Üksinda Maailmas 18.pt

  18.peatükk

„Tüdruk, tunnista, et sa igatsesid mu järgi!?“ Kusti ei pidanud enam vastu, ta võttis õrnalt Laureenil lõuast ja suudles teda vägisi, ja tema üllatuseks Laureen ei põigelnudki, vaid suudles vastu.

„Issand, tüdruk, sa oled mulle väga kallis! Ma tundisn sinu järgi suurt igatsust!“ Kusti haaras nüüd Laureeni oma embusesse ja see piske naine lausa kadus ta haardesse.

„Kallike, ma tulin Norrast. Tundsin sinust kohtuvalt puudust, aga ma ju ei tunnegi sind, ei teadnud kas sina minu järgi igatsed või üldse mulle mõtled. Kuid lootsin südamest.

Oman oma firmat, ehitusfirmat ja mul on kolm töölist. Meile pakuti tasuvat tööd Norra ning loomulikult ei saanud ma keelduda. Mõtlesin su peale iga jumala päev, ootasin hetke mil sind näen ja siis ehmusin, et juba teine mees majas. Pole minu asi öelda kes sul siin käib või ei käi, aga vabandust, ma tundsin armukadedust. Jah, minu viga, et ma Norras kohaliku telefoninumbri võtsin, aga nii oli soodsam. Anna mulle andeks, aga ma pidin minema! Muide, ma tõin sulle külakosti ka,“ tegi Kusti Laureenile silma.

„Sa ei pea mulle selgitama kus ja kellega sa olid, Kusti! Sinu elu on sinu elu, ja minul pole õigust sinna sekkuda. Tõsi küll, mulle tundus jah kummaline, et olid mu jaoks olemas ja siis kadusid äkki ära. Ootasin tunde, päevi ja nädalaid su kõneet, kuid seda ei tulnud. Viimaks proovisin ise helistada ja ikka ei saanud sinuga ühendust. Lõin juba käega, et olid olemas siis jälle ei olnud. Ju siis pididki kmorraks mu ellu tulema.“ Laureen pihtis esimest korda elus meesterahvale oma muret. Naisel puudus poisssõbra kogemus. Kui ta väike oli, pidas ta ennast inetuks tüdrukuks ning hoidis ka nendest poistest eemale, kes temaga tutvust ja sõprust otsisid. Ta lihtsalt kartis ennast avada ning ema tegudest oli tüdrukule lapsena jäänud mulje, et mehed, kellega ema enda magamituppa sulgub, teevad emale haiget. Loriett vihkas mehi ja poisse, kuid tundub, et Laureen enam mitte.

„Laureen, vasta mulle ausalt, kas sinu elus on keegi? Pean meesterahvast silmas, nagu sa ehk juba taipasid.“ Kusti küsis ootamatu küsimuse, mis pani Laureeni punastama. Ta nägu läks lausa juustega ühte värvi. Naine ei teadnud mida vastata, sest valetada ta ei tahtnud ja tõega kartis ta naerualuseks saada, sest ta oli juba täisealine, aga ikka süütu ja isegi suudelnud ei olnud ta enne tänast. Ja suudlus, mida naine kohutava tegevusena ette kujutas, meeldis talle väga.

„Kas ma pean sellel küsimusele vastama?“ Laureen vastas sellepärast küsimusele küsimusega, et ta kartis inimesi oma ellu lasta, kartis liiga lähedaseks saada ja öelda midagi, mida ta hiljem kahetseda võib.

„Kullake, sa ei ole kohustatud ühelegi küsimusele vastama. Ära võta seda küsimust nagu kohustust, sest kohustus see kindlasti ei ole. Lihtsalt...sa meeldid mulle väga ja ma soovikisn teada kas sa oled vaba naine või on sul poisssõber? Ma küsin sellepärast, et ma ei taha tungida kellegi ellu ja sattuda ebbameeldivuste otsa. Näiteks see mees siin, ta kutsus sind nimepidi. Kes ta sulle on? Võõrad ei kutsuks nimepidi ja ei käiks võõta inimese juures kodus kohvi joomas. Võibolla oli ta su boyfriend ja nüüd mina oma tobeda käitumisega rikkusin kõik ära.“ Kusti selgitas miks ta tahab teada naise kohta, kuid ta tegelikult tundis Laureeni, kui naise vastui ka huvi, aga küllap märkas seda Laureen ka ise.

„Ei. Mul ei ole kedagi sellist nagu sina arvad,“ vastas Laureen siiralt.

„Oehh! Kivi langes südamelt!“ Kusti ohkas südamest nagu olekski mingi koorem temalt langenud.

Mees haaras naise taas embusse ja ei tahtnudki teda sealt lahti lasta, aga kingitused tuli autost välja võtta ning ta sundis ennast edasi tegutsema.

„Appikene, millised pirakad vaalad!“ Laureen naeris, et nägi hiigellõhesid ja forelle, mille Kusti pagasnikust välja võttis. Mees aina laadis asju maha ning Laureen muutus lausa nõutuks.

„Mis on, kullake? Sul on ju külmkapp olemas? Või ma eksin?“Kusti uuris ehmunud naiselt, kuigi omast arust tema nägi naise köögis päris pirakat külmkappi.

„On. Aga ega ma sellepärast imesta. Ma lihtsalt...kes selle koorma ära sõõb? Mul on süvakülm ka olemas, no see kirst, aga ma pole teda lihtsalt vooluvõrku ühendanud. Peaksin panema?“ Laureen oli hämmingus, lõhesid oli liiga palju.

