- peatükk
„Kallis, miks sa ennast blondiks
värvisid? Tahtsid mulle muljet avaldada vä?“ Kusti tegi
Laureenile silma.
„Aha-ahh, jube heal arvamusel
endast,“ nentis Laureen.
„Inimene peab elama nii nagu talle
meedlib. Mina leidsin, et elu punapeana ei ole mind just hästi
soosinud, sestap otsustasin oma imagot vahetada. Katsetan ehk hakkab
mul blondina paremini minema, ja kui ei, siis on kosmeetikapoodides
veel värve.“ Laureen selgitas asja.
„Näedsa! Ma nii lootsin, et ikka
natuke ka minu pärast,“ nuuksus Kusti. Ta ootas naiselt ilusaid
või kiitvaid sõnu, kuid Laureen oli nendega väga tagasihoidlik.
Tegelikult see isegi meeldis Kustile, sest ta esimene armastus,
kellega nad kokku ei jäänud, loopis kogu aeg meelitavaid sõnu
tuulde, aga kui Kusti sõjaväkke läks, ronis pruut juba samal ööl
Kusti parima sõbra- Theoga voodisse. Ime üldse, et Theo ja Kusti
veel suhtlema ja sõbrutsema jäänud olid.
„Lootus olla...“
„Seilasime, teame!“ Kusti muigas.
„Aga Reen...,“ tahtis Kusti
midagi küsida.
„Ise oled paras renn!“ Laureen
kuulis valesti.
„Näehh! Ma tahtsin su käest just
küsida, et kas ma võin sind Reeniks kutsuda? See on nii ilus ja
eriline hüüdnimi, sama kena kui sina,“ polnud Kusti
komplimentidega kade.
Laureen piidles teda altkulmu, kuid
kordas mõtteis seda nime ja see isegi meeldis talle.
„Okei, okei, Stav!“ Laureen
ristis Kustase pigem Staviks, sest Kusti oli tema jaoks kulunud ja
leirdatud nimi.
„Hahaa! Aga Stav on tõesti
huvitav! Aga siis oledki sina minu jaoks Reen ja mina sinu jaks Stav.
Sobib?“ Kustile sobis.
„No mida ma ikka vastab-sobib!“
Laureen oli üliarmsa olekuga, põselohud eriti esiplaanidl, et mees
oleks tahtnud neid silitada, aga ta hoidis tagasi.
„Aga luba ma arvan?“ Kusti ei
lasknud oodata kas Laureen lubab vaid küsis;“kas lapsena kutsuti
sind Lauraks?
„Ei!“
„Siis Leenuks?“
„Ei!“
„No siis Lauriks?“ Kusti muheles.
„Ei!“
„Kelleks siis?“
„Etiks. Ja ära uuri elu!“
Laureen ehmatas ise ka, et selle hüüdnime välja ütles. Kusti
vaatas kulmu kortsutades talle otsa ja püüdis aimata miks Etiks.
„Etiks siis mille järgi? See nagu
poleks üldse su nimest tuletatud.“
„Ma ju ütlesin, et ära uuri elu!
Ja pealegi, kes ütles, et hüüd,- või hellitusnimi peab just
nimest tuletatud olema?“ Laureen arvas, et nüüd vingerdas ta
välja, et Kusti ei hakka kahtlema selles, et lapsena kandis Laureen
hoopis teist nime. Ja tal õnnestuski see õnneks.
„Olgu, olgu! Aga sa oled kuidagi
salalik, ei taha oma minevikust rääkida, kuigi see huvitab mind
väga,“ andis Kusti teada.
„Tead, Stav, me oleme nagu mingid
pubekad, hea, et veel lätsu mängima ei hakka!“ Laureen tundis
ennast tõesti pubekana, kui nad olid kakikõega nuputanud mis saab
nende tuöevase nimeks olema. Laureenile isegi meenus, et mingis
mängus oli talle Kusti nimi ette visanud ja nad õege naersid, et
siis peab Laureen ehk Loriett enda nime Itiks vahetama, sellest ka
see Iti nimi Kusti ja Laureeni tutvumisse tuli.
„Eti-Reen ei kõla ka halvasti,“
nentis Kusti, nagu tahaks naise minevikus sobrada, aga seda vaid
heatahtlikult.
„Ei mingit Eti-Reeni, eelistan ikka
Reen siis juba olla. Sa ju ka ei tahaks, et ma sind näiteks Gustav
Hernesaksaks kutsuks?“ Laureen nimetas kuulsa dirigendi nime ja
lootis, et Stav vastab sellele jaatavalt.
„Oo, see oleks küll mulle au, olla
nii kuulsa ja andeka dirigendi nimega!“ Kusti muigas, tegi silma ja
vaatas naist nii armunult, et Laureenil hakkas lausa piinlik. Selline
pilk tegi naise kohmetuks ning isegi sõnad uppusid tal suhu ära.
Mees teadis seda ning aian pinnis küsimustega, mis jäid vastusteta.
Aga just see häbelikkus ja konkreetsus köitsid meest üha enam
naise külge ning ta kartis väga haiget saada, sest Kusti oli
Laureeni armunud.
„Tead naine, mulle meeldib sinu
siirus, konkreetsus ja siht, mis tundub sul silme ees olevat. Ja me
ei ole mingid pubekad enam, see lapsemeelsus, mis ka täiskavanutes
püsib, on pigem voorus. Kujutad sa ette, kui näiteks
kolmekümneaastased võtaksid oma elu hirmtõsiselt ja nendest ei
kumaks enam ühtegi rõõmu-, ega õnnehormooni? See on jube kurb. Ma
ei kujutaks sellist elu ettegi. Olgugi, et meil kõigil on tulnud ja
tuleb elus ette raskeid hetki ja olukordi, ma leian, et seda
lapsemeelsust me ei tohiks kaotada, muidu oleks elu rutiinne ja hall,
lausa sombuselt hall, nagu hiline sügis, kui puuoksad on alasti ja
raagus ning maailm üleni värvitu või hallikas.“ Kusti sattus
jutulainele.
„Jah, Stav, jah, sul on tuline
õigus! Küll sa oled mul tarkpea!“ Laureen muigas.
„Sul? Sa ütlesid sul? Ohh, mul
läksid põlved nõrgaks,“ tunnistas mees.
„Näehh, totu!“ Laureen naeris
häälega.
„Aga tegelikult, Reen? Kas sa
tegelikult hoolid minust?“ Stav esitas nüüd juba tõsisema
küsimuse. Reen vaatas teda häbelikult ja pidas õigemaks vaikida.
Tal ei olnud kunagi suhet olnud ja ta kartis seda luua, kuigi Staviga
nad suudelnud olid ja suhe oli ju olemas. Aga lähedasemaks saada
kartsid tegelikult mõlemad.
„Eti, Reen, Laureen, uuu!“ Stav
ootas vastust.
„Sa oled nii kärsitu. See on ju
siililegi selge, et ma hoolin sinust!“ Reen vastas viimaks ja oli
isegi üllatnud.
„Aga, kui meil lapsed tulevad, siis
peavad nad tulema sinu moodi, sest sa oled armas,“ unistas Stav
suurelt.
„Misasja? Ära hakkad pöörama
või?“ Reen naeris suurel häälel. „Sa vist oled liiga palju
filme piilunud!“
„Ma piiluks pigem sind ja seda ei
saaks iial liiga palju!“ Stav muutus iga hetkega üha
avameelsemaks.
„Kas sa iga tüdrukuga flirdid
nii?“ Reen tahtis teada, sest ega Stav ei olnud samuti talle oma
minevikust midagi rääkinud. Neil kahel oli teineteise ees väga
palju saladusi ja nad tundsid teienteist ikka veel vaid mõne, või
siiski mõnekümne reaga, kuid seda oli kahtlemata vähe.
„Reen, kullake, kui sa vaid
teaksid...“ Kusti muutus nukraks.
„Tahad mulle millestki rääkida?
Mida ma peaksin teadma? Ega ma ei sunni sind millekski ja sa ei pea
rääkima asjadest mis sulle haiget teevad,“ oli naine armuline ja
arusaaja.
„Reen, kullake, kui sa vaid
teaksid...“ haaras Stav naise embusse ja suudles teda.
„Oh, sind! Mina juba lootsin, et
nüüd hakkad oma minevikust pajatama,“ nentis naine.
„Ma ei taha rikkuda nii imelist
õhtut minevikuvarjudega, mis siiani haiget teevad. Aag tänu sulle
hakkan ma neinest üle saama, sest sa oled mulle väga kalliks
saanud,“ avameelitses Stav.
„Räägime millestki muust.“ Reen
ei tahtnud Stavile midagi peale suruda.
„Räägime näiteks natuke
nõiajuttu?“ Reen pakkus teema välja, kuid Stav vaatas teda
üllatunud ilmel.
„No näiteks sellest, et mul oli
üks põhjus veel juuste värvimiseks,“ tegi naine silma. Mees
lootis, et nüüd Reen ütleb, et ta värviski need tema pärast ära,
ja muigas ning oli põnevil.
„Ma ei tea kui palju ja kas sa oled
lugenud või teadlik, et punapead olla nõiad. Siin majas elas enne
mind nõid, tervendaja, taimetark või ravitseja, või kuidas ning
kelleks keegi teda kutsus ja nüüd elan siin mina. Rahvas räägib
igasuguseid legende ja juba olen kuulnud, et mind kutsutakse
Puna-nõiaks, aga mulle see mitte ei meeldi. Nii otsustasingi,
sellest nimest lahti saamiseks, enda juuksed ära värvida. Ma ei ole
nõid, ära karda, aga teistsugune võin ma tõesti olla, nagu sinagi
maininud oled. Me kõik oleme teistsugused, ka sina, Stav.“
„Sa ei pea mulle milleski aru
andma, oled niigi ilus, kasvõi kiilakana. Sinu silmad on väga
teistsugused, neis on palju kurbust, armsust, valu, hirmu ja headust.
Ma pole mitte kunagi selliste silmadega inimest isegi unes näinud,
ausõna!“ Stav pihtis ja näitas sellega kui armunud ta naisesse
on, sest siis, kui inimene armub, hakkabki ta nägema oma armastatus
silmi teistsugusena, unustades, et ka ta enda pilk on armununa
teistsugune, erutust reetev ja kõnekas. Armunud inimesel on võime
näha isegi kurjades ja külmades silmades soojust ja headust, ta ei
näe armastatu vigu, või kui näebki, siis ei tunnistada seda, ei
endale, ega teistele, kes kipuvad teda valgustama ja omast arust
silmi avama.
„ Oo, või veel!“ Reen pilgutas
Stavile silma ja Stav ei suutnud enam tõsiseks jääda. Reen süstis
temasse seda lapsemeelsust juurde ja nad olid õnneliku, noored
nautisid iga hetke, mis neiel osaks sai. Neil polnud kusagile kiiret,
ka teieneteise tundma õppimiseks mitte. Mõöemad olid vaistlikult
seda meelt, et aeg on see mis asju korradab ja paika sätib. Aga seda
nad juba teadsid, et mahuvad ühte aega, ruumi ja seltskonda ära,
mahuvad ideaalselt, ilma muredeta. Nad oleks nagu õde ja vend, ühes
hingamises ja ühes saatuses. Aga see võiski tulla sellest, et Reen
oli liiga kaua kaksikõest eemal olnud ning ta otsiski mehes eelkõige
õde, sõora ja saatusekaaslast, kellega nad saavad ühte õhku
hingata. Ja kaugel see armastuski enam sõprusest on.
24. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar