Luule...

...

akna taga vihises tuul

ja üksik varesepoeg oli

eksinud rõdu käepidemele

istus seal ja nokkis

nagu kana teri

nokkis nagu unine indiviid
kes oma pead kanda ei jaksa
ikka nokk ja nokk vajus pea
rinnale ja varasepoja
väikesed tiivakesed lehvisid
nagu lehvikud geisha käes

aga tema ei teadnud mida homne
päev tuua võib tema ei teadnud
et teda ümbritsevad kurjad
inimesed kes ta õhupüssiga
võivad juba imiku eas surmata

tema ei osanud aimata ohtu
koolipoisite hulgas kes teda
rakulkaga võivad haavata
tema lihtsalt istus rõdu
käepidemel ja ootas oma ema
ootas ja ei nutnud ootas kannatlikult
nokk avali silm vidukil

veel viisteist minutit tagasi...


 _____________________________________________________

...

On Eestimaa pagulaste hoida
on Eestimaa pagulaste kaitsta
on pagulaste Eestimaa see...
sulle kodu laulame...

08.07.2015.a.
Mai

Ardo Juhkovit kuulates...

    Kallis sõber Ardo, seal kõrgel pilvepiiril, Sinu laulud elavad edasi. Elavad edasi tuhandete inimeste hinges. Aitäh, et sa olemas olid!

  Olen siiralt tänulik sõber Marele, kes mu päeva päikeseliseks tegi! Ma tõesti ei olnud enam aastaid kuulanud kassette, kuna polnud lihtsalt neid kusagil kuulata. Armas Mare saatis mulle kassettmaki ja nüüd mängib kassett, mille Ardo mulle kunagi kinkis. Pühendusega kassett. 

  Alati, kui Ardo Juhkovit kuulama läksin, tuli mulle temalt pühendusega lugu "Viimne ratsu", mida kuulamast ma iial ei väsi. Oli ju tema kaua aastaid Pärnu uhkus! Pärnu parim ja tuntum laulja. Ja mitte ainult Pärnus. Mäletan juba lapsena ennast ansambel "Keerist" fännamas. Viimased aastad Ardo küll mängis üksinda, kuid temaga kohtumine oli alati päikest täis. Kahju, et Loojal temaga sellised plaanid olid...Mäletan nagu oleks alles eile Temaga koos kohvikus kohvitanud...

  Täna sain ka oma armsa sõbranne Maarika Siimu luuleraamatu "Sa oled mu peegel/piibel" omanikuks. Aitäh, kallis Maarika. Tänud ka su armsale tütrele, kes on raamatusse imelised illustratsioonid teinud! :) Jälle üks raamat mu magamistoa riiulis juures! Just nimelt magamistoa, kuna selle toa riiulid on paksult täis pühendustega ja autogrammidega raamatuid, neil on minu hinges erilisem koht :)

Ja Maarikale suured tänud ka imelise pühenduse eest!Mõni hetk tagasi võtsin julguse kokku ja küsisin kas mõnel sõbral ehk seisab kodus diktofon mida ta enam ei vaja ja mis on töökorras. Seisiski. Nii ma nüüd olen tänuvõlglane heade sõprade Margus Oopkaubi ja Mare Tamveliuse ees, kes mulle oma diktofonid kinkisid! Aitäh! Nüüd hakkan usainasti intekaid tegema ja jagan ka teiega!

Ja nüüd ruttan kesklinna, sest sain kirjastuselt oma novellikogusid "Virtuaalmees" juurde. 20 raamatut sain. Seega kes soovib otse ja pühendusega (10 euro eest) seda raamatut endale soetada, see kirjutagu mulle fb postkasti. Panen ka posti, kuid siis lisandub postikulu. Lehvitan ;)

8. juuli 2015.a.

Mai

Siis, kui su naabrimeheks on Lottemaa Klaus...

  Täna külastasin ma oma head sõpra Margus Oopkaupi, kellega 4 tundi vestlust kadus nii ruttu kätte ära, et ei saanudki aru, kui need tunnid juba möödas olid. Muljeid teatrielust võibki kuulama jääda, aga kõigest sellest kirjutan ma ehk ühes ajakirjas või ajalehes pikemalt. Siin üks pildike kunagi Pärnus tegutsenud bändist LIEPAJA, kus laulsid Margus Oopkaup, Peeter Kaljumäe ja Sepo Seeman. Panen ka ühe oma lemmiklaulu lingi siia juurde:Laul Hommikuvõimlemisest. 
Lisaks bändile on Margus mänginud ka paljudes Eesti filmides, teatritükkides ja isegi mõnes seriaalis. On juhendanud kooliteatrit jne...Ei saa ju kõigest siin rääkida, iga asi omal ajal ;) Kes meist ei mäletaks filme; "Jõulud Vigalas," "Karge meri," või "Nipernaadi"? Need on rahva südameisse pugenud juba ammu. Mõned pildid siia
.

Täna töötab Margus Oopkaup Lottemaal rännukoeraonu Klausina ja ta on oma eluga rahul. Pildid siis järjekorras:

 1. ansambel "Liepaja"

2. mänufilm: "Karge meri"

3. mängufilm: "Jõulud Vigalas"

4. mänufilm: "Nipernaadi"

5. Lottemaal KLAUS (esimene) foto Margus Oopkaubi ajajoonelt facebookilt võetud. autor: Merilin Aur

"Raamatud ja moos," mu viimase aja loosunglause...

  Olen jah selline perenaise tüüp, kuigi kiputakse arvama, et luuletajad ja kirjanikud on siidikäpad, kes oskavad vaid sõnu seada ning muuks neil aega ega oskust ei ole. Olen sündinud maal ja kui lapsed väiksed olid ja me veel maal elasime, siis oli keller hoidiseid nii täis, et polnud muuks ruumigi. Lisaks moosidele lihakonservid, kompotid, marineeritud kurgid, tomatid ja kõiksugu asjad, mida andis purki panna. Raskematel aegadel oli hea sealt võtta ja mingil hetkel püsisime lastega tänu keldrihoidistele üldse hinges.
  Tõsi, linna kolides (augustis saab Pärnus elatud juba 10 aastat!) jäi see hoidiste sissetegemine pisut soiku, kuid igal aastal olen midagi ikka teinud. Kellert mul küll siin ei ole. No ilmselt on olemas, aga jutuks pole tulnud omanikuga. Igal juhul ma naudin seda, mida teen.

Ah, et millega ma lisaks moosi keetmisele veel tegelen? (no just üks sõber uuris facebookis). Loen oma lemmikajakirja "Müstilised lood," mis mind täna postkastis ootas. Seal on väga palju põnevat. Lisaks kõigele avastasin ajakirjast sõber Margus Oopkaubi jutukese. Lugesin huviga. Ja tuleb tunnistada, et raamatute lugemine on soiku jäänud. Suvi on ja liiga palju tegemist. Järjekord on endiselt öökapil. Ma ei ole teid unustanud, kallid kirjanikest sõbrad. Iga asi omal ajal. Pealegi tuli täna Tartu Tammelinna raamatukogust esinemise pakkumine ja tuleb selleks vaim valmis panna. Koos Alari Papa Jansoniga sõidamegi neljapäeval Tartusse esinema. Tule sinagi meid kuulama ja nägema kell 16.00.

Jõudsin täna Piiri tänava kodust Mai tänava koju. Istusin sõbrannega Selveri kohvikus ja tutvusin oma uue facebooki sõbraga, kes mu romaani "Segavereline" ostis. Miks ma sellest kõigest siin kirjutan? No ikka selleks, et olen palju päevikut pidanud ja miks ei võiks seda avalikult teha?See ongi siin mu avalik päevik. Aga miks mitte blogida? Mõnele sobib, mõnele mitte. Ega kõik nii ehk naa ei loe, kuigi viimaste päevade andmed näitavad, et loetkse isegi väga palju ja ka mujal maailmas. Mine tea, ehk saan kunagi siit ka materjali mõne oma raamatu tarvis. Kõike võib juhtuda. 

6. juuli. 2015.a.

Mai

Nõuka aja lapsed...

Jah, olengi nõuka aja laps. Pilt on tehtud siis, kui õppisin 5. klassis ja olin pioneer. Pildil Marje Järvi, Ilona Pink, Kristina Akel, klassijuhataja Aivar Vorman, mina, Marju Saagim, Tiina Tamm ja Liliana Tammearu. Aasta siis oli 1982.

NÕUKA AJA LAPSED...

sinnal kus lõppevad

laglede ränded

sinna jõuavad ka meie

mõtted aeg ajalt Venemaale

tundratesse meie
kes me oleme nõuka
aja lapsed kes me oleme
vaatamata sotsialismile
mis toona valitses
mõeldes õnnelikud

meie kes valdame vene keelt
paremini kui põlvkond
nooremad meie kes me
sovetiajal maalastena võisime
jäätisest vaid unistada
kuna seda toodi harva maa
poodisesse ja kehtis seadus
kes ees see mees

vahel ma kondan unes
mööda pioneerilaagreid ja
sätin rinda oktoobrilapsemärki
vahel ma astun komsomoli
komitees uuesti ja uuesti
kommunistlikuks nooreks
ja olen selle üle õnnelik

jah sellel ajal oli tõesti
rohi rohelisem päike kollasem
ja taevas sinisem või vähemalt
nägime seda meie nõuka aja lapsed
kes me kasvasime üles keset loodust
eemal virtuaalmaailmast kes me
oskasime vaatamata sotsialismi rangetele
reeglitele jääda sõbralikuks ja viisakaks
kes me suudame olla tänani meie ise
nõuka aja lapsed....



05.07.2015.a.
Piiri

Maasikamoos ja seapraad

  Töine pühapäev!
Ma ei tea, kui paljud teist naudivad paljajalu värskelt niidetud murul käia, aga mina naudin seda igal juhul. Täna hommikul sihukest leitsakut ei olnud, nagu eile. Loomulikult kasutasin juhust ja läksin maaskaid korjama. Aia naudingud, kui oled kivilinna magalarajoonist eemal, teadagi. Ainult Kiti oli kusagile kadunud, oli ilmselt paguluses palavuse eest, nagu eile. Eile hilisõhtul nägin vaid teda korra aias, kuna terve päeva oli ta tontteabkus paguluses...

Aga moos on nüüd valmis. Kuna ma tavaliselt pigistan käte vahel maasikad katki, sest siis keevad kiiremini ära, aga ämm õpetas, et tema lõikab, lõikasin minagi vähempehmed maasikad viiludeks ja selline ta sai. Midagi ikka, minu esimene maasikamoos sellel aastal. 

Maasikad on sellel aastal kuidagi maitsetud, ei magusad, ei hapud. Seega läks veidi rohkem suhkrut moosisse ja ilmselt sellepärast tuli ta tume ka. Aga minu jaoks peabki moos magus olema. Tarbin teda harva ja siis,kui magusa isu peale tuleb. Ja nüüd läks praad ahju. Ehtne Eesti toit! Noomige, kui tahate aga vahel ma patustan selliste toitudega ka :) Lihtne ju, sealiha, kartul, porgand, küüslauguviilud toppisin liha sisse. Siis veel sibul, veidike majoneesi, soola ja pipart. Ahjaa, tavaliselt ma vedelikuks panen õlut, aga täna polnud käepärast ja selle asendas eilne kiirsoola(äädika) kurkide vedelik. Ja ahjupanniks on vana, vene aegne pann, roostevaba. Olen avastanud, et sellega tulevad palju maitsvamad toidud. Ämm leidis selle kusagilt sahvrist ja võtsime taaskasutusse. Seega kõik vana on parim! :) 

Ja mul on maailma parim Ämm! Piisas mul eile õhtu mainida, et ta teeb maailma parimaid purukooke ja juba ta tuligi ahjukuuma rabarberi(puru)koogiga ülemisele korrusele. See on lihtsalt nii hea, et ma ei tea kas praadi proovingi. Head isu! :)

5. juuli 2015.a.

Piiri

Juured Vigalas...

  Kõik soovid ei täitu. Aga kas peaksid? Tahtsin täna väga minna Hard Rock laagrisse, aga saatus ei tahtnud. Saatusele kätt ette ju ei pane. Usun, et jõuan Vigalasse (Kivi- Vigala, Vana- Vigala) kunagi ikka taas.
  Kevadel käisin esimest korda seal esinemas ja tundsin ennast müstiliselt koduselt. Peale seda emaga rääkides selgus, et meie juured ulatavad Vigalasse.
  Ühe armsa Vigala inimesega suheldes sündisid järgmised read:

...

kui tolmune tee

ühtäkki ei tolma ja

talukorsten mis

aastakümneid

kõneles siinolikordelu keeles
on oma maise
teekonna lõpetanud

ja iga kidurast istikust
on saanud põlispuu
siis sa alles taipad
et aeg liigub päripäeva
siis sa alles usud
et aastad astuvad
pikkade sammudega
videviku suunas

alles siis sa mõistad
et kõik teed
ei vii Rooma


04.07.2015.a.
Piiri

Kolmelt ühissünnipäevalt hardrockima?

https://www.facebook.com/pages/Hard-Rock-Laager-2015-Vana-Vigala/867941906625745?pnref=lhc  Eile sain siis oma imago muutmisega ühele poole. Kõigepealt sai kulme kohendatud ja olen väga rahul, kuna mu lemmik "kulmutar" Irina, "Helle ja Heleni" salongist oli tööle tagasi naasenud. Lisaks sellele otsustasin kuu aega rastadest puhanud juuksed ära värvida. Hakkama sain.
  Lea Dali Lioni raamatu omanik olen ka nüüd. Otse autorilt ja pühendusega. Nii vähe ongi rõõmuks vaja :) Olen jõudnud seda juba pisteliselt lugeda ka. See on raamat millest ilmselt saab pikaks ajaks minu öökapiraamat.

https://www.facebook.com/margit.peterson/media_set?set=a.10204293293676719.1073741866.1360030851&type=3

  Kohtusin ka üle aasta oma Lapimaal elava noorepõlvesõbranne Anneliga, kellega juttu kohvi tassi taga jätkus rohkem, kui kauemaks. Loodan siiralt, et Anneli saab veel sellel aastal kodumaale naasta, siis sõidan talle kalurikülla külla. Külla, kus hetkel toimub suur küla pidu.Ja aitäh, kallis Anneli! Sa tead küll mille eest :)
  On suvi ja üritusi-sündmusi on palju. Kohe liiga palju. Igale poole tahaks jõuda, seda enam, et puhkan.Eile käisin lausa kolme sõbra sünnipäeval. Täna liiguvad mõtted Vana-Vigala Hard Rock Laagri suunas. Mõtted on minust ees, aga küll ma järele sörkida jaksan. Igal juhul plaani on võetud ja näis mida õhtu toob.
  Tule ja saa sinagi osa Pärnu suvest!

4. juuli 2015.a.
Piiri

Kodurand ja rannaniidutee...

  Nagu ma teile eile lubasin, et täna tuleb palju päikeselisem päev, nii ka juhtus. Igas mõttes päikeselisem päev oli.
  Hommikul, kui silmad lahti lõin, tuletas Germo mulle meelde, et täna on neljapäev. Tegelikult lubasin ma talle eelmisel nädalal, et kui puhkus algab, siis lähme Mai randa. Lubasin teha seda kolmapäeval, aga kõik päevad pole vennad ja ööd ei ole õed, teadagi...Eilne päev oli, nagu ta oli. Lubadus antud, ilm ka kutsus, seega jalutasime pojaga Mai randa. Olgu üteldud (kes veel ei tea), et ta on mul erivajadustega ja ei saa üksinda väljas käia, eriti siin Mai rajoonis, kus ustel on kesklukud jne...Ühesõnaga Germo saab välja vaid koos minuga. Õnneks on meie korteril rõdu, kus ta siis õhku hingamas käib, kui mind kodus ei ole. Seda enam ta mäletab ja ootab päeva kui olen lubanud temaga jalutama minna.
  Olen elanud Pärnus peaaegu 10 aastat, kuid Mai randa sattusin ma esimest korda. Mõnus kohake, ei pea rätikut liivale laotama, vaid saab otse murul päevitada, mille  ümber laiub kena puisniit koos veistega (täna nendeni ei jõudnud, olid kaugel). No ja juhtusin Germoga randa ajal, mil Kristi Roots oma armsate tütrekestega seal rannamõnusid nautis. Pildid kõnelevad enda eest :)

Mööda rannaniiduteed jalutasime piki metsarada, kuni olime Raeküla linnaosas. Ja ees paistis tuttav Haraka peatus. Helistasin sõbrannele ja nii me tema koduaeda sattusimegi. Oli imeline puhkuse päev! .2. juuli 2015.a. Mai

Ma elan taas!

  Puhkuse esimene päev ei olnud just kergete killast, aga lõpp hea ja kõik hea!
Paraku on meie riigi seadused sellised, et võid koju hamabavalu kätte ära surra, ega kiirabi koju ei tule. Nii juhtus ka minuga, aga olen elus ja kannatasin kõik välja. Üleeile vajutas hambavalu punast tuld. Eile, viimasel tööopäeval, enne puhkust oli taas suu valu täis ja asi muutus kriitiliseks iga ööle läheneva tunniga. Helistasin, kuid kiirabi välja ei tulnud. Ausalt üteldes ei olenud sellest kõnest grammigi kasu, pigem see süvendas valu. Teadsin ju isegi, et pean hommikuni ootama ja tuleb valu täis ja uneta öö. Vaid seda kordas daam teiselpool telefonikõne.
  Pärnu Hambapolikliinik avatakse kell 8.00 ja astusin esimeste seas uksest sisse. Arsti jutule pääsesin kell 8.50. Oli teisigi kaaskannatajaid. Tohter uuris ja puuris ja lasi mäda välja. Asi oli rohkem kui kriitiline. Ma ei oska ütelda, kui kõrges palavikus ma olin, aga selline keedetud tunne oli. Ma ei saanud ju hommikuks enam aru milline hammas valutas, kuna kogu suu, kael, kõrv ja pea olid valu täis. Kusjuures mitte ükski tablett ei võtnud isegi peavalu enam ära. Olin selleks ajaks manustanud, antibiootikum ospenit, diklaci (150g), ibometiini (400g) ja mitmesuguseid teesegusid suus hoidnud ja alla neelanud. Muide, valu veidi leevandasid sibul suus ja nädala eest maalt korjatud aedpiparmünt. Aga ma nägin suht zombi välja küll, silmad olid ka punased peas. Isegi esmaabi eest tuli 19 eurot välja käia!  Õnneks viis mõtted mujale ajakiri Saatus & Saladused, mille enne polikliinikusse sõitmist postkastist leidsin. Selles (juuli ) numbris on avaldatud ka mu
üks uuematest novellidest. Head lugemist!

Ega sellega päev veel piirdunud. Magasin paar tunnikest ja läksin ennast armsa Melani ripsmepikendustesse lille lööma. Puhkus ikkagi ja ja tuleb kaubanduslik välja näha;) https://www.facebook.com/melanieripsmepikendused?fref=ts

Ja siis alles tuli kosutav uni, lausa 4 tunnine uni. Ärkasin mitte ammu ja nüüd muutun asjalikuks. Valu on nagu peoga pühitud, nagu poleks midagi juhtunudki. Aga olen positiivne ja tean, et homme tuleb juba palju päikeselisem puhkusepäev! Lisaks kõigele ilmusid tänavused AHF tulemused. Minu raamatuid laenutati sellel aastal 1092 korral lausa ja välja teenitud summaks oli 96.03 eurot! Pole paha! Luuleraamatuid laenutatakse teadupärast vähe, aga ilmselt ruulis mu Segavereline ;) http://www.ahf.ee/hyvitised2014a.html

Head soovides, ikka teie Margit.

1.juuli. 2015.a. Mai