„Pane muidugi kirst vooluvõrku. Sul kindlasti ei ole fileerimisnuga? Näeh, võta!“ ulatas mees noakomplekti naisele.

„Kusti..,“ tahtis Laureen midagi öelda, kuid mees oli kiirem.

„Ei ole siin mingit Kustit, need on ikka kalad,“näitas mees käega lõhedele.

„Jajahh,“ muigas Laureen.

Kui kalad ja ehitustarbed olid autost maha laetud, läksid noorem majja.

„Pane silmad kinni, Laureen!“ Kusti tegi neisele üllatuse ning selleks paluski silmad sulgeda.

„Appi, ma ei julge!“ Laureen ehmatas ning tema nägu oli veretu.

„Pane, pane, ma ei tee ju sulle liiga, totu!“ Kusti muigas. Võttis pisikesest kilekotist kuldketi ja nägi tükk aega vaeva sellega, et Laureenile kaela pann.

„Oiii, oioioi, appi! Ma tänan, nii ilus, aga...,“ viskas naine silmad maha, asetas käed vaheliti, suu muutus kriipsuks ja ta häbenes nagu väike plika.

„Kusti, ma ei saa sellist kingitust sinult vastu võtta! No ei saa lihtsalt!“ Laureen mõtles seda tõsiselt, sest ta oli lapsest saati näinud kuidas vanavanemad ta ema Tiffanit üle kuldasid ning ema pakkus vahel ka mõnda oma kuldehet Lorietile, kuid viimane keeldus, nii käiski ta kaksikõde juba lapsena kullas ja karras ringi. Aga Loriett mitte. Sestap tekitas see kingitus temas vastakaid emotsioone, aga ta ei teadnud kuidas sellest Kustile rääkida. Kallid ehted ei kuulnud tema maailma, aga samas, kui kallis inimene selle südamest kingib, siis võid ju teda solvata, kui kingitusest loobud. Sellega Laureen ilmselt juba hakkama saigi, sest Kusti potsatas toolile ja jäi sinna õnnetu näoga istuma.

„Sa solvasid mind, kulla tüdruk. Ma ostsin selle sulle ja ma ei saa seda kellelegi teisele ka kinkida. Valisin mitu päeva ja nuputsin milline sulle sobida võiks. Kas see kingitus tõesti ei meeldi sulle?“ Kusti oli nördinud, kartes, et tema maitse järgi ostetud kingitus läks vett vedama.

„Ei, selles ei ole asi! Väga ilus kingitus on ja ma tänan, aga ma ei saa seda vastu võtta, sest...“ Laureenile tuli klomp kurku; „sest, kui mu isa emale kuldehte kinkis, läks alati nende vahel tüliks ja ma ei taha sinuga tülitseda,“ sai naine lõpuks sõnad suust.

Kusti läks naisele lähedale, võttis tema õlgade ümbert kinni ja lausus; „kallike, see juhtus sinu vanematega, aga sina oled sina ja sinuga ei juhtu. Katsu need mõtted peast välja visata. Ma väga palun sind!“ Kusti suudles ketti ja kaele, ning Laureenil käis kuum jutt seest läbi, naine erutus ja see meeldis talle, aga ta tundis ennast ka sellepärast halvasti.

„Meie ei korda, ega peagi kordama vanemate vigu. Aga kui sa liiga pingsalt nendele mõtled, võib ajalugu korduda. Kas sa sooviksid seda?“ Kusti teadis rääkida elukogemustest, sest ta oli isegi alles paari aasta eest endaga vaimset tööd teinud, et minevikuvarje, mis teda elus juhtima kippusid, hingest ja peast välja visata, sestap mõistis ta naist isegi sõnadeta.

„Ma olen liiga palju vist oma elust rääkinud, see ei ole üldse minu moodi. Peaksin vähem suud paotama,“ nentis Laureen.

„Minu meelest pole sa üldse midagi endast rääkinud. Mind huvitaks absoluutselt kõik!“ Kusti jälgis naise pilku, ja see oli taas häbelik nagu mürsikueas tüdrukul.

„Ma ei ole eriline suhtleja ja ma ei taha minevikust rääkida, olen selle enda jaoks unustanud ning palun ära pane mind seda meenuatama!“ Laureen siiralt soovis minevikust üle olla.

„Vabandust!“ Kusti oli konkreetne.

„Sa ei pea vabandama, pigem pean mina vabandama, et ma nii laisk suhtleja olen. Miks sa üldse minuga suhtled, Kusti?“ Laureeil tekkis tõesti huvi miks mees ta ellu jäi. Oleks ju piisanud vaid janukustutamisest ja kõik. Kuigi, ega samas Laureenil polnud midagi mehe vastu. Talle ju noormees meeldis.

„Oehh, teeks äkki midagi?“ Kusti esitas üllatava küsimuse, aga ei andnud ühtegi vihjet.

„Muidugi teeme!“ Laureen oli asjaga päri.

„Aga mida?“ Kustit üllatas naise nõusolek.

„Ühte asja!“ Laureen üllatas oma vastusega veel rohkem Kustit, ehkki ta ei maininud mida ta ühe asja all mõtles. Kusti kõrvad hakkasid juba liikuma ja taaskord tõdes ta, et Laureen on erikummaline, aga väga veetlev naine.

Ja siis nad suudlesid.

21. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma