pühapäev, 21. jaanuar 2018

Üksinda Maailmas 17.pt


    1. peatükk

„Robi, ma tulin vaid paariks päevaks. Hakkan nüüd rohkem Eestis olema ja jätan sind oma niiöelda asetäitjaks. Muidugi tõuseb ka su palganumber. Oled nõus?“ Mairold pakkus sõbrale ideaalset võimalust.
„Tegelt ka või? Usaldad minu sugust sullerit?“ Robert teadis milline ta on, ta küll ei olnud oma pattude üle uhke, aga tunnistas neid. See oli sõbra poolt üllas tegu, ning Robi ei saanud ju sõpra alt vedada. Lisaks sellele, kulus ju iga kopikas marjaks ära. Kes ikka suuremast rahanumbrist ära ütles?
„Usaldan, aga mul on tingimused ka. Ilma minuta sa Hispaaniasse ei lähe. Oled päri?“
„Olgu, sõber! Aga Soome eitesid võin ju ikka pruukida?“ Robi tegi sõbrale silma.
„Ainult üle minu laiba!“ Mairold tögas, sest sõbra küsimus oli nii naiivne, nagu oleks oma poeg sellesk tema käest luba küsinud.
„Ehee, kus mul isa ilmus nüüd välja!“ Robi mõistis hästi oma sõbra nalju.
„Muide, tookord, kui sa koju põgenesid, näkkas mul ikka väga hästi. Lausa kaks eite vedasin koju. No, eks ma mõtlesin ju ikka sinu peale ka, aga sina lõid põnnama. Naise igatsus tuli peale või?“ Robi muljetas oma seiklusest.
„Loomulikult tuli naise igatsus peale! See on ju loogiline, kui sa oled armastatud naisega abielus!“ Mairolt mängis märtrit, kea aeg-ajalt armastas sõbrale mainida, et ta oleks nõus oma naise nimel surema ka, kuigi sõber ei suutnud seda uskuda, ja võimalik, et ka Mairold ise mitte. Ta oli mees, kes alatihti armastas suuri sõnu teha, kuid sõnadeks need tihtilugu jäidki, eriti viimaste aastate jooksul, sest Lorieti kadumine oli teda kõvasti ning lausa tundmatuseni muserdanud ja muutnud.
„Sa ei kujuta ette, mees, millest sa ilma jäid! Kaks naist ja mine, vapustav! Selline gripikas lidis siin aset, et...sõnad on siin vast üleliigsed! Võimekad eided juhtusid olema. Mul on siiani valus kusta...“ Robi tahtis edasi muljetada, aga Mairoldit häiris, kui sõber peensusteni langema tahtis hakata.
„Kuule, ole nüüd meheks ja jäta see seksiorgia enda teada!“ pahandas ta, ning Robi oli hämmingus, et parim sõber ei taha tema eluliselt tähtasid hetki teada. Aga ta ei saanud ka peale suruda, Robil oli väike aukartus sõbra ees, ja pealegi kartis ta, et Mairold võib kellelegi teisele selle pakkumise taha, mille talle hetk tagasi tegi. Sellega ei saanud ju ometi riskida! Aga sõbra pärast oli ta mures, et see ei tahtnud enam üldse vedu võtta, tee milline ettepanek tahes.
„Olgu, olgu, ära kohe pahanda!“ Robi lõpetas muljetamise.
„Homme sõidan ma Eesti tagasi. Vastutus jääb sinu peale. Näe, siin on kõik kirjas, tegin puust ette ja värvisin punakses,“ ulatas Mairold tähtsa paberi Robertile. Tegelikult oli mees isegi rääkimisest väsinud. Ta igatses koju, igatses oma naise juurde.
„Tegelikult on kell vähe, jõuan ka täna veel laevale. Ma ei taha hetkegi siin enam olla, aga oma firmaga Eestisse kolimisel pole ka mõtet, siin on ikka tööturg laiem ja objete rohkem, ja muidugi palganaumber ka suurem, kuigi Eesti hakkab oma numbriga juba tasapisi järgi jõudma, sest meil siin, Soomes on korteriüürid tunduvalt kallimad.“ Mairold tõdes, et ta mõtted liiguvad igas suhtes kodumaal poole.
„Ära hakka, mees! Ma luban hea assistent sulle olla, ainult ära Eestisse kolimise juttu, vähemalt firma puhul, küll räägi!“ Robi imestas, et sõber nii üldse mõelda võis. Ta oli Mairoldis pettunud ja kartis, et nii kaob ka võimalus Hispaania paradiisi külastada. See mõte ei meeldinud talle grammigi ning tekitas lausa frustratsiooni.
„Ah, rahune. See kõik on alles mõttetasandil. Ma pole kusagile kolinudki! Aga tead, ma läheb laevale. Katsu siis hakkama saada.“Mairold ulatas sõbrale töötelefoni, mille arved lubas kõik kinni maksta, muidugi need mis on tööga seotud. Mehed lõid käed ja Mairold pani autole hääled sisse.
„Kes seal on?“ Tiffani hõikas, kui kuulis koputust uksele. Ta ei osanud arvata, et abikaasa juba koju naaseb. Õnneks oli ta just ühe kliendi enda juurest minema saatnud ja dušši võtnud.
„Mina tulin, lilleke!“ Mairold hõikas rõõmsal häälel.
„Aga, aga sa ju alles läksid minema!“ Tiffani ehmatas ja tänas jumalat, et kunde just lahkus, kuigi nad võisid teepeal autodega teineteisest mööda sõita. Naise süda tampis nii kõvasti sees, et tal oli tunne, nagu jääks see seisma. Napilt oli ta pääsenud. Niigi tegi ta oma tööd kohutava hirmu all, sest lapselaps magas, olles öö ja päeva ära vahetanud. Hea, et tema ei ärganud valel ajal. Naine tundis, et ta peab viirutama suure punkti oma praegusele elule, aga ta oli segaduses. Ainuke pääsetee oli minna hotellidesse ja teistesse ööbimiskohtadesse oma teenust pakkuma, kuid selle tarvis oli mingi vale vaja välja mõelda, et kodust välja saada. Kuigi neil oli mehega suhteliselt vaba suhe, oli Mairold teda kunagi mainitsenud, et Tiffani võib käia kus tahab ja teha seda mida tahab, ainult nii, et oma mees midagi ei teaks ega kahtlustaks.
„Jaa, kullake, aga näed, igatsus sinu järgi, mu armas naiskuke, kutsus mind tagasi! Üldiselt, leidsin endale jooksupoisi, kes nüüd minu positsioonil on. Ma ei peagi kogu aeg kohal olema. Ja kaugel see Soome ikka on, siuhti üle ja siuhbti tagasi. Pole midagi võimatut ega taunimisväärset.“ Mairold tegelikult imestas, et naine nii ehmunud olekuga oli. Ju siis pole südametunnistus puhas, mõtles ta endamisi. Samas ei häirinud see meest, ta tuli rohkem lapselapse pärast, kellele ta lubas nii hea isa, kui ka vanaisa eest olla.
„Kas Marietist ei ole kippu ega kõppu või?“ Mairold küsis igaks juhuks, kuigi nägi, et tütart kodus ei ole. Tiffani piidles teda altkulmu.
„No, selge, selge, sa ei pea mind niimoodi vihaselt põrnitsema!“ sai Mairold Tiffani pilgust juba vastuse oma küsimusele, kuigi ta kahtles ikkagi. Mairold lihtsalt ei usaldanud Tiffanit ega Marietti ka, sestap tahtis ta naise reaktsiooni näha.
„Ise kamandasid ta kodust minema, ise söö see supp ka lõpuni!“ Tiffani näitas iseloomu.
„Plika peab elama õppima! Pole midagi parata! Kui ta õige ema on, tuleb ja palub ise andeks, aga tundub, et tal pole oma pojast ei sooja ega külma!“ Mairold tõstis häält. Hetkeks ta juba kahetses, et koju tagasi tuli, sest ta ei viitsinud vaielda, vana mees tahtis rahu. Aga tal oli alati võimalus Soome tagasi naasta, kui kodune elu peaks ära tüütama. Või hoopis Hispaaniasse lõbutsema. Mairold oli endale tagala kindlustanud ja see tegi teda ülbeks.
„Jajah! Peab, peab! Kas sa ei leia, et meie peame ka elama õppima? Arvad, et nüüd jõuame veel taagsi teha selle, mis meie lastel vajaka jäi, kui nad alles lapsed olid? Mina küll ei usu. Ja see, et sa nüüd vanas eas kavatsed poisist meest kavatama hakata, no...jõudu sulle selles!“ Tiffani tusatses ja haus plaani kuidas kodust välja saada, sest vanamehega vaidlemine oli vanamehele nagu hane selga vesi. Ta jauras ja ajas ikka oma.
„Naine, ma olen väsinud. Annan sulle vaba voli. Mine joo mõne sõbranna juures kohvi või tee midagi. Mul pole tuju vaielda. Las mina ise tegelen poisiga, kui ta ärkab. Mine, mine, sul on vabad käed!“ Mairold lausa ajas naist kodust minema, kuid sellega oli Tiffani mure murtud, ta võiski mõne kliendiga kokku saada. Mees ju andis talle vabad käed. Nii ta tegigi. Pani uhkemad riided selga, võõpas silmad ära, lõhnatas ja läks, lausudes kelmikalt,“ tsu-tsu frei,“ nagu ühes tuntus Eesti filmis.
Mairold muigas ja tundis ennast kordi paremini.
„Oi, pojake, tule vana juurde!“ Mairold rõõmustas, kui vahetult peale Tiffani lahkumist lapselaps ärkas ning silmi nühkides toas välja loivas.
„Kus vana on, äh-ä, äh-ää,“ jorises poiss.
„ Vana on siin, tule vana õppa!“ Mairold meelitas last, kui see pistis veel suuremal häälel pröökama ja lasi püksid täis.
„Tahan emme juurde, tahan vana juurde, ei taha vasa!“ karjus lapselaps, kes vanaisat vasaks kutsus.
Mairold oli hädas ja juba ta kahtses, et Tiffanil minna soovitas.
„Tule vaata mis vasa sulle Soomest tõi. Tule, tule, see on magus.“ Mairold võttis kotist suure šokolaadi ning andis selle lapselapse kätte. Tegelikult oli just tema see kes keelustas lastele tervet suurt šokolaadi andmast, aga praegu oli kõige tähtsam, et laps lõpetamks jonnimise. Lõpetaski. Mõnda aega valitses isegi vaikus, siis hakkas jälle.
„Äh-ää. Äh-äää, mul käed on mustad. Ma ei taha, et mu käed on mustad!“ jonnis ta. Mairold kõõritas silmi ning ta pea lausa kumises.
„Kas sa vanni tahad minna?“ Mairold uuris, sest ta teadis, et lapselaps armastab väga vannis kummist mänguasjadega mängida, aga see eeldas seda, et mees pidi ise vannitoas, vanni kõrval istuma.
Ilma vastamata võttis poiss pissised püksid jalast ja läje vannituppa. Mairold arvas, et nüüd on rahau majas, ta on päästetud. Mees lasi vanni vett täis ning pani lapse vanni. Ladus hunniku kummist mänguasju ka kaasa ning istus vanni kõrvale.
„Vasa, ä-hää. Äh-äää, ma ei taha musta vett!“ torises poiss jälle, sest šokolaadised käed olid vee pruuniks teinud.
„Ei jonni! Jonnivad ainult pahad lapsed! Ja kui sa veel jonnid, siis ma sulle enam kunagi magusat ei anna! Poisid ei tohi kunagi jonnida! Sa ei ole enam tita, oled suur poiss, nii ei tohi!“ Mairold tõreles ning poiss manas hirmul näo ette, aga ei julgenudki enam jonnida. Mõnda aega valitses vaikus, lapselaps võttis kummist karu ja hakkas sellega mängima.
„Vasa, kui ma ei jonni, kas sa annad siis täna veel mulle magusat?“ vaatas ta suurte silmadega vanaisat.

„Annan. Ikka annan.Miks ma ei peaks oma kallile lapselapsele andma,“ lubas Mairold.

21. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar