minu hea tuttav meedik ja rattasporti harrastav sõdalane Pille Lend sõitis kenasti võistlejate kannul, esmaabi kott kaasas. Kas tal kellelegi abi ka anda vaja oli, seda ma ei tea. Aga Pille on igal juhul tubli ja hakkaja naine. Süda on tal oma koha peal :)
  Age Eamets ilmselgelt ei näinud kui ma nende "punti" pildistasin, sest oli naistega jutuhoos. Aga ma olen ikka paras paparatso küll.
  Muidugi ma tänan kõiki kes mind nägid ja hüüdsid, kuna olin tõesti pildistamisega väga ametis, ehk siis omas mullis :)

meedik Pille Lend

Age Eamets see kõige pisem :)

  Raja ääres oli ka üks noor perekond kahe lapsega. Üks neist oli pisike kärubeebi veel, aga teine umbes 4 aastane tüdruk. Noor ema soovitas tütrel tuttava saabudes hüüda "Go, go!" ning tütar käisin mida see tähendab. Ema vastas, et see on erutamine, ehk siis edasi. Kas tütar ka hüüdis seda mina juba ei kuulnud, aga igal juhul oli raja äär inimestest tulvil ja kõik elasid innukalt kaasa. Eriti põnevad olid veel eriliselt riietatud teglased. Näiteks ühel oli nimbusering peas, teine oli kuradiks maskeerunud jne...Osad inimesed on lihtsalt südameasjaks võtnud rada läbida, sest tähtis pole võit, vaid osavõtt! :)
  Mu kallis sugulane Tarmo Kuningas oli üks nendest kes rõõmsal ilmel ja lehvitades mind pildistamas tervitas. Go, Tarmo, go! :)

Tarmo Kuningas see kõige rõõmsameelsem

  Tore on tead, et ka raamatukoguhoidjad tervisesporti harrastavad. Nii said pildile ka Suigu raamatukogujuhataja Viiu Tamla. Ja kui aus olla, siis olen salaja unistanud, et tahaks ka ükskord ise selle raja läbida, kepikõndides, kuid viimaste aastatega ei ole tervis just kiita ja eelmisel aastal hakkasin liiga aktiivselt kepikõnniga tegelema ning tegin tervisele liiga. Ja igapäevane viiendale korrusele koju ronimine on mulle juba tänaseks parajaks katsumuseks saanud. Seega....on osad unistused minu jaoks kättesaamatus kauguses, kuid ma ei ole allahandja tüüp ja loodan, et ehk...

Viiu Tamla (kollases)

  Rõõm oli ka tervisesporti harrastamas näha oma kallist kooliõde ja lapsepõlve mängukaaslast Anneli Taltsi, kes möödus minust sellises rõõmsas tujus ja väsimuseilminguid ei olnud üldse näha. Rõõmustan sinu üle, kallis Anneli! Sinu käest tahaks küsida, et kuskohast sa küll võtad selle jõu, et..?
  Rajal oli ka üks tuttava Pärnu poiss Gert, kes teatud tervitusviisi kasutas :) ja loomulikult sain ma selle ka jäädvustatud. Hea, kui inimesed suudavad sporti tehas rõõmsaks jääda.

minu kallis lapsepõlve mängukaaslane Anneli (Näär) Talts

  Aga just naiste hulgas kuulsin ma rõõmuhõiskeid, eriti veel siis, kui bänd "Õnn tuli õuele" sportlasi oma haaravate ja lustakate lugudega tervitas.

kolmas Gert Kuusik

  Mudugi erilise tunnustuse pälvisid minu poolt pensionärid kes tulid rada läbima joostes. Ja neid oli ikka päris mitmeid. Püsida veel sellises eas sellises vormis, no seda ei ole kõikidele antud. Mõni läbis ka raja kepikõndides, kuid ma usun, et paljudele pärnakatele on saanud traditsiooniks see üritus ja iga uus number kodus lisab neile positiivset energiat juurde. Ma ei näinud kordagi, et kellelgi paha oleks hakanud. Vaid ühel juhul üks neiu kohendas oma tennisepaela, sest selliseid asju ikka tuleb ette.
  Ja siis veel minu lapsepõlve liivakastikaaslane Inga! Oli väga rõõm näha, et oled endiselt sportlik ja noor! Ega meie põlvkond ei tahagi vananeda higelt, kuid füüsiline tervis...Aga näen, et oled väga heas vormis ja see teeb mulle ka väga rõõmu. Sain väikese klõpsu teha viimasel minutil, aga sain ja tunnen rõõmu :)

minu kallis lapsepõlve mängukaaslane ja klassiõde Inga Tohv (kollase kotiga naise taga)

  Marju, sa näed ikka väga vapustavalt heas vormis ja noo välja! :) Ma ei saa kahjuks aru kas sinu kõrval on Halliki? No igal juhul tulid naised ja minu poolt täielik tunnustus! Marju, muide, ka Pärnu Postimehe galeriis oled ikka naeratav ja särav. Sinu sugused positiivsed ja targad naised viivad igas mõttes elu edasi. Jätka samas vaimus, nii tööl, kui elus! :)
  Muide, sa ei jää ka üldse vanemaks! Anna mulle ka igavese nooruse retsept? Eliksiir? ;)

tubli ja vitaalne Marju Trumsi

kallis sõbranne Terje Heinmets

  Ja peale võistlust kohtusime ka viivauks Terjega. Terje on minu armas ja tubli sõbranne, kes on igal aastal osa võtnud Jaansoni jooksu elektrooniliste ratastoolide võistlusest ja noppinud nii mõnega kulla, hõbeda ja pronksi. Tänavu oli selles kategoorias vaid kaks võistlejat ja Terje oli väga tubli. Juba selline ettevõtmine inimese poolt, kes on ratastoolis (kuigi Terje ka liigub. ei ole voodihaige, kes hooldjat vajab, töötan tema isikliku abistajana, mitte hooldajana) näitab tema poolt positiivset ellusuhtumist. Ja siis tekib küsimus, et mille pärast meie viriseme. Teje, oled kallis mulle :)
 Üldiselt on mu facebooki seinal sellest sündmusest lausa 230 fotot, kuid kõiki siia lisada ei jaksa. Aga need on soovijatele avalikult näha ja piiluda saate SIIT.


Ilusat sügispäeva!
6-7. september Mai-Piiri. Vaeste Patuste Alev- Mai

Miks küll ometi???!!!

   Täpselt nädal aega tagasi käis Germol kiirabi. Terve nädal oleme olnud tema kõrval nii, et ta pole üksinda olnud. Olen teinud lühemad tööpäevad, et õigeks ajaks koju saada. Tänane päev algas kenasti. Nädala jooksul poja haigushood ei kordunud ja täna otsustasime kahekesi minna "Jaansoni Kahe Silla Jooksu" vaatama. Käidud- tehtud! Tegin terve seriaali pilte ka ja hakkan peagi Facebooki albumi tegema. Kõik tundus korras olevat  ja julgesin minna ühe kalli inimese juurde, kuni...
  Homme hommikul selgub kas saame haiglasse sisse, sest täna õhtul oli taas hoog...
Tänud taksojuhile kes ilmselt tegi elu kiiremat sõitu, et saaksin ruttu koju!!! Jõudsin natuke peale kiirabi saabumist.
Homme selgub ka kas pean kaua oodatud Toila sõidu ära jätma...
Palvetage palun, head inimesed mu poja Germo eest, et ta paraneks!


6-7. september 2015.a.
Piiri-Mai

Läksin üle öö halliks...;)

  Olen kogu elu oma juustega hädas olnud. Juuksuris olen vähe käinud. Reeglina on mu juukseid värvinud kas sõbrad, või olen seda ise teinud. Täna olen hall.
  Kunagi, nõuka ajal, kui juuksurisse läksin ja tahtsin enda juuksed lumivalgeks värvida, soovitas juuksur ühte värvi mis pidi isegi brüneti lumivalgeks võtma (jutt käib brünettidest juustest, mitte pagulastest) ;) , kuid jäin ikka kollaseks, või lausa punakaks. Ühesõnaga minu blondides (mis enam nii blondid ei ole, peale seda, kui kunagi sinakasmustaks värvisin) juustes on nii palju punakas-kollakas pigmenti, et need ei taha kuidagi valgeks värvuda.
  Peale selle olen ma endale igatsenud kogu teadliku elu pikki ja sirgeid juukseid, sest lokki saab ju igal ajal teha. Sellepärast sai ka kunagi afrod ja rastad tehtud, et need jätavad sirge juukse efekti kuid...ka rastad tõmbasid lokki.
  Kunagi käisin ka 360 Eesti krooni ees oma juukseid sirgendamas, kuid õue jõudes oli hakanaud sadama ja ma olin rohkem lokkis, kui enne. Kogu raha vastu taevast!
  Mustad juuksed mulle ei sobinud, no, ei sobinud mu albiinonahaga lihtsalt kokku. Nüüd, peale rastade ära võtmist tahtsin juuksed tibukollaseks värvida, kuid kartsin, et need jääksid oranžiks ja...pealegi üks inimene ei soovitanud enam. Tema arvamus on mulle väga tähtis.

  Sõbrad, pealkiri on eksitav, aga see kutsub lugema ;) Ma värvisin jah juuksed hallikasblondiga, kuid kuivaks saades on nad ikka tavalised kollakasblondid, ei mingit muutust. Ahjaa, enne värvima hakkamist mõõtsin lausa joonlauaga ära palju täpselt kahe kuuga mu juuksed kasvanud olid ja ega ma ei imestanudki, täpselt 22 cm. Kuhu te tõttate, mu traadid!? :)
  Ühesõnaga uus sonks on peas ja esinemistuurid võivad alata!

5. september 2015.a.
Mai

Kehastusin juuksuriks

   Nonii! Lausa 2 tundi mässasin poisi juuste kallal. Kahjuks said žiletid enne nüridaks ja habe ning kael jäid pooleldi puhtaks ajamata. No, olid ikka traadid peas! Käärid läksid lausa nüridaks. Tegime veel terve pika fotosessiooni mäletuseks. Germo ise ei olegi õnnetu, käib pigem kogu aeg peegli ees. Lisan pildid ka siia, no nii mäletuseks.
  Peale pea pesemist. Juuksed veel märjad. Ka temal kuivavad väga kaua, nagu minul. Üks pilt veel karvasena eestvaates ja teine tagantvaates. Kolme aastaga ikka päris pikaks kasvanud. Aga vahel tuleb teha valikuid, kuigi Germo väga hästi hoolitses oma juuste eest ja talle üldse meeldivad pikad juuksed.

Lõikasin punutud patsi maha. Sihuke vägev sassoon jäi algul :)
 Ja alles siis läks pusimiseks. Algul mõtlesin, et jätaks pika tuka, kuid pika kaalumise peale otsistasin siiski "poisipea" lõigata, kuigi tuka jätsin ikka pisut pikemaks.


4. september 2015.a.
Mai

Tõuse ja sära!

siis kui maaliinibussid teele asuvad...

    Tõuse ja sära! Just! See "loosung" kehtis, kuna mind äratas Ema telefonikõne:)  Kuna terve see nädal on kulgenud kudagi kiires tempos, oli tänane päev linnas suhteliselt kosutav. Jah, paaril päeval olen peale tööd lausa nn "lõunauinakut" teinud, kuna pühapäevane poja terviserike röövis mõneks ajaks une. Loodan südamest, et need epilepsiahood tal enam ei kordu. Õnneks see oli üks ja ainus, kuigi kõige raskemakujulisem üldse. Jah, sellepärast olen ka ma tööpäevad olnud lühikesed, et ei ole tahtnud teda üksida koju jätta ja noorem poeg läheb alati enne 15.00 tööle. Tänan jumalat, et olen saanud võtta osa paljudest üritustest ja käinud ise mööda Eestimaad raamatuid esitlemas ilma, et poja haigus oleks süvenenud. On ta ju mul tegelikult täielik Päikeseposs, heasüdamlik, hoolas ja vastutulelik, kellel silm kogu aeg särab ja tuju rõõmus.
  Täna ostsin pileti järgmiseks kolmapäevaks, seega Toila rahvas, olen kindlalt tulemas! :)
Üritust saate vaadata SIIT.
Ja jooksvat infot SIIT.

  Tänane päev tõi meeldiva rahu hinge, kuna mõned tunnid veetsin sellest oma armsa Emaga. Siis mõningad asjaajamised kirjastuses jmm...ning kodus ma olengi. Ahjaa, täna kavatsen siis poja juuksepahmaka ette võtta. Ostsin kammi ka, kuna meie kodus seda lihtsalt ei olnud enne. Meil pole kellelgi selliseid juukseid millest kamm läbi käiks. Juukseharju küll on, aga....Kunagi tegelesin ise juuste lõikamisega, siis ikka oli. Tuleb vanu andeid meelde tuletada :P Seega kehastun varsti juuksuriks.

Lehvitan!
Teie, Margit!


4. september. 2015.a.
Mai

Müstiliste lugudega müstiline päev

artikkel minust selle kuu ajakirjas "Müstilised lood"

Margiti maailm- maagiast tulvil

ajakiri "Müstilised lood"

  No nii! Vahel netimaailmast 24 h eemal olles sünnivad huvitavad ideed. Sünnivad sihukesed aated, millest kirjutada esimese hooga ei tahagi. Isegi teise hooga ei taha. Täna lihtsalt oli üks huvitav päev. Ja mitte ainult sellepärast, et käisin armsa ilutegija Melani Tali juures ennast lille löömas. Sellesse päeva mahtus midagi enamat, midagi saladuslikku, millest ma ei räägi ;)
 Aga algatuseks siis mõned fotojäädvustused minust septembri ajakirjas "Müstilised lood." Ühesõnaga hea Anne-Mari Alver kirjutas minust sinna sisuka loo. Head ostmist ja lugemist! ;)
  Spikriks ka väike fotojäädvistus ajakirja kaanest.

minu laul "Sõja jalus" nüüd ka plaadil

  Elus on juba kord nii, et elu ise juhatab õiged inimesed su teele. Inimesed, keda antud hetkel lihtsalt vajad. Inimesed, kes oskavad teha asju, mida sul lähitulevikus vaja on. Seega tegime Aavoga ühe huvitava diili, lisaks sellele, et juttu jätkus kauemaks, kui kauaks.

kamraad Aavo Kubja

  Siin on plaat kuhu Aavo salvestas minu uue laulu esmaettekande bändilt "Pööloy Gläänz" millest saab kohe kindlasti kunagi rariteet. (ma pole veel näinud, aga kavatsen kohe seda teha). Loo nimi on "Sõja jalus" ja see on salvestatud minu sünnipäevaõhtul pubis VEEREV ÕLU.
  Mõni siin kindlasti loeb ja ei saa mõhkugi aru. Et miks nii salalik? Et millest ta rääkida üritab? Et ajab ikka närvi küll? :D Ütlen vaid, et iga asi omal ajal ja ma ei jäta teid teadmatusesse.

erinevused rikastavad ;)

Ja samas ajakirjas ka minu uue raamatu reklaam ;)

  Igal juhul mõned fotosüüdistused ka mitmetunnilisest vestlusest Aavoga, mis kujunes meil toredaks ja lõbusaks. Eelarvamused paluks jätta, tassis on kohvi ja tuju on lihtsalt lõbus. Ka Germo ei jõudnud oma muljeid ära rääkida :)
  Usun, et olen leidnud endale ägeda sõbra! :)



2-3.september. 2015.a.
Mai

Kirju ja emotsionaalse sünnikuu lõpp

    Nii ta läbi saigi, minu sünnikuu august!
Lisaks kirglikult "kuumale" suvekuule, jagus ka sellesse aega ka valu ja pisaraid. Aga kes ütles, et elus peab kõik kergelt tulema ja minema? Tõusud ja mõõnad on juba aegade algusest käsikäes käinud. Isegi minemiste jaoks tuleb tööd teha, mitte ainult tulemiste jaoks. Ja ma ei väsi kordamast, et ka vaimne töö on töö. Olgu siis tegu mistahes vaimse tööga iganes. Ka kirjutamine on suur töö, nagu ka laulmine ja videote tegemine. Suur töö on. Ootan kolmapäeva, siis läheb ka ühe video tegemiseks. Millise? Hetkel jään kidakeelseks ;)
Suure tööga sai ka hakkama strippar Marco nime all tuntud Marco Tasane, kes hobikorras ka laulab ja teeb põnevaid laule, et mustvalge elu värviliseks muuta. Ja õigesti teeb. Vähemalt ajab oma asja ihu ja hingega! Minu poolt täielik tunnustus! Sõnade loomise lool ma peatuma ei hakka, olen sellest siin juba rääkinud. Igal ühel on oma maitse ja kõik ei peagi kõigile meeldima. Elementaarne! Aga mina osakan rõõmu tunda ka sõprade rõõmuhetkedest ja saavutuste üle.
  Mida ma tahan ütelda? Tahan ütelda, et minu sünnikuul sündis minu sõnadele lausa 2 laulu. Esimese kohta jagan linki SIIN.
Laisematele inimestele kopeerin teksti siia:

EDETABELID,VIDEO

UUTE MUUSIKAVIDEOTE TOP 5 AUGUSTIS

1. SEPT 2015 VIPRUUM LISA KOMMENTAAR

Augustis avaldati YouTube’is üle kahekümne uue kodumaise muusikavideo. Reastasime viis vaadatumat.

Konkurentsitult tõusis selles arvestuses tippu Marco Tasase “Kepikas”, mida uudistati kolme nädala jooksul üle 106 000 korra.

Räppar Tommy Cashi “Leave Me Alone” oli augustikuus YouTube’i üles laetud musavideotest vaadatavuselt teine ning Vaido Neigause “Suvi” kolmas.

Eesti artistide/bändide uute muusikavideote TOP 5 YouTube’is – august 2015:

1. Marco Tasane “Kepikas” 106 293 vaatamist (Avaldatud 10. augustil)
2. Tommy Cash “Leave Me Alone” 49 094 (24. august)
3. Vaido “Suvi” 27168 (26. august)
4. RD Project feat. Katrin Ruuse “Never Say Goodbye” 24 377 (20. august)
5. Karl Nahkur “5am” 13 986 (18. august)

Tabel läks lukku 31. augusti keskööl vastu 1. septembrit. Arvesse läksid ainult augustis üles laetud uued kodumaised muusikavideod. 

  Mis saab veel rõõmustavam olla artistile ja sõnade autorile, kui need huvi pakuvad? Eksole? Soovin Marcole tuult tiibadesse igaks elujuhtumiks ja pean temast väga lugu! Mõtelgu või ütelgu kes mida iganes, me kõik oleme omamoodi lihtsurelikud.
  Ja teine lugu sündis Pärnu bändilt PÖÖLOY GLÄÄNZ (millest olen ka juba bloginud siin).
Panen siis siia veel ka selle loo lingi. Vaadata ja kuulata saate SIIT.

1. september 2015.a.
Mai